Читать книгу Kogutud teosed I - Eduard Vilde - Страница 5

1

Emand Klamanni leina-aasta oli täna lõpule jõudnud – tähtis päev noorele, elurõõmsale lesele. Maha seljast must kleit, maha must kübar musta looriga! Kadugu leinakortsud näost, ilusad huuled tilkugu kurbuse asemel jälle rõõmust!

Ja emand Klamann seisis peegli ees ja naeratas. Helkjas lillekirju kleit, mille ta oli selga pannud, valge tanu, mille ta oli pähe pannud, ning punane roos rinnas – oh, kuis oli see kõik palju kaunim kui kõik see igavene must!

Koputati ukse pihta, üsna tasakesi, üsna argselt. „Sisse!”

Ja sisse astus aeglaselt ja ettevaatlikult – esimene kosilane. Ta oli vanaldane mees tõsise, alandliku näoga, punakate juuste ja punase kikkhabemega. Juuksed ja habe olid mingi õliga nii ohtrasti niisutatud, et karvadel piisad otsas rippusid. Külaline kummardas peaaegu maani ja sosistas magusasti: „Tere hommikut, Klamanni-proua!”

„Tere hommikut, kirjutajahärra, tere hommikut, isand Mõtus!” hüüdis noor lesk heatujuliselt. „Võtke aga istet ja kõnelge, Mis asja pärast teie mind jälle kord vaatama tulite.”

Isand Mõtus kobis kohmetult tooli juurde, mille poole emand käega oli näidanud, istus kõige viimase nurgakese peale, vahtis häbelikult kübara sisse, mida ta käes hoidis, ja algas tasase, kaebliku häälega:

„Austatud ja armastatud emand! Ma käisin viie nädala eest siin vaatamas, aga teie leina-aasta ei olnud veel mööda. Kui ma kolme nädala eest käisin, ei olnud ta ka veel mööda. Kahe nädala eest käisin ka siin, aga siis ei olnud teid kodus. Mineval nädalal oli teie uks lukus. Täna tulin jälle kuulama, kas teile õnne tohin soovida. Ma oleksin üleeila ja eila ka tulnud, aga ma olen loomu poolest tagasihoidlik ja taktiline ega julge naisterahvast nii sagedasti käia tülitamas. Täna ei võinud ma aga tulemata jääda, sest mulle tuli selgesti meelde, et teie õnnis mees just täna aasta eest silmad kinni pani. Küllap siis täna ka teie leina-aasta mööda on, ja ma tulin teile seks õnne soovima. Jah, seda ma tulin.”

„Teil on õigus,” kostis Klamanni-emand, „just täna on minu leina-aasta ümber. Teie näete ka, et mul juba teised riidedki seljas. Tänan teid õnnesoovi eest. Aga kas teil veel midagi mulle oli kõnelda?”

„Veel midagi?” sosistas külaline, häbelikult märga habet silitades. „Hm jaa! Teie teate, emand, et ma õllevabriku raamatupidaja olen ja kaheksakümmend rubla kuus palka saan. Ka teate, et minu abikaasa kahe aasta eest suri ja et ma teist abikaasat veel ei ole võtnud. Lõpuks teate ehk peale selle, et ma kõigiti korralik ja hea südamega mees olen ja mitte vanem kui nelikümmend üheksa aastat ja seitse kuud. Lapsi ei ole mul enam kui neli ja needki kõik viisakad ja taltsad.”

„Seda tean kõik,” vastas emand Klamann. „Niisamuti teate aga jälle teie, et mina olen kakskümmend kaheksa aastat kolm kuud neliteistkümmend päeva vana ja et mul on siin Tartus kahekordne maja, suur pood ja Pihkva pangas kaksteistkümmend tuhat rubla sulakapitali. Ka on teil teada, et mul ainustki last ei ole. Siis teate veel, et ma rõõmsa, elumaia loomuga naine olen ja et ma alles täna, alles praegu leinariided kappi panin. Seda kõik teate ometi, eks?”

„Kõike vahest mitte, igatahes aga sünnime siis ju väga hästi kokku,” järeldas kosilane rõõmuvärinaga ja tõusis üles. „Teie teate, emand, kuidas minuga lugu on, see tähendab, teie teate, mispärast ma tänagi teie juurde tulin –”

„Eks ma pea juba teadma,” tähendas noor lesk igavledes. „Aga täna on mul liig vähe aega sellest teiega edasi kõnelda. Kas teate, armas isand Mõtus: Tuleval pühapäeval on minu nimepäev; ma olen nõuks võtnud seks päevaks kõik need härrad, kes nii põnevil minu leina-aasta lõppu ootasid, endale külalisteks kutsuda. Tulge ka teie. Siis kõneleme asjast edasi. Kell seitse õhtul.”

Isand Mõtus tegi üsna haleda näo, ei rääkinud aga emandale vastu, vaid kummardas maani ja sosistas: „Ma tulen!” Siis sammus aeglaselt ja aulikult uksest.

Vaevalt oli pool tundi mööda läinud, kui emandale uus külaline tuli. Hiiglapikk, kooljakõhnetu isand astus sisse. Ta kandis pikka musta kuube ja rebukollast vesti. Oma kõrgesti turri kammitud nisukarva juuste, punnis silmade ja pika terava lõuaga äratas ta mulje, nagu oleks ta millegi üle hirmsasti ehmatanud. Aga seda ta ei olnud; emand Klamann teadis, et see Pomerantsi-härra igapäevane nägu oli.

Külaline jäi ukse ette seisma, võttis taskust ühe paberipoogna ja hakkas selle pealt kõrge, härdalt kumiseva häälega lugema:

„Sa leinalised leinapäevad leinates, jah leinates –

sa, emand, priskes nooruses

ning vooruses

need päevad mööda saatsid sa teps rõõmuga!

Su ette astub armu sunnil astudes, jah astudes,

üks armas sõber õnne soovides ning soovides,

üks sõber luulevaimuga

ning kandlega!”

Luuleline õnnesoovija seisis nagu ritv ja vahtis oma pungis silmadega põnevalt emanda poole, kui tahaks ta küsida: „Noh, kas hakkad juba sulama?”

Noor lesk suutis vaevalt naeru pidada.

„Ma tänan teid, härra Pomerants,” ütles ta, „teie riimitud õnnesoov tungis mulle otseteed südamesse. Teie olete suur luuletaja. Oma kurval leina-ajal leidsingi ainult teie luuletustest troosti. Vaadake, see suur kast seal on tele käsikirju täis – terve koorem puhast, sula luulet!”

„Emand Alma, teie teete mulle oma kiitusega taevalikku rõõmu!” hõiskas isand Pomerants ja oli üheainuma sammuga toa teises küljes emanda juures. Tema käe kahmas ta pihku ja andis sellele mitu ja mitu korda suud. Siis lisas vaimustatud kõnevoolul juurde:

„Jah, ma olen luuletaja ja mul on tulevik! Veel ei ole minu luuletustest ühtegi trükimusta kaudu ilma kätte pääsenud, sest kirjastajad ei mõista minu luule sügavusi ega julge teda ilmale pakkuda. Aga minu aeg tuleb veel. Esiotsa lepin sellega, et teie, emand, mind mõistate. Ma olen küll siiamaani kingsepp olnud, aga selleks ei taha ma enam kuigi kaua jääda. Minu vaim lendab tähtede poole. Sinna peab ta jõudma. Juba olengi oma tuleviku eest hoolt kandnud: ma hakkan ajalehe-toimetajaks, ma asutan uue eesti lehe. Lubapalve viin ise varsti Peterburi. Kõige kuulsamad kirjanikud kutsun kaastöölisteks, iga numbri etteotsa panen oma luuletuse. Teie näete, emand, minu tulevik on kindlustatud. Ma saan kuulsaks, ma saan rikkaksl”

Isand Pomerants peatas ja tõmbas hinge tagasi. Siis jätkas väriseva häälega:

„Alma, säravam täht naiste taevas, minu pühamad tundmused sihivad teie luuleliku südame poole! Palav õnnetsemine täidab mu rinda. Nagu koidukuma taeva serval, nõnda hõõgub minu palav hing teile vastu. Oh, emand Alma, kuulge siis praegusel pühalikul pilgul, et ma teid armastan armastuse kuumema leegiga! Langege nagu murtud lilleke minu luulest paisuvale rinnale ja anduge mulle igaveseks – jah, igaveseks!”

Ja see luuleline kingsepp ning tulevane lehetoimetaja vajus terves oma Koljati-suuruses noore lese ette põlvili.

„Aga see tuleb ju nii järsku,” tähendas emand kentsaka üllatusega, „et ma teile oma segipaisatud tundmuste ja mõtete pärast midagi ei taipa vastata!”

„Ma armastan teid sest päevast saadik, kui teie mees suri, ja nagu päeva uneta öö tagast ootasin ma aega, mil teie leinariided seljast võtate. Ma teadsin, et see täna sünnib, sest teie olite kusagil seltskonnas öelnud: „Ma leinan oma abikaasat surmapäevast surmapäevani.” Teades, et teie sõna peate, tulin täna siia – mõistke oma otsus!”

„Armas, kallis isand Pomerants, andke mulle üks nädal mõtlemisaega!” palus emand Klamann. „Tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtul jälle minu jutule ja ühtlasi minu nimepäeva-pidule!”

„A r m a s, kallis Pomerants, ütlesite? Tänu selle paljutõotava sõna eest! Ma lähen ja ootan ja luuletan tuleva pühapäevani! Ja olen väga õnnelik! Jumalaga, jumalaga, ma tulen vististi!”

Emanda käele suud anda ja ainuma sammuga uksest välja karata – oli isand Pomerantsil ühe silmapilgu töö. –

Tund aega hiljem tuli Klamanni-emandale kolmas kosilane. Uksest astus tuikudes ja ühtepuhku luksudes tursunud näoga ja kaunis määrdinud riietega härra sisse.

,,Kes teie olete?” hüüdis Klamanni-emand mitte ilma kartuseta.

„Üliõpilane Lessmann – luks!” kostis noormees, mõlema käega ühe tooli toest kinni hakates.

„Mis te tahate?”

„Naist võtta – luks!”

„Siit minu majast?”

„Siit teie majast – luks!”

„Teie tulite siis kosja, – aga kellele?”

„Tulin kosja ja teile – luks!”

,,Aga ma ei taha teid.”

„See on võimatu, teie peate mind tahtma – luks.”

„Teie olete ju alles üliõpilane.”

„Juba seitsmendat aastat, – aga ega sest midagi ole – luks!”

„Miks ei ole, mis naisevõtja siis noor üliõpilane on!”

„Ma pean naise võtma, muidu lähen hukka!” Ja kosilase silmad läksid äkki märjaks.

„Kuidas te hukka lähete?”

„Joomisega. Seda ütlevad kõik!” Ja esimene pisar veeres noormehe palge üle.

Emand hakkas naerma. „Jaa, siis peab küll abi otsima, see on õige! – Kas teate, tulge tuleval pühapäeval kell seitse õhtu jälle minu poole, küll siis saame näha, mis ma teie heaks võin teha.”

„Hea küll, proua Klamann.”

Ta jäi aga tooli najale seisma, nõksuma ja luksuma. „Mis te siis veel soovite?”

„Ehk laenate mulle paar rubla. – Pea valutab ja kurk on kuiv.”

Emand naeris nii südamlikult, et viimaks isegi luksuma hakkas. See noormees oli kõige algupärasem kosilane. Tuleb kosja, et joomisega mitte hukka minna, ja siis laenab mõrsjalt raha, et edasi juua! Aga lahke emand täitis ta soovi, ning lühikese luksuva tänuga tuikus janune härrake toast.

Nagu terve jutt tõsi on, nõnda ei ole ka vale, et emand Klamannil selsamal päeval veel kaks isandat kosjas käisid – üks oli ohvitser, teine vorstikaupmees. Järgmisel päeval käis üks, nädala jooksul aga üldse seitse – ütle „seitse”! Ja kõik tunnistasid vandetoonil, et nad emandat salaja juba ammugi on armastanud ning igatsusega tema lõplikku vabanemist oodanud. Emand Klamann aga kutsus nemadki tulevaks pühapäevaks nimepäeva-pidule. Laupäeva õhtul kaunis hilja käis viimane kosilane. See oli riide- ja pudukaupmees Masting, emand Klamanni võistleja sestsamast uulitsast; nende majad seisid viiliti vastamisi.

Isand Masting oli ainus, kes sõnagi armastusest ei kõnelnud. Ta oleks ilusale lesele võinud meelde tuletada, et nad teineteisele kord väga lähedal olid seisnud – enne seda, kui jõukas kaupmees Klamann tolleaegse neiu Alma Baumanni oma poeselli Robert Mastingu eest oli ära nähvanud. Aga isand Masting ei puudutanud minevikku ning ütles ainult: „Noh, proua, kas lööme nüüd ärid ühte? Oleme juba küllalt kaua näinud, et nad üksteist jalult ei saa.”

„Võiks ju aru pidada,” vastas Klamanni-emand niisama kuivalt. „Tulge õige homme õhtu kell seitse mulle külla, siis katsume asja lahendada.”

Ja isand Masting lubas tulla.

2

Määratud ajaks lükkisid kõik kutsutud külalised Klamanni-emanda elutuppa kokku tulla – kõik külalised, tähendab kõik kosilased, sest peale nende ei olnud emand kedagi muud võõrast kutsunud ning ise ei teadnud tuttavatest keegi tulla, kuna Klamanni-emand esimest korda oma nime päeva pühitses. Kosilastest aga ei jäänud tulekuga keegi hiljaks; peaaegu ühel ning samal minutil astusid kõik härrad, noored ja vanad, Klamanni majauksest sisse ja peaaegu rongis voorisid tuppa, kus neid emand Alma iseäranis lahke ja väga võluva naeratusega vastu võttis.

Pilgud, millega härrad üksteist riivasid, ei olnud mitte just kõige sõbralikumad. Mis nende imekspanemist ja kahtlust äratas, oli lugu, et pidul peale majaemanda enda ainustki naisterahvast ei olnud. Neid pandi siis nimme võistlema – nagu kukkesid ainuma kana pärast võitlema. See rikkus tuju, aga et midagi parata ei olnud, siis tuli magusat nägu näidata ja selle kanakese ümber lipitseda, teisi võimalikult eemale tõrjudes. Oh seda peidetud kadedust, oh seda varjatud viha! Üks oleks teise heameelega ära kägistanud, nüüd aga tee veel viisakaid sõnu. Emandal naeris süda põues seda näitemängu pealt vaadates. Ainus leplikum võistleja oli isand Masting, kes naljaga seltskonna meeleolu püüdis tõsta. Üliõpilase Lessmanni peamure näis olevat paika üles leida, kus keelekaste liiki piduvarustusi alal hoiti: ta tiirutas rahutult ringi ja piidles ühest uksest ja teisest uksest sisse.

Kui emand Klamann külalistega tüki aega oli naljatanud, viis ta nad ühte mitte väga avarasse tuppa, kus õhtulaud oli kaetud, ja palus neid istet võtta. Oli see sündinud, siis võttis emand järgnevaks kõneks söna:

„Austatud isandad! Teie kõik olete minu kosilased, teie kõik käisite mind naiseks tahtmas. Ma ei ole aga siiamaani veel selgusele jõudnud, ei siis ka teile kellelegi otsust andnud, keda ma teite seast endale tulevaseks eluseltsiliseks pean valima. Teie olete mulle nimelt kõik ühel mõõdul armsad, ma ei tea tõesti mitte, kellele mu süda soemalt vastu tuksub.”

„Minule!” kinnitas luuletaja usklikult.

Emand aga naeratas ja kõneles edasi:

„Nagu öeldud, ma ei tea seda, ja paraku keelab mind seadus teid kõiki võtmast. Aga mul on väike, süütu katsevahend, mille abil tahan otsusele jõuda, kes teist minu meheks on kõige sündsam. Teie kõik tahate pärast pulmi muidugi minu majasse tulla elama. Minu nõue aga on, et mees, kes mu naiseks võtab, minu maja, meie ühist kodu, niisugusel mõõdul armastab, ta sealt meeleldi lahkuda ei pea tahtma. Ta ei tohi kodust kunagi kauaks eemale jääda. Selle poolest tahan ma teid, härrad, nüüdsama proovi peale panna: ma jätan teid siia ruumi; kellele see tuba, üks nurgake meie tulevasest pesast, nii armas on, et ta homme hommikuni siia rahulisti suudab istuma jääda, see on minu teine abikaasa. Süüa ja juua saab teil siin olema, ka paar tugitooli ja diivan kordamisi puhkamiseks ning ajaviiteks raamatuid, kaardid ning isegi klaver. Leian ma homme hommikul enam kui ühe kosilase eest, siis heidame liisku, kes minu pärib. Kellele minu proov aga vastumeelt on, see tõusku kohe üles ja mingu parem koju!”

Keegi ei läinud. Näod venisid küll pikaks ja nurgeliseks, emanda peiaritükk oli kahtlemata haavav, aga seda pahaks panna ja lahkuda – seda ei raatsinud ometi keegi. Võeti siis nali naljaks. Proovi läbiviimine ei näinud ju ka nii raske olevat. Mõni asi üht öökest ohverdada! Emand aga kummardas ja ütles:

„Mina ise lähen teie seltsist muidugi ära, mida iseäranis sel põhjusel on vaja, et härrad minu pärast isekeskis tülli ei läheks. Nägemiseni homme hommikul!”

Ja emand läks. Istuti mõni aeg natuke tusaselt ja posaselt, siis andus mees mehe järel paratamatusele. Proov algas. Isandad hakkasid kõigepealt sööma ja jooma. Aga mis see siis tähendas? Enamasti kõik söögid olid soolased. Mitte ainult, et nad soolast liiki olid, nagu heeringad, sink, vene vorst, kilud, vaid ka sült, praed ja muud küpsised olid tulisoolased.

Alguses söödi natuke närveldi, aga aeg oli pikk, kõhud läksid öö poole tühjaks, ja nüüd maitsti kõike soolastki tubli isuga, seda enam, et õllest ja veinist janu kustutuseks puudust ei olnud.

Kuid mõne aja pärast jõuti üpris halvale leidusele. Seni oli märjukesi tarvitatud, mis söögilaual juba avatud pudelites võttevalmis seisid. Kui need otsas, võeti lisa tagavarast, mis ühele nurgas seisvale teisele lauale ning selle alla oli paigutatud. Kes aga sellest tagavarast midagi maitses, see kiskus näo nii hirmsaks lõustaks, kui tahaks ta teisele hammastega näkku karata. Jäädi punnis silmil üksteise otsa vahtima. See oli kuri üllatus!

„Soolane, kõik soolane!” möirgas üliõpilane Lessmann ja vajus rambinult tugitooli.

Mindi vett otsima, leiti aga köögiuks, nagu kõik teisedki eeskotta tulevad uksed, lukus olevat, välja arvatud see, mis viis väljakäigu-ruumikesse, kust aga vett ei olnud saada.

Lõksus! Maja näis inimestest tühi olevat. Koputati siin ja koputati seal – keegi ei vastanud.

Ent see ei olnud mitte kõik. Veel üks kurblooline tõde hakkas janunevatele härradele tuntavaks saama. Temperatuur tõusis. See ei olnud enam loomulik kesksuvine soojus väiklases toas, kus rohkesti inimesi kauemat aega on koos olnud, vaid palavusel, mis võimu hakkas võtma, oli juba midagi vihusaunalist. Küll aeti kuued ja vestidki seljast, küll avati aken ja ainus lukutamata uks – see, mis eeskotta viis. Aga kuumus jäi ja edenes ikka veel, kuni leiti, et selle allikas oli valge ilus pottahi, mille suu teises ruumis asus. Ahjuke kuumas juba nagu saunakeris.

Oli kangelasi härrade seas, kes sedagi nalja püüdsid naljaks võtta ning katset tegid naerda. Oli aga ka neid, kes säärase ilmkuulmata õeluse üle siunama ja sajatama kukkusid. Iseäranis ohvitser oli vihane. Ta tiirutas seinast seina nagu ärritatud lõvi kitsas puuris ja katkus oma pikkade vurrude kallal. Mida enam aga janu piinas ja palavus närtsitas, seda vähem jäi kangelasi järele. Kui kaua sa kangelast mängidki, kui kurk kõrbeb ja higi sul ojadena mööda ihu voolab! Viimaks ägati ja ähiti ainult. Üliõpilane Lessmann, kes kahtlemata kõige raskemini kannatas, sest et ta rohkesti soolast õlut oli joonud, oli silmad kinni ja käed risti pannud ning näis jumalat paluvat.

Tema oli ka esimene, kes kapituleeris ja põgenemiseks algatuse andis. Öösel kella kolme aegu avas ta akna ja hüppas uulitsale. „Hüppas” on õieti kohatu sõna – Lessmann vajus alla ja potsus maha otsekui tuhakott.

Temale järgnes sedasama teed natuke aega hiljem ohvitser, siis vorstikaupmees, siis raamatupidaja. Võistlema jäid kõige viimaks ainult veel luuletaja Pomerants ja härra Masting. Mõlemad olid visad. Luuletaja, kes särgiväel närtsinult põrandal istus, tegi meeleheitlikke katseid võistlejat kojuminekule ahvatleda. Ta kujutas temale võluvate värvidega ette, kuidas klaas külma, karget vett praegu taevalikult maitseks ja kui hea oleks peale uneta ööd kodus sängi pugeda, ning tegi temale põhjalikult selgeks, et inimene, liiati naisterahvas, kes nii kuratliku plaani teda armastavate kaasinimeste piinamiseks on välja mõelnud, täiesti südameta peab olema – niisugune õel edvik, kellega on võimata abielusse heita.

,,Teil on üsna õigus, armas kaaskannataja,” kostis kaupmees Masting kuivalt, „minge aga ilusti koju.”

„No miks teie siis ei lähe?”

„Mul ei ole nii suurt janu kui teil, sest ma sõin vähem soolast, ja palavus mind suurt ei tülita, sest ma olen Aafrikast pärit.”

„Aga kas ei ole siis teie meheaule haavav säärase kurja naise palja tuju all kannatada?”

„Mitte põrmugi enam kui teiegi meheaule. Peale selle, härra Pomerants: niisugused naissarvikud meeldivad mulle, nad ei lähe abielus igavaks.”

„Teie ei lähe siis mitte koju?”

„Lähen küll, aga pärast teid.”

„Minuga ühes ka mitte?”

„Mis kasu mul sest oleks!”

Luuletaja lebas veel veidike aega põrandal, siis hakkas mehel süda pööritama, sest ta oli janu vastu võideldes liiasti sigarit suitsetahud, ja nüüd oli järg temagi käes Klamanni-emandale alla vanduda. Kuna ta akna kaudu kadus – kojauks oli ikka veel lukus paiskas ta muigavale mahajääjale veel tüseda sõimusõna tagasi ja hüüdis:

„Kärva siis, sa vilets materialist, kes sa ahnuses Klamanni-emanda vara järele valmis oled oma tervist ohverdama! Idealist taganeb sinust põlgusega!”

Näis aga, et ta süda heldem oli kui suu, sest korraga karjus isand Pomerants uulitsalt:

„Tuli lahti! Maja põleb! Päästke ennast, härra Masting!”

Ent Masting astus rahulikult aknale ja kostis lahkele hoiatajale naerdes alla:

„Tänan, Pomerantsi-isand! Küll ma tule ära kustutan, sest mul on veel terve korv õlut!”

3

Kui emand Klamann keskhommiku ajal maja ülemiselt korralt, kus tal veel mõni elutuba oli, uudishimulikult alla „katsekambrisse” ilmus, ei suutnud ta üllatuse karjatusest hoiduda. Kosilastest leidus seal siiski veel üks: härra Masting. Aga see istus suure linnunahka kasuka sees leentoolil ja külmetas armetult.

„Kuuma kohvi, proua, kui tohin paluda!” lõdistas ta tulijale vastu. „Külm oleks ära võtnud, kui mu poesell õnneks mööda poleks läinud ja mulle kodust kasukat toonud.”

Emand naeris nii, et kõik ta ümarikud õitsvad vormid vabisesid. „Kütsin põrgu enese teada küllalt kuumaks, nii et arvasin teidki nende seas olevat kes öösel holpsti-holpsti uulitsale hüppasid, ja nüüd istub see inimene siin kasukas!”

„Oleksite pidanud teadma, et Masting võistluses kellelegi alla ei anna, ehk olgu või vanasarvik ise.”

„Siis lööme aga ärid pealegi ühte!”

„Nõus! Kirjutame lepingule alla!”

Ja Masting haaras emanda sülle ning suu suu vastu kirjutati lepingule alla.

Kuum kohv tuli alles pärast.