Читать книгу London - Edward Rutherfurd - Страница 5

604

Naine vahtis mere poole. Tema pikad juuksed langesid jahirõivastele, mis lehvisid tuules. Ere sügispäike paistis alles idast.

See oli tema viimane hetk vabaduses. Juba kolm päeva oli ta viivitanud selles metsikus pelgupaigas, kuid nüüd peab ta tagasi minema. Ja otsustama. Millise vastuse ta oma abikaasale annab?

Oli haligmonath – püha kuu –, nagu roomlaste septembrit põhjapoolsete paganate mail nimetati.

Paik, kus naine seisis, asus pikal kõveral rannajoonel Thamesi suudme taga, kus Inglismaa ulatub umbes seitsekümmend miili itta külma Põhjamere vetesse. Tema ees oli avar hall meri. Tema taga tasased rabad ja nõmmed, metsad ja põllud, mis ulatusid kuni silmapiirini. Ja paremal pikk tühi liivarand, mis jätkus veel viiskümmend miili lõuna poole, enne kui jõudis välja Thamesi laia suudmeni.

Naise nimi oli Elfgiva – anglosaksi keeles „haldjate and”. Rikkalike tikanditega riided näitasid, et ta on ülik. Ta oli kolmkümmend seitse aastat vana ja tal oli neli täiskasvanud poega. Jume oli tal kaunis, nägu kena ja silmad helesinised. Kuigi kuldsetesse juustesse olid ilmunud hõbedased salgud, teadis naine, et näeb ikka veel hea välja. Ma võiksin saada veel ühe lapse, mõtles ta. Isegi ihaldatud tütre. Kuid mis kasu sellest on, kui see kohutav asi jääb lahendamata?

Kuigi kaks teenrit, kes ootasid hobuste juures, ei näinud ängistust naise näol, aimasid nad tema tundeid. Neil oli temast kahju. Kõik kodakondsed teadsid, et isand ja emand on pärast veerand sajandit kestnud õnnelikku abielu äkki tülli läinud.

„Ta on vapper,” sosistas üks tallipoiss teisele. „Aga kas ta peab vastu?”

„Isandale mitte,” vastas teine. „Too saab alati oma tahtmise.”

„Tõsi,” nõustus tallipoiss. Ja lisas siis imetlusega: „Aga ta on uhke.”

Anglosakside Inglismaal polnud naisel kerge uhke olla.

*

Viimasel kahel sajandil olid Britannia saarel aset leidnud põhjalikud muutused. Esimene neist oli see, et pärast Rooma impeeriumi täielikku kokkuvarisemist lakkas Britannia olemast Rooma provints. Teine oli see, et nagu suurem osa impeeriumist, nii langes ka Britannia vallutuste ohvriks.

Barbarid olid kogu aeg impeeriumi väravate taga olnud, kuid Rooma oli nad kas tagasi tõrjunud või palgasõdurite ja võõrasunikena endaga liitnud. Kuid alates aastast 260, kui laiutav impeerium lagunes omaette piirkondadeks, oli sissetungidega raskem toime tulla. Ning umbes aastal 400 hakkasid läände rändama Ida-Euroopa hõimud, kes olid liikvele aetud Aasiast pärit kohutavate hunnide poolt. See protsess toimus järk-järgult. Kuid aegamööda rajasid goodid, lombardid, burgundid, frangid, saksid, bajuvaarid, slaavlased ja paljud teised kohaliku elanikkonna hulka elama asudes oma hõimuterritooriumid ning Lääne-Euroopa vana kord ja tsivilisatsioon lagunes täielikult.

See oli varsti pärast aastat 400, kui ränga surve all olev Rooma keiser viis oma väed Britanniast ära ja saatis provintslastele läbinisti rõõmutu sõnumi: „Kaitske end ise.”

Alguses said saarlased sellega hakkama. Tõsi, germaani mereröövlid korraldasid küll ründeretki, kuid saare sadamad ja linnad olid kaitstud. Mõne aastakümne pärast hakati nende kaitsmiseks värbama germaani palgasõdureid. Kuna aga kaubavahetus mandriga oli katkenud, hakkasid asjad allamäge minema. Tõusid esile kohalikud juhid. Palgasõdurid kohanesid ja saatsid oma meretagustele sugulastele teateid, et saareprovints on nõrk ja killustatud.

Need olid põhjagermaanlased – anglid, saksid ja teised, kelle hulka tõenäoliselt kuulus ka sugulashõim jüütid. Enamik neist rahvastest olid heledate juuste ja siniste silmadega.

Nad tulid pideva vooluna, laiendades oma valdusi Inglismaal idast läände. Mõnikord pandi neile edukalt vastu. Umbes aastal 500 võitles saare lääneosas nende vastu üks rooma-briti rahvajuht ja tema nimi, mille kroonikakirjutajad alles palju hiljem avastasid, pani aluse legendile kuningas Arthurist.

Kuid hoolimata sangarlikest püüetest säilitada vana rooma-briti maailma, olid poolteise sajandi pärast sisserändajatest saanud Inglismaa isandad. Ainult Wales kaugel läänes ja Šotimaa jäid koloniseerimata. Igal pool mujal suri suuremalt jaolt välja vana keldi ja ladina keel ning jäid ainult mõned kohtade ja jõgede nimed – näiteks Tamesisest saanud Thames. Asustus hõlmas mitu tuntud kuningriiki: anglid rajasid Northumbria ja sisemaal asuva Mercia; lõunas asusid sakside kuningriigid – Wessex läänes, Sussex keskel ja Kent Cantii poolsaarel. Kentist põhja pool üle jõesuudme asuv suur madal idapoolne maa-ala oli jaotatud kaheks: põhjaosa oli anglite East Anglia ja lõunapoolne osa Essex kuulus idasakside kuningale.

East Angliast pöörduski Elfgiva tagasi oma abikaasa juurde.

See oli tema lapsepõlvekodu. Ta käis seal igal aastal isa hauda külastamas. Sel korral lootis ta eriti, et see külaskäik annab talle jõudu, ja mõnes mõttes andiski. Õnnelikuna oli naine rännanud piki lagedat randa, kus lausikud vaheldusid pikkade liivaluidetega, kuni madalad lained nad endasse neelasid. Ta oli nautinud merelt tulevat soolast tuult, mis oli karm ja virgutav. Öeldi, et idainglismaalased elavad selle tõttu kauem.

Veidi eemal sisemaa pool asus kalmistu – rida viie jala kõrgusi kääpaid leetpõõsaste ja väikeste puude vahel, mille ladvad oli tuul juba ammu lamedaks räsinud. Naine oli veetnud seal mitu tundi. Kõige suurem kääbas oli tema isa haud.

Elfgiva oli isa armastanud ja imetlenud. Too reisis läbi kõik põhjamaa mered ja võttis endale rootslasest naise. Ta oli olnud nii julge meresõitja, et kui ta suri, maeti ta täies sõjarüüs oma paati. Naine kuulis senini tema sügavat häält. Kui isa nüüd seal lamab, pikk habe laiali laotatud, kas ta näeb siis und voogavast merest? Võib-olla küll. Ja kas põhjamaa jumalad valvavad teda? Naine ei kahelnud selles. Kas nad polnud siis temaga üht verd? Kas polnud nende järgi nimetatud kõik nädalapäevad? Sõjajumala Tiw’i järgi oli roomlaste kalendri Mars nimetatud Tuesday’ks; kõige suuremale jumalale Wodenile või Wotanile, nagu germaanlased teda kutsuvad, kuulus keskmine päev, Wednesday, müristajale Thunorile Thursday, armastusjumalanna Friggile Friday, tema oli rooma kalendri Venus.

„Minu vanavanaisa oli kuninga perekonnas kõige noorem vend,” meenutas isa talle, „seega pärineme me Wodenist endast.” Peaaegu kõik kuninglikud perekonnad Inglismaal väitsid end pärinevat Wodenist. Pole siis ime, et isa otsatu jõud näis tulevat otse merest ja taevast.

Eks olnud need pärimused, mida temagi oli oma neljale pojale edasi andnud, kui need veel hällis olid? Eks rääkinud ta neile, et nad on mere ja tuule ja jumalate eneste lapsed? Mida ütleks nüüd isa tema abikaasa uue häbistava nõudmise kohta? Isa haual seistes teadis naine seda väga hästi. Sellepärast ei toonudki see külaskäik talle mingit lohutust, kuigi andis jõudu.

Abikaasa oli nõudnud, et ta saaks kristlaseks.

*

Mees ja tema kena noor naine seisid külarahva keskel jõe ääres. Mõlemad tundsid kabuhirmu.

Nagu teistel, nii oli ka neil seljas pikk särk ja jalgade ümber säärised, mis olid keermeliste nahkrihmadega kinni seotud. Nüüd aga rebisid kaks naist tüdrukul säärekatted ära. Hetke pärast tõmbasid nad tal seljast ka särgi.

Kuritöö ja kohtumõistmine – nagu see siis käis – olid leidnud aset eelmisel päeval; ka karistus oleks siis täide viidud, kui külavanem poleks otsustanud, et tuleb oodata, kuni nad saavad mao. Nüüd oli see neil olemas.

Kütt hoidis rästikut ettevaatlikult pea tagant kinni. Korraks sirutas ta siu väikese lõkke lähedale, et teda õrritada.

Maas lebas suur kott, millesse olid juba laotud kivid. Niipea kui heledapäise tüdruku riided on seljast võetud, sunnitakse ta kotti pugema. Siis visatakse rästik sinna sisse, seotakse kott kinni ja jälgitakse, kuidas see tõmbleb, kui siug tüdrukut salvab. Külavanema käsu peale heidetakse kott seejärel jõkke ja lastakse põhja vajuda.

Niimoodi karistati naist nõidumise eest.

Nende süüs ei olnud mingit kahtlust – nad olid teolt tabatud. Ükski mees ei astunud nende eest välja. Nooruk oli protesteerinud, et tema naine ei ole asjaga seotud, kuid seda polnud mõtet tähele panna. Mees oli enne teo kordasaatmist tulnud oma onnist ja naine oli ka seal. See tegi ta küla silmis süüdlaseks.

„Naine kindlasti käskis tal seda teha,” ütles keegi. „Ta ei püüdnudki meest takistada,” täpsustasid teised. Kas see polnud ükskõik? Anglosakside iidsed seadused – doom’id – olid karmid ja järeleandmatud. „Pange tüdruk kotti,” karjusid inimesed.

Noormehe Offa vastu tunti suuremat sümpaatiat, kuigi ka tema mõisteti süüdi. Keegi ei võinud eitada, et temas ilmutas end vaim. Faktid olid lihtsad. Külavanem, pikakasvuline kaval mees, oli heitnud silma noore Offa naise peale. Ta proovis tüdrukut võrgutada ja oleks ta peaaegu vägistanud, kui appikarjed poleks teda peatanud. See oli kõik. Kellelegi ei tehtud viga. Kuid Offa armastas oma naist ning too teda samuti. Ta ei suutnud taluda mõtet, et keegi tüdrukule kallale kipub. Mõned külas arvasid, et poiss oli mõistuse kaotanud.

Kui ta oleks külavanemale lihtsalt kallale läinud, poleks asi olnud nii halb. Vaidlused poolte vahel lahendati harilikult kahjutasuga. Kui raiusid otsast kellegi kämblad, maksid need kinni; kui terve käe, maksid rohkem. Kuigi tegemist oli verivaenlastega, maksti ka mehe surm perekonnale sageli rahaga kinni. Aga nooruk ei olnud nii toiminud. Kahtlemata naise poolt tagant kihutatud, oli ta eelmisel päeval oma hütist väljunud ja külavanemat nõelaga torganud. See oli sootuks teine asi. See oli nõiakunst.

Nõelte torkamine ohvri kujude sisse oli nõidumisel tavaline, kuid teine viis oli torgata see ohvri enda kehasse, nagu räägib muinaslugu uinuvast kaunitarist, ning paluda siis mitte seda, et ohver magama jääks, vaid et haav niikaua mädaneks, kuni saabub surm. Just selles kohutavas kuriteos Offat süüdistatigi. Kuna temast ei peetud lugu, polnud tal suurt väljavaateid.

Ta oli agar nooruk, kakskümmend aastat vana, sooniline, väiksem kui enamik turjakatest saksi külameestest ja mitte heledate nagu nemad, vaid pruunide juustega, kuigi silmad olid tal samuti sinised. Mingi vilkus tema mõtetes ja iseloomus oli veel üks märk, et temas on rohkem keldi kui anglosaksi verd. Tal oli kaks silmatorkavat tundemärki – valge juuksetutt laubal ja veidrad ujunahad mõlema käe sõrmede vahel. Kuigi tema nimi oli Offa, kutsusid teised külaelanikud teda harilikult Pardiks.

Sellest oli möödas poolteist sajandit, kui tema perekond lahkus kunagisest Rooma linnast Londiniumist. Kui leegionid minema läksid, teenisid nad pisikaupmeestena maakaitseväes ja jälgisid murega linna allakäiku. Aastal 457, kui tuhanded inimesed põgenesid Kentist, et saksi marodööride väe eest kaitset leida, olid nad veel seal. Kuigi hirmuäratavad linnamüürid, mida oli tugevdatud täiendavate bastionide ja suure vastupidava valliga jõekaldal, olid neid tookord kaitsnud, osutus see linna viimaseks hiilgeajaks ja lõpu alguseks, mis saabus kiiresti. Saksi põllupidajad, kes maa üle võtsid, ei vajanud linnu. Vana metropol, mis oli oma otstarbe kaotanud, hakkas laostuma ja tühjenes. Põlvkond hiljem oli Offade perekond vaesunud ning järgmine põlv siirdus juba mujale. Offa vanaisa hankis Essexi põlismetsades lisaelatist söepõletamisega, isa, kes oli lõbus sell ja suurepärane laulja, võeti vastu siia väikesesse saksi külla ja tal lubati abielluda saksi tüdrukuga. Need külaelanikud olidki Offa rahvas; teisi tal polnud.

See oli väike kohake, õieti ainult metsalagendik, mis oli rajatud jõekese äärde, mis voolas koos paljude teiste samasugustega oma looklevat teed mööda läbi metsa ja soo Thamesi alamjooksu poole. Külas olid mõned pruunid roogkatusega hütid, pikk puust laut, kaks põldu, üks neist valmis saagikoristuseks ja teine söötis, aas ja heinamaa, kus sõid laisalt neli lehma ja hatune hobune. Jõekaldal oli mustaks värvitud paat. Ümber küla seisid sünge müürina tammed, saared ja pöögid. Sead tuhnisid pehmel metsaalusel pähkleid ja tammetõrusid.

Kunagi oli ainult miili kauguselt möödunud Rooma maantee, mis viis

Londiniumist idarannikule, kuid nüüd oli see metsa kasvanud. Küla ei olnud aga täielikult muust ilmast ära lõigatud, sest läbi metsa kulgev looklev teerada tõi sinna mõnikord rändureid ning üle jõe viis väike puust sild.

Noor Offa oli üks küla vaesemaid elanikke. Tal ei olnud talupojale ettenähtud maaosa – õuemaad. „Mul on ainult veerand õuemaad,” oli ta hoiatanud oma pruuti, kui temaga kurameeris. Et ära elada, töötas ta teiste juures. Kuid ta oli ikkagi vaba. Saksi talumees. Aga nüüd, kui nad tema naise ära uputavad, kavatsevad nad teda nuhelda võib-olla veel hullema karistusega kui surm.

„Las ta kannab hundi pead,” kuulutas külavanem. Lastagu tal elada nagu hunt metsas – sõpradeta, ihuüksi. Lindpriina. See oli kohutav karistus, mis nad vabale mehele määrasid. Lindpriil ei olnud mingeid õigusi. Külavanemal on täielik õigus talle jahti pidada, et teda tappa. Keegi ümbruskonnas ei võtaks teda enda juurde. Ta võis rännata, kus sai, jääda ellu või surra üksikuna, nagu talle meeldib. See oligi anglosakside doom.

Tema naine Ricola oli nüüd alasti. Ta vaatas Offa poole. Tema elav ümarik nägu oli väga kahvatu. Mees teadis, et naine armastab teda, kuid naise ilme ütles vaid üht: sina tegid seda mulle. Mina lähen surma. Sina mitte.

Mõned mehed vaatasid naist himuralt. Nad ei saanud sinna midagi parata. Lõppude lõpuks oli tal ju veetlev noor keha. Roosa ja valge ihu, mis oli veel lapselikult trullakas, pehmed noored rinnad. Kaks meest hoidsid kotti lahti. Rästikuga mees irvitas. Sakside kohtumõistmine oli karm.

„Woden,” pomises noormees, „päästa meid.” Ning ta vaatas meeleheites ringi.

Nende elu ei võinud ometi niimoodi lõppeda.

Elfgiva ja tema kaaskond ratsutasid aeglaselt. Nende teekond võttis ainult päeva ning naine oli ikka veel segaduses. Küsimus ei olnud mitte ainult oma usu salgamises, kuigi usk oli tema kõige kallim vara. Oli midagi muud – tal oli vaistlik eelaimus. Ja mida lähemale kodule ta jõudis, seda tugevamaks see läks. Mida see tähendas? Oli see sõnum jumalatelt?

Kui sünged olid pilved. Need olid tulnud tema selja tagant ja varjasid nüüd päikese. Rändurid läksid läbi kõnnumaa – väikesed puud, kõrbenud rohi, pruunid sõnajalad. Elfgiva oli endiselt sügavais mõtteis. Mõtiskledes meenusid talle isa sõnad, mida too oli öelnud palju aastaid tagasi. „Kui reisija oma teekonda alustab, seab ta laeva valmis, määrab kursi ja heiskab purje. Mida muud ta teha saab? Kuid ta ei tea, mis sest välja tuleb – millised tormid võivad tõusta, milliseid uusi maid ta leiab ja kas ta üldse tagasi pöördub. See on saatus ja sul tuleb sellega leppida. Ära arva, et sa saatuse eest pääsed.”

Anglosaksi keeles oli saatus wyrd. Wyrd oli nähtamatu, kuid valitses kõike. Isegi jumalad allusid sellele. Nemad olid näitlejad, wyrd oli näidend. Ja kui Thunori kõu kõmises üle taeva ja kajas vastu mägedelt, siis selle taeva ja selle kaja taga asus wyrd. See ei olnud ei hea ega halb; see oli tunnetamatu. Sa tajusid seda kogu aeg – maa peal, möllaval merel, tühja halli taeva all. Iga anglosaks ja normann tundis wyrd’i, mis otsustas nende elu ja surma üle ning andis nende lauludele ja saagadele fatalistliku kõla.

Ainult saatus üksi võis määrata, mis juhtub, kui Elfgiva kohtub oma abikaasaga.

„Ma otsustan, mida öelda, kui ma teda näen,” pomises naine valjult. Õhtul palub ta Wodenit ja Friggi.

Läbi metsa sõites jõudsid nad jõe äärde. See oli sügav. Naine mõistis ärritunult, et kui nad proovivad sealt läbi minna, saab ta läbimärjaks. Seepärast vaatas ta mitu minutit ringi, kas ei leidu mõnda paremat ülekäigukohta. Siis aga, kui ta nägi väikest silda, tabas tema pilk veidra rahvakogunemise ning ta sundis hobuse traavile.

Mõni hetk hiljem leidis Offa üllatunult, et seisab vastamisi kena leediga, kellel jumalad olid just nüüdsama lasknud uhke hobusega metsast välja ilmuda.

„Mida ta tegi?” Leedi vaatas uudishimulikult alasti tüdruku poole. Külavanem seletas kiiresti. Elfgiva silmitses rahvahulka. Mao ja koti nägemine pani ta värisema. Ta vaatas uuesti tähelepanelikult noort paari. See oli puhas juhus, et ta sattus selle metsadesse peitunud külakese juurde. Miks saatus ta siia tõi? Võib-olla selleks, et päästa kellegi elu. Kui ta paarikest vaatas, ei tundunud tema enda mured enam nii kohutavad. Ta oli isegi veidi kade. Nemad olid noored. Oli näha, et noormees armastab tüdrukut meeletult.

„Mida te nende eest tahate?”

„Kuidas, leedi?”

„Ma ostan nad ära. Nagu orjad. Ma viin nad minema.”

Külavanem kõhkles. Oli tõsi, et teatud kuritegude eest võis mehest orja teha, kuid ta ei olnud kindel, mis oleks antud juhul sobiv doom.

Elfgiva võttis vööl rippuvast kukrust mündi. Saksidel ei olnud oma münte, vaid nad kasutasid neidsamu, mida kaupmehed teisel pool Inglise kanalit. Münt, mille naine välja võttis, oli kullast. Kogu küla vahtis seda.

Vähesed olid sellist asja varem näinud, kuid külavanemal ja veel mõnel mehel oli selle väärtusest aimu.

„Kas sa tahad neid mõlemat?” küsis mees. Ta oleks tahtnud alasti tüdrukut pigem koos maoga kotis näha.

„Jah.”

Külavanem nägi kohe, mida küla temalt soovis. Ta andis naistele märku, et need tüdruku lahti laseksid, ja too hakkas kiirustades riidesse panema.

„Lõika neil juuksed maha,” käskis Elfgiva üht teenrit. Nii tehti kõigi tema orjadega, ning Offa ja tema naine olid juhtunust nii vapustatud, et alistusid vaguralt. Niipea kui see oli tehtud, ulatas Elfgiva külavanemale mündi ja pöördus siis noore paari poole. „Te kuulute nüüd mulle. Tulge minu järel,” käskis ta. Ning hakkas üle väikese silla sõitma.

Nad rändasid mõne aja vaikides. Offa pani tähele, et nad lähevad peaaegu otse läände.

„Leedi,” lausus ta viimaks aupaklikult. „Kuhu me läheme?” Selle peale pööras Elfgiva korraks pead.

„Te pole sellest kohast tõenäoliselt kunagi kuulnud,” ütles ta. „See on ainult üks väike kauplemispunkt siit kaugel.” Ta naeratas. „Seda kutsutakse Lundenwiciks.” Siis pööras ta uuesti ringi.

Mida saatus lõpuks ka ei otsustaks, ei olnud kahtlust, et tol hommikul oli see kindlalt ühe võimuka kuju käes, kes parajasti ratsutas naisele teadmata tema teekonnaga täpselt rööbiti ainult kakskümmend miili lõuna pool.

Kõik, kes tema abikaasat tundsid, oleksid öelnud: „Elfgiva võib küll vapper olla, kuid Cerdicust ei saa keegi jagu.” Kaks sündmust – üks, mis oli aset leidnud päev varem, ja teine, mida Cerdic kavandas järgmiseks hommikuks – oleks neid selles veennud. „Tal ei ole mingeid väljavaateid.”

Cerdic ratsutas vahetpidamata. Kuigi linnulennult oli teekond ainult kakskümmend miili pikk, oli mees tegelikult alles ilmatu kaugel, sest viibis teisel pool Thamesi suuet ja ratsutas piki Kenti kuningriigis asuvat suurt kriidiseljandikku.

Kontrast jõesuudme kahe kalda vahel oli äärmiselt suur. Kui Ida-Inglismaa avar madalik oli tasane, siis kitsast Kenti poolsaart läbisid suured voored, mis kulgesid läänest itta, kuni lõppesid järsult kõrge valge pankrannikuga, mis paistis kaugele üle mere. Nende seljandike vahel asusid laiad orud ja lainjas maa – ida pool suured künklikud põllud ning läänes võsastunud metsad, väiksemad põllud ja viljapuuaiad.

Kui Elfgiva oli tulnud metsikult vabalt rannalt, siis Cerdic oli pärit korralikust Kentist. Ja selles oligi vahe.

Mehe perekond elas seal esimestest sakside ja jüütide asundustest saadik. Mõis läänes oli senini nende tegelik kodu, kuid noore mehena oli Cerdic rajanud endale ka teise elupaiga väikeses Lundenwici kauplemispunktis Thamesi jõe ääres. Seal võttis ta vastu ja saatis ära kaupu ning tegi koormahobuste karavaniga retki kõigisse saare osadesse. Kauplemine oli teinud ta üsna rikkaks.

Ta oli suur järsuloomuline mees, läbinisti anglosaks, heledate juuste ja siniste silmadega, mis viitasid tema iseloomule. Kuigi mehe habe oli tihe, hakkasid ta juuksed juba hõrenema ning näoilme andis mõista, et kui ta vihaseks saab, võib see koguni rabandusega lõppeda. Samal ajal olid tema laial germaani näol kõrged põsesarnad, mis vihjasid tasakaalukale, isegi külmale enesekindlusele ja autoriteedile. „Tugev nagu härg, aga kõva nagu tamm,” tavatsesid mehed tema kohta öelda. Arvati üksmeelselt, et ta elab vanaks nagu tema isagi enne teda. „Nende perekonnas ollakse selleks liiga nutikad, et vara surra.”

Veel kaks iseloomujoont, mis tema esivanematel alati tugevalt avaldusid, olid Cerdicu juures eriti märgatavad. Üks oli see, et ta kunagi ei murdnud antud sõna. Kaupmehena oli see talle suureks plussiks. Teisele, mille üle sõbrad mõnikord küll virilalt nalja heitsid, vaadati sageli aukartuse ja hirmuga.

Cerdicu jaoks oli igal vaidlusküsimusel ainult kaks külge. Ükskõik mille üle tal tuli otsustada – kas tegevussuuna, inimese iseloomu, kellegi süü või süütuse üle –, sai Cerdicu puhul olla ainult vale vastus ja õige vastus ning ei midagi vahepealset. Kui tema mõistus, mis oli väga terane, oli kord otsuse langetanud, siis langes see kinni nagu raudne lõks. „Cerdicul on kõik asjad ainult mustad või valged, aga mitte kunagi hallid,” ütlesid tema lähikondsed.

Ükski neist iseloomujoontest ei tähendanud tema naisele head. Tol hetkel oli Cerdic tagasiteel oma isanda, Kenti kuninga Ethelberti õukonnast Canterbury linnast.

Need seal olid kristlased.

Neil päevil, kui noore Offa esivanem Julius Rooma Londiniumis valeraha valmistas, oli kristlus ebaametlik kultus, mida mõnikord taga kiusati. Järgnevatel sajanditel sai sellest aga tänu keiser Constantinuse ristiusku pöördumisele impeeriumi ametlik usk ja Roomast katoliikluse pealinn.

Britannia provintsis nagu ka kõikjal mujal ehitati kirikud sageli paganlike templite kohale. Briti Kirikul oli mõningane mõjuvõim. Isegi mitu aastakümmet pärast seda, kui roomlased olid saarelt lahkunud, võtsid Briti piiskopid ikka veel osa kaugel toimuvatest kirikukogudest. „Kuid meil tuleb nende reisikulud kinni maksta,” kirjutasid Itaalia piiskopid, „sest nad on haletsusväärselt vaesed.”

Kuid siis tulid anglosaksid, kes olid kõigutamatud paganad. Briti kristlased hakkasid vastu, kuid nad lõigati muust maailmast ära ja sunniti vaikima. Möödus terve sajand ja rohkemgi.

Ent kõik ei olnud kadunud. Saabusid misjonärid. Iirimaalt, mille püha Patrick oli hiljuti ristiusku pööranud, tulid keldi mungad, kellel oli jõuline vaim ja rikas keldi kunstianne. Saare põhjaossa Šotimaa piiri lähedale rajati kloostrid. Kuid sellest hoolimata kuulus suurem osa Inglismaast ikka veel põhjamaa jumalatele. Senini.

Sest meie Issanda aastal 597 saatis paavst munk Augustinuse anglosakse õigesse usku pöörama. Augustinuse misjonireis viis teda otse Kenti poolsaarel asuvasse Canterburysse.

See oli kindlasti kõige sobivam paik. Asudes poolsaare keskel väikesel künkal, oli Canterbury juba Rooma ajast saadik olnud keskpunkt, millega olid ühenduses kõik Kenti sadamad, nagu näiteks Dover, mis asus Euroopa mandrist ainult kahekümne miili kaugusel üle väina. Euroopast tulnud rändurile oli Canterbury esimene tähtsam koht, kuhu ta jõudis. Palju olulisem kui asukoht oli aga see, et Kenti kiiduväärne kuningas Ethelbert, kelle peamine residents see oli, oli abielus frangi printsessiga, kelle rahvas oli juba ristitud. Kristlasest kuninganna kohalolu oligi see, mis tõmbas kirikut tegelikult Canterbury poole ja andis talle seal võimaluse tegutseda. Tol ajal käis ristimine lihtsa reegli järgi: „Ristige kuningas. Küll teised tulevad tema järel.”

„Tean, et sind, mu tubli Cerdic, võin ma täielikult usaldada.” Alles eile oli halli habemega kuningas Ethelbert talle käe õlale pannud, samal ajal kui kuninganna Bertha heakskiitvalt naeratas. Muidugi võisid nad teda usaldada. Kas polnud tema esivanemad esimeste Kenti kuningate lojaalsed kaaslased? Kas polnud kuningas Ethelbert kinkinud tema isale sõrmuseid, mis oli isanda ja tema meeste sõpruse märk? „Meil on alati hea meel näha sind oma õukonnas Canterburys,” oli kuninganna öelnud.

Kenti kuninga residents kujutas endast, nagu iidsetel aegadel kombeks, väikest talupoeglikku asulat. Kui kunagi Rooma päevadel oli provintsilinnal oma väike foorum, tempel, saunad ja muud kivihooned, siis nüüd oli seal suur palktaraga ümbritsetud maa-ala, mille keskel asus pikk küünisarnane palkidest seinte ja roogkatusega hoone. See oligi kuningas Ethelberti koda. Veidi eemal asus teine tarastatud plats ning keset seda seisis veelgi tähelepanuväärsem ehitis. Sest kuigi ka see nägi peaaegu küüni moodi välja ja oli väiksem kui kuninga hoone, oli ta ehitatud kivist.

Canterbury katedraali oli ehitanud munk Augustinus ise. See oli tol ajal võib-olla ainus kivihoone anglosakside Inglismaal. Oma olemasolu algaastatel küll kindlasti primitiivne, tähistas see väike hoone siiski pöördepunkti saare ajaloos.

„Ja nüüd, kui meil on Canterburys oma baas,” oli kuninganna õhinal öelnud, „võib misjonitöö tõeliselt alata.” Ning ta naeratas oma abikaasale.

„Nagu näed,” seletas kuningas, „oled sa oma asukoha tõttu eriti kasulik.” Cerdic sai nüüd teada, et plaanid ülejäänud saare suhtes olid auahned. Misjonärid kavatsesid mööda idarannikut otse põhja suunduda. Esmane eesmärk oli aga kindlustuda Thamesi suudme mõlemal kaldal, mis tähendas peale Kenti ka Essexi kuninga ristiusku pööramist. „Ta on minu vennapoeg,” seletas kuningas Ethelbert, „ja on nõus end austusest minu vastu ristida laskma. Aga” – ta tegi virila näo – „mõne tema alamaga võib asi raskem olla.” Tema pilk püsis kindlalt Cerdicul. „Sina oled Kentile lojaalne mees,” jätkas ta, „kuid sa kaupled Lundenwicis, mis asub põhjapoolsel kaldal ja tegelikult on osa minu vennapoja kuningriigist. Ma tahan, et sa annad misjonäridele kõikvõimalikku abi.”

Cerdic noogutas. „Muidugi.”

„Sinna tuleb piiskop. Ja uus katedraal,” lisas kuninganna Bertha õhinal. „Me ütleme uuele piiskopile, et ta võib sulle loota.”

Cerdic kummardas. Ja siis, mõeldes Essexi kuninga paljudele residentsidele, küsis: „Aga kuhu see piiskop kavatseb oma kiriku ehitada?” Ta nägi, et kuningas ainult naerab selle peale.

„Mu kallis sõber, ma näen, et sa ei saanud aru.” Ta naeratas küll, kuid pilk tema silmis oli tõsine. „Katedraal tuleb Lundenwicisse.”

Oli juba õhtupoolik, kui Cerdic tolle päeva sihtkohta jõudis. Canterburyst lahkunud, oli ta sõitnud mööda vana Rooma teed – nüüd oli see metsakasvanud rohune teerada –, mis kulges piki poolsaare põhjaserva, kuni jõudis välja Medway jõe suudmeni, kus asus tagasihoidlik saksi asundus, mida tunti Rochesteri nime all. Selle asemel, et jätkata teekonda mööda jõesuudme kaldal kulgevat Rooma teed endise Londiniumi linna poole, pööras ta sisemaa suunas, tõusis järsule seljandikule ning ratsutas mõne aja poolsaare põhjaosas, kuni jõudis välja kõrgustiku lõunaserva. Siis mees naeratas. Ta oli jõudnud koju.

Mõis, mis oli olnud Cerdicu perekonna kodu viimase poolteise sajandi jooksul, asus otse suure seljandiku harja all. See koosnes külakesest ja üksikust veidi eemal asuvast talumajast, mille õue ümbritsesid puust ehitised. Nende hoonete juurest laskus maapind pika ilusa metsase nõlvana oru põhja. Seda kohta tunti Boctoni nime all.

Boctoni mõis oli suur. Seal olid põllud, õunaaiad ja uhked tammemetsad. Seal asus ka kivimurd, kust sai Kenti kiltkivi ja mis juba Rooma ajast saadik seisis kasutamata.

Selle paiga muutis aga eriti tähelepanuväärseks siit avanev vaade; millal iganes Cerdic seda nägi, tõi sügav rahulolu ta karmile näole muheda naeratuse. Sest Boctonist lõuna poole vaadates võis näha suurt lainjat orgu – umbes kahekümne miili laiust metsaga kaetud maastikku, mida tunti Kenti kõnnumaa nime all. Boctonist ja mitmest teisest pikal seljandikul asuvast mõisast avanes oivaline vaade, mis oli üks ilusamaid Inglismaa lõunaosas. Saksi Cerdicu südant ei rõõmustanud mitte mõisamaja, vaid see ülev vaade üle kõnnumaa, kui ta ütles: „Ma olen kodus.”

Kuid seekord ei tulnud ta mitte ainult vaadet nautima. Ta tuli selleks, et külastada järgmisel hommikul üht teist mitte kaugel asuvat mõisat. Selle külaskäigu eesmärgist ei olnud ta kellelegi rääkinud.

Oli hämmastav, kui kiiresti Offa ja Ricola oma katsumusest toibusid. Nagu kaks koerakutsikat, kes olid vette kukkunud ja end nüüd kuivaks raputavad, kohanesid noored uue olukorraga ning said hea tuju tagasi juba enne, kui oma uude koju jõudsid.

„Me ei jää kauaks orjadeks,” kinnitas Offa oma naisele. „Ma mõtlen midagi välja.” Ja kuigi Ricola oli palju kainema meelega, jäi ta poisi juttu peaaegu uskuma.

Järgmisel päeval pärast nende saabumist saadeti Offa aitama mehi, kes aasal heina koristasid. „Sa töötad minu abikaasa töödejuhataja käe all ja teed kõik, mida ta käsib,” selgitas Elfgiva, kuid tema isikliku orjana pidi poiss olema käepärast, kui tal teda vaja läheb. Ricola aga saadeti naistele appi.

Alguses oli paarikesel liiga palju tegemist, et millelegi muule mõelda. Samal ajal aga oli Offal aega ümbrust vaadelda ja see, mida ta nägi, meeldis talle. Väike kauplemispunkt Lundenwic oli kahtlemata kena koht.

Kindlasti ei olnud see kuigi tähtis paik. Läheduses asuvas koolmekohas oli hea jõge ületada, kuid see paiknes saksi kuningriikide Kenti ja Essexi vahelisel eikellegimaal ja sellel ei olnud suurt tähendust.

Kui saksid Cerdicu isa ajal sinna viimaks väikese asunduse rajasid, jätsid nad lähedastel küngastel asuvad Londiniumi suured tühjad varemed tähelepanuta; samuti vältisid nad saarest ja koolmest ülesvoolu jäävat maad, sest see oli üsna soine. Selle asemel valisid nad välja meeldiva paiga nende kahe vahel, kus jõgi tegi käänaku ning põhjapoolne kallas laskus umbes kahekümnejalase nõlvana vette. Sinna ehitasid nad üheainsa sadamasilla. Nüüd kutsuti seda maabumiskohta Lundenwiciks – Lunden tuli vanast keldi-rooma kohanimest Londinos ja wic tähendas anglosaksi keeles „sadamat” või antud juhul „kauplemiskohta”.

Puust sadamasilla juures asus väike rühm hooneid, nende hulgas ait, karjatarandik, kaks laohoonet ning Cerdicu ja tema kodakondsete elamu, mida ümbritses toekas vitstest punutud tara. Kõik need hooned, nii suured kui ka väikesed, olid ühekorruselised ja enamasti nelinurksed. Nende seinad, mis olid tehtud postidest ja laudadest, olid ainult nelja jala kõrgused ning väljastpoolt tugevdas neid murukamaraga kaetud muldvall. Järsuviilulised roogkatused aga kerkisid peaaegu kahekümne jala kõrgusele. Igal hoonel oli toekas puust uks. Cerdicu tare oli veidi maasse vajunud, nii et kõrkjatega kaetud puust põrand asus sammuke allpool maapinda. Sees oli soe ja avar, kuid üsna pime, sest kui uks oli kinni, tuli valgus ainult roogkatuses olevatest avadest, mis olid tehtud selleks, et keset põrandat asuvast kivikoldest kerkiv suits välja lasta. Kolde ümber kogunes kogu pere sööma. Tare kõrval oli mitu väikest hütti, nende hulgas ka kõige väiksem, kuhu olid majutatud Offa ja Ricola.

Paik oli väga meeldiv. Rohuga kaetud põhjakallas oli küllalt kõrge ja sealt avanes hea vaade suurele jõekäärule ning vastaskalda soodele. Paremal, vähem kui miili kaugusel, asus koolmekoht ning vasakul, mitte kaugemal, võis puude vahel näha kahel künkal paiknevaid suuri Rooma-aegseid varemeid. Nende vastas teisel pool jõge ulatus kaldast välja kruusane neem. „See on kõige parem koht kalastamiseks,” ütles üks mees Offale. Roomlaste tugevast sillast, mis oli kunagi kaht kallast ühendanud, polnud järel muud kui vaid mõned mädanenud palgid lõunakaldal.

Lundenwic võis olla küll väike koht, kuid nagu Offa peagi avastas, käis seal üllatavalt vilgas tegevus. „Isand veedab siin rohkem aega kui Boctonis,” ütles mees talle. Kaugelt saare sisemaalt tulid paadid jõge mööda alla, ning kui Cerdicu tegevus hoogustus, saabusid jõesuudmest siia laevad normannide, friiside ja germaanlaste maadelt. Ladudes nägi Offa savinõusid, villapalle, ilusaid mõõku ja saksi metallesemeid. Seal olid ka koerakuudid. „Meilt küsitakse alati jahikoeri,” seletas töödejuhataja. Veelgi huviäratavam oli aga hoone, mis asus veidi eemal. Nagu teised laohooned, oli seegi toekas roogkatusega osmik, kuid ta oli pikk ja kitsas ning mingil põhjusel oli tema katus madal, nii et sees sai vaevalt püsti seista. Mõlema seina ääres asusid väikesed aedikud, mis võisid olla sigade või muude väiksemate kariloomade tarvis. Postide külge olid kinnitatud ketid.

„Mille jaoks need ketid on?” küsis Offa. Töödejuhataja heitis talle silmanurgast pilgu. „Need on meie kõige parema kauba jaoks. Selle, mis isanda rikkaks teeb,” vastas ta kähku.

Offa sai aru. Taas kord, nagu enne roomlaste tulekut, oli saar saanud hästi tuntuks oma orjade poolest. Neid müüdi kõikjal Euroopas. Just enne seda, kui paavst saatis saarele munk Augustinuse, lausus ta, näinud Rooma turuplatsil heledapäiseid Inglise orje, oma kuulsa lause: „Need ei ole mitte anglid, vaid inglid.”

Orje jätkus alati ohtralt. Mõned neist olid kaotajad kohalikes kokkupõrgetes, mis toimusid mitmete anglosaksi kuningriikide vahel, üksikud võisid olla ka kurjategijad. Kuid enamik ei jõudnud sellisesse olukorda mitte sõja ega isegi julmade orjakauplejate röövretkede tagajärjel, vaid sellepärast, et nad olid soovimatud või oli neid liiga palju, et jõuaks ära toita, ja omaksed müüsid nad ära.

„Friisid tulevad igal aastal uue lasti järele,” mainis töödejuhataja ja lisas irvel näoga: „Sul oli õnne, et sind ostis ära emand ja mitte isand, muidu sattuksid sa järgmisele laevale!”

Teisel päeval pärast tagasijõudmist esitas Cerdic Elfgivale ultimaatumi. Ta tegi seda omavahel olles. Isegi tema pojad ei teadnud, mis vanemate vahel toimub. Mehe sõnum oli otsekohene ja lihtne.

„Kui sa minu sõna ei kuula, kavatsen ma võtta uue naise.”

„Kas minule lisaks?”

„Ei. Sinu asemele.”

Ning Elfgiva vahtis meest kohutava tuima valuga, teades, et too mõtleb seda tõsiselt.

Cerdicul oli selleks õigus. Anglosakside naisi puudutavad seadused olid lihtsad. Elfgiva kuulus oma abikaasale. Tema eest oli makstud. Mees võis võtta talle lisaks teisi naisi, kui soovis, ning kui naine paneb toime abielurikkumise, ei tohtinud teda mitte ainult välja visata, vaid teine mees pidi ta kinni maksma ja uue naise hankima. Kui aga mees lihtsalt otsustab ta kellegi teisega asendada, siis oli ka see lubatud.

Ei võinud öelda, nagu oleksid kõik saksi naised olnud rõhutud. Elfgiva tundis mõnda sellist, kellel oli oma abikaasa üle täielik võim. Kuid seadus oli ikkagi Cerdicu poolel, kui too otsustab seda ära kasutada.