Читать книгу London - Edward Rutherfurd - Страница 3

Ammusel ajal, kui Maa oli noor, oli see paik mere all.

Nelisada miljonit aastat tagasi, kui mandrid paiknesid hoopis teistmoodi, kujutas saar endast tohutu suure korrapäratu kujuga maismaamassiivi ühe väikese poolsaare osa. Too poolsaar, mis ulatus üksikuna suurde maailmamerre, oli tühi ja elutu. Ükski silm, rääkimata Jumala omast, ei vaadanud selle peale. Ükski olend ei liikunud maa peal, ükski lind ei tõusnud taeva alla ega olnud isegi kalu meres.

Tol ammusel ajal jättis taganev meri poolsaare kagunurgas maha lageda paksust tumedast kiltkivist maa-ala. Vaikse ja tühjana laius see nagu mõne avastamata planeedi pind ning halli kaljut ilmestasid siin-seal vaid madala veega lombid. Kiltkivikihi all sügaval Maa südames paiknev veelgi iidsem rõhk oli kergitanud üles umbes kahe tuhande jala kõrguse laudja kurrutise, mis ulatus üle maastiku nagu tohutu suur tamm.

Ja selline oli see paik kaua – hall ja vaikne ning sama tundmatu nagu lõputu tühjus enne sündi.

Kaheksal järgmisel geoloogilisel ajastul, mille kestel liikusid mandrid, moodustus enamik Maa mäeahelikest ja arenes aegamööda elu, ei häirinud seda paika, kus lasus kiltkivimassiiv, ükski maapinna liikumine. Ainult meri tuli peale ja taganes mitu korda. Mõnikord oli see külm, mõnikord soe. Iga kord jäi meri mitmeks miljoniks aastaks. Ja alati jättis maha mitmesaja jala paksuse sette, nii et viimaks oli kiltkivimassiiv, olgu ta nii kõrge kui tahes, üleni kaetud ja sügavale mulla alla maetud ning tema olemasolust polnud enam mingit märki.

Kui elu Maal hakkas tärkama, kui taimestik kattis selle pinna ja veed kihasid olenditest, hakkasid planeedile lisanduma uued kihid, mida moodustas orgaaniline elu. Üks suur meri, mis taganes umbes dinosauruste väljasuremise ajal, ladestas nii määratul hulgal oma kaladest ja planktonist pärinevat detriiti, et selle tulemusel tekkinud kriit kattis suurema osa Lõuna-Inglismaast ja Põhja-Prantsusmaast kuni kolmesaja jala paksuselt.

Nii tekkiski kohal, kuhu oli maetud iidne kurrutis, uus maastik.

See oli täiesti teistlaadi. Ja kui merelained tulid ja jälle läksid ning suured sisemaalt lähtuvad jõed läbi poolsaare nurga merre voolasid, kujunes seda katvasse kriiti kahekümnemiilise läbimõõduga lai madal org, millest põhjas ja lõunas asusid mäeahelikud ning mis idas avanes V-kujulisena mere poole. Arvukatest tulvadest settis veelgi kruusa ja liiva ning üks troopiline meri jättis oru keskele maha paksu kihi pehmeid setteid, mis ühel päeval said tuntuks Londoni savi nime all. Üleujutused ja taandumised olid ka selle põhjuseks, et hilisematest setetest moodustusid suure kriidist V-kujulise oru sees uued väiksemad seljandikud.

Selline oli paik, millest pidi saama London, umbes miljon aastat tagasi.

Inimesest ei olnud seal ikka veel mingit märki. Miljon aastat tagasi oli tema kolp alles nagu ahvil, kuigi ta kõndis juba kahel jalal. Ja enne kui ta välja ilmus, pidi algama veel üks suur protsess.

Jääajad.

Maapinna vormi ei muutnud mitte moodustuvad jääkihid, vaid nende kadumine. Iga kord, kui jää hakkas sulama, hakkasid jõed pulbitsema ning tohutud liustikud nagu aeglaselt liikuvad geoloogilised buldooserid õõnestasid välja orud, koorisid paljaks künkad ning uhtusid neilt maha kruusa, mis täitis vete loodud jõesängid.

Kõigil oma pealetungidel kattis jää suure Euraasia mandri loodepoolse poolsaare ainult osaliselt. Viimane piir, kuhu jääväli ulatus, oli pika V-kujulise kriidioru põhjapoolne serv. Kuid kui jää pool miljonit aastat tagasi nii kaugele tungis, oli sellel üks tähelepanuväärne tagajärg.

Tol ajal voolas poolsaare keskelt ida poole suur jõgi ja möödus kriidiorust veidi põhja poolt. Kui pealetungiv jää selle teed hakkas takistama, otsisid tõkestatud külmad jõevood teist läbipääsu ning murdsid kiltkivimassiivist umbes nelikümmend miili läänes läbi pika kriidirinnaku ühes selle nõrgas kohas, moodustades kitsa mäekuru, mida tänapäeval tuntakse Goringi lõhe nime all, ning voolasid edasi itta mööda V-kujulise oru keskkohta, mis oli nagu nende vastuvõtmiseks loodud.

Sel viisil sündiski jõgi.

Kunagi neil hilistel jää tuleku ja mineku aegadel tuli ka inimene. See aeg ei ole täpselt teada. Pärast seda, kui jõgi läbi Goringi lõhe murdis, kulus veel hulk aega, enne kui neandertallane välja ilmus. Inimene sellisena, nagu meie teda tunneme, kujunes välja alles viimasel jääajal, veidi rohkem kui sada tuhat aastat tagasi. Umbes sel ajal, kui jääväli taandus, jõudis ta orgu.

Siis viimaks, vähem kui kümme tuhat aastat tagasi, sulas arktiline jäämüts ja selle veed muutsid poolsaare idapoolse tasandiku sooks. Lõigates läbi suure J-kujulise kriidiseljandiku, voolasid nad poolsaare ja mandri vahelt kitsasse kanalisse, suundudes läände Atlandi ookeani poole.

Nõnda muutus väike poolsaar saareks, olles nagu Noa laev pärast veeuputust küll vaba, kuid igaveseks ankrus suure mandri lähedal, mille osa ta varem oli olnud. Läände jäi Atlandi ookean, itta Põhjameri, lõunaserva, kus kõrge kriidirannik silmitses üle vee asuvat mandrit, kitsas Inglise kanal. Ja nii, ümbritsetuna neist põhjamaistest meredest, saigi alguse Britannia saar.

Suur V-kujuline kriidiorg aga ei viinud enam idapoolsele tasandikule, vaid ulatus mereni. Tema pikk lehter moodustas jõesuudme. Selle idaservas pöördusid kriidiseljandikud põhja poole, jättes endast itta ulatusliku maa-ala, mida kattis madal mets ja soo. Lõunasse jäi umbes seitsmekümne miili pikkune poolsaar, millel asusid kõrged kriidiseljandikud ja viljakad orud ja mis moodustas saare kagutipu.

Jõesuudmel oli üks eriline omadus. Kui tõusuvesi sinna sisse tungis, ei peatanud see mitte ainult väljavoolu, vaid pani jõe hoopis vastupidi voolama, nii et tõusu ajal tungis merevesi jõesuudme kitsenevasse lehtrisse ja jõudis üsna kaugele ülesvoolu, tõstes veetaset jões suurel määral; kui saabus mõõn, voolas vesi kiiresti orust välja. Selle tulemuseks oli jõe alamjooksul tugev tõus ja mõõn, mille alumise ja ülemise piiri vahele jäi üle kümne jala. See protsess jätkus veel mitu miili ülesjõge.

Saare eraldumise ajal olid inimesed juba kohal ning järgneval aastatuhandel tuli neid üle kitsa, kuid ohtliku mere veel juurde. Sel ajal algas tegelik ajalugu.

54 eKr

Viiskümmend neli aastat enne Kristuse sündi seisis kahesajapäine rahvahulk külma tähise kevadöö lõppedes poolringis jõekaldal ja ootas koitu.

Pahaendeliste teadete saabumisest oli möödunud kümme päeva.

Nende ees veepiiril seisis väiksem, viiest inimesest koosnev rühm. Vaiksed ja liikumatud oma pikkades hallides rüüdes, võis neid pidada püstiaetud kivideks. Need olid druiidid ja nad pidid kohe läbi viima tseremoonia, mis, nagu loodeti, päästab saare ja nende maailma.

Jõekaldale kogunenud rahva seas oli kolm inimest, kellest igaühel, hoolimata eelseisvast ohust tulenevatest lootustest või hirmudest, mis neil ka olla võisid, oli oma isiklik ja kohutav saladus.

Üks neist oli poiss, teine naine ja kolmas väga vana mees.

Jõe ääres oli palju pühi paiku. Kuid kusagil ei viibinud suure jõe vaim nii selgelt kohal nagu selles vaikses paigas.

Siin said meri ja jõgi kokku. Allavoolu läbis üha laienev veevool suuri lookeid tehes lageda soise ala, kuni lõppes umbes kümne miili kaugusel idas pika jõesuudmega ja jõudis välja külma Põhjamerre. Ülesvoolu lookles jõgi veetlevalt sõbralike metsade ja lopsakate tasaste aasade vahel. Kuid siin, kahe suure looke vahel, asus kõige kaunim kahe ja poole miili pikkune jõeosa, kus vesi voolas majesteetliku kaarena itta.

Oli tõus. Kõrge veeseisu ajal, kui jõesuudmesse tungiv meri vee vastupidi voolama pani, oli jõgi tuhat jardi lai, mõõna ajal aga ainult kolmsada. Lõunakaldal, kus asusid väikesed soised saared, ulatus kaugele veevoolu üksik kruusane maasäär, mis vee madalseisu ajal moodustas poolsaare ja tõusu ajal muutus saareks. Selle maasääre tipus seisiski nüüd väike rahvahulk. Nende vastas põhjapoolsel kaldal asus paik, mis tollal oli asustamata ja kandis nime Londinos.

Londinos. Isegi nüüd koiduvalgel oli too iidne paik üle vee selgesti nähtav. Seal oli kaks lamedate tippudega kruusast küngast, mis kerkisid kõrvuti umbes kaheksakümmend jalga üle veepinna. Kahe künka vahel jooksis väike oja. Vasakul, lääne pool, moodustas üks suurem jõeke põhjakaldal laia abaja.

Küngastest idas oli kunagi olnud väike kants, mille madalat valli, mis nüüd oli lage, võis kasutada vaatepostiks, kust jälgida jõesuudme poolt lähenevaid aluseid. Läänepoolset küngast kasutasid mõnikord druiidid, kui nad härgi ohverdasid.

Ja see oligi kõik. Üks mahajäetud asundus. Üks püha paik. Hõimude keskused asusid põhjas ja lõunas. Need hõimud, kelle üle valitses suur pealik Cassivelaunus, elasid jõesuudme kohal idapoolsetel maa-aladel. Cantii hõim pikal poolsaarel suudmest lõunas oli andnud sellele piirkonnale juba nimeks Kent. Jõgi oli nende vahel piiriks, Londinos aga nagu eikellegimaa.

Selle nime päritolu oli segane. Mõned ütlesid, et seal olla elanud mees nimega Londinos; teised oletasid, et see tähistab väikest kantsi idapoolsel künkal. Kuid keegi ei teadnud täpselt. Kuidagi oli too paik viimasel aastatuhandel selle nime saanud.

Suudme poolt puhus piki jõge külm tuul. Oli tunda muda ja veetaimede teravat lõhna. Hele koidutäht ülal hakkas tuhmuma ning selge taevas tõmbus kahvatusiniseks.

Poiss värises. Ta oli juba tund aega seisnud ja tal oli külm. Nagu enamik sealseid inimesi, kandis ta seljas lihtsat villast tuunikat, mis ulatus kandadeni ning oli pihal nahkvööga kinnitatud. Poisi kõrval seisis tema ema, laps süles, ja väike õde Branwen, kellel ta käest kinni hoidis. Sest sellistel puhkudel oli tema ülesandeks tüdruku järele vaadata.

Ta oli elav ja vapper väike jõnglane, tumedate juuste ning siniste silmadega nagu enamik keldi rahvast. Tema nimi oli Segovax ja ta oli üheksa-aastane. Lähemal vaatlemisel oleks aga tema välimuses ilmsiks tulnud kaks ebatavalist joont. Otsmikul kasvas tal hele juukselokk, nagu oleks keegi tupsutanud sinna pintsliga valget värvi. Selliseid sünnimärke võis leida paljudes perekondades, kes elasid jõeäärsetes külakestes. „Sul pole põhjust muretseda,” ütles ema talle. „Paljud naised arvavad, et see on sul õnne märk.”

Teine iseärasus oli palju veidram. Kui poiss sõrmed laiali ajas, võis näha, et nende vahel on kuni esimese sõrmelülini ulatuv õhuke nahk nagu pardi jalal. Ka see oli pärilik, kuigi ei avaldunud igas põlvkonnas. Paistis nii, et kunagi kaugel ürgsel ajal oli mingi kalalik geen kangekaelselt keeldunud oma veega seotud iseloomu täielikult muutmast ja säilitanud niisiis selle jäänuki. Tõepoolest, oma suurte silmadega näo ja väikese soonilise kehaga tuletas poiss ehk meelde konnakullest või mõnda muud tillukest veeolendit, kes oli pärit lõpmatult pikkade ajastute tagant.

Ka tema vanaisal oli see nähtus avaldunud. „Aga nad lõikasid ülearuse naha ära, kui ta väike oli,” oli Segovaxi isa oma naisele öelnud. Ent mõte noast oli naisele vastumeelne ning seetõttu ei võetud midagi ette. Poissi see ei häirinud.

Segovax silmitses oma perekonda – väikest Branweni, kellel oli südamlik loomus ja tujukas iseloom, mida keegi ei suutnud valitseda; poisslast ema süles, kes oli just äsja hakanud kõndima ning esimesi sõnu ütlema; ja ema, kes oli kahvatu ning hiljuti kummaliselt meelerahu kaotanud. Kuidas ta neid armastas! Kuid kui ta druiididest mööda vaatas, läks tema nägu naerule. Veepiiril seisis tagasihoidlik parv ja selle kõrval kaks meest. Ning üks neist oli tema isa.

Isal ja pojal oli palju ühist. Seesama väike valge juuksetutt, needsamad suured silmad. Isa nägu, mida katsid peaaegu soomustesarnased kortsud, tekitas kujutluse mingist pühalikult tõsisest kalasarnasest olendist. Ta oli nii pühendunud oma väikesele perele, teadis nii palju jõest ja käsitses nii asjatundlikult oma võrke, et kohalikud inimesed nimetasid teda lihtsalt Kaluriks. Ja kuigi Segovax mõistis, et teised mehed olid sellest vaiksest semust, kellel oli küürus selg ja pikad käed, füüsiliselt tugevamad, polnud keegi temast lahkem ega otsusekindlam. „Kalur polegi ehk pealtnäha midagi väärt,” ütlesid külamehed, „kuid ta ei anna kunagi alla.” Segovax teadis, et ema jumaldab isa. Too jumaldas ema samuti.

Seepärast oligi poiss eelmisel päeval sepitsenud valmis julge plaani, mille eest ta tõenäoliselt maksab eluga, kui tal õnnestub see täide viia.

Nüüd hakkas kuma idapoolsel silmapiiril värelema. Mõne minuti pärast tõuseb päike ja esimene valguskiir tuleb tantsiskledes idast piki veevoolu. Viis druiidi pöörasid näoga rahva poole ja alustasid madalahäälset loitsu ning inimesed kuulasid.

Märguande peale astus rahvahulgast välja üks kogu. See oli tugeva kehaehitusega mees, kelle hinnaline roheline ürp, kuldsed kaunistused ja uhke olemine andsid märku, et tegemist on tähtsa ülikuga. Käes hoidis ta lamedat neljakandilist metalleset, mille poleeritud pealispind helkis õrnalt üha helenevas valguses. Ta ulatas selle keskel seisvale pikakasvulisele valge habemega druiidile.

Druiidid pöörasid näod õhetava silmapiiri poole ning keskel seisnud vanaldane druiid läks parvele. Samal hetkel astusid ka ootavad mehed – Segovaxi isa ja üks teine mees – nende kõrval seisvale parvele ning hakkasid pikkade teivastega seda laiale jõele tõukama.

Teised neli druiidi loitsisid ja nende ühetooniline hääl, mis salapäraselt üha paisus, levis üle vee, kui parv kaugemale liikus. Sada jardi. Kakssada.

Päike ilmus vee kohale nagu tohutu punane kaar. Ta kasvas üha suuremaks ja tema sõõr ujutas jõe kuldse valgusega üle. Kaldalejäänud neli druiidi, kes seisid tumedate siluettidena päikesetõusu taustal, näisid äkitselt hiiglastena, sest nende pikad varjud ulatusid ootava rahva sekka.

Vanem druiid oli nüüd keset jõge ja mehed hoidsid oma pikkade teivaste abil parve kindlalt voolus. Kaks madalat küngast põhjapoolsel kaldal olid punaka päikesevalgusega üle valatud. Ning siis tõstis parvel olev pikakasvuline druiid nagu vete rüpest tõusev iidne hallihabemeline merejumal metallist eseme oma pea kohale, nii et see püüdis kinni päikesekiired ja välgatas.

See oli pronksist tehtud kilp. Kuigi enamik relvi saarel oli rauast, kasutati kultusrelvade puhul, mis nõudsid peenemat sepatööd, vanemat ja kergemini töödeldavat pronksi. Ja see kilp oli tõepoolest meistritöö, mille oli saatnud oma kõige usaldatavama ülikuga suur pealik Cassivelaunus ise. Põimuvatest joontest muster ja sissepressitud kalliskivid andsid tunnistust kõige peenemast ja imetlusväärsemast keldi sepatööst, mille poolest saar oli kuulus. See oli kõige suurem kingitus, mida saare inimesed said jumalatele teha.

Üheainsa laia käeliigutusega heitis druiid kilbi kõrgele vee kohale. Kilp moodustas läbi õhu lennates helkiva kaare, enne kui kukkus päikese poolt veele laotatud sillerdavale rajale. Väike rahvahulk tõi kuuldavale ohke, kui jõgi ohvri vaikselt vastu võttis ja edasi voolas.

Aga vana druiid pani tähele, et juhtus midagi kummalist. Selle asemel et kohe põhja vajuda, jäi pronkskilp otse veepinna alla pidama ning tema metalne pind helkis valguse käes. Alul oli vanamees imestunud, kuni mõistis, et põhjus on väga lihtne. Metall oli taotud hästi õhukeseks. Selle all oli kerge puit. Niikaua, kuni see vees läbi liguneb, pidi kultuskilp jääma sinna hõljuma, kaetud ainult õhukese veekihiga.

Juhtus veel midagi. Sel ajal kui koit vaikselt lähenes, oli veetõus alanud. Vesi ei voolanud nüüd enam alla-, vaid ülesjõge, suudmest kuni ühe kohani, mis asus mitu miili Londinosest ülesvoolu. Seetõttu liikus kilp nüüd külmade läbipaistvate lainete all samuti ülesjõge, nagu tõmbaks mingi nähtamatu käsi teda õrnalt saare sisemaa poole.

Vanamees vaatas ja mõtles, mida see tähendab. Kas kohutava ohuga silmitsi seistes ennustas see head või kurja?

Oht tuli Roomast. Tema nimi oli Julius Caesar.

Tuhandeid aastaid pärast jää suurt taandumist olid paljud inimesed teinud Briti saarest oma kodu. Need olid kütid, lihtsad põldurid, meistrid, kes ehitasid selliseid templeid nagu Stonehenge, ning hilisematel sajanditel veel hõimud, kes kuulusid Kirde-Euroopa suurde keldi kultuuri. Saarlaste elu rikastasid bardide laulud, rikkalik folkloor ja hämmastavalt fantastiline sepakunst. Nad elasid toekates ümmargustes palkhüttides, millel olid soojad roogkatused. Suuremad asundused olid ümbritsetud pihtaedade või kõrgete muldvallidega. Nad kasvatasid otra ja kaera, pidasid kariloomi, jõid õlut ja meest pruulitud kanget mõdu. Sumedate põhjamaiste udude taga asudes jäi nende saar kõrvaliseks paigaks.

Tõsi, juba mitme põlvkonna vältel olid saarel käinud kaupmehed päikselistelt Vahemere maadelt, tuues lõunast luksuskaupu vahetamiseks karusnahkade, orjade ja saare kuulsate jahikoerte vastu. Viimaste sugupõlvede ajal toimus elav kaubavahetus sadama kaudu, mis asus lõunarannikul paigas, kuhu suubus üks teine jõgi, mis sai alguse Stonehenge’i mahajäetud templi juurest. Kuid olgugi et briti pealikutele meeldis hankida endale veini või siidi või Rooma kulda, oli maailm, kust need luksuskaubad tulid, ikka veel kaugel silmapiiri taga ning sellest teati vaid ähmaselt.

Siis aga võttis klassikaline maailm ette ühe kõige suurema ürituse, mida ajalugu eales tundnud.

Julius Caesar soovis saada Rooma valitsejaks. Selleks vajas ta vallutusi.

Alles hiljuti oli ta liikunud põhja poole kuni Inglise kanalini ning asutanud uue suure Rooma provintsi nimega Gallia. Nüüd oli ta pööranud pilgu põhjas asuvale uttumähkunud saarele.

Caesar oli tulnud eelmisel aastal. Ta maabus Britannia lõunaranniku valgete rannakaljude all tagasihoidliku väesalgaga, mis koosnes peamiselt jalaväest. Briti pealikke oli ette hoiatatud, kuid sellest hoolimata oli Rooma distsiplineeritud vägede kinnipidamine kohutavalt raske. Keldi sõdalased olid siiski vaprad. Hobustel ja kaarikutel kohale tormates õnnestus neil mitu korda roomlaste valvesalgad kinni võtta. Torm hävitas Caesari laevastiku. Pärast rannikupiirkonnas toimunud mitut väiksemat lahingut ja manöövrit lahkus Caesar oma vägedega ning pealikud juubeldasid. Jumalad olid andnud neile võidu. Kui välismaalased neid hoiatasid, et see oli ainult luureretk, ei uskunud enamik britte seda.

Kuid siis hakkas halbu uudiseid tulema. Ehitamisel oli uus laevastik. Kuulujutud rääkisid, et ootevalmis olevat vähemalt viis leegioni ning umbes kaks tuhat ratsaväelast. Kümne päeva eest oli Londinoses peatunud pealike käskjalg. Tema sõnum oli lühike ja selge.

„Caesar on tulemas.”

Ohver oli toodud. Rahvahulk läks laiali. Neli druiidi pöördusid tagasi, kaks lõuna ja kaks põhja poole jõge. Mis puutus kõige vanemasse, kes oli ohverdamise läbi viinud, siis Segovaxi isa ülesandeks jäi see preester kaks miili ülesjõge asuvasse koju sõidutada.

Kõigi kohalviibijatega vaikselt hüvasti jätnud, pidi vanamees juba paati astuma, kuid pöördus siis ümber ja tema pilk peatus naisel. Ainult hetkeks. Siis andis ta alandlikule kalurile märku ja nad asusid teele.

Ainult hetk, aga piisavalt pikk. Cartimandua värises. Räägiti, et vanamees teab kõike. See võis tõsi olla. Naine ei osanud öelda. Last puusal hoides tõukas ta Segovaxi ja Branweni enda ees, minnes sinnapoole, kus nende hobused kütkes olid. Kas ta toimib õigesti? Ta ütles endale, et jah. Eks ta ju kaitse neid kõiki? Eks tee ta ometi seda, mida vaja? Kuid kohutav süütunne ja ängistus ei jätnud teda maha. Kas see oli tõesti võimalik, et vana druiid, keda tema abikaasa sõidutas, oli ülikust teadlik?

Naine ootas mõne minuti hobuste juures, kuni suure pealiku seltsis olnud mehed kohale jõudsid. Ülik oli nendega. Nähes, et naine ootab, pöördus ta kõrvale ja peatus.

Noor Segovax vaatas ülikut huviga, sest see oli mees, kes oli rahva hulgast välja astunud ja druiidile kilbi ulatanud. Ta oli mehine, paksu musta habeme, karmide siniste silmade ja võimuka ilmega. Rohelise ürbi all oli tal rebasenahaga ääristatud tuunika. Kaelas kandis ta rasket torc’i – keldi kuldvõru –, mis näitas tema kõrget ametiastet.

See polnud esimene kord, kui poiss teda nägi. Too võimukas väepealik oli külastanud seda piirkonda viimasel kuul juba kaks korda, jäädes mõlemal korral peatuma Londinose vastas asuvasse külakesse. „Te peate valmis olema,” käskis ta mehi, kui oli nende relvad üle vaadanud. „Suur pealik Cassivelaunus tahab, et meie vägi koguneks selle koha lähedal. Ma valmistan kaitse ette.” Nüüd jättis Segovaxi ema oma poja koos Branweni ja sülelapsega eemale seisma ja läks üliku juurde, et temaga rääkida.

Kui ta lähenes, vaatles mees teda mõtlikult. Nagu tal kombeks oli, hindas ta naise sugulisi võimeid. Polnud kahtlust, et tegemist oli meeldiva olendiga, seda oli ta juba nende esimesel kohtumisel märganud. Naise paksud ronkmustad juuksed langesid õlgadele. Tema keha oli sale, kuid rinnad suured. Sellised, millest iga mees unistaks. Kui naine lähenes, märkas ülik tema keha õrna siuglevat liikumist. Seda oli ta tähele pannud juba nende esimesel kohtumisel. Kas ta liigub alati niimoodi või on see ainult tema pärast?

„Noh?” küsis ta rämeda häälega.

„Kas meie kokkulepe on ikka veel jõus?”

Mees vaatas laste poole, siis vilksas tema pilk puutüvest õõnestatud paadile, millega naise abikaasa vana druiidi sõidutas. Nad olid juba kaugel keset jõge. Kalur ei teadnud midagi. Ülik jätkas naise pinevat silmitsemist.

„Ma juba ütlesin sulle seda.”

Nüüd nägi ta naist sellisena, milliseks too saab tulevatel aastatel. Kahvatu kitsaste põsesarnadega nägu muutub murest kurnatuks, võrgutavad silmad vajuvad silmakoobastesse. Kirg asendub võib-olla kinnismõtete või kibestumisega. Temast saab vaevatud hing. Aga veel mitmel aastal on ta hea, väga hea.

„Millal?” Naine paistis kergendust tundvat, kuid oli ikka veel ärevil.

Mees kehitas õlgu. „Kes seda teab? Peagi.”

„Tema ei tohi sellest teada.”

„Kui ma annan käsu, tuleb seda täita.”

„Jah.” Naine noogutas, kuid seisis ikka veel kõhklevalt. Ta on nagu metsloom, mõtles mees. Ainult pooleldi taltsas. Ta andis märku, et jutuajamine on läbi. Mõne hetke pärast ratsutas ta minema.

Cartimandua läks tagasi oma süütute laste juurde, kes ei teadnud tema kohutavast saladusest midagi. Aga peagi saavad nad teada. Ja nüüd tuli talle pähe veelgi kohutavam mõte. Kas nad teda siis veel armastavad?

*

Kui paat ülesvoolu liikus, piidles druiidi pilk vett. Kas jõgi on nüüd kilbi vastu võtnud või hõljub see ikka veel voolus? Ta silmitses ka tagasihoidlikku meest, kes teda sõidutas. Ta mäletas veel selle semu isa, kellel olid ujulestadega käed nagu tollel väikesel poisil. Ja tema isa samuti. Druiid ohkas. Ega sealsed inimesed teda asjata jõe isaks kutsunud.

Druiid oli väga vana, peaaegu seitsmekümneaastane, kuid ikka veel tugev, ikka veel aukartustäratava kujuga. Ta oli peaaegu kuus jalga pikk – enamiku meestega võrreldes hiiglane. Paks valge habe ulatus pihani, kuid pea oli hõbedastest juustest paljas; ainult ümber lauba käis lihtne kuldne võru. Silmad olid hallid ja valvsad. Tema oli see, kes kord aastas tõi Londinose läänepoolsel künkal ohvriks härgi ning palvetas sealse piirkonna pühades tammesaludes.

Keegi ei teadnud, millal druiidide preesterkond Kirde-Euroopas alguse sai, kuid Britannias oli neid nüüd rohkem kui kunagi varem, sest viimastel aastatel tuli neid hulganisti üle mere udusse mähkunud saarelt pelgupaika otsima. Räägiti, et Britannia druiidid hoiavad alal iidse õpetuse kõige puhtamaid traditsioone. Saare sisemaal leidus kummalisi kivist ringe, templeid, mis olid nii vanad, et keegi ei osanud öelda isegi seda, kas need olid üldse inimkätega ehitatud, ning räägiti, et druiidid olevat neisse kogunenud juba kaua aega tagasi. Kuid jõe kallastel pidasid nad oma teenistusi harilikult väikestes puust pühakodades või pühades hiites.

Sellel vanal druiidil öeldi aga olevat veel üks eriline anne, mis teistel preestritel puudus. Jumalad olid aastaid tagasi andnud talle ettenägemise võime.

Ta oli kolmekümne kolme aastane, kui see veider anne tema juures avaldus. Ise ei osanud ta öelda, kas selle omamine on kingitus või needus. See võime ei olnud ka täielik. Mõnikord olid tal vaid udused eelaimused, teinekord nägi ta aga tulevikku kohutava selgusega. Ning vahel teadis ta, et on sama pime nagu teised inimesed. Aastate möödudes oli ta selle võime omaks võtnud mitte kui hea või halva, vaid lihtsalt kui osakese looduses valitsevast korrast.

Tema kodu ei olnud kaugel. Suure, kahe ja poole miili pikkuse vetevälja läänepoolses otsas asus üks jõe paljudest suursugustest loogetest, mis pööras otse lõunasse ning seejärel võttis uuesti suuna läände. Otse jõekääru taga oli üks kaheks jagunev jõeke moodustanud põhjakaldal madala nelinurkse saare. See oli vaikne paik, kus kasvasid tammed, saared ja okaspuud. Siin üksikus tagasihoidlikus hütis oli druiid eelistanud omaette elada juba kolmkümmend aastat.

Sageli rändas ta ringi jõeäärsetes külakestes, kus teda alati aupaklikult vastu võeti ja toideti. Mõnikord kutsus ta järsku enda juurde mõne külamehe, nagu näiteks Segovaxi isa, kes sõidutas ta mitu miili ülesjõge mõnda pühasse paika. Kuid harilikult teatas väike suitsusammas, et druiid viibib vaikselt oma saarel, nii et piirkonna inimesed pidasid teda selle koha valvuriks, ta oli nagu mõni püha kivi, mis hoolimata sellel kasvavatest samblikest jääb läbi aastaaegade muutumatuks.

Just siis, kui nad jõekääru sisenesid ja saar paistma hakkas, märkas vanamehe pilk kilpi. See hõljus ikka veel otse veepinna all, nihkudes toll-tollilt ülesvoolu jõe kauge südame poole. Druiid silmitses kilpi. Jõgi polnud ohvrit otseselt tagasi lükanud. Kuid ei olnud ka vastu võtnud. Vanamees vangutas pead. Märk näis sobivat tolle eelaimusega, mis talle oli tulnud kuu aega tagasi.

Druiidi selge pilk oli talle sel hommikul muudki öelnud. Ta polnud mõistnud, mida noor Segovax kavatseb ette võtta, kuid aimas Cartimandua kohutavat dilemmat. Nüüd nägi ta ka seda, mis saatusel on varuks tema ees istuvale vaiksele kalurile. Aga tema eelaimus oli puudutanud üht palju suuremat ja kohutavamat sündmust. Midagi sellist, millest ta veel päriselt aru ei saanud. Kui nad kodule lähenesid, oli ta ikka veel sügavaisse mõtteisse vajunud. Kas tõesti on nii, et iidse Britannia saare jumalad hävitatakse? Või oli toimumas midagi muud, midagi, mida ta ei suuda ära arvata? See oli väga kummaline.

Segovax ootas terve kevade. Iga päev lootis poiss, et ilmuvad sõnumitoojad vahutavatel hobustel, ning igal ööl silmitses ta tähti ja küsis endalt, kas nad tulevad juba üle mere? Aga kedagi ei tulnud. Aeg-ajalt ulatusid külakesse kuuldused ettevalmistustest, kuid vägede maaletungist ei olnud veel mingit märki. Näis, nagu oleks saar uuesti vaikuse rüppe langenud.

Väike küla, kus nende pere elas, oli meeldiv paik. Poolt tosinat roogkatuse ning muldpõrandaga ümmargust hütti ümbritses vitstest punutud tara, mille piiridesse jäi veel kaks aedikut kariloomadele ja mitu vaiadel asetsevat aita. Küla asus mitte tolle maasääre tipus, kus druiidid olid oodanud, vaid umbes viiskümmend jardi kaugemal. Tõusu ajal, kui maasäärest sai saar, oli külake muust maailmast ära lõigatud, kuid see ei häirinud kedagi. Tegelikult oli seda vee pakutavat kaitset peetud üheks tolle paiga eeliseks, kui see mitu sugupõlve tagasi asustati. Maapind ise, koosnedes kruusast nagu ka kaks küngast vastaskaldal, oli kuiv ja kindel jalgealune. Soojade kevadilmadega kuivas osa lõunakalda soisest maast ära ning seal karjatati hobuseid ja veiseid ning Segovax ja tema väike õde koos teiste lastega mängisid nendel tulikate, nurmenukkude ja priimulatega ülepuistatud aasadel. Aga kõige soodsam oli väike poolsaar kalastamiseks.

Jõgi oli lai, madal ja selge veega. Tema vood kihasid mitut liiki kaladest. Rohkesti oli hõrnast ja eriti lõhet. Maasäär oli suurepärane koht, kust võrke sillerdavasse vette lasta. Poisid aga seiklesid soistel kallastel, kus teatud kohtades oli kerge angerjaid lõksu püüda.

„Need, kes siin elavad,” rääkis isa Segovaxile, „ei näe kunagi nälga. Jões leidub alati midagi.” Mõnikord, kui nad olid võrgud sisse lasknud, istusid nad jõepervel ja silmitsesid vastaskaldal asuvat kaht küngast. Ja nähes, kuidas vesi iga päev tõusu ajal jõesuudmest ülespoole voolab, kõrgseisu ajal peatub ning siis jälle tagasi mere poole taandub, mainis isa rahulolevalt: „Näed sa. Jõgi hingab.”

Segovaxile meeldis isaga koos olla. Ta tahtis nii kangesti õppida ning isa õpetas teda rõõmuga. Juba viie aasta vanuselt teadis poiss täpselt, kuidas ümberkaudsetesse metsadesse püüniseid üles seada. Seitsmeselt oskas ta juba lähedastest soodest toodud roost hütile katuse peale panna. Peale võrkude sisselaskmise võis ta seista liikumatult madalas vees ning kala osavalt terava kepi otsa torgata. Ta teadis palju lugusid rohkearvuliste keldi jumalate kohta ning võis mitme põlvkonna kaupa üles lugeda mitte ainult oma perekonna, vaid ka saare suurte pealike esivanemad. Hiljuti oli ta selgeks saanud ka tähtsamad seosed abielude, päritolude ja lojaalsusvannete ulatuslikul võrgustikul, mis ühendasid sõpruse või vaenuga keltide saare üht hõimu teisega, üht pealikut teisega, külasid ja perekondi. „Sest need,” seletas isa, „on asjad, mida mees peab teadma.”

Neile asjadele oli isa viimastel aastatel hakanud lisama uusi oskusi. Ta tegi poisile oda. Mitte lihtsalt terava otsaga kepi kalapüügiks, vaid kerge varre ja metallist otsaga korraliku oda. „Kui sa tahad ühel päeval jahimeheks ja sõdalaseks saada,” ütles ta naeratades, „pead kõigepealt seda kasutama õppima. Kuid ole sellega ettevaatlik,” lisas ta hoiatavalt.

Vaevalt möödus mõni päev, kui poiss välja ei läinud ja selle väikese odaga märki ei visanud. Peagi võis ta tabada viskeulatuses igat puud. Ei läinud palju aega, kui ta hakkas otsima uusi raskemaid sihtmärke. Ta sihtis jäneseid, kuid harilikult edutult. Ükskord tabati ta koos väikese Branweniga, kes hoidis kohusetundlikult märklauda kepi otsas, samal ajal kui poiss selle pihta oda heitis. Isegi lahkeloomuline isa pahandas temaga sellepärast kurjalt.

Isa oli väga tark. Ning siis, kui Segovax oli veidi vanemaks saanud, hakkas ta märkama veel muudki. Kuigi isa oli sitke, polnud ta oma kitsa näo, üsna korrapäratu pruuni habeme ja küürus seljaga kehaliselt nii tugev nagu mõni teine mees. Kuid iga ühise töö juures püüdis ta alati teha sama palju kui teisedki. Sageli nägi ta pärast tunde kestnud rassimist välja kahvatu ja kurnatud ning Segovax märkas, et ema silmitseb teda ärevalt. Teinekord aga, kui rahvas istus suveõhtutel tule ümber, õllest ja mõdust uimane, oli isa see, kes laulis neile nende rahva luulelises keeles häälel, mis oli vaikne, kuid nii kõhna keha kohta üllatavalt sügav, tinistades ise mõnikord lihtsat keldi kannelt. Sellistel puhkudel kadus kurnatus ning tema nägu võttis nõiduslikult kirka ilme.

Ning seepärast Segovax, kuigi ainult üheksa-aastane, mitte ainult ei armastanud ja jumaldanud isa, vaid teadis oma südames – nagu tema emagi –, et peab teda ka kaitsma.

Oli ainult üks asi, millest isa oli poisi tema arust ilma jätnud.

„Millal sa viid mu allajõge kuni suudmeni?” küsis ta iga paari kuu tagant. Isa vastas alati: „Ühel päeval. Kui mul nii kiire ei ole.”

Segovax ei olnud kunagi merd näinud.

„Sa ütled alati, et viid, kuid ei vii kunagi,” kaebas ta ning mõnikord mossitas veidi.

Ainuke vari, mis mõnikord neile päikselistele päevadele langes, oli ema sünge meeleolu. Ta oli alati olnud muutliku loomuga ja seepärast ei muretsenud ei Segovax ega tema väike õde sellepärast suurt. Kuid poisile paistis, et hiljuti oli ema iseloom muutunud raskemini seletatavaks kui tavaliselt. Mõnikord tõreles ta temaga või Branweniga ilma mingi põhjuseta, siis haaras äkki väikesest tüdrukust kinni ja surus ta kõvasti enda vastu ning saatis seejärel sama kiiresti jälle minema. Ükskord, kui ta oli neile mõlemale mingi pahateo pärast laksu andnud, puhkes ta nutma. Ja kui isa kohal viibis, nägi poiss, et ema vaatleb meest kahvatu näoga, jälgides peaaegu vihaselt iga tema liigutust.

Kui kevadest sai suvi, ei saabunud Caesari liikumistest enam mingeid teateid. Kui ka leegionid ikka veel mere taga kogunesid, ei tulnud keegi jõge pidi külakesse neile sellest rääkima. Ning siis, kui poiss isalt küsis: „Kui roomlased tulevad, kas sa arvad, et nad siis siia ka jõuavad?”, vastas isa alati vaikselt: „Jah.” Ning lisas siis ohates: „Ma arvan, et kindlasti.” Selleks oli väga lihtne põhjus.

Koolmekoht. See asus selle saare juures, kus elas druiid. Mõõna ajal võis inimene sealt jalgsi lõunakaldale minna, nii et vesi ulatus talle ainult rinnani.

„Muidugi,” lisas isa, „on kaugemal ülemjooksul ka teisi koolmeid.” Kuid kui jõesuudmest ülespoole tulla, oli see esimene koht, kus jõge sai ohutult ületada. Üle saare ulatuvatelt suurtelt kriidiseljandikelt mööda iidseid teeradu alla laskudes olid rändurid mäletamatutest aegadest saadik siia meeldivasse paika jõudnud. Kui see roomlaste Caesar maabub lõunas ja soovib rünnata jõesuudme taga asuvaid Cassivelaunuse avaraid maid, toob kõige lihtsam tee teda selle koolme juurde.

„Varsti peab ta siia jõudma,” sõnas poiss endamisi. Ning nii ta ootas, kuni möödus terve kuu. Ja siis veel üks.

Varasuvel toimus vahejuhtum, mille järel, nagu Segovaxile tundus, muutus ema käitumine kummaliseks.

See oli alanud täiesti süütult ühest lapsikust tülist. Poiss oli väikese Branweniga jalutama läinud. Käsikäes läksid nad üle lõunakalda aasade ning nende taga olevat nõlva pidi metsaserva poole. Mõne aja mängisid nad seal koos ning siis hakkas Segovax, nagu tavaliselt ikka, odaviskamist harjutama. Ja siis palus tüdruk midagi.

See oli üsna tühine asi. Poiss oli lubanud, et tüdruk tohib heita tema oda. Ei midagi rohkemat. Kuid nüüd ta keeldus, mäletamata pärast enam, kas sellepärast, et pidas õde alles liiga väikeseks, või tahtis ta teda lihtsalt kiusata.

„Sa lubasid,” protesteeris tüdruk.

„Võib-olla küll. Aga ma muutsin meelt.”

„Sa ei või.”

„Võin küll.”

Väike Branwen oma tillukese atleetliku kehaga ja kiirgavate siniste silmadega; tema, kes üritaks ronida isegi selliste puude otsa, mille ees ka Segovax kõhklema lööks; Branwen oma iseloomuga, millest isegi vanemad jagu ei saanud!

„Ei!” Tüdruk trampis jalgu. Tema nägu hakkas punaseks minema. „See ei ole aus. Sa lubasid. Anna oda mulle!” Ja ta püüdis oda haarata. Kuid poiss võttis selle kärmelt teise kätte.

„Ei, Branwen. Sa oled minu väike õde ja pead tegema, mis ma ütlen.”

„Ei pea!” Tüdruk karjus need sõnad kogu oma kopsude jõuga, nägu oli tal nüüd lillakaspruun ja pisarad voolasid ojadena. Ta üritas uuesti oda haarata, viibutas siis väikest rusikat ja lõi vennale kõigest jõust vastu jalga. „Ma vihkan sind!” Ta pidi raevust peaaegu lämbuma.

„Ei vihka sa midagi.”

„Jah, vihkan!” kriiskas ta. Siis püüdis venda jalaga lüüa, kuid too hoidis teda eemale. Tüdruk hammustas Segovaxi kätt, ning enne kui too ta kätte sai, jooksis mööda nõlva üles puude vahele ja kadus.

Poiss oli veidi aega oodanud. Ta tundis oma väikest õde. Too oli seal kusagil üleval, istus tõenäoliselt puurondil ning teadis, et vend peab teda otsima tulema. Ja kui ta lõpuks üles leitakse, keeldub ta paigast liikumast, nii et vend on sunnitud lõpuks temalt veel andeks paluma. Viimaks läks Segovax siiski metsa poole.

„Branwen,” hüüdis ta. „Ma armastan sind.” Kuid ei saanud mingit vastust. Poiss kõndis hulk aega ringi. Tüdruk ei võinud ära eksida, sest ükskõik kus ta ka ei viibinud, oli tal tarvis ainult mäest alla tulla, et jõuda jõeäärsetele aasadele ja soopealsele. Seetõttu pidi ta end meelega peitma. Poiss hüüdis veel ja veel. Ei mingit vastust. Oli ainult üks lahendus. Segovax aimas nüüd, mida õde on teinud. Ta oli tema käest minema lipsanud, koju vanemate juurde sörkinud ja neile öelnud, et vend läks minema ja jättis ta üksi – selleks et Segovaxil pahandusi tuleks. Ta oli seda nippi kord juba kasutanud. „Branwen,” hõikas poiss veel korra. „Ma armastan sind.” Ja sõnas siis endamisi: „Ma teen selle sulle tagasi, sa väike madu.” Siis läks ta koju. Ja leidis üllatudes, et tüdrukut ei olegi seal.

Kummaline asi sealjuures oli ema reageering. Isa oli ainult õhanud ning sõnanud: „Ta on kusagil peidus, et venda pahandada,” ja välja minema hakanud, et tüdruk üles otsida. Kuid ema käitus sootuks teisiti.

Ta läks näost üleni valgeks. Tema lõug vajus õudusest alla. Ning siis karjus ta neile mõlemale hirmust käheda häälega: „Kiiresti! Otsige ta üles! Enne kui on liiga hilja.” Segovax ei unusta vist iialgi seda pilku, mille ema talle heitis. See oli peaaegu vihkav pilk.

Ta oli karjas kõige tõrjutum, viimane, kellega arvestati, ja alati viimane, kes sööma lasti. Isegi nüüd, suvel, kui tema veljed olid nii hästi toidetud, et ei vaevunud saaki sageli isegi ründama, kui seda nägid, oli tema endiselt kõhn ja näljase ilmega. Kui ta seljandikult alla raipeid otsima suundus, ei vaevunud keegi sellest välja tegema, vaid veljed jälgisid tema lahkumist ükskõikse põlgusega. Tol soojal pärastlõunal lipsas too tontlik hall vari seetõttu vaikselt läbi metsa inimeste elupaiga poole. Ükskord oli ta seal all mõne kodulinnu kätte saanud.

Kui ta nägi väikest toredate juustega tüdrukut, lõi ta aga kõhklema.

Huntidel polnud kombeks inimesi rünnata, sest nad kartsid neid. Inimese jahtimine üksinda, ilma karja abi ja heakskiiduta tooks kaasa karja juhi pahameele. Kuid teisest küljest võib see tapmine avastamata jääda. Milline ahvatlev maiuspala, ja kõik ainult temale. Tüdruk istus puurondil seljaga tema poole. Ta ümises endamisi ning tagus ronti laisalt kandadega. Hunt nihkus lähemale. Tüdruk ei kuulnud.

Kui Cartimandua künkast üles sammus, oli ta ikka veel surnukahvatu. Ta oli jooksnud. Oli saatnud abikaasa teist teed mööda. Segovax, kes nüüd ka hirmu tundis, oli juba silmist kadunud. Naine hingeldas raskelt, kuid väline ärritus ei olnud midagi selle kohutava hirmu kõrval, mis oli tema peas kuju võtnud ja sealt kõik teised mõtted välja tõrjunud.

Kui tüdruk kaduma jääb, on kõik kadunud.

Cartimandua kirg oli hirmuäratav. Mõnikord paistis see ilusana, kuid sagedamini oli see nagu valu, mis ei taandu, ja mõnikord oli see puhas ja kohutav, pigistas ja tõukas teda edasi, nii et naine tundis end abitult. Nii oli ka nüüd. Kui ta õhetavi põsi nõlvast üles tormas, tundus talle, et tema kirg abikaasa vastu on lõputu. Ta ihaldas teda. Ta tahtis teda kaitsta. Ta vajas teda. Tal oli oma olemasolu ilma temata raske ette kujutada. Ja kui mõelda nende väikesest perest ja titest, siis kuidas nad ilma isata toime tuleksid? Peale selle oli ta valmis veel lapsi saama. Ta soovis seda kirglikult.

Tal ei olnud mingeid illusioone. Jõeäärsetes külakestes oli juba praegu naisi rohkem kui mehi. Kui tuleb võitlus ja tema abikaasa tapetakse, on võimalused uut meest leida kesised. Naise kirg oli teda tagant tõuganud; ematunne ja perekonna säilitamise soov olid viinud karmi järelduseni. Tal ei jäänud muud üle. Ning nii jõudis ta oma kohutava salajase otsuse juurde, millest tulenev hingepiin jälitas teda kogu kevade nagu painav ja süüdistav kaja.

Kas ta oli toiminud õigesti? Ta ütles endale, et oli küll. Kokkulepe oli kasulik. Tüdruk võib õnnelikuks saada ja võib-olla ootab teda parem elu. See kõik oli olnud vajalik. Kõige parema nimel.

Ainult et iga päev tundis ta, et tahab kisendada.

Ja nüüd – see oli kohutav saladus, millest abikaasa ja lapsed ei teadnud midagi –, kui väikese Branweniga midagi juhtub, ootab tema meest tõenäoliselt surm.

Branwen kuulis hundi tulekut, kui see oli ainult kahekümne jala kaugusel tema selja taga. Pööranud ringi ja näinud looma, hakkas ta karjuma. Hunt jälgis teda, olles valmis edasi sööstma. Kuid siis ta peatus. Sest juhtus midagi üllatavat.

Branwen oli küll kohkunud, kuid taipas kiiresti, mida teha. Ta teadis, et kui jooksu panna, on ta hetke pärast hundi koledate hammaste vahel.

Mida ta teha võiks? Oli ainult üks võimalus. Nagu kõik külalapsed, oli temagi lehmi ajanud. Isegi jooksvaid kariloomi võis inimene kätega vehkides ümber pöörama sundida. Võib-olla õnnestub tal ka seda olendit heidutada. Kui ta oma hirmu välja ei näita.

Oleks tal ainult mõni sõjariist, kas või kepp. Aga tal ei olnud midagi. Tema käsutuses oli ainult see sõjariist, mida ta kodus sageli kasutas ja mis peaaegu alati paistis aitavat. Tema äkkviha. Kui ma suudaksin teeselda, et olen vihane, ütles ta endale. Parem aga, kui ma tõeliselt vihaseks saaksin. Siis ei tunneks mingit hirmu.

Ja nii juhtus, et hunt leidis end äkitselt silmitsi tillukese lapsega, kelle nägu oli punane ja raevust moondunud, kes vehkis oma väikeste kätega ja pildus selliseid sõimusõnu, mis, olles hundile küll mõistetamatud, väljendasid oma tähendust üsna selgelt. Ja mis veel kummalisem – selle asemel et minema joosta, tuli tüdruk edasi. Kõheldes hetke, taganes hunt paar sammu.

„Mine. Kasi minema!” karjus väike tüdruk raevukalt. „Juhm loom. Lase jalga!” Ning siis, tõmbudes kössi, nagu tegi kodus tõelist pahameelt väljendades, kisendas ta kogu südamest: „Kao minema!”

Hunt taganes veel pisut. Tema kõrvad tõmblesid. Kuid siis jäi ta paigale ja jälgis tüdrukut tähelepanelikult.

Branwen plaksutas käsi, karjus ja trampis jalgu. Tal oli õnnestunud end nüüd tõeliselt marru ajada, kuigi samal ajal arvestas ta kainelt oma võimalusi selles tahtejõu lahingus. Kas ta söandab hundi poole söösta, et teda ümber pöörama ja ära jooksma sundida? Või napsab loom temast kinni. Tüdruk teadis, et kui hunt teda korra juba hammustab, on temaga lõpp.

Tähelepanelikult jälgides tajus hunt lapse kõhklust ja mõistis tema tühje ähvardusi. Ta astus paar sammu edasi, urises ja tõmbus hüppeks küüru. Teades, et mäng on kaotatud, röögatas väike tüdruk meeleheites raevukalt. Kuid ta ei liikunud enam edasi. Hunt lömitas madalamale.

Just sel hetkel nägi hunt, et tüdruku selja taga ilmub nähtavale veel üks kogu. Loom tõmbus pingule. Kas see tähendas, et jahimehed tulevad? Ta vaatas paremale ja vasakule. Ei. Seal oli ainult see väike kogu, keegi meeslaps. Tahtmata kerget saaki maha jätta, tõmbus hunt uuesti küüru. Meeslapsel oli käes ainult kepp. Hunt sööstis edasi.

Kõrvetav valu õlas oli hundile täielikuks üllatuseks. Poiss oli heitnud terava otsaga kepi nii kärmelt, et see tabas kiiresti liikuvat looma ootamatult. Valu oli terav. Hunt peatus. Siis leidis ta äkki segaduses, et ei suuda edasi liikuda. Seejärel vajus maha.

*

Segovax ei tahtnud täiskasvanuile hundist rääkida.

„Kui nad teada saavad,” seletas ta, „on pahandus veel suurem.”

Kuid väike tüdruk oli erutusest meeletu. „Sa tapsid ta!” hüüdis ta rõõmsalt. „Oma odaga!” Ja poiss nägi, et asi on lootusetu. Ta ohkas. „Tule siis.” Ning nad hakkasid künkalt alla laskuma.

Ema reageering oli väga mõistatuslik. Alul, kui isa neid mõlemat suudles ja pojale seljale patsutas, ei öelnud ta midagi, vaid vahtis jõe taha, nagu ei märkakski enda ees aset leidvat rõõmsat taaskohtumist. Kuid pärast seda, kui isa oli läinud hundil nahka maha võtma, pööras ta end ja silmitses Segovaxi kohutaval painaval pilgul.

„Sinu õde oleks äärepealt surma saanud. Kas sa tead seda?” Poiss vaatas haledalt maha. Ta teadis, et tuleb pahandus. „Sa oleksid võinud ta tappa, kui lasid tal üksi sinna üles minna. Kas sa mõistad, mida sa tegid?”

„Jah, ema.” Muidugi ta mõistis. Kuid selle asemel et temaga tõreleda, tõi Cartimandua kuuldavale sügava meeleheitliku oige. Poiss polnud sellist häält veel kunagi kuulnud ning vaatas kohkunult ema poole. Too paistis olevat ta peaaegu unustanud. Ta raputas pead ja haaras samal ajal väikesest tüdrukust kõvasti kinni.

„Sa ei mõista. Sa ei tea üldse midagi.” Siis keeras ta kanna pealt ringi, tõi kuuldavale karje, mis oli nagu looma ulgumine, ning läks nende juurest ära, võttes suuna küla poole. Ei Segovax ega Branwen teadnud, mida sellest arvata.

Kohutav kokkulepe oli sõlmitud siis, kui ülik suure pealiku Cassivelaunuse juurest oli esimest korda sel kevadel tulnud jõe kaitset kavandama. Võib-olla polekski see mõte naisele pähe tulnud, kui ülik poleks teinud küla naiste kohta üht juhuslikku märkust, kui ta meeste relvi üle vaatas.

„Kui roomlased siia koolme juurde tulevad, tuleb teid kõiki jõge mööda ülespoole viia.” Mustahabemelisele väepealikule ei meeldinud, et naised lahingu läheduses viibivad. Tema arust võisid nad jalgu jääda ja oma mehi häirida.

Kuid sellest märkusest piisas, et Cartimanduat mõtlema panna, ning see andis talle inspiratsiooni. Tol õhtul, kui ta nägi ülikut üksi lõkke ääres, söandas ta tema juurde minna.

„Ütle mulle, isand,” küsis ta, „kui me ülesjõge läheme, kas meile siis vahimees ka kaasa antakse?”

Mees kehitas õlgu. „Küllap vist. Miks sa seda küsid?”

„Kõik siinsed inimesed usaldavad minu abikaasat,” väitis naine. „Ma arvan, et tema oleks parim mees meid saatma.”

Ülik tõstis pilgu. „Sind ka, eks ju?”

„Jah,” sõnas Cartimandua vaikselt. Ta nägi, kuidas mees endamisi naeratab nagu inimene, kellel on võim ja kes on kuulnud igasuguseid pakkumisi.

„Ja mis mind seda arvama võiks panna?” küsis ta leebelt ning silmitses tumenevat vett.

Naine vahtis tema poole. Ta teadis oma võlusid.

„Ükskõik, mis sa soovid,” vastas ta.

Mees oli mõne aja vait. Nagu enamik väepealikuid, ei vaevunud temagi neid naisi kokku lugema, kes end temale pakkunud olid. Mõned võttis ta vastu, teisi mitte. Kuid kui ta nüüd oma valiku tegi, oli see naisele üllatuseks.

„See kenade juustega väike tüdruk, keda ma õhtupoolikul sinu kõrval märkasin. Kas ta on sinu oma?”

Cartimandua noogutas.

Ning mõne hetke pärast oligi ta väikese Branweni ära andnud.

Nii on kõige parem. Ta oli endale seda juba tuhat korda öelnud. Branwen jääb muidugi väepealikule. Tegelikult saab temast ori. Mees võib ta ära müüa või teha temaga, mida tahab. Kuid sellise tüdruku saatus ei saa olla halb. Ta hakkab elama suure Cassivelaunuse hoovkonnas; kui ta väepealikule meeldib, võib too talle vabaduse anda; tüdruk võib isegi hea abielu sõlmida. Selliseid asju juhtub. Parem ikka, kui jääda ootama siia külla, kus kõik on nii igav, arutles Cartimandua. Kui tüdruk suudab õppida oma tujusid valitsema, oleks see talle suurepärane võimalus.

Ning vastutasuks ei pea tema abikaasa võitlema hirmuäratavate roomlastega, vaid tuleb koos temaga ülesjõge ohutusse paika.

„Te kõik lähete ülesjõge,” sõnas väepealik järsult. „Suve lõpul annad sa tüdruku mulle üle.” Vahepeal polnud naisel vaja muud teha, kui kokkulepet abikaasa eest varjata. Sest ta teadis, et too ei jääks iialgi nõusse, aga kui asi kord tehtud on, on juba liiga hilja. Lubadusest peeti keldi maailmas kinni.

Polnud siis ime, et sellest päevast saadik, kui hunt pidi tüdruku peaaegu tapma, hoidis Cartimandua last kogu aeg enda kõrval.

Julius Caesarist polnud ikka veel mingeid teateid.

„Võib-olla ta ei tulegi,” lausus Segovaxi isa rõõmsalt.

Segovaxile olid need suvepäevad õnnelikud. Kuigi ema oli endiselt veidralt sünges meeleolus ning hoidis vaest Branweni kogu aeg enda kõrval, veetis isa hea meelega Segovaxiga aega. Ta oli hundi ühe käpa poisile andnud ja too kandis seda kaelas nagu amuletti. Näis, et isa tahab talle iga päev õpetada uusi oskusi jahipidamise või puunikerdamise või ilmaennustamise alal. Ning siis, kesksuvel, teatas ta äkki poisi üllatuseks ja rõõmuks: „Homme viin ma su mere äärde.”

Jõel oli kasutusel mitut liiki paate. Tavaliselt kasutas isa kalda ääres võrke sisse lastes või aeg-ajalt jõge ületades lihtsat tammetüvest õõnestatud venet. Muidugi olid olemas ka parved. Külapoisid olid eelmisel suvel omalegi parve teinud ning nüüd ankurdasid nad selle keset jõge ning kasutasid seda poodiumina, millelt jõe helkivatesse voogudesse hüpata. Leidus ka väikseid punutud vitstest ja nahast kaluripaate ning mõnikord oli Segovax näinud ülemjooksult tulevaid kaupmehi, kes sõitsid pikkades, kõrgete parrastega paatides, mille ehitamise peale saarel elavad keldid ka meistrid olid. Kuid sellise reisi tarbeks oli külas üks eriti kohane alus. Isa hooldas seda ja hoidis katte all. Ja kui poisil oligi veel pisuke kahtlus, kas kauaoodatud retk tõesti teoks saab, siis hajus see lõplikult, kui isa talle ütles: „Me peaksime jõel proovisõidu tegema. Sest me võtame punutud paadi.”

Punutud paadi! See koosnes madalast kiilust ja kergest puust ribidest. Kuid too õrn raamistik oli aluse kere ainus tugevast materjalist osa. Raam polnud kaetud mitte puidu, vaid tiheda pajuvitstest punutud kattega. Ning et kere vettpidavaks muuta, tõmmati selle peale nahad. Meretagused kaupmehed olid juba ammu imetlenud keltide punutisi. See oli saare au ja uhkus.

Kuigi ainult kakskümmend jalga pikk, oli punutud paadil veel üks iseärasus. Tema keskel paiknes taakidega kinnitatud lühike mast, millele sai tõsta õhukesest nahast purje. Mast ei olnud midagi rohkemat kui väike toorelt maharaiutud puutüvi, mis oli hoolikalt välja valitud, et ta liiga raske ei oleks, ning mille tippu olid jäetud harud purjenööride jaoks. Oli meeldiv komme jätta mastitippu ka mõned lehtedega võsud, nii et väike punutud paat näis olevat nagu vee peal ujuv elav puu või põõsas.

Alus oli muidugi primitiivne, kuid ka märkimisväärselt otstarbekohane. Küllalt kerge, et teda ühest kohast teise kanda; painduv, kuid tugev; ning hoolimata oma väikesest süvisest üsna stabiilne, nii et võis vajaduse korral ka merele minna. Jõel liikus ta aerude ja tõusuhoovuste abil, kuid tema väike puri oli kasulik lisajõuallikas, mis oli oma kerguse juures piisav jõevoolust jagusaamiseks, kui tuul tagantpoolt puhus. Ankruks oli raske kivi, mis oli asetatud puust puuri nagu vähikorvi.

Nad vaatasid väikese aluse hoolikalt üle, asetasid masti paika ning proovisid paati pärastlõunal mitu tundi jõel. Lõpuks tõdes isa naeratades: „Ta on täiesti korras.”

Tõus saabus järgmisel päeval veidi enne koitu, ning nii kui valgeks läks, tõukasid isa ja poeg punutud paadi maasäärelt lahti ja mõõnavool kandis neid mitu tundi allavoolu. Õnneks puhus läänest veel kerge tuul, nii et nad võisid heisata oma väikese nahast purje ning kasutades tüürimiseks laia aeru, istuda ja vaadata, kuidas kallas mööda libiseb.

Kui nad jõevoolus eemaldusid, keeras Segovax end ringi ja nägi, et ema seisab maasääre tipul ning jälgib kahvatu näoga nende lahkumist. Poiss lehvitas, kuid ema ei lehvitanud vastu.

Pärast Londinost ei muutunud jõgi veel laiemaks ja poiss teadis, et enne kui see laieneb, peavad nad läbima kõige põnevama osa sellel pikal ja käänulisel teel.

Sest oma pikal teekonnal saare keskosast tegi jõgi küll palju suuri lookeid, kuid pärast Londinost moodustas ta rea tihedalt järgnevaid silmuseid, mis kujutasid endast nagu kahekordset S-i. Umbes miili kaugusel Londinose idapoolsest künkast algas pikk käänak põhja, mille järel pöördus jõgi sootuks vastassuunda ning jõudis lõunasse suundudes peaaegu endisesse kohta tagasi. Selle lõunapoolse kääru tipus, olles linnulennult ikka veel ainult kolme miili kaugusel idapoolsest künkast, möödus jõgi lõunakaldal asuvast kõrgendikust, mis kerkis kaldast kauni nõlvana. Sellel kohal pööras jõgi uuesti otse põhja ning seejärel umbes miili kaugusel veel kord tagasi.

Kui nad neid silmuseid läbisid, jälgis isa Segovaxi lõbuga. Too küsis ikka ja jälle: „Kus see Londinos nüüd siis on?” Mõnikord asus see vasakul, mõnikord paremal, vahel jäi selja taha. Ükskord, kui asi poisil täiesti segi läks, hakkas isa valjult naerma. „Tead mis,” seletas ta, „kuigi me sõidame Londinosest eemale, on ta hetkel hoopis meie ees!” See jõe veidrus oli neile, kes seal seilasid, hästi tuntud.

Päev oli selge. Kui nad allavoolu üha kaugemale jõudsid, nägi Segovax, et jõevesi on seal samuti nagu Londinose juures nii puhas ja selge, et põhi, mis mõnikord oli liivane, mõnikord aga mudane või kivine, on hästi nähtav. Keskhommikul sõid nad kaerakäkke, mida Cartimandua oli neile kaasa pannud, ning ammutasid kätega joogiks pehmemaitselist jõevett.

Kui jõgi aegamööda avarduma hakkas, sai poiss esimest korda aimu sellest suurest V-kujulisest kriidiorust, milles ta elas.

Londinoses polnud kriidiseljandikud nii selgelt nähtavad. Küla taga olid küll nõlvad. Need kerkisid madalate kõrgendikena umbes viie miili kaugusele, kuni moodustasid pika kõrge küngasterea, kust avanes avar vaade. Kuid see seljandik, mis koosnes peamiselt savist, asus suure kaarja kriidikõrgustiku ees ning varjas selle jõeäärse maailma eest ära. Põhjapoolsel kaldal teadis poiss samuti laugjaid metsaseid nõlvu, mida lõhestasid ojad ja mis moodustasid tausta kahele jõekaldal asuvale künkakesele. Ta võis küll näha nende taga kerkivaid terrasse ning mõningaid mitmesaja meetri kõrguseid seljandikke, mis ulatusid paljude miilide kaugusele. Kuid suurest kriidijärsakust, mis pöördus nende sisemiste savi- ja liivaseljandike taga kirde poole, ei teadnud ta midagi.

Nüüd aga, tosin miili Londinosest allavoolu, ilmus nähtavale sootuks teistsugune maastik. Vasakul pool, kus suure kriidioru põhjapoolne veer oli veidi rohkem kui kolmekümne miili kaugusel, oli kallas madal ja soine. Isa seletas, et selle kalda taga asuvad suured metsased tasandikud ja rabad, mis ulatuvad tohutu suure kaarena sadade miilide kaugusele ja kaugemalegi, moodustades saare idapoolse ranniku oma lõputu metsiku meremaastikuga külma Põhjamere ääres. „See on tohutu avar ja metsik maa,” ütles ta poisile. „Lõputud liivarannad. Tuuled, mis lõikavad su pooleks, kui nad puhuvad idast mere tagant. Seal elab pealik Cassivelaunus.” Isa vangutas pead. „Need seal on metsikud ja sõltumatud hõimud,” mainis ta. „Ainult selline võimukas mees suudab neid valitseda.”

Aga kui vaadata paremale, lõunakalda poole, üllatas kontrast. Sellel kohal oli V-kujulise oru suur kriidijärsak jõele lähemale tulnud. Poiss märkas, et nad purjetavad nüüd laugete nõlvade asemel järsu panga kõrval, selle taga kerkis mitmesaja jala kõrgune seljandik, mis ulatus idas nii kaugele, kui silm seletas.

„See on Kent, Cantii hõimu maa,” ütles isa heatujuliselt. „Mööda neid kriidiseljandikke võid kõndida mitu päeva, enne kui jõuad saare lõpus asuvate suurte valgete rannakaljudeni.” Ning ta jutustas üksikasjalikult saare pikast kagupoolsest poolsaarest ning sellest, kuidas selgel päeval võib näha mere taga asuvat Rooma uut provintsi Galliat. „Nende seljandike vahel orgudes on jõukad talud,” ütles ta.

„Kas sealsed hõimud on sama metsikud nagu need, kes elavad põhja pool jõesuuet?” küsis Segovax.

„Ei,” vastas isa naeratades. „Aga nad on rikkamad.”

Mõne aja jätkasid nad teekonda vaikides, poissi täitis imetlus, isa mõtiskles omaette.

„Ükskord,” lausus ta lõpuks, „rääkis vanaisa mulle imeliku loo. Kui ta poiss oli, liikus ringi üks laul, milles öeldi, et kunagi kaua aega tagasi oli seal kaugel suur põlismets.” Ta näitas käega ida poole, kus asus meri. „Siis aga tuli vägev veeuputus ja sellest ajast on mets vee alla maetud.” Ta jäi vait ja nad mõlemad mõtlesid selle üle järele.

„Mida ta sulle veel rääkis?”

„Ta ütles, et tol ajal, kui inimesed siia tulid, oli kogu see maa seal” – ja nüüd osutas ta põhja poole – „jääga kaetud. See oli kogu aeg külmunud. Ja jää oli nagu vall.”

„Mis sellest jääst sai?”

„Ma arvan, et päike sulatas ta ära.”

Segovax vaatas põhja poole. Raske oli seda rohetavat maad tumeda ja külmununa ette kujutada.

„Kas maa võib uuesti ära külmuda?”

„Mida sina arvad?”

„Ma ei usu,” vastas Segovax kindlalt. „Päike tõuseb ju iga päev.” Ta jätkas maastiku silmitsemist, samal ajal kui paat jõel, mis aegamööda laiemaks muutus, üha edasi liikus. Isa vaatas poega hellal pilgul ning lausus jumalaile vaikse palve, et poiss pärast seda, kui tema läinud on, elaks ja omakorda lapsi sigitaks.

Oli juba pärastlõuna, kui jõesuue nähtavale ilmus. Nad olid just äsja läbinud suure jõekääru. Jõgi oli juba terve miili laiune. Ja seal nende ees see laiuski.

„Sa tahtsid merd näha,” lausus isa vaikselt.

„Oh jaa.” See oli kõik, mida poiss suutis öelda.

Oli see jõesuue vast pikk! Vasakul algas madal rannajoon, mis moodustas laia kaare; paremal ulatusid Kenti kõrged kriidiseljandikud kuni silmapiirini. Ja nende vahel laius meri.

See polnud mitte päris selline, nagu poiss oli oodanud. Tema oli arvanud, et meri vajub kuidagi allapoole silmapiiri, aga avar veeväli näis hoopis ülespoole tõusvat, nagu ei lepiks ta oma praeguse asukohaga, vaid tahaks kähku edasi pääseda ja jõele külla tulla. Poiss silmitses merd ning nägi kõikuvaid laineid ja tumedama vee laike kaugemal. Ta haistis soolast küllastunud õhku. Ning see erutas teda. Tema ees oli tohutu seiklus. Jõesuue oli värav ja Londinos, nagu ta nüüd taipas, polnud mitte ainult meeldiv paigake jõe ääres, vaid lähtepunkt teekonnale, mis viis tollesse imepärasesse avarasse maailma. Ta vahtis seda vaimustatult.

„Seal paremal,” lausus isa, „on suur jõgi.” Ning ta osutas ühele kohale mõne miili kaugusel kõrgel rannajoonel, kus neeme taga laskus läbi lõhangu kriidiseljandikult suur Kenti jõgi Medway.

Veel terve tunni triivisid nad mööda jõesuuet. Vool muutus aeglasemaks ja jõgi lainetas üha rohkem. Punutud paat hakkas õõtsuma ja laine loksus üle ääre sisse. Vesi paistis nüüd olevat rohelisem ja tumedam. Põhja ei olnud enam näha, ja kui poiss veidi vett endale suhu ammutas, tundis ta, et see on soolane. Isa naeratas.

„Tõus hakkab uuesti.”

Oma üllatuseks leidis Segovax äkki, et väikese paadi liikumine paneb teda iiveldama. Ta kortsutas kulmu, kuid isa kihistas naerda.

„Kas süda on paha? Kui sinna kaugemale sõidad, läheb veel hullemaks.” Ta viipas käega mere poole. Segovax vaatas kahtlustavalt kaugeid rulluvaid laineid. „Aga sa tahaksid ju ikkagi minna?” küsis isa poisi mõtteid lugedes.

„Ma arvan küll. Ühel päeval.”

„Jõel on kindlam,” täheldas isa. „Seal merel upuvad mehed ära. Meri on julm.”

Noor Segovax noogutas. Ta tundis end äkki väga pahasti. Kuid ühel päeval, tõotas ta endale, maitseb ta seda suurt seiklust, ükskõik kui haigeks see teda teeks.

„On aeg tagasi minna,” ütles isa. Ning lisas siis: „Meil on veidi õnne. Tuul pöörab.”

See oli tõesti nii. Tuul jäi lahkelt soiku ja keeras siis kagusse. Väike puri laperdas, kui kalur paadi ümber pööras ja see tasapisi tagasi liikuma hakkas.

Segovax ohkas. Talle tundus, et ükski päev tema elus ei saa enam nii tore olla kui see, kus ta on isaga kahekesi punutud paadis ja meri paistab. Veepind muutus tasapisi siledaks. Pärastlõunane päike oli soe. Poiss tundis, et on üsna unine.

Segovax ärkas ehmatusega, kui isa teda togis. Nad olid väga aeglaselt edasi liikunud. Kuigi sellest ajast, kui ta silmad sulges, oli möödunud terve tund, läbisid nad alles esimest jõekäänakut ja suudmeala jäi nende selja taha. Kuid siiski hüüatas ta üllatunult ja isa lausus tasa: „Vaata seda seal.” Ta osutas millelegi poole miili kaugusel.

Nad nägid, et üks suur parv eemaldub aeglaselt põhjapoolsest kaldast. Umbes kakskümmend meest tõukasid seda pikkade teivastega üle jõe. Nende taga märkas Segovax veel üht parve. Kuid tähelepanuväärsed ei olnud mitte need suured parved ise, vaid nende last. Mõlemale alusele oli rihmadega kinnitatud uhke sõjavanker.

Keldi sõjavanker oli hirmuäratav relv. See oli kerge stabiilne kaherattaline sõiduk, mida vedasid kiired hobused ning mis suutis kanda üht täisrelvastuses sõdalast ja kaht abilist. Olles kergesti juhitavad, võisid need vankrid tormata keset ägedat lahingumöllu, samal ajal kui sõitjad heitsid paremale ja vasakule odasid ja nooli. Mõnikord kinnitasid sõdalased rataste külge vikatiterad, mis lõikasid tükkideks igaühe, kes lähedale tuli. Parvel seisev sõjavanker oli väga uhke. Ta oli värvitud punaseks ja mustaks ning läikis päikese käes. Segovax vahtis võlutuna mõne aja, kui isa paadi ümber pööras ja seda imet kuni lõunakaldani saatis.

Kuid kuigi poiss oli parvest ja selle hiilgavast laadungist rabatud, polnud see midagi, võrreldes erutusega, mida ta tundis, kui nad kaldale lähenesid ja isa äkki hüüatas: „Jumalate nimel, Segovax. Kas sa näed seda suurt meest mustal hobusel?”

Ja kui poiss noogutas, seletas isa: „See on Cassivelaunus ise.”

Järgmised paar tundi olid põnevad. Sel ajal kui Segovax pidi punutud paadis ootama, rääkis isa meestega ja aitas neil parved kaldale tõmmata.

Niikaua kui Segovax väikeses paadis ootas, toodi üle jõe vähemalt kakskümmend sõjavankrit ja umbes viiskümmend hobust. Hobused olid sama uhked kui vankrid. Mõned kõige suuremad pidid kandma oma seljas sõdalasi. Teised, väiksemad olid sõjavankrite jaoks. Poiss nägi, et kõik nad olid hoolega valitud. Ka terve hulk mehi tuli üle jõe koos vankritäite relvadega. Mõned olid riietatud uhketesse erksavärvilistesse ürpidesse ja kandsid säravaid kuldehteid. Poisi süda paisus uhkusest, nähes neid keldi rahva vapraid ülikuid. Aga kõige tipp oli see, kui suur pealik – kogukas mees punase mantli ja pikkade sorgus vuntsidega – isa enda juurde kutsus ja temaga rääkis. Ta nägi, kuidas isa pealiku ees põlvili laskub, nägi, kuidas nad mõne sõna vahetavad, nägi, et suur mees naeratab sõbralikult ja paneb käe isa õlale ning annab talle väikese sõle. Tema isa, kes oli tagasihoidlik, kuid vapper maamees, pälvis saare suure pealiku tunnustuse. Segovax lõi rõõmust õhetama.

Oli juba hiline pärastlõuna, kui isa tema juurde tuli. Ta naeratas, kuid paistis olevat murelik. „On aeg minna,” sõnas ta. Segovax noogutas, kuid ohkas. Tema oleks võinud igaveseks sinna jääda.

Aga isa asus aerudele ja peagi liikusid nad jõudsasti jõge pidi üles. Tagasi vaadates nägi Segovax, kuidas viimane parv kaldale tõmmati.

„Kas nad hakkavad varsti võitlema?” küsis ta.

Isa silmitses teda üllatunult.

„Kas sa siis ei mõista, poiss?” küsis ta vaikselt. „Nad on teel rannikule.” Ta tõmbas tugevalt aerudega. „Roomlased tulevad.”

Väike Branwen jälgis ema uudishimulikult. Kui Segovax ja isa lahkusid, oli ta veel maganud ning päev tõotas tulla vaikne ja üsna igav. Ema veetis hommikupooliku korvi punudes, istus teiste naistega hüti ees ja rääkis vaikselt juttu, samal ajal kui lapsed mängisid. Ja sinna oleksid nad kahtlemata jäänud ka kogu pärastlõunaks, kui druiid poleks külla tulnud.

Too saabus puutüvest õõnestatud paadis täiesti ootamatult, kuid vanamehe tulemisi ei osanud keegi kunagi ette aimata. Oma iidse ordu autoriteediga käskis ta külarahvast anda talle ohverdamiseks kukk ja kolm kana ning tulla koos temaga ühte pühasse paika teisel pool jõge. Ja niisiis, teadmata, mis instinkt või eelaimus oli sundinud vanameest äkki oma saarelt lahkuma, järgnesid külaelanikud tol päikesepaistelisel pärastlõunal talle kuulekalt parvedel ja vitstest punutud paatides üle laia jõe.

Nad ei läinud mitte otseteed Londinose kahe künka juurde, vaid suundusid kõigepealt küngaste läänenõlvalt laskuva oja laia suudmesse. Maabunud suudmest vasakul, läksid nad kaldast üles ühte paika, mis asus umbes viiekümne jardi kaugusel ojast. Seal oli näha vaid kolm põlvekõrgust tahumata kivi, mis olid asetatud ümber maapinnas oleva augu.

See oli püha kaev. Keegi ei teadnud, millal ja miks oli see sinna kaevatud. Seda ei toitnud veega mitte jõgi, vaid väike allikas. Ning räägiti, et selles mahajäetud kaevus elab heasüdamlik veejumalanna.

Inimesed vaatasid, kuidas druiid võtab kana, pomiseb palve, lõikab linnul asjatundlikult kõri läbi ja laseb tal kaevu kukkuda, ning hetk hiljem kuulsid nad, kuidas see sügaval all vette plartsatab.

Siis pöördusid nad paatide juurde tagasi, ületasid ojasuudme ja läksid läänepoolse künka nõlvast üles. Seal, otse künkaharja all, asus jõe pool lage muruga kaetud plats, kust avanes üle vee tore vaade. Murulapi keskel oli maasse kaevatud mõne tolli sügavune ring. See oli rituaalne tapmispaik. Siin ohverdas druiid kuke ja kaks ülejäänud kana, piserdas nende vere ringi sees rohule ning pomises:

„Me valasime selle vere teile, jõe, maa ja taeva jumalad. Kaitske meid nüüd meie hädatunnil.” Seejärel võttis ta kuke ja kanad, ütles külarahvale, et need võivad nüüd koju tagasi minna, ning suundus teise künka poole, et seal jumalatega omavahel olla.

Ning sellega oli asi külarahva jaoks lõppenud. Neid oli minema lastud. Kui nad karjas alla paatide ja parvede juurde läksid, olid nad rahul, et on teinud kõik, mis vaja.

Välja arvatud Cartimandua.

Branwen jälgis ikka veel ema. Ta oli imelik; väike tüdruk teadis seda.

Miks siis muidu pidi Cartimandua, kui kõik paatidesse istusid, äkki paluma, et üks meestest oma vene tema jaoks maha jätaks, ning siis koos Branweni ja titega uuesti künkast üles minema? Miks pidid nemad, kui ülejäänud külarahvas oli juba lõunakaldale jõudnud, otsima kahelt künkalt druiidi, kes oli salapärasel kombel kadunud? Ning miks oli ema nii kahvatu ja ärritunud?

Oleks väike tüdruk vaid teadnud, et Cartimandua sellisel käitumisel oli väga lihtne põhjus. Kui druiid oli nii ootamatult ja äkitselt rahva ohverdama kutsunud, võis see tähendada ainult üht. Oma erilise ande ja kokkupuute tõttu jumalatega oli preester teada saanud, et oht on väga lähedal. Ka naise kardetud tund oli seetõttu saabunud. Roomlased olid teel. Taas oli tema kohutav dilemma ta ees.

Kas ta oli valesti toiminud? Mida ta teha sai? Teadmata, mida öelda või küsida, oli ta tagasi läinud, et druiid üles otsida. Too suudab teda kindlasti juhatada, enne kui hilja on.

Aga kuhu oli vanamees läinud? Last süles kandes ja väikest Branweni kättpidi järel vedades läks naine üle läänepoolse mäe, ületas kividele astudes kahe künka vahelise ojakese ja tõusis idapoolse künka harjale, lootes vanameest sealt leida. Kuid tollest polnud mingit märki ning naine pidi juba otsimisest loobuma, kui nägi künka vastasküljelt kerkivat peenikest suitsusammast. Ta kiirustas sinnapoole.

Londinose-nimelisel kohal oli veel üks iseärasus. Jõesuudme pool ei lõppenud idapoolne küngas järsult. Selle asemel jätkus kõrgendik kumerdudes ja jõe poole laskudes. Seal künka kagupoolsel tiival oli nagu mingi looduslik amfiteater, kus meeldiv rohune platoo jõekaldal moodustas lava ning küngas ja kaarduv kõrgendik vaatenõlva. Mäekülg selle ruumika lava ümber oli kaetud rohu ja üksikute puudega, platoo ise aga rohukamara ja põõsastega. Sinna jõe äärde oligi druiid püstitanud väikese lõkke.

Cartimandua jälgis teda ülevalt nõlvalt, kuid ei söandanud alla minna. Seda kahel põhjusel.

Esiteks sellepärast, et sealt, kus ta seisis, võis näha, mida druiid teeb. Too oli ohverdatud lindudel kondid välja võtnud ja asetas need nüüd lõkkesse. See tähendas, et ta tegeleb ennustamisega; see oli üks keldi preestrite kõige salajasemaid rituaale ja seda ei tohtinud jultunult segada. Teine põhjus puudutas paika ennast.

Seal olid rongad.

Sestsaadik kui mäletati, oli seda jõeäärset paika ümbritsevatel nõlvadel pesitsenud ronkade koloonia.

Cartimandua muidugi teadis, et kui neid hästi kohelda, ei tähendanud rongad mitte halba, vaid head. Nende jõulised hinged võisid keldi hõime kaitsta, nagu räägiti. Võib-olla sellepärast oligi druiid valinud ennustamiseks selle paiga. Kuid kui Cartimandua ronkade poole vaatas, ei suutnud ta värinat alla suruda. Need suured mustad tugevate nokkadega linnud olid teda alati kohutanud. Kui nad tiibu lehvitades rohul ringi hüplesid ning oma koledaid jämedaid kraaksatusi kuuldavale tõid, nägid nad nii sünged ja kohmakad välja. Naine arvas, et kui ta söandab sinna alla minna, tuleb üks neist kohe tema juurde, haarab oma koledate küüntega tal käest või jalast kinni ning taob talle jõhkralt nokaga augu ihusse.

Kuid siis vaatas druiid üles ja nägi teda. Hetke silmitses ta naist ilmse pahameelega. Siis viipas vaikides, et ta alla tuleks.

„Oota siin,” ütles ema äkki väikesele Branwenile ja andis tite tema kätte. „Oota ja ära paigast liigu.” Ning sügavalt hinge tõmmanud, läks ta ronkadest möödudes nõlvast alla.

Järgnevaid pikki minuteid mäletas Branwen kogu elu. Ta oli väga hirmul, kui seisis koos titega seal rohuse nõlva harjal ning jälgis ema ja vanameest. Kuigi ta nägi Cartimanduat kogu aeg, ei meeldinud talle, et teda sellises võõras kummituslikus paigas maha jäeti, ning kui ka tema poleks ronki kartnud, oleks ta alla ema juurde jooksnud.

Tüdruk nägi, et ema räägib druiidiga tõsise näoga, ja nägi, et vanamees raputab pead. Siis paistis, et Cartimandua palub midagi. Viimaks võttis vanamees väärikalt mõned kondid lõkkest välja ja uuris neid. Siis ütles ta midagi. Ning äkki kostis alt kohutav hääl, kaikudes nii valjult, et rongad tõusid ehmunult lendu ning laskusid rämeda kraaksumisega uuesti maha. See oli õudne ulguv kisendus, nagu tuleks see mõnelt meeleheites loomalt.

Kuid seda häält tegi Cartimandua.

*

Keegi polnud veel tema saladust aimanud. Segovax oli endaga rahul. Sellest saadik, kui nad tagasi jõudsid, kihas Londinos nagu mesipuu. Musta habemega ülik oli juba kohal, kui nad külakesse jõudsid, ning isa saadeti kohe koos teiste meestega ülesjõge koolmekoha poole. Neil oli seal nii palju tegemist, et sellest ajast alates nägi kaluri pere isa väga harva.

Ettevalmistused olid laiaulatuslikud. Koolmekohas taoti teritatud otsaga vaiu jõepõhja. Kõigist miilide ulatuses asuvatest küladest kutsuti mehi puid maha raiuma, et ehitada piki druiidi saare kallast toekas puust pihtaed.

Nüüd, kui igast suunast saabus üha uusi mehi, tuli uudiseid iga päev. Mõnikord olid need segadust tekitavad.

„Kõik briti hõimud on tõotanud Cassivelaunusele järgneda,” väitis üks mees ning teine kuulutas: „Keldi hõimud mere taga Gallias kavatsevad ka üles tõusta. Meie siin teeme Caesari tümaks. Nemad lõikavad siis tema taganemistee ära.” Kuid kõik ei olnud nii enesekindlad. „Teised pealikud on Cassivelaunuse peale kadedad,” täheldasid mõned targemad pead. „Neid ei saa usaldada.”

Kuid alul olid sõnumid head. Caesar oli maabunud lõunaranniku valgete kriidikaljude all ja hakanud marssima läbi Kenti, kuid otsemaid olid saare jumalad teda rünnanud. Nagu mullugi, oli suur torm tema laevastiku peaaegu purustanud ning roomlased olid sunnitud tagasi pöörduma, et seda parandada. Kui ta uuesti edasi marssima hakkas, olid keldid oma kiiretel sõjavankritel talle kallale sööstes tema ridu rüüstanud ja sõdureid tapnud. „Nad ei jõua ealeski jõeni,” rääkisid inimesed nüüd. Kuid usin töö käis siiski edasi.

Segovaxile oli see segane aeg – veidi hirmutav, kuid ikkagi põnev. Peagi nad tulevad, oli ta kindel. Siis saabub aeg oma salaplaan ellu viia. „Muidugi löövad keldid nad puruks,” seletas ta uhkelt Branwenile. Ta hiilis vargsi mööda jõekallast minema, kuni jõudis kohani, kust võis ettevalmistusi jälgida. Juba teist hommikut parvetati seal palke jõge mööda alla.

Cartimandua oli nüüd hirmust ja segadusest uimane. Kui Branwen tema kõrvalt lahkus, sattus ta kohe ärevusse. Kui titt nuttis, tormas ta tema juurde. Kui Segovax ära kadus, mida juhtus sageli, otsis ta teda meeletuna, ja niipea kui üles leidis, kaisutas hämmeldunud poissi.

Kuid eelkõige heitis ta pidevalt pilke koolmekoha poole, kus töötas tema abikaasa. Juba kaks ööd olid mehed sinna laagrisse jäänud, ning kuigi ta viis koos teiste naistega neile toitu, oli tal võimatu mehega rääkida.

Kui ta selles kõiges vaid selgusele jõuaks. Kui ta ainult mõistaks, mida druiidi kohutavad sõnad tähendasid.

Võib-olla ei oleks ta pidanud tol päeval vanamehele lähenema. Too polnud päris kindlasti tahtnud temaga rääkida. Kuid naine oli nii ärevil ega suutnud end valitseda. „Ütle mulle,” oli ta anunud, „mis saab osaks mulle ja mu perele?” Isegi siis oli vanamees kõhelnud, kuni lõpuks tõmbas peaaegu õlakehitusega lõkkest mõned kondid, uuris neid ning noogutas, nagu oleks näinud midagi sellist, mida oli oodanudki. Kuid mida see tähendas?

„On kolm meest, keda sa armastad,” oli druiid külmal toonil öelnud. „Ja ühe neist pead sa kaotama.”

Ühe kaotama? Millise? Need kolm meest saavad olla ainult tema abikaasa, Segovax ja titt. Rohkem meesterahvaid tema elus ei olnud. Druiid mõtles kindlasti abikaasat. Aga kas ta polnud teda päästnud? Kas mees ei tule siis koos nendega ülemjooksule, kui roomlased saabuvad?

Järgmisel päeval pärast musta habemega üliku saabumist otsis naine ta üles, kui ta kaitseks valmistuvaid mehi juhatas. Kas nende kokkulepe on ikka veel jõus, oli ta küsinud. „Ma juba ütlesin sulle,” oli mees talle kannatamatult vastanud ja ta minema saatnud.

Mida see siis võis tähendada? Kas seda, et Branweniga juhtub mingi uus õnnetus, mis rikub kokkuleppe? Või polnud see üldse abikaasa? Kas midagi juhtub Segovaxi või titega? Uutes kahtluspiinades tundus talle, nagu oleks ta metsloom, kes on oma poegadega lõksu püütud ja püüab nüüd alul üht ja siis teist lähenevate kiskjate kihvade eest varjata.

Viimaks, pärast mitut segast päeva, tuli teade, et Cassivelaunus on koondanud oma hordid suureks lahinguks.

Nüüd voolasid kõik sinna kokku, igat liiki sõdalased – jalaväelased, ratsanikud ja kaarikumehed. Üks väeosa teise järel saabus tolmuse ja kuumaksaetuna koolmekohale.

Mõned rääkisid reetmisest, pealikutest, kes olid vaenlase poole läinud. „Roomlased ostsid nad ära,” ütlesid nad. „Karistagu neid kõik jumalad!” Kuid kuigi mehed olid vihased, polnud nende süda veel saapasääres. „Üks kaotus ei tähenda midagi. Oodake, kuni roomlased meie kättemaksu maitsta saavad.” Aga kui Segovax söandas ühelt mehelt sõjavankrite juures küsida, millised roomlased välja näevad, vastas too avameelselt: „Nad püsivad kindlalt rivis.” Ja lisas siis: „Nad on kohutavad.”

Lõuna pool ei olnud nüüd enam mingit kaitset. Järgmiseks tõkkeks oli jõgi. „Lahing tuleb siin,” ütles isa poisile oma lühikesel käigul koju. „See on koht, kus Caesar peatatakse.” Järgmisel päeval öeldi küla naistele: „Olge valmis äraminemiseks. Te lahkute homme.”

Järgmisel hommikul jälgis Segovax tähelepanelikult, kuidas isa mõõga vööle pani. Tavaliselt hoiti seda nahkadesse mähituna ja ainult kaks korda aastas võttis isa selle ülevaatuseks välja. Sellistel puhkudel lubati ka Segovaxil seda käes hoida, kuid tera ei tohtinud puudutada. „Sa ajad selle rooste,” seletas isa ja määris mõõka hoolikalt õliga, enne kui puust ja nahast tuppe tagasi pani ja uuesti sisse mähkis.

See oli tüüpiline keldi relv. Tal oli pikk ja lai rauast tera, millel oli vagu küljel. Käepidemel oli lihtne ristvarb, kuid mõõganupp oli nikerdatud mehe pea kujuliseks ja see vahtis raevukalt vaenlase poole.

Poiss jälgis isa ja oli veidralt liigutatud. Kui kurnatud too paistis pärast viimaste päevade kontimurdvat tööd. Tema selg oli sedamoodi küürus, nagu võis arvata, nagu valutaks tal kusagil. Käed näisid rippuvat lõdvemalt kui tavaliselt. Lahked silmad olid väsinud. Aga kuigi ta võis olla haavatav, oli ta siiski vapper. Paistis, et ta lausa ihkab võitlust. Tema nägu ja kogu keha väljendasid mehisust, mis sai jagu kehalisest nõrkusest. Kui isa oma kilbi seinalt maha võttis ja odad kokku korjas, tundus Segovaxile, nagu oleks ta muutunud üllaks sõdalaseks, ja see tegi poisi uhkeks, sest ta tahtis, et tema isa oleks tugev.

Valmis saanud, viis kalur poja kõrvale ja rääkis temaga tõsiselt. „Kui minuga midagi juhtub, Segovax,” ütles ta vaikselt, „saab sinust perekonnapea. Sa pead hoolitsema oma ema ja õe ja venna eest. Kas saad aru?”

Mõni hetk hiljem kutsus ta enda juurde väikese Branweni ja hakkas talle rääkima, et ta hea laps oleks, kuid selle jutu absurdsus ajas teda naerma ning ta piirdus vaid tüdruku embamise ja suudlemisega.

Ja siis oli kõik valmis. Reisiseltskond ootas maasääre tipul teeleasumist. Neli suurt puutüvest õõnestatud paati mahutasid endasse külakese naised ja lapsed. Kahel parvel asusid kaasavõetavad esemed ja toidumoon. Külakese mehed seisid sealsamas ja ootasid lõplikku käsku ülikult, kes tuli pihttara juurest jõge mööda alla.

Mõni minut hiljem oli mustahabemeline sõjapealik kohal. Tema karmid kavalad silmad piidlesid kõiki. Cartimandua, kes seisis oma kolme lapsega paadis, jäi talle silma. Ta noogutas märkamatult.

„Paistab kõik korras olevat,” sõnas ta pahuralt. Vaadanud mehed üle, valis ta nende seast kiiresti kolm tükki välja. „Teie lähete koos paatidega.” Ta vaikis viivu. „Kõik külad kogunevad viie päevateekonna kaugusel ülesjõge. Seal on kants. Siis öeldakse teile, mida edasi teha.” Seejärel heitis ta pilgu Cartimandua abikaasale. „Sina mine ka. Sina vastutad. Pane igal ööl vahid välja.” Ja ta pöördus minekule.

Kokkulepe oli jõus. Naine tundis tohutut kergendust. Tänu jumalaile. Vähemalt sel hetkel on nad kõik väljaspool ohtu. Ta seadis end paadis istuma. Ja nõnda ei pannud ta hetkeks tähelegi, et abikaasa polnud paigast liikunud.

Cartimandua vaatas paadis istuvaid teisi naisi ja lapsi. Ta naeratas, kuid märkas siis, et tema abikaasa räägib midagi, ning kuulatas.

„Ma ei või.”

Sõjapealik kortsutas kulmu. Ta oli harjunud, et tema sõna kuulatakse. Kuid Segovaxi isa raputas pead.

Mida ta räägib? Äkki naine mõistis. Kuidas ta võib minemast keelduda?

„See on käsk,” sõnas ülik teravalt.

„Aga ma andsin vande. Ainult mõni päev tagasi,” seletas kalur. „Cassivelaunusele endale. Vandusin, et võitlen Londinoses koos temaga.”

Nad kõik kuulsid seda. Cartimandua hoidis hinge kinni ja tundis, kuidas ta keha läheb külmaks. Mees polnud seda vannet maininud. Aga siis tuli talle meelde, et polegi teda sestsaadik õieti näinud, kui ta tagasi jõudis.

„Mis vande?” Sõjapealik oli hämmeldunud.

„Näed, ta andis mulle sõle,” jätkas kalur. „Käskis seda lahingus rinnas kanda, et ta mu ära tunneks.” Ning ta võttis sõle vöökukrust välja.

Valitses vaikus. Pealik silmitses sõlge. Too mehike võis olla küll vaid lihtne külamees, aga antud vanne oli püha asi. Rääkimata veel pealikule antud vandest … Sõlg, mida ta nägi, oli Cassivelaunuse oma. Ta vaatas Cartimandua poole. Naise pale oli tuhakarva. Ülik vaatas tüdrukut. Kena väike olevus. Aga nüüd polnud enam midagi teha. Kokkulepe ei olnud enam jõus.

Ta uratas ärritunult ja määras siis ühe teise mehe. „Sina. Sina vastutad tema asemel. Hakake liikuma.” Siis oli ta läinud.

Kui kalur jälgis, kuidas paat tema naise ja lastega eemaldub, oli ta nukker, aga ka rahul. Ta teadis, et väike poeg näeb, et ta pole nii tugev nagu teised mehed. Mees oli rõõmus, et poiss kuulis kõigi ees, mida ta oli suurele Briti pealikule tõotanud.

Paadid liikusid aeglaselt. Kui nad ümber jõekääru sõitsid, silmitses Segovax sinna kogunenud vägesid. Need olid kärmelt kohale tulnud. Nüüd oli seal juba mitu rida sõjavankreid ning pihtaia taga põlesid väikesed lõkked, mille ümber olid kogunenud meesterühmad. „Räägitakse, et selleks ajaks, kui Cassivelaunus homme saabub,” oli isa talle öelnud, „võib siin olla kuni neli tuhat sõjavankrit.” Kui tore oli mõelda, et isa kuulub sellisesse suurde väkke.

Nad jätsid koolmekoha ja druiidi saare seljataha, sõitsid veel pool miili lõuna poole ja siis pööras jõgi uuesti paremale, nii et poiss ei näinud enam kaitseliini. Mõlemal pool olid nüüd mudased madalikud ja sünged rohelised pajusaared.

Branwen oli pea tema najale toetanud ja päikese käes unne suikunud. Ema vahtis pärani silmi vett ja vaikis.

Jõgi lookles nüüd laias madalas orus, kus laiusid rohelised aasad üksikute puudega, ja Segovax märkas, et vesi voolab neile vastu. Enam polnud jõesuudmest tulevat tõusuvoolust. Nad olid mere mõjupiirkonnast väljas.

Ööseks jäid nad pajude alla laagrisse ning jätkasid siis koos ühest teisest külast tulnud rahvaga teekonda. Möödus veel üks päikeseline päev ja nad liikusid aeglaselt vaikset jõge mööda üles. Keegi ei märganud, et kui saabus õhtu, oli Segovaxi haaranud mingi erutus. Kuidas nad võisidki aimata, et nüüd viimaks on käes aeg tema salaplaaniks.

Segovax hiilis pimeduses. Kuud ei olnud, kuid tähed paistsid heledalt. Keegi ei liigutanud end. Öö oli soe. Tol õhtul olid nad jäänud laagrisse keset jõge asuval pikal kitsal saarel. Kui päike loojus, oli taevas sellist tumepunast värvi, mis tõotas ilusat päeva. Kõik olid reisist väsinud. Nad tegid üheskoos suure lõkke, sõid ja heitsid tähtede all magama, kuhu juhtus.

Poiss kuulis öökulli huikamist. Ettevaatlikult edasi liikudes, oda käes, suundus ta alla veepiiri poole.

Teisest külast tulnud inimestel oli kaks väikest vitstest punutud kaluripaati ja ühel paadil oli terav käil nagu kanuul. Kohe, kui Segovax seda nägi, teadis ta, et see on tema võimalus. Nüüd lebas paat mudasel kaldal. See oli nii kerge, et poiss võis teda hõlpsasti ühe käega edasi lohistada. Ta hakkas just paati vette lükkama, kui kuulis enda taga väikeste jalgade tuttavat tümpsumist. See oli Branwen. Poiss ohkas. Too ei maga ka kunagi.

„Mida sa teed?”

„Kuss!”

„Kuhu sa lähed?”

„Isa juurde.”

„Kas sõdima?”

„Jah.”

Tüdruk vastas sellele põrutavale uudisele vaikimisega, aga ainult hetkeks.

„Võta mind kaasa.”

„Ma ei saa. Jää siia.”

„Ei!”

„Branwen, sa tead küll, et sa ei saa kaasa tulla.”

„Ei tea.”

„Sa ei oska ju sõdida. Sa oled liiga väike.”

Isegi pimedas võis näha, et tüdruku nägu hakkab kipra kiskuma ja läheb mossi ning käed tõmbuvad raevust rusikasse.

„Ma tulen ka.”

„See on ohtlik.”

„Mis sellest.”

„Sa äratad kõik üles.”

„Mis sellest. Ma hakkan karjuma.” See oli tõsine ähvardus.

„Palun, Branwen. Anna mulle musi.”

„Ei!”

Ta kaisutas tüdrukut. Too lõi teda. Seejärel, enne kui õde jõudis teised üles ajada, lükkas poiss kaluripaadi vette ja ronis sisse. Mõni hetk hiljem sõudis ta juba kiiresti silma alt ära mööda jõge pimedusse.

Nüüd oli see teoks tehtud. Juba siis, kui saabusid teated maaletungist ja druiid jõele kilbi ohverdas, plaanitses poiss salamisi seda retke. Päevast päeva oli ta harjutanud odaviskamist, kuni saavutas sellise täpsuse, milleni küündisid vaid üksikud täiskasvanud. Ja nüüd oli tema võimalus lõpuks tulnud. Ta hakkab võitlema isa kõrval. Ta ei saa mind kuidagi minema saata, kui ma ilmun välja ootamatult just lahingu alguses, arutles ta endamisi.

Öö oli pikk. Vool oli tagant, ja kui veidi mõlaga kaasa aidata, libises ta mööda jõge alla kaks korda kiiremini, kui paadid olid tulnud ülesvoolu. Pimeduses paistis, et kaldad lausa kihutavad temast mööda.

Aga ta oli ainult üheksa-aastane. Tunni aja pärast olid käed väsinud ja kahe tunni pärast need juba valutasid. Kuid poiss muudkui pressis edasi. Kaks tundi hiljem, öö kõige pimedamal viivul, hakkas ta une järele igatsust tundma. Ta polnud veel kunagi nii hilja üleval olnud. Paar korda langes tema pea rinnale ning ta ärkas võpatades uuesti üles.

Võib-olla heita veidikeseks pikali, ütles ta endale, kuid mingi instinkt hoiatas teda: kui seda teed, magad sa keskhommikuni välja. Poiss leidis, et kui isa kuju endal silme ees hoida, annab see jaksu. Sedaviisi, aeg-ajalt käsi puhates ja pikkade tundide vältel sellele mõeldes, kuidas isa teda lahinguväljal ootab, leidis ta endas jõudu jätkata. Nad võitlevad koos, külg külje kõrval. Võib-olla ka surevad koos. Poisile tundus, et see on kõik, mida ta maailmalt soovib.

Kui koit hakkas taevast valgustama, jõudis ta tõusuvee piirkonda. Õnneks oli parajasti mõõn ning seetõttu kandis vool teda kiiresti Londinose ja mere poole.

Selleks ajaks, kui päike tõusis, oli jõgi muutunud palju laiemaks. Veel tund, ja ta läheneski tuttavale jõekäärule. Isegi vajakajäänud uni unus erutuses, kui ta ümber kääru sõitis ja druiidi saar vähem kui miili kaugusel nähtavale ilmus. Siis ahmis ta jahmunult õhku.

Tema ees ületasid roomlased jõge.

Vägi, mille Caesar oli Britannia vallutamiseks kogunud, oli tõepoolest hirmuäratavalt suur. Viis hästi distsiplineeritud leegioni – umbes kakskümmend viis tuhat meest ja kaks tuhat ratsaväelast. Kagus, Kenti poolsaarel oli ta kaotanud ainult mõned mehed.

Briti hõimupealikute liit oli hakanud juba murenema. Caesar oli ülimalt taiplik. Ta teadis, et kui suudab nüüd Cassivelaunuse vastupanu murda, tulevad paljud tähtsad pealikud tõenäoliselt tema poole üle.

Kuid jõe ületamine oli tõsine ettevõte. Päev varem oli üks vangivõetud kelt rääkinud neile jõepõhja taotud vaiadest. Pihtaed vastaskaldal oli tugev. Ent roomlastel oli üks eelis.

„Keltidel on see viga,” lausus Caesar ühele oma väejuhile, „et nende strateegia ei sobi kokku taktikaga.” Niikaua kui keldid rüüstasid tema ridu oma sõjavankritega, rünnates ja põgenedes, oli roomlastel peaaegu võimatu neid lüüa. Oleks neile aega antud, oleksid nad Caesari jõud välja kurnanud. Seetõttu oleks nende strateegia pidanudki jääma äraootavaks. „Aga need narrid tahavad suurt lahingut,” täheldas Caesar. Ning seal roomlased harilikult võidavad.

Asi oli lihtsalt distsipliinis ja relvastuses. Kui Rooma leegionärid oma kilbid suureks ristkülikuks või väiksemaks üksuseks kokku liitsid ja pea kohale tõstsid, moodustus midagi sellist, mis sarnanes iidse tankiga ja oli keldi jalaväele täiesti vallutamatu ning isegi kihutavatel sõjavankritel oli väga raske sellest läbi murda. Niisiis teadis Caesar üle jõe vaadates, kus keldi hordid olid lagedale kokku kogunenud, et ainus tõsine takistus tema ees on jõgi. Seepärast andis ta ilma pikema jututa käsu: „Edasi!”

Jõe ületamiseks on ainult üks koolmekoht ja isegi seal on see raske.

Nii kirjutas Caesar oma ajalooraamatus. Koolme ületamisel ei olnud muidugi midagi tõeliselt rasket, kuid Caesar kui hea poliitik ja väejuht ei tahtnud seda tunnistada.

Ma käskisin kohe ratsaväel edasi liikuda ja leegionidel neile järgneda. Nad olid kaelani vees, kuid rühkisid edasi sellise kiiruse ja südidusega, et jala- ja ratsavägi võisid koos rünnakule minna.

Pole mingi üllatus, et ei Julius Caesar ega keegi teine ei märganud mõnisada jardi ülesvoolu mudasele põhjapoolsele kaldale tõmmatud väikest kaluripaati.

Kui Segovax end lõpuks kindlalt murukamaralt leidis, oli ta pruuni paakunud mudaga üleni koos. Kuid ta ei hoolinud sellest. Plaan oli ellu viidud.

Keltide kaitseliin oli vähem kui miili kaugusel. See nägi välja väga uhke. Poiss lasi pilgu üle tuhandete kogude libiseda, et isa silmata, kuid ei näinud teda. Oda järele vedades liikus ta lirtsuvate sammudega aeglaselt edasi. Jõgi oli nüüd roomlasi täis. Esimesed väeüksused rivistusid juba põhjapoolsel kaldal. Keltide väe hulgast tõusis üksmeelne kisa. Roomlaste pool valitses vaikus. Poiss läks üha edasi.

Ja siis see algas.

Segovax polnud kunagi varem lahingut näinud. Seetõttu ei osanud ta sellest uskumatust segadusest midagi arvata. Äkki jooksid kõikjal mehed, sõjavankrid sõitsid ringi sellise kiirusega, et tundus, nagu võiksid nad mõne sekundiga üle aasa tema juurde jõuda. Roomlaste soomusrüüd särasid ja välkusid nagu mingil kohutaval raevunud olevusel. Lärm oli tohutu isegi seal, kus tema seisis. Üle lahingumüra kuulis ta meeste, täiskasvanud meeste valukarjeid, ja see oli õudne.

Kõigele lisaks ei olnud tal aimugi, kui suured need mehed võiksid olla. Kui üks rooma ratsaväelane äkki sada jardi temast eemal üle aasa kappas, näis ta olevat hiiglane. Poiss pigistas oma oda ja tundis end päris hädisena.

Ta jäi paigale. Lahing, mis käis nüüd poole miili kaugusel, nihkus tasapisi lähemale. Kolm sõjavankrit tormasid otse tema poole ning käänasid siis kõrvale. Poisil polnud õrna aimugi, kus selles kohutavas möllus võiks asuda tema isa. Ta märkas, et väriseb.

Nüüd ajas pool tosinat ratsanikku üheskoos taga keldi sõjavankrit, mis tiirutas ringi ainult paarisaja jardi kaugusel.

Kappava ratsaväe rünnakut on hirmus vaadata. Isegi ruudukujuliselt rivistunud kogenud jalaväelased värisesid harilikult seda nähes. Korrapäratu meestehulk pani aga ründavate ratsanike eest alati plehku. Pole siis ime, et poiss, kes äkki taipas, et kogu armee liigub tema poole, leidis end nii hirmul olevat, et ei suutnud edasi minna. Ta hakkas taganema. Siis lasi aga jalga.

Neli nädalat oli Segovax ette valmistanud. Öö läbi oli ta sõudnud allajõge, et isaga koos olla. Ja siin ta nüüd oli, ainult mõnisada jardi temast eemal, kuid ei suutnud tema poole joosta.

Ta seisis veel kaks tundi värisedes jõepervel. Temast allpool, mudasele kaldale tõmmatud, seisis väike kaluripaat, millesse ta oli valmis hüppama, kui lahing lähemale jõuab. Ta oli hirmust kaame ja tal oli kole külm. Päev kumises kõrvus nagu õudusunenägu. Vahtides teispool aasa käivat suurt lahingut, mõistis ta kohkudes: ma olen vist argpüks.

„Kui isa mind nüüd ainult sellise arana ei näeks,” palus ta jumalaid.

Kuid seda polnud vaja karta. Roomlaste kolmanda pealetungi ajal oli tema isa, mõõk käes, langenud, nagu jumalad olid ette kuulutanud.

Segovax jäi sinna kogu päevaks. Pärastlõunaks oli lahing läbi. Keldi vägi, mis oli brutaalselt purustatud, põgenes põhja suunas, jälitatuna mõni aeg rooma ratsaväelastest, kes lõid halastamatult maha kõik, keda said. Õhtu hakul rajasid võitjad veidi ida poole Londinose küngaste lähedusse laagri. Lahinguväli – tohutu suur maa-ala, mis oli üle külvatud katkiste sõjavankrite, mahajäetud relvade ja surnukehadega – oli tühi ja jubedalt vaikne. Viimaks söandas Segovax sinna hüljatud väljale minna.

Varem oli ta ainult paar korda näinud inimese surma. Seepärast polnud ta valmis nägema neid kummaliselt hallikstõmbunud ja kangestunud surnukehasid. Mõned olid õudselt moonutatud, paljudel puudusid jäsemed. Surma lõhn hakkas kõikjale tungima. Koolnuid oli igal pool – aasal, vaiade ja pihttara juures ning druiidi saare ümber vees. Kuidas ta nende seast isa üles leiab, kui too üldse seal on? Kas on võimalik, et ta ei tunne teda äragi?

Päike oli juba punane, kui poiss vee ääres lõpuks isa peale sattus. Ta nägi teda kohe, sest isa lebas selili, tema leebe kõhn nägu vahtis taeva poole ja suu oli pärani lahti, mis andis talle haletsusväärse ilme. Surnu ihu oli sinakashall. Lühike lai rooma mõõk oli raiunud küljesse hirmsa haava.

Poiss laskus isa kõrvale põlvili. Tundus, et kurku tõuseb kuum punane klomp, mis lämmatab ja täidab silmad tuliste pisaratega. Ta sirutas käe ja puudutas isa habet.

Ja siis hakkasid teda piinama nuuksed ning ta ei märganudki, et pole enam üksi.

See oli väike salk Rooma sõdureid koos tsentuurioga. Nad olid tulnud langenud roomlaste relvi otsima. Näinud üksildast kogu, astusid nad tema poole.

„Raipesööja,” sõnas üks leegionär vastikustundega. Mehed olid ainult kahekümne jala kaugusel, kui poiss, kuulnud nende turvise kõlksumist, ümber pööras ja hirmunult nende poole vaatas.

Rooma sõdurid. Õhtupäike kiiskas nende rinnaplaatidel. Nad tulid teda tapma. Või vähemalt vangi võtma. Segovax vaatas meeletuna ringi. Polnud kuhugi joosta. Tema selja taga oli ainult jõgi. Kas ta peaks sinnapoole sööstma? Püüdma minema ujuda? Nad võtaksid ta enne kinni, kui ta jõeni pääseb. Segovax vaatas maha. Isa mõõk lebas tema kõrval. Poiss kummardus, tõstis selle üles ja pööras näo läheneva tsentuurio poole.

Kui ta mind tappa kavatseb, otsustas ta, võin ka mina võidelda.

Mõõk oli raske, kuid ta hoidis seda kindlalt ja tema noor nägu oli otsustav. Tsentuurio, kes edasi tulles kergelt kulmu kortsutas, näitas talle, et ta mõõga käest paneks. Segovax raputas pead. Tsentuurio oli nüüd väga lähedal. Rahulikult tõmbas ta oma lühikese mõõga. Segovaxi silmad läksid pärani. Ta valmistus võitlema, teades ise vaevalt, mida teha. Ja siis tsentuurio lõi.

See käis nii kähku, et poiss seda vaevu nägi. Kostis metallikõlks ja tema üllatuseks oli isa mõõk tal käest läinud ning vedeles jälle maas, samal ajal kui ranne ja käsi tundusid olevat nagu välja väänatud. Tsentuurio nägu oli rahulik. Ta astus veel ühe sammu edasi.

Nüüd tapab ta mu ära, mõtles poiss. Ma suren ikkagi isa juures. Kuigi nüüd, kui ta nägi enda kõrval halli surnukeha, polnud sellises surmas enam midagi ahvatlevat. Igatahes suren ma võideldes, ütles ta endale. Ning püüdis uuesti mõõka haarata.

Oma õuduseks suutis ta seda vaevu kergitada. Ranne oli nii valus, et läks vaja kahte kätt. Metsikult mõõgaga vehkides tajus ta vaid ähmaselt, kuidas tsentuurio rahulik nägu teda jälgib. Ta viibutas uuesti relva ja lõi, aga ei tabanud. Ja siis kuulis ta naeru.

Poiss oli tsentuurioga nii ametis, et ei märganudki ratsanike lähenemist. Neid oli pool tosinat ja nad vahtisid uudishimulikult seda väikest stseeni. Nende keskel oli pikakasvuline kogu kiila pea ja karmi targa näoga. See oligi tema, kes oli naernud. Ta ütles midagi tsentuuriole ja kõik naersid koos temaga.

Segovax läks näost punaseks. Mees oli rääkinud ladina keeles, nii et poisil polnud aimugi, mida ta öelnud oli. Mingi julm nali võib-olla. Pole kahtlustki, et nad tahavad näha, kuidas ta sureb. Tohutu pingutusega viibutas ta jälle isa mõõka.

Kuid tema üllatuseks oli tsentuurio oma mõõga tuppe pistnud. Roomlased hakkasid minema. Nad jätsid ta koos isa surnukehaga sinnapaika.

Segovax oleks olnud üsna üllatunud, oleks ta teadnud, mida Julius Caesar äsja ütles.

„Siin on üks vapper noor kelt. Ta ei mõtlegi alla anda. Jäta ta parem rahule, tsentuurio, muidu tapab veel meid kõiki!”

Segovax nägi, et isa tuunika külge oli kinnitatud sõlg, mille Cassivelaunus talle oli andnud. Aupaklikult võttis ta selle koos mõõgaga kaasa ja hakkas minema, peatudes ainult korraks, et viimast korda isa nägu vaadata.

Jõe ääres toimunud kokkupõrkele järgnevatel kuudel ei vallutanud Caesar Britannia saart. Pole senini selge, kas ta üldse kavatses seda okupeerida, ja tema omalt poolt oli liiga kaval, et seda otsekoheselt välja öelda.

Briti pealikud pidid tooma rohkesti andameid ja andma pantvange. Caesar ise väitis, et teda saatis triumfaalne edu. Kuid sügiseks oli ta koos oma leegionidega tagasi Gallias, kus küpsesid rahutused. Tõenäoliselt mõistis Caesar, et tema vallutused olid olnud liiga kiired ja ulatunud liiga kaugele, ning otsustas enne saare vallutamist kindlustada oma võimu Gallias. Elu saarel pöördus vahepeal vähemalt ajutiselt harilikesse roobastesse.

Järgmisel kevadel võis seetõttu vaevu oodata, et Caesar või roomlased tagasi tulevad. Samuti suvel.

Kuid kord ühel suvepäeval nägid külaelanikud varasel hommikul veidrat vaatepilti. Tõusu ajal lähenes jõge mööda laev, mis ei sarnanenud ühegi seninähtuga.

See polnudki tõtt-öelda väga suur, kuid külarahvale paistis ta küll tohutu. Tegu oli masaja purjelaevaga, mis oli umbes kaheksakümmend jalga pikk, kõrge ahtri, kuid madala vööriga, ning keskkohas paiknevas mastis rippus tal suur nelinurkne lõuendist puri, mille külge olid õmmeldud rõngad, kust käisid läbi köied, millega puri kokku tõmmati. Teine, väiksem mast ulatus viltu üle käila, ning sellele oli kinnitatud veel üks väike kolmnurkne puri. Aluse küljed olid siledad, tehtud laudadest, mis olid raudnaeltega ribide külge löödud. Laeva juhiti kahe tüüriga, mis paiknesid mõlemal pool ahtrit.

Lühidalt öeldes oli see antiikmaailma tüüpiline kaubaalus. Tema tõmmunahalised madrused ja rikkad roomlastest omanikud olid uudishimust aetuna söandanud jõge mööda üles sõita.

Võõrad sõudsid küla lähedal kaldale ning pöördusid viisakalt elanike poole. Nad tegid selgeks, et tahavad näha paika, kus oli toimunud lahing, kui see ligiduses peaks asuma. Pärast mõningat kõhklust olid kaks meest nõus neile näitama koolmekohta ja druiidi saart, mida külalised hoolega uurisid. Seejärel, leidmata Londinoses midagi muud huvitavat, lahkusid nad mõõna ajal, tasudes külarahvale tülitamise eest hõbemüntidega.

Sellel külaskäigul ei olnud mingit ajaloolist tähendust. See oli palju suurema ajaloo lainetel purjetava laeva põgus visiit peaaegu olematusse paika, et rahuldada mõne rikka mehe uudishimu.

Kuid noorele Segovaxile tähendas see palju. Võlutuna uuris poiss välismaa laeva, mis tema ees jõel ahvatlevana ankrus seisis. Ta vaatles ahnel pilgul hõbemünti, silmitses sellel olevat jumala pead ja mõistis, et see münt pole mitte paljalt iluasi, suutmata siiski selle täpset väärtust ja otstarvet hinnata. Vaadates, kuidas laev allajõge eemaldub, tuli talle meelde too kallis päev, kui ta oli koos isaga avamerd näinud.

„Sinna see laev lähebki,” pomises ta kuuldavalt. „Välja merele. Ühel päeval tuleb ta võib-olla jälle tagasi.” Ning salajas unistas poiss laevaga kaasaminekust, olgu see pealegi Rooma laev ja sõitku kuhu tahes.

Kummaline küll, aga paistis, et Segovax kannatab rohkem kui ülejäänud pere. Poisile oli suureks üllatuseks, kui ema pärast kolmekuulist talitsematut leina äkki endale uue mehe võttis. Too oli pärit ühest teisest külast ning oli laste vastu lahke. Kuid poisi lein ei olnud veel möödas. Kes teab, kaua see veel oleks kestnud, kui üks väike sündmus hilissügisel sellele lõpu ei oleks teinud.

Keltide maal peeti talve algul suurt pidu. Seda nimetati Samhain’iks ja see oli aeg, mil vaimud maa peal agaralt tegutsesid, haudadest üles tõusid ja elavaid külastasid, meenutades inimestele, et surnute kogukond, kes hoiab iidseid elupaiku ka hilisemate sissetungijate eest, nõuab lugupidamist. See oli erutav, kuid üsna hirmuäratav aeg, mil korraldati pidusid ja anti tähtsaid tõotusi.

Mõni päev pärast Samhain’i, ühel sumedal udusel pärastlõunal, otsustas poiss koos õega minna mängima küla lähedale kruusase maasääre tippu. Kui Branwen mängimisest väsis, läks ta minema ja poiss, keda haaras äkki nukrus, istus kivil ning vaatas teispool jõge paistvate Londinose küngaste poole.

Ta oli viimasel ajal, eriti pärast võõra laeva külaskäiku, sageli seal istumas käinud. Jõe voolu ning tõusu ja mõõna vaheldumise jälgimises leidis ta tröösti. Koidu ajal võis seal näha, kuidas tõusva päikese valgus kuldab idapoolset küngast, ning loojangul jälgida lahkuva päikese punetavat kuma läänepoolsel künkal. Poisile tundus, et selles kajastub elu ja surma pideva vaheldumise rütm. Ta oli seal juba mõne aja istunud, kui kuulis samme ja nägi, et saare poolt läheneb talle vana druiid.

Vanamees oli hiljaaegu nõdraks jäänud. Eelmisel aastal toimunud lahing oli teda rängalt vapustanud. Kuid pärast Caesari lahkumist tegi ta veel terve aasta külades oma vaikseid etteteatamata tiire. Nüüd, tundnud kurvalt istuva poisi ära, ta peatus.

Segovax oli üllatunud, et druiid soovib temaga rääkida. Ta tõusis viisakalt püsti, kuid vanamees andis käega märku, et ta uuesti istet võtaks, ning istus siis poisi veel suuremaks üllatuseks tema kõrvale.

Kuna Segovax oli arvanud, et druiidi lähedalolu on veidi hirmutav, pidi ta veel kord üllatuma ja väga meeldivalt. Vanamees ei ajanud teda üldse ärevusse, vaid temas oli selline sisemine rahu, mis lohutas. Nad rääkisid kaua; preester esitas lahkelt küsimusi ja Segovax vastas üha julgemalt, kuni viimaks rääkis kummalise kergendustundega tollest kohutavast lahingupäevast ja sellest, mida ta oli näinud, ja isegi oma argusest.

„Ega lahingud olegi laste jaoks.” Druiid naeratas lahkelt. „Ma ei usu, et sa oled argpüks, Segovax.” Ta vaikis viivu. „Kas sa arvad, et jätsid oma isa maha? Et vedasid teda alt?”

Poiss noogutas.

„Aga ta ei lootnudki sind seal näha,” tuletas vanamees talle meelde. „Kas ta ei käskinud sind hoopis ema ja õe eest hoolitseda?”

„Jah.” Ning siis, hoolimata kõigest ja mõeldes ema uuele mehele, pahvatas ta läbi pisarate: „Aga ma kaotasin ta. Ma kaotasin oma isa. Ta ei tule enam iial minu juurde tagasi.”

Vanamees vaatas üle jõe ega öelnud hulk aega midagi. Kuigi ta teadis, et poisi lein on nii tarbetu kui ka arusaadav, puudutas Segovaxi kaotusevalu teda sellisel määral, mida poiss poleks aimatagi osanud. See meenutas väga selgelt seda rahutust ja salapära, mis talle juba ammust aega muret tegi.

See tuleviku nägemise võime oli kummaline asi. Kuigi oli tõsi, et mõnikord anti talle tulevastest sündmustest selge pilt – näiteks oli ta teadnud tolle külamehe perekonna saatust juba enne roomlaste tulekut –, ei seisnenud tema anne mitte niivõrd ootamatus ilmutuses, vaid oli osa üldisest protsessist, eriline elutunnetus, mis vanaduses oli muutunud üha läbinägevamaks. Kui enamiku inimeste jaoks oli elu sünnist surmani nagu pikk päev päikese tõusu ja loojumise vahel, paistis see temale sootuks teistsugusena.

Vanale druiidile tundus elu üha enam ja enam unenäoline. Sellest väljaspool ei olnud mitte pimedus, vaid midagi heledat ja väga tõelist, midagi sellist, mida ta oleks nagu kogu aeg tundnud, kuigi ei suutnud seda kirjeldada, ja millesse ta kord tagasi pöördub. Mõnikord näitasid jumalad talle tõepoolest kohutava selgusega mõnd tükikest tulevikust ja sellistel kordadel teadis ta, et peab seda teiste inimeste eest salajas hoidma. Kuid harilikult komberdas ta läbi elu ainult ähmase tundega, et on osa millestki ettemääratust ja on seda alati olnud. Ta tundis, et jumalad juhivad teda saatusele vastu ja surm on ainult üürike hetk, osake palju pikemast päevast.

Aga siin oli midagi kummalist ja rahutuks tegevat. Viimasel paaril aastal paistsid jumalad talle märku andvat, et isegi see laiem ettemääratus, see kõikehõlmav varjude maailm läheneb lõpule. Talle tundus peaaegu, nagu valmistuksid saare iidsed jumalad ise taanduma. Kas tuleb maailma lõpp? Või surevad jumalad nagu inimesedki ja langevad puulehtedena maapinnale?

Või ehk on jumalad nagu jõekesed, mis voolavad nähtamatult suuremasse jõkke, mõtles ta, istudes selle valge juuksetuti ja ujulestadega kätega lihtsa poisi kõrval.

Siis pani ta käe poisi õlale ja käskis teda vaiksel häälel: „Too mulle oma isa mõõk.” Mõni minut hiljem, kui Segovax oli relva kohale toonud, lõi vanamees selle tugeva löögiga vastu kivi pooleks.

Sest selline mõõga purustamine oli keltide rituaalne komme.

Seejärel, võtnud kaks mõõgatükki kätte, pani druiid teise käe ümber poisi piha ning heitis murtud mõõga kõrges kaares jõkke. Segovax vaatas, kuidas tükid kaugel vette plartsatasid.

„Lõpeta oma lein,” lausus druiid vaikselt. „Jõgi on nüüd sinu isa.” Ja kuigi poiss ei suutnud midagi öelda, mõistis ta, et see on tõsi.