Читать книгу London - Edward Rutherfurd - Страница 4

a. D. 251

Kaks meest istusid teineteise vastas laua taga. Kumbki ei rääkinud, kui nad oma ohtliku tööga ametis olid.

Oli suvine pärastlõuna, roomlaste kalendri järgi 13. juuni. Väljas tänaval oli vähe inimesi. Tuult polnud. Sees oli lämmatav kuumus.

Nagu enamik tavalisi inimesi, ei kandnud mehed kohmakat rooma toogat, vaid lihtsat põlvini ulatuvat valget villast rõivast, mis oli mõlemal õlal pannaldega kinnitatud ning keskkohal vööga kokku tõmmatud. Suuremal mehel oli samast materjalist lühike keep, noorem eelistas õlad paljaks jätta. Jalas olid mõlemal sandaalid.

Tuba oli tagasihoidlik, tüüpiline selles kvartalis, kus roogkatuse ning sõrestikseintega majad ja töökojad kössitasid õuede ümber väikeste tänavate ääres. Savist ja vitstest seinad olid valgeks krohvitud, ühes nurgas seisis tööpink, varn peitlitega ja väike kirves, teadustades, et majaelanik on puusepp.

Oli vaikne. Võis kuulda ainult viili õrna kraapimist suurema mehe käes. Kuid siiski pidas keegi väljas kitsa tänava otsal valvet. See oli vajalik ettevaatusabinõu. Sest karistuseks nende tegevuse eest oli surm.

Sellel kohal, kus jõekaldal olid kaks kruusast küngast, asus nüüd suur müüriga ümbritsetud linn.

Londinium laius rahumeelselt selge sinise taeva all. See oli kaunis paik. Jõeäärsed künkad olid saanud endale ilusate terrassidega laugjad nõlvad. Idapoolse künka tipul asus suursugune foorum ning selle tõsise ilmega kivihooned peegeldasid tuhmilt päikesevalgust. Foorumilt viis lai tänav alla üle jõe ulatuva toeka puust silla juurde. Läänepoolsel künkal, otse künkaharja taga ilmestas silmapiiri suur ovaalne amfiteater ning selle taga linna loodepoolses nurgas asus garnisoni peakorter. All jõekaldal olid puust sadamasillad ja laohooned, aga küngaste vahel voolava ojakese idapoolsel kaldal asus konsuli palee ilus aed. Ning kogu see ansambel – templid ja teatrid, krohviga kaetud villad ja üürimajad, punased kivikatused ja aiad – oli maa poolt ümbritsetud toreda kõrge müüriga, millest pääses läbi väravate kaudu.

Läänest itta läbis linna kaks suurt peatänavat. Üks neist, mis algas läänemüüri ülemisest väravast, kulges üle mõlema künka tipu ning jõudis välja idapoolse väravani. Teine, mis algas alumisest lääneväravast, jooksis üle läänepoolse künka, ületas siis ojakese ning möödus konsuli paleest.

See oligi Londinium: kaks küngast, mida ühendas kaks suuremat tänavat ning ümbritses müür. Tema veepoolne piir oli üle miili pikk, elanikkond ulatus võib-olla kahekümne viie tuhandeni. Ta oli seisnud seal juba umbes kakssada aastat.

Roomlased olid Britanniasse tulekuga oodanud. Pärast jõe ääres toimunud lahingut polnud Caesar kolmandat korda enam tulnud. Kümme aastat hiljem torgati suur vallutaja Rooma senatis surnuks. Möödus terve sajand, kuni a. D. 43 ületas keiser Claudius kitsa väina, et tuua saar tsivilisatsiooni rüppe.

Kui sissetung kord algas, oli see kiire ja põhjalik. Tähtsamatesse hõimukeskustesse rajati kohe sõjaväelaagrid. Maa kaardistati. Ei võtnud kaua, kuni ettenägelikud rooma kolonisaatorid hakkasid huvi tundma paiga vastu, mis kandis keldi nime Londinos. See polnud hõimukeskus. Nii nagu juba Caesari ajal, asusid suured keskused idas mõlemal pool pikka jõesuuet. Kuid see oli ikka veel esimene koht, kus jõest sai jala läbi minna, ning seetõttu loomulikult teede koondumispunkt.

Aga roomlased polnudki huvitatud mitte niivõrd koolmekohast, vaid ühest sootuks teisest maastiku omapärast sealsamas lähedal. Kui rooma insenerid nägid kaht põhjapoolsel kaldal asuvat kruusast küngast ning maasäärt, mis ulatus jõkke otse nende vastas, tegid nad kohe endastmõistetava otsuse.

„See on suurepärane koht silla jaoks,” teatasid nad. Allavoolu läks jõgi laiemaks, moodustades jõelammi. Ülesvoolu olid kaldad soised. „Kuid siin on jõgi üsna kitsas,” täheldasid nad, „ja kruusane jõepõhi on kindel alus, millele ehitada.” Veelgi enam, tõusuvool ulatus sellest kohast veel edasi, võimaldades laevadel kergesti üles- ja allavoolu liikuda, ning väikese oja suue küngaste vahel oli sobiv ankrupaik väiksematele alustele. „See on looduslik sadam,” jõudsid insenerid järeldusele.

Jõe nimetasid nad Tamesiseks ning sadama juba olemasolevat nime ladinapäraseks muutes Londiniumiks.

Oli vältimatu, et aja möödudes peab sellest sadamast saama kogu saare elu koondumispunkt. See polnud mitte ainult kaubakeskus, vaid sillast said alguse ka kõik teed.

Teed olid Rooma riigis aga võtmetähtsusega. Jättes täiesti tähelepanuta mööda seljandikke kulgenud eelajaloolistest teeradadest koosneva iidse teedevõrgu, kulgesid rooma inseneride loodud kivikillustikuga kaetud sirged teed üle kogu saare, ühendades hõimupealinnu ja administratiivkeskusi raudse võrgustikuga, millest need enam kunagi ei pääsenud. Doveri valgest rannajärsakust kagu pool Kenti poolsaarel kulges läbi Canterbury ja Rochesteri tee, mida tunti Watlingi tee nime all. Idas laia jõesuudme kohal kulges Colchesteri viiv tee. Põhjas viis suur tee Lincolni ja Yorki; ning Winchesterist läänes ühendas teedevõrk Gloucesterit, roomlaste Bathi tervisveeallikaid ja ning saare sooja edelaosa ilusaid kaubalinnu.

251. aasta suvel oli Britannia provintsis rahulik, nagu seal oli olnud juba kaks sajandit. Tõsi, alguspäevil oli provintsi lühikest aega vapustanud suur mäss, mida juhtis Briti kuninganna Boudicca, ning ka uhke Walesi rahvas oli saare lääneosas kaua aega rahutu ja põhjas ei alistunud metsikud piktid ja šotlased kunagi. Keiser Hadrianus ehitas koguni ühelt rannikult teiseni ulatuva võimsa müüri, et sulgeda need rahvad oma nõmmedele ja mäestikuavarustesse. Hiljem osutus vajalikuks ehitada idarannikule kaks tugevat merekindlust, et tulla toime merel tegutsevate germaani mereröövlitega.

Kuid üha rahutumaks muutuvas laialivalguvas impeeriumis, kus barbarid tungisid Ida-Euroopas pidevalt üle piiri, kus poliitiline vaen paistis olevat igapäevane asi ning kus üheainsa aasta jooksul tõusid üksteise järel troonile vähemalt viis keisrit, oli Britannia paik, kus valitses taevane rahu ja mõõdukas jõukus. Ning Londinium oli tema suur kaubakeskus.

Tol hetkel oli noor Julius aga peaaegu unustanud ähvardava seaduse ning mõtiskles selle üle, mida viiliga mees talle äsja öelnud oli. Sest kuigi Sextus oli tema äripartner ja sõber, võis ta ka ohtlik olla.

Sextus. See oli tõmmunahaline tugevate lõuapäradega mees kahekümnendates aastates. Tumedad juuksed tema peas olid juba hõredad. Nägu oli tal puhtaks aetud või roomlaste kombel pigem puhtaks kitkutud, kui mitte arvestada paksu lokkis põskhabet, mille üle ta oli väga uhke ja mis vähemalt mõne naise meelest oli kütkestav. Head väljanägemist rikkus veidi asjaolu, et tema näo keskosa näis olevat kokku litsutud, nii et tumepruunid silmad vaatasid nagu mingi eendi alt. Sextuse käitumine oli pisut kohmakas ning õlad näisid tal olevat veidi raskemad, kui jumalad olid algselt kavandanud, mistõttu ta pidi oma töö kohal küürus olema ning liikus justkui hüpeldes.

„See tüdruk on minu. Hoia oma käed temast eemale.” Hoiatus oli tulnud üsna ootamatult, ilma mingi seoseta, sest nad töötasid vaikides. Sextus polnud seda öeldes isegi mitte üles vaadanud, kuid tema hääles oli otsustavust, mis sundis Juliust ettevaatusele. Ja ta oli ka üllatunud. Kuidas Sextus aimas?

Vanem mees oli sageli viinud noore Juliuse purjutama ja tutvustanud teda naistele, kuid ta polnud mitte kunagi poisi rivaal, vaid nõuandja. See siin oli midagi uut. Samuti oli see tulvil ohtu. Juliuse partnerlus Sextusega selles seadusvastases äris oli ainus võimalus vajalikku lisaraha hankida. Oleks rumal seda ohtu seada. Sextus teab ka hästi, kuidas nuga kasutada, tuletas poiss endale meelde. Kuid sellest hoolimata polnud ta kindel, kas kuulab sõna.

Pealegi oli ta kirja juba ära saatnud.

Kui naised Juliust nägid, naeratasid nad. Inimesed pidasid teda mõnikord meremeheks, sest temas oli värskust ja süütust, mis lasi arvata, et tegu on äsja maale jõudnud noore madrusega. „Ta on mehine sell,” ütlesid naised naerdes.

Julius oli kahekümneaastane ja veidi alla keskmise kasvu – sest jalad olid tal keha kohta veidi lühikesed –, kuid väga tugev. Käisteta tuunika lasi paista treenides karastunud soonilist ülakeha. Julius oli oma keha üle väga uhke. Ta oli hea võimleja ning all sadamas, kus ta paatide tühjakslaadijana töötas, oli ta endale juba paljulubava poksijana nime teinud. „Ma pole veel üheltki omasuuruselt lüüa saanud,” väitis ta.

„Sa võid ta küll pikali virutada,” ütlesid suuremad mehed imetlusega, „kuid ta ajab end ikka jälle püsti.”

Tema silmad olid sinised. Nina, mis ülal algas päris kullininana, muutus allpool äkitselt lamedaks. See polnud aga poksimise tulemus, nagu arvata oleks võinud. „Ta lihtsalt kasvas selliseks,” seletas poiss heatujuliselt.

Juliust oli muuseas õnnistatud veel kahe rabava iseärasusega. Esimene neist oli, nagu isalgi, valge juuksetutt laubal, kuigi ülejäänud pea oli kaetud mustade lokkidega. Teine oli see, et tema kätel olid sõrmede vahel ujunahad. See ei teinud poisile suurt meelehärmi. All sadamas kutsuti teda nende pärast hellitavalt pardiks. Kui ta poksis, karjuti sageli: „Lase käia, Part. Viruta ta vette, Part.” Mõned vaimukamad isegi prääksusid, kui ta võitis.

Kuid kõige enam meeldis naistele tema iseloom. Sinised silmad, mis innukalt maailma piidlesid, olid nii lõbusad ja tulvil elu. Nagu üks noor emand märkis: „Ta on nagu kena noor õun, just noppimiseks küps.”

Juliuse kiindumus polnud tärganud kohe. Sellest, kui nad Sextusega tüdrukut esimest korda nägid, oli möödunud juba kaks kuud. Kuid kui olid korra näinud, polnud teda enam kerge unustada.

Londiniumi sadamas oli igasugust rahvast. Sinna tulid alused, mis tõid Hispaaniast õli, Galliast veini, Reini äärest klaasnõusid ning Balti mere rannikult germaanlaste maadelt merevaiku. Seal leidus igat masti kelte, heledapäiseid germaanlasi, ladinlasi, kreeklasi, juute ning oliivivärvi nahaga mehi Vahemere lõunarannikult. Eriti orje tuli kõikjalt. Aafriklaste värvirikaste rõivaste ja Egiptuse ehete kõrval võis näha roomlaste toogasid. Rooma impeerium oli kosmopoliitne.

Sellest hoolimata oli tüdruk ebatavaline. Ta oli Juliusest kaks aastat vanem ning peaaegu sama pikk. Tema nahk oli kahvatu, juuksed kollased, kuid mitte pikad ja nõeltega krunni pandud nagu teistel tüdrukutel, vaid kasvasid pea ligi hoidvate tihedate lokkidena. See ja tüdruku pisut laienev nina viitasid tema tumedanahalistele esivanematele. Tema vanaema oli toodud orjana Galliasse Aafrikas asuvast Numiidia provintsist. Hambad olid tüdrukul väikesed ja valged ning pisut ebatasased. Sinised silmad olid nagu suured ümmargused mandlid ning nende pilk oli kummaliselt looritatud. Kui ta kõndis, liikus tema keha imepärase rütmilise graatsiaga nagu ei ühelgi teisel sadama naisel. Kurjad keeled rääkisid, et abikaasa oli ta Galliast ostnud, kuid keegi ei teadnud seda täpselt. Tema nimi oli Martina.

Ta oli olnud kuueteistkümneaastane, kui üks kaubalaeva kapten oli otsustanud ta naiseks võtta. Too oli viiekümnene lesk, kellel olid endal täiskasvanud lapsed. Eelmisel aastal oli ta tulnud Galliast Londiniumi.

Julius oli seda kaptenit näinud. Ta oli suur ja tugev veidra välimusega mees. Tema pea oli täiesti ilma juusteta ning ohtrad tillukesed veresooned kogu kehal ja näol muutsid naha sinakaks, nagu oleks see tätoveeritud. Ta elas koos tüdrukuga jõe lõunakaldal ühes neist väikestest majadest, mis paiknesid silla juurest lõunarannikule suunduvate teede ääres.

Sadamas käis elav kauplemine. Hoolimata oma vanusest oli kapten väga toimekas ning viibis sageli Gallias või külastas suurel Reini jõel asuvaid sadamaid. Ta oli ka nüüd kodust ära.

Juliusel oli põhjust lootusi hellitada. Sextus oli naiste seas üsna edukas. Ta oli olnud abielus, kuid tema tüdruk suri ja paistis, et ta ei rutta enam uuesti abielluma. Oma pisut soosival viisil oli ta Juliusele rääkinud, et kavatseb kapteni noore naise endale võita, ning Julius polnud selle üle rohkem mõelnud. Sextus sai teada, millal kapten sõidus on, ning uuris välja, kuidas öösel märkamatult tema majja pääseda. Talle meeldis kavandada oma võrgutamist nagu sõjalist operatsiooni. Tüdruk aga kõhkles. „Jälitamine pakub lõbu,” täheldas Sextus ja jätkas oma sõjakäiku.

Seetõttu oli Julius üllatunud, kui tüdruk ühel päeval temast ja Sextusest sillal möödudes ta kätt pigistas. Järgmisel päeval all kai ääres riivas ta poissi möödaminnes õrnalt. Veidi hiljem mainis nagu juhuslikult: „Igale tüdrukule meeldib kingitusi saada.” Kuigi seda öeldi Sextusele, oli Julius kindel, et tüdruk vaatas tema poole.

Kuid sel päeval ei olnud tal raha ning Sextus andis tüdrukule kompvekke. Mõni päev hiljem, kui Julius püüdis tüdrukuga omavahel rääkida, naeratas too, kuid läks minema ega teinud temast pärast seda enam välja.

Siit saigi poisi kiindumus alguse. Ta hakkas Martinast mõtlema. Kui ta paate tühjaks laadis, näisid tüdruku hägused silmad teda taglase vahelt piidlevat. Oma vaimusilmas nägi ta tema rütmilist kõnnakut ning see tundus otsatult võrgutav. Ta teadis, et Sextus piirab tüdrukut, kuid kapten oli viimasel ajal kodus ning Julius oli peaaegu kindel, et sõber ei ole veel edu saavutanud. Ta kujutles end Sextuse asemel pimeduse katte all tüdruku majja lipsamas. Ja mida rohkem ta selliseid mõtteid haudus, seda elujõulisemaks muutus tema kiindumus. See imeline muskuselõhn – kas oli see millestki, mida tüdruk endale peale pani, või eritus see tema kehast loomulikult? Tüdruku jalad olid talle alul veidi suured paistnud, kuid nüüd leidis ta need ahvatlevad olevat. Ta igatses puudutada neid lühikesi juukseid ja võtta tüdruku pea oma käte vahele. Ning rohkem kui millestki muust mõtles ta sellest saledast voolavate liigutustega kehast. Jah, talle meeldiks seda avastada.

„Aga kas sa tahaksid teda ka siis, kui ta poleks ära jooksnud? Seda tuleb endalt naiste puhul küsida.” Julius polnud tüdrukust vanematele sõnagi maininud, kuid ühel päeval tegi isa äkki selle märkuse. „Ma näen, et keegi naine teeb sulle kõvasti piina,” jätkas ta. „Loodan, et ta on seda väärt.” Julius hakkas naerma. Ta ei teadnud veel. Aga kavatses välja uurida.

Aga see Sextuse hoiatus? Külm kaalutlemine polnud Juliuse loomusele omane. Ta oli liiga elust pulbitsev, et vaagida kõigi oma tegudega seotud riske. Peale selle oli ta parandamatu optimist. Küll kõik laabub, otsustas ta.

Paks tüdruk istus tänavanurgal. Ta ei tahtnud seal istuda, kuid talle öeldi, et on tarvis. Ta oli võtnud kaasa kaks kokkukäivat tooli ning end rahulikult neile toetanud. Talle oli antud päts leiba, veidi juustu ja kotike viigimarju. Nüüd istus ta üsna vaikselt soojas päikesepaistes. Tema peale oli kogunenud pisut tolmu. Toiduraasud ja viigimarjade nahad jalge ees näitasid, et ta oli leiva ja juustu ja viis marja ära söönud.

Tüdruk oli kaheksateist aastat vana, kuid omandanud juba sellised mõõtmed, mis teeksid au vanemale naisele. Kaks lõualotti olid täielikult välja arenenud ning kolmas tekkis nende alla. Tema suu oli lai ja külgedelt allapoole viltu ning sinna oli kogunenud veidi viigimarjade mahla. Ta istus jalad laiali ning kleit langes tal vabalt üle rinna.

Juliusele oli alati tundunud, et väga pakse inimesi ümbritseb mingi salapära. Kuidas nad sedasi toime tulevad? Miks on nad endaga harilikult nii rahul? Heas vormis noorele poisile näis see väga veider. Tõepoolest, kui ta vaatas paksu tüdrukut, tuli talle mõnikord mõttesse, kas tolle massiivse passiivsuse taga ei varitse mitte salajane raev. Või on seal midagi veel sügavamat? Vahel tundus peaaegu, et paks tüdruk on sellepärast nii rahul, et teab maailma kohta midagi sellist, mis ülejäänud inimkonna eest on varjatud. Istuda, süüa ja oodata. Mida ta ootab? Kes teab? Võib-olla oli kõige suurem mõistatus selles, kuidas sai see paks tüdruk olla tema õde.

Sest ta oli tema õde. Kuid umbes üheksa aasta vanuselt oli ta hakanud aegamööda üha suuremaks ja suuremaks kasvama, tõmbudes mängude ja sportimise toimekast maailmast, millest Julius oma sõpradega rõõmu tundis, sedavõrd eemale, et see tegi kogu pere nõutuks. „Ma ei tea, kuidas temast küll selline sai,” ütles isa hämmeldunult. Tema ise oli küll punetav ja ümara kehaga, kuid polnud kunagi paks olnud; Juliuse ema samuti mitte. „Minu isa rääkis kogu aeg, et tal olnud üks tädi, kes oli väga paks,” mainis ta. „Võib-olla sai tüdruk selle temalt.” Aga kust see ka pärit polnud, oli selge, et selliseks ta jääbki. Aastate möödudes oli neil Juliusega teineteisele vähe öelda; tegelikult rääkis õde harva kellegagi ja leppis täiesti sellega, et jälgis kõike ilma küsimusi esitamata, niikaua kui talle midagi süüa anti.

Nüüd, kui pärastlõuna omasoodu venis, istus ta tühja tänavat silmitsedes ning pistis aeg-ajalt käe kotti, et järjekordset viigimarja võtta.

Kõik oli vaikne. Viissada jardi eemal amfiteatri kõrval möiratas uniselt lõvi, kes oli sinna toodud kaugelt mere tagant. Homme pidid toimuma mängud – see oli suur sündmus. Seal on gladiaatorid, Aafrikast toodud kaelkirjak ning võitlus Walesi mägedest pärit ning ka kohalike karudega. Enamik Londinose elanikkonnast koguneb siis suure areeni ümber, et näha seda hiilgavat etendust. Isegi paks tüdruk vantsib sinna.

Tänavanurgal oli väga soe. Paks tüdruk tundis, et päike kõrvetab, ning tõmbas kleidi laisalt rindadele katteks. Nüüd oli ainult üks viigimari järel. Tüdruk võttis selle välja, pistis suhu, hammustas, nii et mahl valgus lõuale, pühkis lõua käeseljaga puhtaks, poetas viigimarja kesta maha teiste juurde ning pani tühja koti endale päikese kaitseks pea peale.

Siis istus ta ja vahtis vastas asuvat lubjatud seina. Tal polnud enam midagi süüa ja olemine muutus väga tüütuks. Seina valevuse tõttu tahtis ta silmi sulgeda. Mitte kedagi ei läinud mööda. Enamik inimesi pidas siestat.

Ta pani silmad vaid hetkeks kinni. Kott vedeles lõdvalt tema suure pea peal. Peagi hakkas see rütmiliselt tõusma ja vajuma.

Sõdurid tulid kärmel sammul mööda tänavaid. Koos tsentuurioga oli neid viis. Tsentuurio oli halliks läinud juustega kogukas mees. Selles rahulikus provintsis polnud tema karjääri jooksul erilisi sündmusi toimunud, kuid aastaid tagasi kakluses saadud noahaav oli jätnud paremale põsele ülalt alla ulatuva armi, mis andis talle veterani välimuse ning kutsus meestes esile teatud lugupidamise ja hirmu.

Kiire marss tegi tolmusel tänaval vähe müra, kuid lühikeste mõõkade vaikne kõlksumine vastu tuunika neete teatas hoiatavalt nende kohalolust.

See oli Juliuse süü. Kui keegi ta poksimatšil pikali virutas, tõusis ta üsna rõõmsameelselt uuesti üles, et edasi võidelda. Talle ei tulnud pähegi kellegi vastu vimma kanda. See oli tema nõrkus, sest kuna alatus ei kuulunud tema loomuse juurde, ei osanud ta seda ka teiste juures näha. Ning seetõttu polnud ta märganud pilku ühe poisi silmis, kelle ta oli kümne päeva eest alistanud. Samuti ei tulnud talle mõttessegi, et vastane võiks avada tema rahakukru, mille ta oli hooletult maha pannud, ja märgata seal sees üht eripärast hõbemünti.

Rufuse pojal Juliusel, kes töötab sadamas, on üks hõbeteenar.

Kust ta selle sai? Tema sõber on puusepp Sextus.

Võimud olid saanud sellise anonüümse teate. See ei pruukinud muidugi midagi tähendada. Kuid nad tulid kontrollima.

Julius naeratas endamisi laialt. Kui ta oma noores elus millestki puudust tundis, siis oli see raha. Tema palk sadamas oli vilets, kuid lastes sõpradel enda peale kihla vedada, kui ta poksis, teenis ta sageli lisa. Aga tol hetkel tegid nad Sextusega raha kõige lihtsamal viisil.

Nad tegid seda järele.

Müntide võltsimise peen kunst oli lihtne, kuid nõudis suurt hoolt. Ametlikud mündid olid vermitud. Paljas metallketas asetati kahe matriitsi vahele – üks jäi üles, teine allapoole. Matriitsidele oli graveeritud kujutis ning see stantsiti – see tähendab vermiti – kettale. Julius oli kuulnud võltsijatest, kes suutsid seda protsessi täpselt jäljendada ja toota kõrge kvaliteediga võltsmünte, kuid selleks pidi oskama ise matriitse graveerida, milleni tema ja Sextuse oskused ei küündinud.

Seetõttu tegi enamik valerahategijaid asja palju lihtsamalt, aga tulemus ei olnud nii tõetruu. Nad võtsid juba olemasoleva mündi – mis võis olla kas vana või uus – ning pressinud selle mõlema külje niiskesse savisse, tegid endale kaks vormi. Need sobitati siis kokku ning jäeti serva peale väike auk, nii et kui savi oli kõvaks kuivanud, võis sulametalli läbi selle vormi sisse valada. Vorm tuli pärast jahutamist lahti murda ja täiesti rahuldav võltsmünt oligi valmis.

„Ainult sa ei tee neid muidugi ühekaupa,” oli Sextus seletanud. „Sa teed seda niimoodi.” Võtnud kolm vormi, asetas ta need kolmnurgaks kokku, nii et kõigi kolme augukesed jäid keskel oleva avause poole. „Siis paned sa nende peale niimoodi veel kolm vormi,” ütles ta ette näidates. „Siis veel ühe kihi.” Ja ta näitas Juliusele, kuidas laduda vorme üksteise otsa nii, et moodustub kõrge kolmnurkne sammas. „Nüüd pole vaja muud,” ütles ta, „kui mätsida kogu selle asjanduse ümber savi ja valada sulametall ülevalt sisse, et see voolaks kõigisse vormidesse.”

Kui Sextus esmakordselt oma noorele sõbrale ette pani seda lubamatut äri teha, oli Julius kahelnud. „Kas see pole pisut riskantne?” küsis ta. Kuid Sextus ainult põrnitses teda oma kulmude alt. „Paljud inimesed teevad seda. Kas tead, miks?” Ta irvitas. „Münte pole piisavalt.”

See oli täiesti tõsi. Juba rohkem kui sajandi koges kogu Rooma impeerium üha kasvavat inflatsiooni. Selle tulemusel ei olnud käibel piisavalt münte. Kuna inimesed neid vajasid, oligi palju valerahategijaid. Odavate pronksmüntide eraviisiline müntimine polnudki õieti õiguserikkumine, aga suure väärtusega kuld- ja hõberaha võltsimine oli raske kuritegu. Kuid isegi see ei hoidnud seadusvastast tegevust ära ning pooled ringluses olevatest hõbemüntidest olid tõenäoliselt võltsitud.

Sextus hankis ja sulatas metalli; Julius tegi vorme ja valas sulahõbeda nende sisse. Kuigi Sextus oli talle näidanud, kuidas seda teha, ei õnnestunud vanemal mehel endal need operatsioonid tegelikult eriti hästi. Ta tegi kogu aeg vigu – kas ei valgunud metall korralikult vormidesse või ei suutnud ta neid pärast puhtalt lahti murda. Mitu korda ajas ta kokkupanemisel kaks vormipoolt segi, nii et välja tulid sellised mündid, mille esikülg ei sobinud tagaküljega kokku. Oma ujunahkadega kätest hoolimata tegi Julius seda tööd täpselt ja korralikult ning tänu temale oli müntide kvaliteet järsult paranenud.

„Aga kuidas me teeme nad selliseks, et nad hõbeda moodi välja näeksid?” See oli olnud Juliuse teine küsimus, kui nad alustasid. Sellepeale näis sõbra kivine nägu nagu murenevat ja ta lausus naeru kihistades: „Nad ei peagi sedamoodi välja nägema. Ka tõelistes müntides on üsna vähe hõbedat.”

Sest püüdes varustada riiki kas või osaga vajaminevatest müntidest, tuli keiserlikel rahapadadel väärismetallidest puudus ja nad olid oma müntide koostist muutnud. Hinnalised hõbeteenarid sisaldasid neil päevil vähem kui neli protsenti puhast hõbedat. „Mina kasutan vase, tina ja tsingi segu,” ütles Sextus talle. „See näeb täitsa ilus välja.” Kuid metallide täpset vahekorda ei teinud ta kunagi teatavaks.

Nüüd vedeles nende ees laual terve hunnik münte ja iga hõbeteenar kujutas noormehe jaoks, kes elatise teenimiseks paate tühjaks laadis, tervet väikest varandust. Ettevaatlikena olid nad seni teinud peamiselt pronksmünte ja mõned üksikud hõbedased, sest äkiline rikkakssaamine võis paista kahtlane. Kuid homsetel mängudel tuleb suur kihlvedude sõlmimine ja panuste tegemine ning siis on mõne hõbemündi omamist lihtne seletada. Täna aga mõjuksid need silmatorkavalt. Julius arvestas, et tema ühest kolmandikust piisab mingisugusele väikesele ärile aluse panemiseks.

Oli ainult üks probleem. Kuidas seletada raha olemasolu oma vanematele? Nad juba kahtlustasidki Sextust. „Sa hoia temast parem eemale. Ta plaanitseb midagi,” ütles ema, kellele poja sõber oli eriti vastumeelne.

Noh, see oli probleem, mille võis hiljem lahendada. Tol hetkel oli Juliusel mõttes ainult üks asi. Kohe järgmisel hommikul enne mängude algust kavatses ta oma vastse rahaga osta tüdrukule kullast käevõru.

Ja siis? See oleneb juba tüdrukust. Too oli tema kirja kätte saanud.

Oli muide veel üks tõsisemat laadi asjaolu. See lähtus Juliuse isast Rufusest.

Juba mitu kuud oli too rõõmsameelne mees Juliuse pärast salamahti muretsenud. Alul oli ta lootnud, et poisist saab leegionär, nagu ta ise oli olnud. See oli ikkagi kõige parem ja kindlam teenistus Rooma impeeriumis. Sa lähed noorelt erru, sul on hea positsioon ja stardiraha äri alustamiseks. Kuid kui Julius selle vastu huvi üles ei näidanud, ei hakanud isa teda sundima. „Ta seltsib halbade kaaslastega nagu see Sextus,” oli naine hoiatanud, kuid tema oli sündinud pessimist. „Ta pole valmis iseseisvat elu alustama ja siin ei saa teda suurt miski ohustada,” oli isa vastanud. Kuid samal ajal hakkas südametunnistus teda piinama. Oli aeg poisi heaks midagi teha. Ta küsis endalt, mida.

Rufus oli seltsiv mees ja mitme ühingu liige. Just eelmisel päeval oli ta kuulnud ühest huvitavast võimalusest noore mehe jaoks. „Ma tunnen kaht meest,” oli ta pojale õhinal rääkinud, „kes võiksid su ehk mingi kasuliku väikese äri peale aidata. Nad on sinust ka huvitatud.” Ta oli korraldanud Juliusele samal õhtul nendega kohtumise.

Nii et hommikul oli Julius mõelnud, et nüüd saab ta oma osa võltsitavast rahast ja võib-olla ka võimaluse äri teha. Mul ei olegi siis enam Sextust vaja, ütles ta endale. See oli veel üks pooltargument, kui tüdruku järele jooksmist silmas pidada.

Lõppkokkuvõttes paistis talle, et asjad lähevad üsna hästi.

Sõdurid saabusid äkki ja ilma mingi hoiatuseta. Väljast kostis mürtsatus ja röögatus ning siis prõmmiti uksele.

Neid paistis olevat kõikjal. Julius nägi aknast kiivri välgatust. Vastust ootamata tagusid sõdurid juba mõõkadega ukse pihta. Lauad hakkasid pragunema. Julius hüppas püsti ning sattus esimest korda elus paanikasse.

Midagi sellist ta ei oodanud. Ta oli arvanud, et kui inimesed paanikasse lähevad, jooksevad nad segaduses ringi, kuid vastupidi, ta tundis just, et ei suuda paigast liikuda. Ei saanud ka õieti sõna suust; hääl oli kähe. Ta seisis abitult ja vahtis. See kestis võib-olla viis sekundit, kuid Juliusele tundus, nagu mööduks pool päeva.

Sextus aga liikus hämmastava kiirusega. Jalule hüpanud, kahmas ta tööpingilt koti ning pühkis ühe liigutusega kõik laualoleva – mündid, vormid ja muu – sinna sisse. Tormanud nurgas seisva kapi juurde, rebis ta selle lahti ja tühjendas riiulid vormidest, metallikamakatest ja müntidest, mille olemasolust Julius ei teadnudki.

Ning siis äkki tiris Sextus teda käsivarrest. Tõuganud oma oimetu sõbra tagapool asuvasse kööki, heitis ta pilgu väikesesse õue. Neil oli õnne. Leegionärid, kes olid saadetud maja tagumist külge valvama, eksisid naabertöökoja hoovi. Võis kuulda, kuidas nad seal katusekivide virna ümber ajavad ja vannuvad. Sextus pistis koti Juliusele pihku ja tõukas ta välja. „Mine! Jookse!” sisistas ta. „Ja peida see kraam ära.”

Julius toibus paanikast sama kiiresti, kui oli sellesse sattunud, hüppas üle müüri, maandus kõrvalõue ning lipsas majadetagusesse väikeste tänavate labürinti. Kott paisutas tema tuunikat, nagu oleks ta rase.

Juba enne, kui ta tänavaid mööda jooksu pistis, olid sõdurid ukse maha murdnud ja majja tormanud, kus nad leidsid eest puusepp Sextuse, kes oli ilmselt parajasti pärastlõunasest uinakust ärganud ning pilgutas nende poole hämmastunult silmi. Mingist valerahategemisest ei olnud jälgegi. Kuid tsentuurio ei lasknud end tüssata. Ta läks maja taha.

Siis tegi Julius ohtliku vea. Ta oli umbes saja jardi kaugusel tänaval, kui kuulis jämedahäälset röögatust. Heitnud pilgu selja taha, nägi ta suurekasvulist tsentuuriot, kes hoolimata oma kaalust oli roninud üles müürile ja lasi pilgul ringi käia. Näinud mööda tänavat liduvat Juliust, hakkas ta karjuma. Nüüd, kui Julius ringi pööras, nägi ta, et tsentuurio karjub all õuel olevatele leegionäridele: „See on tema. Sealtkaudu. Jooksuga!” Tsentuurio haavaarmiga nägu, mida Julius selgesti nägi, muutis olukorra veelgi ähvardavamaks. Ta põgenes.

Tänavatel polnud raske leegionäridest vabaneda. Isegi oma kandamiga oli ta kiirem kui nemad. Alles mõni aeg hiljem, kui poiss mööda tühja tänavat kõndis, tuli talle pähe endalt küsida, miks ta oli tagasi vaadanud. „Kui mina teda nägin,” pomises ta, „võis tema mind ka näha.” Valge juuksetutt tema peas oli kindel reetlik tundemärk. Tsentuurio oli leegionäridele karjunud, kui Julius tema poole vaatas, kuid oli siis ümber pööranud.

„Nii et küsimus on selles, palju ta nägi,” pomises poiss kurvalt.

Martina seisis silla lõunapoolsel otsal. Suvepäev lähenes lõpule. Vastaskalda lubjatud linnamajade valevus oli tuhmunud ning need ainult kumasid meeldivalt. Läänes kogunesid merevaigukarva silmapiirile punakaslillad pilved. Mahe tuul riivas tüdruku põske.

Ta hoidis käes kirja. Selle oli toonud üks poisike. Kirjutatud oli see kallile paberile. Käekiri oli nii korralik, kui Juliuse kirjaoskus seda lubas. Kiri oli ladina keeles. Martina pidi tunnistama, et on erutatud.

Mitte sellepärast, et selline kirjavahetus, isegi lihtrahva hulgas, oleks olnud ebaharilik. Rooma linnas Londiniumis oli kirjaoskus tavaline asi. Kuigi enamik linnarahvast rääkis keldi keelt, oskasid nad ka ladina keelt rääkida ja kirjutada. Kaupmehed kirjutasid lepinguid, poepidajad kaupadele silte, teenrid said kirjalikke juhtnööre ja seintele oli soditud ladinakeelseid roppusi. Kuid see oli ikkagi armastuskiri, ja kui Martina seda luges, tundis ta, kuidas nõrk värin tal keha mööda alla jookseb.

Kui Sa tuled homme keskpäeval mängude ajal sillale, on mul

Sulle kingitus.

Mõtlen Sinule ööl ja päeval. J.

Kuigi poiss polnud täit nime alla kirjutanud – see oli mõistlik ettevaatusabinõu, kui kiri peaks võõrastesse kätesse sattuma –, teadis tüdruk, kes selle autor võis olla. Too noor poksija. Ta noogutas mõtlikult ja küsis endalt, mida ta teha kavatseb.

Aeg kulus. Õhtusesse kumasse uppunud linna punased kivikatused, valevad müürid ja kivisambad pakkusid rõõmustavat vaatepilti. Miks Martina siis nukrameelsusse kaldus? Võib-olla tuli see sillast. Ehitatud toekana kõrgetele tugevatele vaiadele, ulatus see kaks kolmandikku miili pikk rooma insenerikunsti saavutus üle vee. Nüüd, kui jõgi värvus päikeseloojangus veinikarva, meenutas pikk tume sild Martinale tema üksildast rännakut läbi elu. Sest kui ta kohtas Gallias kaptenit, oli ta selles maailmas täiesti üksi. Vanemad olid surnud ning mees pakkus talle uut elu, kodu ja turvalisust. Naine oli tänulik ja oli seda tänini.

Millise uhkusega oli kapten talle linna näidanud! Martina oli eriti imetlenud jõkke ehitatud pikka kaiderida. „Need on kõik tehtud tammepuust,” teatas mees talle. „Britannias on nii palju tammesid, et igalt puult võetakse vaid tüvi ja visatakse kõik muu minema.” Nad jalutasid silla juurest mööda laia tänavat üles foorumi poole. Väljak avaldas tüdrukule muljet, kuid tõeliselt hämmastas teda üks suur ehitis, mis ulatus üle kogu foorumi põhjakülje. See oli basiilika – tohutu suur ametihoone, kus käisid koos linnanõukogu ja kohus. Kui Martina silmitses aukartusega viiesaja jala pikkust löövi, ütles abikaasa talle: „See on suurim kogu Põhja-Euroopas.” Linnas oli nii palju vaadata: konsuli villa aiad ja purskkaevud, mitu avalikku sauna, palju templeid ja suur amfiteater. Erutav oli tunda end sellise metropoli osana. „Roomat kutsutakse Igaveseks Linnaks,” lausus kapten, „kuid ka Londinium on osake Roomast.”

Ja kuigi ta ei suutnud seda väljendada, sai tüdruk aru, mis tähendab olla osake suurest kultuurist. Sest kreeka ja rooma klassikaline kultuur oli maailmakultuur, ulatudes Aafrikast kuni Britanniani. Rooma riigi avalikes hoonetes, triumfikaartes ja ehisviiludes, sammastes ja kuplites, kolonnaadides ja väljakutes oli selline proportsioonitaju, selline ruumija korratunne, mis pakkus sügavat rahuldust. Rooma eramajad, maalid, mosaiigid ja keerukas keskküttesüsteem pakkusid mugavust ja puhkust. Tema varjuliste templite rahus sulas kivide täiuslik geomeetria kokku pühapaiga salapäraga. Tuntu ja tundmatu olid Roomas sajandite vältel lahutamatult ühendatud. Seal loodud vormid pidid maailmas veel kahe tuhande aasta pärast vastu kajama ning jätkavad seda võib-olla niikaua, kuni inimkond säilib. Ajaloolisest kultuurist osasaamine oli selline asi, millest tüdruk küll rääkida ei osanud, kuid mida ta instinktiivselt tajus. Ta armastas seda linna.

Sageli purjetas kapten Galliasse, kaasas briti tarbekeraamika, ning pöördus sealt tagasi lõvipeadega kaunistatud hinnaliste Samose kausside, seedripuust veinivaatide ja suurte amforatega, mis olid täis oliiviõli või datleid. Viimased olid mõeldud peamiselt rikaste majadele, kuid kapten jättis mõned endale ja nad elasid hästi. Mõnikord vedas ta välja ka tünne austritega, mis olid pärit jõesuudme suurtest austrilademetest. „Need leiavad Roomas tee isegi keisri lauale,” mainis ta.

Kui kapten ära oli, meeldis tüdrukule üksi jalutamas käia. Ta läks koolmekoha juures asuvale saarele. Seal, kus kunagi oli elanud druiid, asus nüüd kena villa. Või väljus ta ülemisest lääneväravast ja kõndis kaks miili kuni suure ristteeni, kus seisis uhke marmorkaar. Või mõnikord lonkis lõunapoolsetele seljandikele ning imetles sealt avanevat vaadet.

Aeg-ajalt küsis ta endalt, kas ta on õnnetu. Võib-olla oli see lihtsalt üksindustunne.

Sageli palus ta, et saaks lapse. Läänepoolse künka harjal oli hulk templeid, nende hulgas ka üks Dianale pühendatud, kuid ta ei uskunud, et karske jumalanna võiks teda aidata. Enamik naisi käis keldi emadusjumalanna arvukates pühamutes; tema oli ka proovinud, kuid kasu sellest ei olnud. Ühes pühapaigas leidis ta lohutust. Alumise läänevärava juurest viis tee üle jõekese ja möödus siis pühast kaevust, kus elas keldi veejumalanna. Martinale tundus, et too kuuleb teda ja on tema vastu lahke. Kuid last ei tulnud ikkagi.

Kuni ühe päevani tol kevadel ei olnud ta päriselt mõistnud, et on õnnetu.

Maja, milles nad elasid, asus linna lõunaservas. See oli meeldiv paik. Puust sild, mis ulatus lõunakaldalt esiletungivale kruusasele maasäärele, jätkus seal tugedele toetudes veel veidi maad, nii et kui saabus tõus ja maasäär muutus saareks, jäi sild endiselt veest välja. Jõe soisel lõunakaldal oli tee rajatud suurtele ristamisi asetatud palkidele, mis olid kaetud mulla ja kivikillustikuga. Ükskord seda mööda jalutades oli tüdruk peatunud, et jälgida soisel jõepervel askeldavaid töömehi.

Need ehitasid kaldale muldvalli. See oli ulatuslik ehitus – tammepalkidest tehti suured neljakandilised süvendid ja täideti ära. Vall kerkis kõrgele üle ülemise veepiiri nagu tamm või sadamakai. Tööd jälgides taipas tüdruk veel midagi. Muldvall oli jõe mitu jalga kitsamaks muutnud. Kui ta ühe töömehe tähelepanu sellele juhtis, vastas too naeratades:

„Õige küll. Me võtsime jõelt veidi maad tagasi. Võib-olla järgmisel aastal võtame veel.” Ta hakkas naerma. „Tead, see on nagu naistegagi. Me kasutame jõge ja muudame ta taltsaks. Nii see asi käib.”

Tüdruk kõndis üle silla ja mõtles selle üle järele. Kas tema eluga ei ole sama lugu? Kapten ei olnud kunagi karm. Kuid miks ta pidi seda olema? Tal oli sõnakuulelik noor naine, kes tema eest hoolitseb, kui ta sadamasse saabub. Kas mees oli tema vastu lahke? Üsna. Tüdruk teadis, et tal pole põhjust kaevata. Jõudnud silla teise otsa, pööras ta paremale ja kõndis piki veepiiri ida poole, möödudes sadamasildadest ja laohoonetest, kuni viimaks, otse viimase kai taga, jõudis linna idanurka, kus jõgi puutus kokku linnamüüriga.

See oli vaikne paik. Müüri nurgal oli suur bastion, kuid see oli maha jäetud. Eemal tegi idapoolse künkaga liituv kannus kaare, ulatudes kuni müürini ning muutes selle jõeäärse nurga looduslikuks vabaõhuteatriks. Nõlvadel jalutasid ringi rongad, nagu ootaksid vaikides mingisuguse näitemängu algust.

Viibides üksi selles tühjas paigas, silmitses tüdruk enda ees seisvat kõrget linnamüüri. See vääris kindlasti imetlust. Kentist oli toodud jõge mööda heledaid ränikive, mis olid korralikult kandiliseks tahutud ja moodustasid müüri välimise külje. Müüri keskmine osa koosnes kividest ja mördist ning oli alaosas peaaegu üheksa jala paksune ning umbes iga kolme jala tagant oli laotud kolm rida punaseid telliseid, et müüri veelgi tugevdada. Lõpptulemuseks oli umbes kahekümne jala kõrgune tähelepanuväärne ehitis, mille küljel kogu selle pikkuses jooksid kitsad punased triibud.

Ning äkki tuli talle ootamatult kohutava selgusega mõte, et ta ei ole õnnelik ning lõppkokkuvõttes on tema elust saanud vangla.

Sellest hoolimata oleks ta määramatu ajani jätkanud, kui poleks olnud Sextust.

Alul oli ta mehe lähenemiskatsed tagasi tõrjunud, kuid need panid teda mõtlema. Ta tundis tüdrukuid, kellel oli vana abikaasa ja kes olid võtnud endale salaja armukese. Kui Sextus üha peale käis, hakkas miski temas liigutama. Võib-olla oli see erutus, võib-olla aga tahtis ta lihtsalt oma kurbusele lõppu teha, kuid aegamööda lasi ta sellel mõttel kuju võtta. Kas ka tema ei võiks endale armukest leida?

Siis oligi Julius talle mõttesse tulnud.

See polnud mitte ainult Juliuse poisikeselik ilme, tema säravad sinised silmad ja ilmne kehaline vahvus. See oli poisi nõrk soolakas lõhn, tema noorte tugevate õlgade paindumine töö juures ja higi, mis läikis käsivartel. Kui tüdruk oli kord lubanud sellel mõttel end vallata, tundis ta peaaegu valusat iha lasta poisil end omaks teha. Ma võtan tema nooruselt värskuse, ütles ta endale naeratades. Ta õrritas poissi kavalalt, lähenes alul ja siis teeskles eemaletõmbumist, flirtides samal ajal kergelt Sextusega. Ta leidis, et tunneb isegi sellest mängust tohutut naudingut.

Kui saabus Juliuse kiri, pomises tüdruk: „Ta on minu.” Kuid nüüd, kui see hetk oli lõpuks käes, tundis ta ka hirmu. Mis siis, kui ta tabatakse? Kapten maksab kahtlemata kätte. Kas ta tõepoolest tahab selle poisi pärast kõigega riskida? Seetõttu oli ta päikeseloojangul hulk aega üle jõe vaadanud ja mõelnud, mida teha, enne kui viimaks otsustas.

Kapten oli ära. Õhtu rauge nukrus oli Martinale mõjunud. Ma ei suuda rohkem kurb olla, ütles ta endale. Homme läheb ta sillale.

„Sinu kord.”

Julius ärkas võpatades oma unelusest. Kas isa vaatab tema poole veidral pilgul? Poiss püüdis keskenduda enda ees olevale mängulauale ja tegi aeglaselt käigu.

Ta oli tervena kodus. See oli rõõmustavalt õdus vaatepilt. Ta nägi, kuidas ema ja õde valmistavad homsete mängude puhuks naabritele piduroogi. Tema istus isaga nagu tavaliselt nende tagasihoidliku maja elutoas kokkukäival järil ning mängis oma õhtust kabepartiid. Kuid kogu aeg mõtles ta sellele, kas sõdurid tulevad.

Ta heitis pilgu köögi poole. Ta polnud saanud õega pärast seda rääkida, kui ta sõdurite eest ära jooksis. Mida see paks tüdruk näinud oli?

Köögi seinal rippus paar parti. Puhtaksküüritud laual seisis briti soosituim toit – veise küljetükk, suur kauss jõest püütud austritega ning ämber tigudega, keda oli toidetud piima ja jahuga ning kes homme õlis ja veinis ära küpsetatakse. Laial madalal vaagnal tardus pehme juust. Selle kõrval olid vürtsid kastme jaoks. Toidud, mida roomlased olid Britannias tutvustanud, olid tõepoolest isuäratavad: faasan ja kabehirv, viigimarjad ja mooruspuuviljad, Kreeka pähklid ja kastanid, petersell, münt ja tüümian, sibulad, redised, naerid, läätsed ja kapsad. Keltide saarel oli õpitud toiduks kasutama ka tigusid, pärlkanu, konni ja mõnikord isegi vürtsitatud unihiiri.

Ema ja tütar töötasid vaikides. Vanem, tasane ja nalja mitte mõistev naine valmistas roogasid. Paks tüdruk püüdis süüa, ema aga kaitses pere toitu tüdrukule vahetevahel ilma näoilmet muutmata ja tööd katkestamata laksu andes. Julius nägi, et ema läheb angerjate kausi juurde. Laks.

Neid uurinud, ütles ta tüdrukule paar sõna; too läks kapi juurde ja tuli siis valmiva kastme poole tagasi. Laks. Siis läks ema hetkeks akna juurde. Paksul tüdrukul õnnestus tükk värsket leiba suhu pista. Laks. Tüdruk mugis rahulolevalt.

Kas õde oli sõdureid näinud? Kas ta teab, mis Sextusega juhtus? Kas ta oli vanematele rääkinud? Kõike seda oli võimatu ära arvata. Julius oletas, et midagi tüdruk vist teab. Millal ta temalt küsida saab?

Viimased tunnid olid olnud tõeline piin. Niipea kui Julius jälitajate käest minema pääses, püüdis ta olukorda hinnata. Et see oli tema ja mitte Sextus, kelle tõttu neile kahtlus langes, see ei tulnud talle kordagi pähe. Kas tema sõber on vahistatud? Ta ei söandanud veel vaatama minna. Kas Sextus teda ka asjasse mässis? Ta liikus ettevaatlikult kodu poole. Kui Sextus oli ta üles andnud, tulevad sõdurid kindlasti sinna.

Talle tundus, et kõige kindlam on oodata kuni hommikuni ning kohtuda siis Sextusega tänaval teel mängudele. Senini tuleks tal käituda nii, nagu poleks midagi juhtunud.

Aga kuhu peita kott? See oli probleem. Kuhugi kindlasse kohta, mida ei saaks temaga seostada. Mõnda sellisesse kohta, kust ta selle hiljem kergesti kätte saaks. Ta vaatas ringi, kuid ei leidnud midagi.

Kuid siis, kui ta möödus läänepoolsest künkast, kus seisis Diana tempel, jäi talle pilgu ette üks potissepaahi. Selle kõrval oli jäätmehunnik, mis koosnes minemavisatud pottidest ja muust rämpsust, mida polnud ilmselt juba mõnda aega puututud. Oodanud, kuni kedagi läheduses ei ole, lonkis Julius hunniku juurde, torkas koti kiiresti rämpsu alla ja läks kähku minema. Keegi ei näinud teda. Ta oli selles kindel. Siis läks ta koju.

Kuid ta ei saanud rahu. Ning vaadanud veel kord isa rõõmsat nägu ja siis ema oma, teadis ta, miks.

Sest kui Rufus oli lõbus ja punase näoga ja armastas laulda, oli tema naine sellistest asjadest ilma jäetud. Tema juuksed, mis nüüd ei olnud ei blondid ega hallid, olid seotud tihedasse krunni. Silmad olid tal hallid ega säranud kunagi. Nägu, mis oli lapsepõlvest saadik muutumatuks jäänud, oli loid ja kahvatu nagu tainas enne küpsetamist. Ta oli üsna lahke ja Julius uskus, et ta armastab neid kõiki, kuid ta rääkis vähe, ning kui tema abikaasa nalja tegi, ei naernud naine kunagi, vaid ainult põrnitses. Sageli paistis, et ta kannab endaga mingi sünge mälestuse koormat nagu tüütut, kuid harjumuspärast kohustust.

Keltide mälu oli pikk. Ainult kaks sajandit oli möödunud ajast, kui kuninganna Boudicca maad vallutavate roomlaste vastu mässu tõstis, ning ema perekond oli kuulunud kuninganna Boudicca hõimu. „Minu vanaisa sündis keiser Hadrianuse valitsemisajal, tolle, kes ehitas müüri,” nentis ta, „ja tema vanaisa sündis suure mässu aastal. Ta kaotas oma vanemad.” Emal oli ikka veel ühes kõrvalises maakolkas kaugeid sugulasi, kes harisid maad samal viisil, nagu nende keldi esivanemad olid teinud, ning ei rääkinud sõnagi ladina keelt. Ei möödunud peaaegu ühtegi päeva, ilma et ta poleks pomisenud mõnd sünget hoiatust.

„Need roomlased on kõik ühesugused. Lõpuks saavad nad su kätte.” See oli kostnud nagu litaania kogu Juliuse lapsepõlve.

Klõps. Terav heli, mis kostis kabelaualt, katkestas need mõtisklused. Rida klõpse ja võidukas lajatus.

„Tegin tal laua puhtaks.” Isa punane nägu naeratas laialt tema poole. „Kas unistad naistest või?” Ta hakkas nuppe kokku korjama. „Mõne aja pärast on aeg minna,” lisas ta tõsisemalt ja kadus siis magamistuppa, et end valmis panna.

Julius ootas. Õhtune kohtumine templis isa sõpradega oli tähtis. Väga tähtis. Ta peaks katsuma unustada päevased sündmused ning end ette valmistama. „Näita ainult, et sa oled asjalik ja õpihimuline. See on kõik, mida sa tegema pead,” oli isa talle nõu andnud.

Ta püüdis keskenduda, kuid see oli raske. Kindlasti olid kõik ettevaatusabinõud tarvitusele võetud. Kuid üks asi tegi talle ikkagi muret.

Kott. Nüüd ta taipas, et see oli tal kogu õhtu meeles mõlkunud ja teda vaikselt painanud. Alguses kartis ta nii väga sõdurite tulekut, et oli rõõmus, et kott on peidetud kohta, kus seda temaga seostada ei saa. Aga nüüd oletas ta, et sõdurid barakkides ja kõikjal linnas valmistuvad mängudeks, ning talle tundus üha kindlam olevat, et nad enam ei tule. Vähemalt tol ööl oli ta tõenäoliselt väljaspool ohtu.

Aga kott! See on muidugi peidus. Aga mis siis, kui nad juhuslikult otsustavad prügi ära koristada? Või avastab mõni tänavapühkija mündid ja paneb nad pihta? Pilt hinnalisest kotist seal väljas püsis tal pidevalt silme ees.

Ja nii ta jõudiski äkki otsusele. Lipsanud majast vaikselt välja, suundus ta mööda tänavaid kärmelt potissepaahju poole. See ei olnud kaugel. Läheduses oli inimesi, kuid prügihunnik asus pimeduse varjus. Esimesel hetkel ei leidnud ta kotti üles, kuid siis leidis. Hoides seda ürbi all, kiirustas ta tagasi koju. Ta sisenes ettevaatlikult majja ning läks oma tuppa. Naised köögis ei märganud teda. Julius pistis koti oma voodi alla, kus oli kaks kasti tema asjadega. Seal on see hommikuni kindlas kohas. Hetk hiljem ootas ta juba ukse juures isa, olles valmis välja minema.

*

Oli selge ja tähine õhtu, kui Julius isaga läbi linna kohtumisele läks. Nende pere maja asus alumise läänevärava lähedal ning seetõttu läksid nad mööda suurt peatänavat, mis viis värava juurest üle läänepoolse mäe, alla kahe künka vahel voolava oja poole.

Julius polnud isa kuigi sageli närvilisena näinud, kuid nüüd tajus ta seda kohe. „Sa oled tubli,” pomises mees rohkem iseendale kui pojale. „Sa ei vea mind alt.” Ja veidi hiljem: „Täna õhtul pole muidugi mitte kinnine koosolek, muidu sind sinna ei lastaks.” Ning lõpuks lisas kõvasti poja kätt pigistades: „Istu ainult vaikselt. Ära ütle midagi. Jälgi.” Nad olid oja juurde jõudnud. Siis ületasid nad silla. Ees asus konsuli palee. Nende sihtkoht oli mööda tänavat üles vasakul.

Viimaks oligi see otse nende ees pimeduses – tume omaette asetsev hoone, mille ukseläve valgustasid kahel pool põlevad tõrvikud. Julius kuulis, et isa toob kuuldavale tasase rahuloleva ohke.

Kuigi Juliuse isa oli muretu mees, oli kaks asja, mille üle ta pöörast uhkust tundis. Esimene oli see, et ta on Rooma kodanik.

Civus Romanus sum– ma olen Rooma kodanik. Rooma võimu esimestel aastakümnetel austati väheseid saareprovintsi põliselanikke täieliku kodakondsusega. Aegamööda aga piirangud vähenesid ning Rufuse vanaisal, kes oli küll ainult kohalik kelt, õnnestus abirügemendis teenides see ihaldatud seisus kätte võita. Ta abiellus itaallannaga, nii et Rufus võis väita, et tema perekonnas on ka rooma verd. Tõsi küll, kui Rufus laps oli, avas keiser Caracalla väravad ja tegi kodakondsuse kättesaadavaks peaaegu kõigile impeeriumi vabadele elanikele, nii et tegelikult ei erinenud Rufus millegi poolest tavalistest kaupmeestest ja poepidajatest, kelle hulgas ta elas. Kuid ta rääkis pojale ikkagi uhkusega: „Meie olime juba enne kodanikud, sa tead küll.”

Isa uhkustunde teine ja palju tähtsam läte asus aga selle läve taga, mille kõrval põlesid vilkuvad tuled.

Sest Rufus oli templilooži liige.

Londiniumi templite seas – kuigi mõned neist olid palju suuremad – polnud teist nii mõjuvõimsat kui Mithra tempel. See asus kahe künka vahel oja idakaldal umbes saja jardi kaugusel konsuli palee territooriumist. Toekas neljakandiline hoone oli alles äsja ehitatud ja polnud pikem kui kuuskümmend jalga. Sisse pääses idapoolselt küljelt ja lääne pool otsas oli väike apsiid, milles asus pühapaik. Selles mõttes meenutas tempel kristlaste kirikuid, mille altarid paiknesid tol ajal ka juba läänes.

Impeeriumis oli alati olnud palju religioone, kuid viimasel kahel sajandil muutusid üha populaarsemaks ida müstilised kultused ja uskumused, eriti kaks neist: kristlus ja Mithra kultus.

Härjatapja Mithra. Pärsia taevase valguse jumal, puhtuse ja aususe eest võitlev kosmiline sõdalane. Julius teadis sellest kultusest kõike. Mithra võitles tõe ja õiguse eest maailmas, kus paljude idamaiste uskumuste kohaselt oli headusel ja kurjusel võrdne osa ja need pidasid isekeskis igavest sõda. Tema tapetud legendaarse härja veri oli toonud maale elu ja küllust. Selle idamaise jumala sünnipäeva pühitseti 25. detsembril.

See oli salapärane kultus, sest pühitsemisrituaale varjas saladuse loor, kuid traditsioonidest peeti kõigutamatult kinni. Tol ajal tõid Mithra kummardajad põlise rooma kombe kohaselt templis väikesi vereohvreid. Nad järgisid vana stoikute aukoodeksit, mis nõudis puhtust, ausust ja vaprust. Ja looži liikmeks ei võetud igaüht. Sõjaväelased ja kaupmehed, kelle hulgas see kultus populaarne oli, kandsid hoolt, et see oleks ligipääsmatu. Londiniumi templisse pääses ainult kuuskümmend või seitsekümmend inimest. Rufusel oli põhjust oma liikmeksoleku üle uhkust tunda.

Sellega võrreldes olid kristlased, kelle usk levis kiiresti, hoopis teistsugune rahvas. Julius oli mõnda neist all sadamas tundma õppinud, kuid nagu paljud roomlased, nii arvas temagi, et see on mingisugune juutide usulahk. Ning peale selle oli kristlus, mis rõhutas alandlikkust ja pani lootuse õnnelikule elule pärast surma, selgelt orjade ja vaese rahva usk.

Julius ei olnud kunagi varem templis käinud ning mõistis, et tema kohalviibimine loožis tol õhtul oli mingisugune eelkatse. Kui nad ukse juurde jõudsid, kolm trepiastet alla astusid ja sisse läksid, lootis ta, et teeb selle katse läbi.

Tempel koosnes kesklöövist, mida ääristasid sambad, ja nende taga asuvatest kõrvallöövidest. Peaaegu viiekümne jala kõrgune kesklööv oli ainult kaksteist jalga lai ja puust põrandaga; külglöövides paiknesid puust pingid. Neid juhatati ühe tagumise pingi juurde ja Julius vaatas enda ümber uudishimulikult ringi.

Põlevad tõrvikud heitsid võbelevat valgust ja kõrvallöövid olid üsna pimedad. Kui teised mehed saabusid ja oma pinkide poole läksid, märkas Julius, et teda uuritakse, kuid möödujate nägusid ta alati ei näinud. Templi teises otsas väikese apsiidi ees seisis kahe samba vahel Mithra uhke kuju, nägu silmatorkav nagu teravate näojoontega Apollonil, silmad üles taeva poole pööratud, terava otsaga Früügia müts peas. Kuju ees asus tagasihoidlik kivialtar, millel sooritati ohverdamisi. Sellel oli süvend vere jaoks.

Tempel täitus pikkamisi. Kui looži viimane liige oli kohal, suleti uksed ja pandi riivi. Siis istusid kõik vaikselt. Möödus terve minut, siis veel üks. Julius mõistatas, mis edasi tuleb. Viimaks vilkus teises otsas üks lamp; poiss tajus, et keegi liigub seal, ning kõrvallöövi pimedusest ilmusid kerge kahinaga kaks kogu. Need olid tõepoolest imelikud.

Mõlemad kandsid peakatet, mis näo täielikult ära varjas. Esimesel oli selleks lõvi pea koos õlgade ümber rippuva lakaga. Teine oli veel jubedam ja Julius tundis teda silmitsedes, kuidas nõrk värin tal mööda selgroogu alla jookseb.

Too mees oli pikem. See, mida ta peas kandis, oli midagi rohkemat kui peakate, sest ulatus talle kuni põlvini. Valmistatud suurtest sulgedest, mis õrnalt kahisesid, kujutas see tohutut lindu, kellel olid kokkupandud tiivad ja suur nokk. See oli ronk. „Kas ta on preester?” küsis Julius sosinal isalt.

„Ei. Ta on üks meie hulgast. Kuid täna õhtul juhatab ta tseremooniat.”

Ronk hakkas templi teisest otsast mööda kesklöövi pinkide vahel edasi tulema. Ta kõndis aeglaselt ning tema suur saba riivas möödudes meeste põlvi. Iga paari sammu tagant ta peatus ja esitas mõnele looži liikmetest küsimuse, mis oli ilmselt mingisugune rituaal.

„Kes on valguse isand?”

„Mithra.”

„Kelle veri väetab maad?”

„Mithra tapetud härja veri.”

„Mis on sinu nimi?”

„Teener.”

„Kas sa kuulud meie hulka?”

„Teispool surma.”

Kui ronk aeglaselt mööda löövi edasi-tagasi liikus, paistis Juliusele, et silmad, mis vaatavad välja noka kohal asuvatest koobastest, pööravad erilist tähelepanu just talle. Äkki hakkas ta kartma, et lind võib temalegi mingi küsimuse esitada, millele tal loomulikult vastust ei ole. Ta oli rõõmus, kui ronk, heitnud talle, nagu tundus, ainult põgusa pilgu, altari poole tagasi läks.

Niisiis ei tundnud ta end kuigi mugavalt, kui isa end lähemale küünitades talle otse kõrva sosistas: „See on üks neist meestest, kellega sa täna õhtul kohtud.”

Tseremoonia ülejäänud osa ei olnud pikk. Ronk lausus mõned loitsud, lõvi andis edasi lühikesed teated, mis puudutasid liikmeskonda, ning siis oli koosolek läbi ja väikesed rühmad kogunesid kesklöövi.

Julius ja isa jäid templi tagakülge. Enda ümber märkas Julius teisi suhteliselt väljapaistmatuid liikmeid, kuid nägi ka paari tähtsat ja mõjukat kodanikku. „Loož võib linnas peaaegu kõik asjad joonde ajada,” sosistas Rufus uhkelt.

Nad ootasid, lobisedes lähedalolijatega. Möödus mitu minutit. Siis tundis Julius, et isa togib teda. „Sealt ta tuleb,” pomises ta. „Ole tubli,” lisas ta närviliselt. Julius vaatas templi lääneosa poole.

Mees, kes enne oli ronk olnud, oli suur ja aukartustäratav. Ta oli kostüümi seljast võtnud ning tuli nüüd mööda kesklöövi, noogutades sõbraliku autoriteediga siia-sinna. Julius nägi tuhmis valguses, et tema pea on hall, kuid alles siis, kui mees lähemale jõudis, märkas ta ehmatusega üle põse jooksvat armi.

Tsentuurio silmad jälgisid teda. Nende pilk oli karm. Julius tundis, et läheb näost valgeks. Polnud ime, et ronk oli teda tähelepanelikult vaadelnud. Ta tundis mu ära ja ma olen kadunud, arvas poiss. Ta suutis vaevu pilku tõsta, kui isa teda närviliselt naerdes tutvustas.

Esialgu ei kuulnud Julius midagi. Ta ei tajunud muud midagi peale tsentuurio pilgu. Alles mõne hetke pärast taipas poiss, et sõjamees räägib talle midagi vaiksel häälel. Ta rääkis jõel toimuvast kaubaveost, kuhu vajatakse üht terast noort meest, kes tooks saare sisemaalt sadamasse potissepatooteid. Sellisel mehel oleks hea palk. Saab ka omal käel kaubelda. Oli see võimalik, et tsentuurio polnudki teda ära tundnud? Julius tõstis pilgu.

Tsentuurio juures oli midagi veidrat. Julius märkas seda, kuid ei osanud täpselt öelda, mis see on. Kui suur mees alla tema poole vaatas, tajus poiss ainult seda, et nende karmide silmade taga peitub midagi muud, midagi varjatut. Mitte et see oleks ebatavaline, kui sellisel mehel on ärilised huvid. Leegionäridele maksti hästi ja polnud kahtlust, et tsentuurio kavatses pärast erruminekut saada jõukaks kaupmeheks või koguni maaomanikuks. Seni olid tema kohustused linnas peamiselt tseremoniaalset laadi ja hõlmasid ka veidi korrakaitsetööd. Tal oli aega investeeringuid teha. Aga kui mees edasi rääkis, leidis Julius, et tema esialgne mulje muutub üha tugevamaks – tsentuurios oli midagi rohkemat, kui esimesel pilgul paistis. Otsekohene sõdur oli mees, kellel on saladusi. Võib-olla olid need seotud mitraistide loožiga, võib-olla millegi muuga. Julius võis ainult oletusi teha.

Poiss vastas tsentuurio esitatud küsimustele veidi närviliselt. Ta püüdis ennast heast küljest näidata, kuigi tundis end ebamugavalt. Võimatu oli ära arvata, mis mulje ta jätab. Lõpuks ometi noogutas tsentuurio isale. „Ta paistab sobivat küll,” lausus ta ja naeratas. „Ma loodan, et sa tood ta jälle looži.” Rufus punastas heameelest. „Mis puudutab jõeäri, siis olen ma rahul. Aga poiss peab töötama koos minu volinikuga.” Tsentuurio vaatas kannatamatult ringi. „Kus ta on? Ah jaa.” Ta naeratas. „Oodake siin. Ma toon ta kohale.” Ja ta läks sinnapoole, kus hämaruses seisid mõned kogud.

Rufus vaatas poega naerul näoga. „Suurepärane, poiss. Sa oled vastu võetud,” sosistas ta. Vanemale mehele paistis, et sel õhtul täituvad kõik tema soovid.

Seepärast oli ta üllatunud ja pisut segaduses, kui nägi, et ilme Juliuse näol ei peegelda hoopiski rõõmu, vaid imestust ja õudust. Milles asi võis olla?

Kui tsentuurio tagasi tuli, nägi Julius esimest korda tema volinikku. Ja kuigi esimesel hetkel ütles ta endale, et see on võimatu, ei jäänud nende lähenedes enam mingit kahtlust. Seal tema ees templi tuhmis valguses seisis kapten, sinakas nägu naerul.

Kui isa ja poeg tol õhtul mööda tänavaid tagasi kodu poole läksid, oli tõusnud kuusirp. Rufus oli lõbusas tujus. Pole midagi paremat kui isa uhkus, mõtles ta endamisi. Tütrele oli ta juba ammu käega löönud, kuid poja puhul tundus talle nüüd, et on tõepoolest hästi toiminud.

Tsentuurio oli poisi tööle palganud. Kapten oli öelnud, et poiss meeldib talle. „Sul on nüüd eluks ajaks amet olemas,” ütles isa Juliusele rahulolevalt. Kui poeg näis veidi mõtlik olevat, ei leidnud ta selles midagi halba.

Juliuse mõtted keerlesid aga ringiratast. Tsentuurio polnud teda ära tundnud; selle eest pidi ta jumalaid tänama. Aga mis saab kapteniga? Talle jäi mulje, et too on just äsja tagasi jõudnud, kuid ta ei söandanud temalt küsida. Kas ta on kodus juba käinud? Võib-olla nägi ta kirja? Kas peaks Martinat hoiatama, et ta selle ära hävitaks? Nüüd on selleks liiga hilja, ütles ta endale. Kapten on tõenäoliselt juba poolel teel koju.

Isegi kui kapten nende suhetes varju jääb, kas tohib siis mõelda vahekorrale selle mehe naisega, kellest nüüd oleneb tema ärikarjäär? See oli naeruväärne.

Ja ikkagi. Poiss mõtles sellest kehast, mõtles sellest rütmilisest kõnnakust. Ta mõtles kogu tee.

Kui nad tagasi jõudsid, oli maja pime. Ema ja õde olid magama läinud. Isa soovis talle südamlikult head ööd ja tõmbus oma tuppa. Julius istus mõne aja ja mõtles päevaste sündmuste üle järele, kuid ei jõudnud mingile otsusele. Mõistes, et on väsinud, otsustas ka tema magama minna.

Ta läks väikest õlilampi käes hoides oma tuppa ja istus voodile. Siis võttis riided seljast. Enne pikaliheitmist sirutas ta haigutades käe voodi alla, et hinnalist kotti katsuda. Siis kortsutas ta kulmu.

Ebamäärast rahutust tundes ajas poiss end voodist üles ja laskus põrandale põlvili. Ta pistis käe voodi alla ja lükkas kastid kõrvale. Asetas siis lambi põrandale ja jäi uskumatuna vahtima.

Kott oli läinud.

Kogu liikus vaikselt pimeduses. Jõe lõunakaldal põles vaid mõni üksik tuli. Ületanud puust silla, jätkas ta teekonda lõuna poole, möödudes suurest kõrtsist, kus peatusid saabuvad rändurid, ja saunast ning pööras paremale ühte kitsasse tänavasse. Erinevalt üle jõe asuva Londiniumi tänavatest olid siin ainult peateed killustikuga kaetud. Seepärast ei teinud tema sandaalid poris liikudes mingit müra. Müts oli tal silmile tõmmatud.

Tuttava maja juurde jõudnud, peatus ta. Lubjatud seinad helendasid kahvatus kuuvalguses. Mees teadis, et esiuks on riivis. Aknad olid luukidega kaetud. Maja taga oli õu ja ta lipsas sinna.

Koer tuli kuudist kähku välja ja hakkas haukuma, kuid peremehe ära tundnud, jäi vait. Mees seisis koos loomaga pimeduses ja ootas mõne aja, veendumaks, et keegi ei liigu. Siis ronis ta veetünni otsa ja jõudis üllatava väledusega üles kivimüürile, mis kulges piki õue serva majanurgani. Viltune kuuvalgus heitis katust katvate kumerate pruunikaspunaste kivide vahele varje, moodustades kummalise geomeetrilise mustri, ning kapuutsiga kogu läks osavalt piki müüriharja tumeda aknaruudu poole, mille luugid olid lahti.

Kapten sisenes vaikselt oma majja ja suundus selle toa ukse poole, kus magas Martina.

Ta oli juba kuu aega kahtlustanud. Raske oli öelda, miks. See oli miski tema noore naise käitumises, tolle mõttessevajunud pilk, pisike kõhklus armatsemisel. Kindlasti ei midagi rohkemat. Mõni teine mees poleks seda ehk tähelegi pannud. Kuid kapteni ema oli olnud kreeklane ning temalt imes ta juba emapiimaga endasse tulise ja uhke omanikutunde, mis oli aluseks tema suhtlemisel nii meeste kui ka naistega. „Ta on merel väga kannatlik,” rääkisid need, kes temaga koos purjetasid, „kuid kui teegi teda petab, peab too verega maksma.”

Kapten ei arvanud, et tüdruk on truudusetu olnud. Mitte veel. Kuid ta otsustas asjas kindel olla ning mängis naisele abielumeeste hästituntud vana vembu, teeseldes, et viibib eemal.

Nüüd avas ta ettevaatlikult magamistoa ukse.

Naine oli üksi. Kahvatu kuuvalgus langes üle voodi. Üks rind oli katmata. Mees vaatas ja naeratas. Väga hea. Naine ei peta teda. Mees jälgis tema tasast hingamist. Toas ei olnud mingit märki sellest, et majas võiks olla veel keegi. Kõik oli hästi. Vaikselt nagu kass liikus jässakas kapten toas ringi, silmitsedes samal ajal naist. Võib-olla teha talle meeldiv üllatus ja ronida tema kõrvale voodisse. Või hiilida minema ja vaadata veel ühel ööl. Ta kaalus just parajasti neid kaht mõtet, kui märkas voodi lähedal laual pärgamenditükki. Võtnud selle kätte, läks ta avatud akna juurde.

Kuusirp andis piisavalt valgust, et Juliuse saadetud kirja lugeda. Allkiri ei andnud kaptenile saatja isiku kohta mingit vihjet, kuid see ei olnudki tähtis, sest sedelil oli kirjas kohtumispaik ja – aeg. Mees pani kirja tasa oma kohale ja väljus majast.

Ometi kord oli Juliuse ema toiminud märkimisväärse kärmusega.

Paks tüdruk polnud sõdureid näinud. Ta oli kogu nende kontrollkäigu aja maganud ning leidnud lõpuks, et töökojas enam kedagi ei ole, vantsinud koju, jäädes sinna hiljaks. Tema hiline saabumine, lisaks miski Juliuse käitumises oligi emas kahtlust tekitanud. Paar täiendavat laksu sundis paksu tüdrukut rääkima, et mehed olid ta tänavale valvama pannud, kas sõdurid ei tule. Siis oli vanale naisele asi selge. „See Sextus on poisile häda kaela tõmmanud,” pomises ta.

Niipea kui Julius ja isa olid lahkunud, otsis ema poja toa läbi. Ta leidis kohe koti, nägi selle hirmuäratavat sisu, istus veidi üle minuti šokeerituna ja teatas siis: „Me peame sellest lahti saama.” Aga kuidas?

Ometi kord oli ta tänulik, et tema tütar on paks. „Torka see oma riiete alla,” käskis ta. Pannud seejärel mantli selga, asus ta koos tüdrukuga teele.

Alul mõtles ta koti jõkke visata, aga see ei olnudki nii lihtne. Vee ääres oli inimesi. Seetõttu viis ta tüdruku mööda peatänavat lähima väravani läänepoolses müüris. Linna kõik väravad oleksid pidanud pimeduse saabudes suletud olema, kuid soojadel suveõhtutel vaadati sellele seadusele sageli läbi sõrmede. Noortele meeldis väljas jalutamas käia ning seepärast ei pööranud keegi vähimatki tähelepanu, kui paks tüdruk ja tema ema väravast läbi läksid. Olles käinud ainult veidike maad, nad peatusid. Tee nende ees viis üle silla pühapaiga juurde, kus elas veejumalanna, kuid sellel teel võis näha mõnda paarikest. Mõlemal pool teed asus kalmistu nagu kõigi linnaväravate taga.

„Anna mulle nüüd kott ja mine tagasi,” käskis ema. „Ja ära räägi sellest mitte kellelegi, eriti mitte Juliusele. Kas saad aru?” Kui tüdruk minema vantsis, pööras naine kalmistule. Ta otsis mõnda avatud hauda, kuid ei leidnud. Läbi kalmistu edasi minnes jõudis ta välja selle teise serva, möödus ülemisest lääneväravast ja jätkas teed mööda rada, mis kulges piki linnamüüri.

See oli vaikne paik. Müür oma horisontaalsete kivitriipudega näis tontlik. Allpool, umbes nelja jardi kaugusel kulges musta lindina lai kaitsekraav. Müüri peal ei olnud ühtegi vahimeest; teda ei jälgitud. Naine ei kiirustanud, läks ümber nurga ja edasi piki põhjapoolset müüri. Ta möödus väravast, mis oli suletud, ja jätkas oma teed. Umbes kolmesaja jardi järel nägi ta seda, mida vajas.

Väike oja, mis laskus alla linna kahe künka vahelt, jagunes ülemjooksul mitmeks haruks ning need voolasid kolmes või neljas kohas põhjapoolse linnamüüri alt läbi korralikult ehitatud tunnelite kaudu, mille sissepääsudel olid võred ees. Hetkeks pidas naine aru, kas poetada kott ühte neist ojasängidest, kuid siis tuli talle meelde, et võresid puhastatakse regulaarselt ja voolukanaleid süvendatakse. Aga kui ta ühest tunnelist möödus, märkas ta, et keegi oli hiljuti visanud suurel hulgal prahti kraavi, mis jooksis müüri taga. Erinevalt ojasängidest ei hoolitsetud kraavi eest kuigi hästi. Naine polnud kunagi näinud, et keegi seda puhastaks.

Ta peatus ainult mõneks hetkeks, et ringi vaadata. Veendunud, et teda ei nähta, heitis ta koti kraavi ja kuulis, et see kukkus põhjas prügi hulka.

Jätkanud oma teed, nagu poleks midagi juhtunud, leidis ta veidi eemal põhjapoolse peavärava, mis oli pärani lahti, ning sisenes selle kaudu märkamatult linna.

Julius silmitses pikka linnamüüri. Tema käed langesid abitult alla ja ta vangutas pead. Otsimine oli kasutu. Teispool müüri, läänepoolse künka teises servas nägi ta amfiteatri kumerat ülemist korrust. Hommik oli selge, ei olnud tuult ega ühtki pilve kahvatusinises taevas. Päeval läheb amfiteatri tohutus katlas kuumaks.

Kus oli raha? Ta oli koidust saadik väljas ja tal polnud ikka veel õrnematki aimu, mida ema sellega teinud oli.

Kas paks tüdruk oli valetanud? Ta ei uskunud seda. Kui ta keskööl tema voodi juurde roomas, käe talle suule pani ja nuga kõri vastas hoidis, oli tüdruk üsna ehmunud. Ta ütles, et ema viskas koti kuhugi läänemüüri taha, kuid kolmetunnine otsimine polnud mingitele jälgedele viinud. Julius oli lääneväravast välja läinud. Oli kontrollinud iga paika, mis talle pähe tuli, ning lõpuks tagasi pöördunud. Ja nüüd linn juba kihas. Peagi hakkavad inimesed karjas amfiteatri poole minema. Ja temal ei olnud pennigi.

Mida ta Sextusele ütleb? Kuigi ta oli kavatsenud kohtuda temaga teel mängudele, polnud ta enam kindel, kas tahab teda nüüd näha. Kas Sextus usuks teda? Või arvab, et Julius on raha ära varastanud ja teda petnud? Raske öelda. Samuti ei valmistanud talle mingit rõõmu kojuminek ja emaga kohtumine. „Ma parem redutan õhtuni peidus, kuni mängud on läbi,” pomises ta. Võib-olla on siis kõik paremas tujus.

Peale tüdruku. Julius ohkas. Ta oli lubanud talle kingi, kuid nüüd ei ole tal raha. Mida ta teha saab? Mitte midagi. Kogu see asi oligi liiga riskantne, tuletas ta endale meelde. „Ja nüüd ei tule ta tõenäoliselt mingil juhul silla juurde,” pomises ta. Kõik see tegi teda kurvaks, ja kuna tal muud targemat teha polnud, istus ta tee äärde kivile mõtisklema.

Möödus mitu minutit. Paar korda pomises poiss: „Ma olen murtud mees,” ning: „Unusta kogu see asi.” Kuid isegi need nentimised ei aidanud teda. Aegamööda hakkas tema peas küpsema üks uus mõte.

Mis siis, kui tüdruk tuleb ikkagi silla juurde? Oli üsna tõenäoline, et ta oli kirja ära peitnud. Kapten võib-olla kahtlustas midagi. Mis siis, kui tüdruk ikkagi riskeerib ja silla juurde tuleb ja mind ei ole seal temaga kohtumas? Võib-olla ta hoopis maha jätta?

Julius raputas pead. Ta teadis väga hästi. „Kui mina teda endale ei võta, võtab keegi teine,” pomises poiss. Sextus võib-olla.

Ta mõtles tüdruku kehale. Ta ihaldas teda, päris kindlasti. Ta kujutas teda ette üksi silla juures ja äkki paistis kogu asi paremas valguses. Poiss tundis, et süda hakkab kiiremini peksma.

Iga rusikavõitleja sadamas teadis, et Julius ei jää kunagi maha, kui ta pikali virutada. See ei pruukinud olla mõistlik ja sellel polnud võib-olla mingit põhjust, kuid tema sügav optimism kerkis peagi sama loomulikult pinnale, nagu kevadel ilmuvad pungad.

Seetõttu paistis mõne aja pärast, et ta võtab end kokku. Veel mõni minut ja ta noogutas endamisi põgusalt naeratades. Veidi hiljem tema nägu juba säras ja ta tõusis püsti.

Siis suundus ta värava poole.

Martina oli sel hommikul vara üleval. Ta seadis toa korda, kammis oma lühikesi juukseid, pesi ja lõhnastas ennast hoolikalt. Enne riidessepanekut uuris ta oma keha. Puudutas rindu, mis olid väikesed ja pehmed, ning libistas kätega üle tugevate jalgade. Rahule jäänud, hakkas tüdruk riidesse panema. Ta pistis jala otsa uued sandaalid, sest kogemused olid talle õpetanud, et nende nahk annab kerget lõhna, mis, segunedes keha loodusliku aroomiga, on meestele ligitõmbav. Mõlemale õlale kinnitas ta väikese pronksist sõle ning märkas seda tehes südame vaikset põksumist, mis ütles talle, et pole kahtlustki, ta kavatseb noore Juliusega täna armatseda.

Mähkinud taskurätikusse paar magusat kooki, mida hommikul süüa, lahkus ta majast ja läks koos naabritega üle silla mängudele. Ta märkas, et tema samm on nii kerge, nagu see polnud juba ammu olnud.

Veider oli tunda, et terve linn on sinu päralt. Keskhommikuks paistis, et kogu selle elanikkond on mängudele läinud. Aeg-ajalt kuulis Julius amfiteatrist kõva kisa, kuid ülejäänud aja olid munakividega kaetud tänavad nii vaiksed, et võis kuulda lindude laulu. Julius rändas rõõmsas meeleolus mööda kõrvaltänavaid ja nautis pagaritöökodade meeldivat värskeltküpsetatud leiva aroomi ning mõnest köögist tulevat tugevat toidulõhna. Ta lonkis mööda kenasti sillutatud tänavaid, möödudes rikaste toredatest majadest. Mõnel majal oli oma saun, paljusid ümbritses müür, mille sisse jäi väike viljapuuaed, kus kasvasid kirsi-, õuna- ja mooruspuud.

Poiss vaatas kõikjal ringi. Ta kavatses tüdrukuga keskpäeval kohtama minna ja oli lubanud talle kingituse viia. Ta ei tahtnud minna tühjade kätega.

Seetõttu kavatses ta kingi varastada.

Kindlasti on kusagil mingi võimalus. Peaaegu kõik linnaelanikud olid amfiteatris. Kuluks ainult hetk, et lipsata mõnda valveta jäänud majja ja võtta sealt midagi, mis tüdrukut rahuldaks. Talle ei meeldinud varastada, kuid momendil näis see olevat ainus võimalus.

Kuid see oli raskem, kui Julius oli arvanud. Ta käis sees mõnes tagasihoidlikus majas, kuid ei leidnud sealt midagi, mis talle meeldinuks. Rikastes majades paistsid olevat aga vanaldased teenijad ja tigedad valvekoerad ning ta oli kaks korda sunnitud sääred tegema.

Veidi heitununa sammus ta sadamasildade poole. Kõigepealt tegi ta proovi lääne pool, kuid edutult. Siis möödus ta sillast ja katsetas ida pool. Ka siin olid kõik madalad laohooned suletud. Ta möödus väikesest kalaturust, mille letid olid juba koidust saadik tühjad olnud. Siis aga jõudis ta ühe suurema hoone juurde, mille nägemine sundis teda peatuma.

See oli keiserlik laohoone. Erinevalt teistest oli ta ehitatud tugevatest kividest. Päeval ja ööl valvasid seal sõdurid. Sellesse riiklikku hoidlasse saabusid kõik konsulile, garnisonile ja linnavalitsusele määratud kaubad. Mõnikord olid need saadetised hinnalised. Kolm päeva tagasi oli Julius aidanud tühjaks laadida üht alust, millel paiknes mitu suurt kirstu sõdurite palgaks mõeldud kuld- ja hõbemüntidega – kõik ametlikult pitseeritud. Kirstud olid hämmastavalt rasked ning mehed nägid kohutavat vaeva, et neid kaile toimetada. Juliusele, kes mõistis hästi selle lasti tohutut väärtust, oli see elavaks meeldetuletuseks riigi võimust ja rikkusest. Mõnikord võis paista, et impeerium kaldub kaose poole, kuid Igavese Linna ja selle dominioonide aluseks olev võimsus oli ikka veel aukartustäratav. Poiss naeratas endamisi. Kui ma saaksin vaid mõne hetke seal sees veeta, ütles ta endale, oleksid minu rahamured kõik möödas. Kuid pärast nappi pääsemist leegionäride käest eelmisel päeval tegid ametivõimud Juliuse närviliseks ning ta ei söandanud laohoonest mööda minna.

Laia tänavat pidi tagasi foorumi poole minnes hakkas Juliusele selgeks saama, et tal tuleb ikkagi ilma kingituseta läbi ajada. Jõudnud alumise peatänavani, pööras ta ilma erilise põhjuseta konsuli palee poole, kus sissepääsu ees valvas tunnimees. Muidu oli tänav tühi.

Seal tuligi Juliusele üks mõte. See oli nii lihtne ja julge, et tundus meeletu. Aga kui poiss järele mõtles, näis talle, et see ei ole mitte ainult võimalik, vaid on ka üsna loogiline. „Küsimus on ainult õiges ajastamises,” pomises ta endale julgustuseks.

Erinevalt eramajadest, mida ta oli uurinud, oli konsuli palee avalik hoone. Peale väravas seisva vahimehe oli kogu personal tõenäoliselt mängudele läinud. Ja kui mind sealt tabataksegi, arutles ta, leian ma ikka mingi vabanduse, ütlen, et tahan konsulile palvekirja esitada või midagi sellist. Asja lihtsus pani ta naeratama. Lõppude lõpuks, kes tuleks selle peale, et konsulit röövima minna? Põiganud tänavanurga taha, jäi ta rahulikult seisma, et mõne aja maad kuulata.

Palee tänavapoolsel küljel oli kiltkivist müür, mille keskel asus kena värav, kust viis tee avarasse õue. Värava ees seisis marmorist soklil peaaegu mehekõrgune peenike kivisammas. See oli märk, millest hakati lugema kõiki Britannia lõunaosa miiliposte.

Tunnimehele näis meeldivat seista posti ees ja selga selle vastu toetada, kuid iga natukese aja tagant marssis ta aeglaselt mööda tühja tänavat edasi, pööras siis ringi ja tuli oma puhkekohale tagasi.

Julius jälgis teda tähelepanelikult. Mees tegi ühes suunas kakskümmend viis sammu, peatus siis ja tuli tagasi. Et kindel olla, jälgis Julius teda veel teine ja kolmaski kord. Ikka samamoodi. Poiss arvestas hoolikalt tema liikumiseks kuluvat aega. Seda oli just parasjagu.

Kui tunnimees alustas oma järgmist ringkäiku mööda tänavat ja jäi seljaga Juliuse poole, tuli poiss kähku välja, ja vaadanud, et sammas teda tunnimehe eest varjaks, jooksis kiiresti ja vaikselt edasi ning põikas värava varju just enne seda, kui mees ümber pööras.

Tal võttis ainult hetke, et õue lipsata. Selle teises servas portikuse all oli hoone peauks. See oli lahti jäetud. Poiss läks julgelt sisse. Ja leidis end nagu teisest maailmast.

Ükski tsivilisatsioon pole vist loonud oma rikastele paremaid elamuid kui rooma villa või linnamaja. Konsuli villa oli viimase hiilgav näide. Kõrge jahe aatrium oma basseiniga lõi väärika rahuliku meeleolu. Keerukas põrandaalune keskküttesüsteem – hüpokaust – hoidis maja talvel sooja. Suvel olid kivist ja marmorist seintega siseruumid jahedad ja õhurikkad.

Nagu Londiniumi paremates majades tavaline, olid paljudel põrandatel ilusad mosaiigid. Ühes kohas oli kujutatud veinijumal Bacchust, teisal lõvi; halli kaunistasid delfiinid ja kõikjal olid keerukad geomeetrilised mustrid.

Heitnud imetleva pilgu suurematesse ruumidesse, liikus Julius kiiresti väiksemate kambrite poole. Ka need olid toredad, kuid veidi hubasemad. Seintel olid enamasti ookerkollased, punased ja rohelised paneelid, mille alumine osa oli nii kavalalt maalitud, et nägi välja nagu marmor.

Julius teadis, mida ta otsib. See pidi olema midagi väikest. Kui kapteni naist nähtaks mingi hinnalise ehteasjaga, tekitaks see jutte ja tooks häda kaela. Tal oli vaja mõnd tagasihoidlikku eset, midagi sellist, mis oleks nii väike, et arvataks, et see on lihtsalt kaduma läinud.

Otsimine ei võtnud kaua aega. Ühes magamistoas leidis ta laualt lihvitud pronkspeegli, mõned hõbedast harjad ja kolm kalliskividega sõlge. Seal oli veel ilus kaelakee, mis koosnes kuldketi sisse paigutatud suurtest lihvimata smaragdidest. Julius teadis, et smaragdid on pärit Egiptusest. Ta võttis kee kätte ja imetles seda. Hetkeks tuli talle kiusatus see ära varastada. Smaragde ei saaks ta muidugi ära müüa – see oleks liiga kahtlustäratav –, kuid kulla võiks üles sulatada. Siis pani ta kee uuesti käest. Kahju oleks sellist ilusat meistritööd hävitada.

Kaelakee kõrval aga oli just see, mida ta vajas – lihtne ilma mingi märgiseta kullast käevõru. Selliseid võis olla Londiniumis tuhandeid. Selle ta annabki Martinale. Võtnud võru kaasa, lipsas Julius vaikselt välja.

Maja oli ikka veel vaikne ja õu inimtühi. Hoidudes müüri ligi, suundus poiss värava poole. Nüüd polnud vaja teha muud kui pääseda mööda tunnimehest, kes tänaval oma vahikorda jätkas. Kui ta ainult õue ei tuleks, palus poiss. Ta nihkus, külg ees, väravaavasse.

Ta nägi samba najal logeleva tunnimehe selga. Nii kaugele, kui näha võis, oli tänav tühi. Julius ootas, kuni tunnimees uuesti teele asus, seekord vasakule, oja poole. Siis sööstis ta välgukiirusel paigast ja jooksis paremale.

Kuid ettevaatuse mõttes tegi poiss ühe kavaluse. Jooksnud mõned jardid edasi, pööras ta ringi ja tuli nii kiiresti, kui suutis, tagasi, nägu eemalduva tunnimehe poole. Viis, kümme, viisteist kiiret sammu. Ja just seda oligi vaja. Seekord lõpetas tunnimees oma patrullkäigu miskipärast varem ja pöördus ringi. Sel momendil tuli Julius, selle asemel et eemalduda, sundimatul käigul tunnimehele vastu, nii et näis, nagu läheneks ta väravale esimest korda. Sõdur oli üllatunud, imestades, kust poiss välja oli ilmunud, kuid kui noormees ikka tema poole tuli, ei mõelnud ta sellele enam ja mehed möödusid teineteisest peanoogutusega. Mõne minuti pärast oli Julius juba tagasiteel silla juurde, et seal kingitusega oodata.

Ta tahtis teada, kas tüdruk tuleb.

Sextus tuli mööda laia tänavat, mis viis foorumilt silla poole. Tema kulm oli kortsus, sest asjaolu, et ta ei suutnud Juliust amfiteatrist leida, polnud tema tuju parandanud.

Kas noor sõber väldib teda? See mõte poleks Sextusele pähe tulnud, kui poleks olnud üht juhuslikku märkust, mida ta eelmisel õhtul pealt kuulis.

Kui sõdurid olid majja murdnud, tormasid nad maja taha kaasosalisi otsima ja ta kuulis, et nad märkasid Juliust, kuid nägi hiljem kergendusega, et sõber on minema pääsenud. Peagi oli selge, et mehed polnud teda korralikult näinud. Siis aga, mõni minut hiljem, kuulis ta, kuidas kaks sõdurit omavahel lobisevad, otsides kõrvaltoas tema madratsit läbi. „Siin ei ole midagi,” uratas üks. „Ma arvan, et see oli meie narritamine. Kellelegi lihtsalt ei meeldinud too poiss ja ta kirjutas selle kirja.”

„Aga too nooruk? Kas ta siis ei jooksnud minema?”

„Võib-olla. Aga võib-olla mitte. Ta on alles noor. Lugupeetud perekonnast. Kui keegi valeraha teeb, siis see puusepp.”

Alles noor. Lugupeetud perekonnast. See pidi olema Julius, kellest nad rääkisid. Noor lollpea võib end neile kuidagimoodi välja anda. Sextus vandus. „Kui nad temani jõuavad, hakkab ta tõenäoliselt rääkima,” oigas ta. „Siis olen ma omadega läbi.”

Kuigi Sextus tahtis tol ööl Juliuse majja minna, ei söandanud ta seda, sest teda võidi jälgida, kuid ta oli lootnud, et leiab poisi hommikul amfiteatris üles. Kui aga Juliust sinna ei ilmunud, hakkas Sextus tõsiselt muretsema. Kas võimud olid poisi jälile jõudnud? Kas ta oli saladuse välja lobisenud? Viimaks, kui Sextus oli vargsi Juliuse majale lähenenud, leidis ta selle eest tühjana. Mida see tähendas? Lõpuks läks ta koju tagasi, lootes, et Julius on sinna tulnud, seejärel aga vaatas ringi foorumil. Nüüd kavatses ta viimse abinõuna poissi sadamast otsida.

Kuid äkki oligi too sell seal saja jardi kaugusel ning läks silla poole. Sextus ruttas edasi. Julius oli käies nii mõtteisse süvenenud, et ei märganudki sõpra, kuni too oli päris tema selja taga. Siis keeras ta ringi. Sextust nähes langes poiss näost ära.

Sextus muutus kohe valvsaks. „Kas kõik on korras?” küsis ta. Ta nägi, et Julius kõhkles, enne kui talle vastumeelselt, kuid tõepäraselt kõik ära rääkis, mis oli juhtunud.

Sextus ei uskunud sellest sõnagi. Ta oli alati uhkust tundnud, et pole rumal. Seda lugu polnud kuidagi võimalik kontrollida, kuid mõned asjad olid seejuures väga selged. Noormees hoidis tema eest kõrvale. Raha oli kadunud. Sellel sai olla ainult kaks seletust. Julius oli selle kas pihta pannud või siis sõbra reetnud, mispuhul võimudel on tõenäoliselt kott vormidega, mida kohtus tõestusmaterjalina kasutada. Pole kahtlustki, et Julius lastakse tema vastu tunnistuste andmise eest vabaks.

Sextuse nägu oli nagu mask, kui ta Juliuse saamatuid seletusi kuulas. Ta ei öelnud midagi ja lasi noormehel end õigustada. Kui Julius lõpetas, järeldas Sextus, et tema sõber on vilets valetaja.

Ta otsustas proovida otse asja juurde minna. „Kas sa oled juba rääkinud?” küsis ta. „Sõduritele?”

„Ei. Muidugi mitte.”

Sextus pidas aru. Peagi saab ta selle niikuinii teada. Ta tõmbas vöölt noa ja näitas seda Juliusele.

„Otsi raha päikeseloojanguks üles,” sõnas ta rahulikult, „või ma tapan su.” Siis pööras ta kannapealt ringi ja läks minema.

Veidi enne keskpäeva toodi välja gladiaator ja karu. Gladiaator oli osav võrgukäsitseja. Kihlveod jagunesid kaks ühele selle poolt, et ta tapab karu. Pärastlõunal pidi too mees aga võitlema veel teise gladiaatoriga, kes oli tuntud võitleja, ja seekord veeti kihla viis ühe vastu, et ta saab surma. Vedades kihla, et mees võidab mõlemal korral, võis momendil võita kakskümmend korda rohkem. Kõigepealt talutati karu mööda areeni ringi. Rahvahulk oli heas tujus. Pinge ja erutus tulid alles siis, kui nähti verd.

Martina tõusis kähku püsti. Teispool areeni konsuli loožis ja selle lähedal asuvatel istmeridadel nägi ta linna tähtsaid mehi toogades ja nende naisi, kellel olid pikad peenest siidist kleidid ja uhketesse soengutesse kuhjatud juuksed. Kui tüdruk tagasi trepi poole suundus, tundis ta, et teda läbib õrn värin.

Nad võivad küll istuda kallitel kohtadel, ütles ta endale, kuid ükski neist ei saa maitsta midagi sellist, mida mina sel pärastlõunal.

Mõni hetk hiljem väljus tüdruk varjulisest trepitunnelist päikesepaistelisele tänavale. Ta suundus foorumi poole ega märganudki, et kakssada jardi tagapool astus kapten vaikselt välja ühest ukseavast ja hakkas talle järele tulema.

Julius ootas. Ta seisis paari suure puust samba kõrval, mis tähistasid silla põhjapoolset otsa. Keskpäev oli peaaegu käes.

Jutuajamine Sextusega oli teinud ta murelikuks. Ta uskus, et vanema mehe sõnadel võis tõsi taga olla, ja juurdles, kuidas kott üles leida. Kui emale ähvardusest rääkida, annab ta ehk järele, kuid Julius ei olnud selles kindel. Praegu on sellepärast igatahes mõttetu muretseda, otsustas ta. Tal oli teine asi käsil.

Amfiteatrist vasemalt künkalt kostis möirgamist; kergelt rahulolev noot selles hääles ütles, et loom on vist inimese õnneks võtnud.

Julius silmitses foorumi poole viivat laia tänavat. Kui tüdruk peaks tulema, tuleb ta sealtkaudu. Hetkel oli tänav tühi ja kaldapealne samuti. Poiss tundis, kuidas süda taob. „Kui ta nüüd tuleb,” pomises ta, kuid jättis lause lõpetamata. Ta oli kindel, et kui tüdruk nüüd nähtavale ilmub, saab ta pärastlõunal tema omaks. Ta värises erutusest. Ja ometi – see oli kummaline – oli kõigi nende ootuste juures üks osa temast ikkagi närviline, lootes peaaegu, et tüdruk hoiab eemale.

Möödus mitu minutit; Martinast ei olnud ikka veel mingit märki ja Julius hakkas arvama, et võib-olla tüdruk ikkagi ei tule ja võib-olla nii ongi hea, aga siis tõmbas tema tähelepanu endale mingi väike liikumine paremal kaldapealsel.

See ei olnud midagi erilist, ainult mõned sõdurid koos väikest vankrit vedava eesliga. Julius jälgis loiult, kuidas nad aeglaselt piki jõekallast tema poole tulevad. Talle tundus, et väike vanker on vist raske, sest oli näha, et eesel libises korra ja peatus. Kuid võib-olla on loom lihtsalt tõrges. Poiss heitis uuesti pilgu tänavale. Martinast polnud ikka veel mingit märki.

Sõdurid ja eesel olid nüüd kahesaja jardi kaugusel. Neid oli ainult kolm meest: üks juhtis eeslit, kaks käisid vankri taga. Kuna Julius seisis puust samba varjus, ei näinud nad teda, kuid kui nad lähemale jõudsid, suutis ta eraldada nende nägusid kiivrite all. Talle tundus, et üks meestest paistab olevat tuttav.

Ja siis taipas ta ehmatusega, miks see nii on. Mees, kes kõndis vankri taga, polnud keegi muu kui eilne tuttav. Tsentuurio. Julius vaatas suurt kogu uudishimulikult. Ta imestas, miks peaks tsentuurio mängude ajal tänavatel mingit eeslivankrit saatma.

Vanker oli kaetud purjeriidest linaga. Üks nurk oli aga lahti tulnud ja Julius nägi, et sealt ulatub välja veiniamfora. Ilmselt viisid sõdurid mingil põhjusel just täna riigi laohoonest endale kindlusesse toidumoona. Pole kahtlust, et neil on barakkides õhtul pidu. Vanker hakkas pöörama künkast üles viivale kõrvaltänavale.

Juliuse mõtted pöördusid uuesti Martina juurde. Teda läbis põgus rõõmulaine. Kus see tüdruk on?

Ja siis juhtus midagi. Esimesel pilgul ei paistnud see olevat midagi tähtsat. Kui vanker kõrvaltänavasse jõudis, põrkas üks ratas vastu sillutisemuhku ja mingi väike ese kukkus koormalt maha. Hetke lebas see teetolmus, kuni üks sõdur selle kähku üles korjas ja katte alla tagasi torkas. Aga kui ta seda tegi, märkas Julius kahte asja. Ese läikis tuhmilt päikese käes. Ning tsentuurio vaatas kiiresti paremale ja vasakule, et kindlaks teha, kas keegi ei näinud. Tema näoilme väljendas midagi Juliusele hästi tuttavat. See oli hirm – ja süütunne. Sest ese, mis vankrist maha kukkus, oli kuldmünt.

Kuld. Selles vankris võis olla mitu kotitäit kulda. Polnud ime, et eesel komberdas seda vedades. Ja miks peaksid sõdurid vargsi mööda tühja tänavat kulda vedama? Asi oli nii hämmastav, et Julius ei suutnud seda alul uskuda. Polnud mingit muud mõistlikku seletust kui see, et nad vist varastasid selle kulla.

Julius jäi vaikselt paigale, kuni vanker oli kõrvaltänavas silmist kadunud. Tänav tema ees oli ikka veel tühi – tüdrukust ei olnud mingit märki. Äkki tundis poiss, et tal hakkab kõhe, ja tema mõtted keerlesid virvarrina. Siis läks ta väga vaikselt sillalt minema ja suundus kõrvaltänava poole.

Ta hoidis ettevaatlikult vahemaad. Liikudes ühe nurga juurest teiseni, jälitas ta neid nende siksakilisel teekonnal. Polnud mingit kahtlust – mehed hoolitsesid selle eest, et neid ei nähtaks.

Mitu korda lõi Julius kõhklema. Kui sõdurid varastavad kulda või hõbedat ja näevad, et ta neid jälitab, siis võis arvata, mis juhtub. Kuid tema peas hakkas juba kuju võtma üks plaan. Nad kavatsevad selle kulla kuhugi peita, arutles ta endamisi. Kui ta suudab kindlaks teha, kuhu, võib ta seda peidupaika hiljem ise külastada. Vaid üksainus neist kottidest paneb Sextuse kohe oma kaotatud koti unustama. Julius nägi juba sõbra õnnelikku nägu. Talle torkas pähe üks mõte, mis pani ta naeratama. „Meil pole mingit vajadust võltsmünte teha, kui meil on ehtsaid,” ütles ta endamisi naeru kihistades. Sellise rikkuse eest võis ta osta Martinale kõike, mida too tahab.

Jäädes peatänavaga enam-vähem paralleelseks, kulges sõdurite teekond läbi kõrvaltänavate idapoolse künka nõlvast üles foorumi poole. Seal jõudsid nad välja linna läbivale ülemisele peateele. Suundunud kõrvaltänavale, mis jooksis sellega rööbiti, pöörasid nad vasakule.

„Nad lähevad lääne poole,” pomises Julius, „aga kuhu?” Ta ei osanud midagi arvata. Leides, et nii on ohutum, läks ta peateele ning hakkas seda mööda edasi minema, kavatsedes jälitada mööda kõrvaltänavat liikuvat vankrit.

Jõudnud vankri jälil kallakust alla kahe künka vahele, nägi Julius, et see tuleb tema ees välja peateele. Ta peatus, tahtmata, et teda nähtaks, ja ootas, kuni sõdurid oma teed jätkavad ja vastasnõlvast üles hakkavad minema. Nad olid rohkem kui veerand miili temast ees ning üle künkaharja ähmaselt paistev amfiteater jäi nende selja taha, kui nad äkki vasakule ühte kõrvaltänavasse pöörasid ja silmist kadusid. Julius ruttas edasi, tahtmata nende jälgi kaotada. Möödus minut, teine. Ta oli peaaegu päral.

Ja siis, heitnud pilgu nõlvast üles, nägi ta teda.

Martina tuli mööda tänavat alla tema poole, astudes oma õõtsuval sammul. Ta naeratas endamisi. Ta oli kahesaja jardi kaugusel ega näinud poissi.

Julius peatus ja vahtis. Nii et ta tuleb siis ikkagi kohtamisele. Tema süda hüppas rõõmust. Kui ta jälgis tüdruku lähenemist, kadusid kõik kahtlused. Ta on ilus, mõtles poiss. Ta tahab mind. Võib-olla isegi armastab mind. Temast käis üle rõõmu- ja erutuslaine. Ta tahtis edasi joosta, et tüdrukuga kohtuda.

Aga kui ta nüüd Martina juurde läheb, kaotab ta väärtuslikku aega. Iga sekund võib too vanker kaduda tänavate ja õuede rägastikku. Ja siis on ta kullast ilma.

„Tüdruk võib oodata,” pomises ta endamisi. „Kuld ei oota.” Ja ta põikas ühte väravaalusesse.

Mitu minutit liikus ta ettevaatlikult ühest väikesest kõrvaltänavast teise, üha lääne poole. Just enne seda, kui nõlv künkaharjal lõppes, oli üks kena tänav, mille ühel küljel seisid sambad ja mis kulges ülemiselt peateelt lõunasse kuni alumiseni. Ka see tänav oli tühi. Poiss ületas selle. Teisel pool ühel kitsal kõrvaltänaval, mis suundus Diana templi poole, nägi ta väikest vankrit ja eeslit.

Need olid saatjateta. Sõduritest ei olnud jälgegi. Julius seisatas nurgal ja ootas. Kedagi ei tulnud. Ega sõdurid ometi vankrit maha jätnud? Kindlasti mitte. Poiss vaatas ringi, püüdes ära arvata, kuhu nad läinud olid. Kõikjal tänava ääres olid väikesed õued, töökojad ja pisikesed poed. Nad võisid minna ükskõik millisesse neist. Kate oli alles vankri peal. Kas nad olid kulla juba maha laadinud või oli see ainult ajutine peatus? Ikka veel ei tulnud kedagi.

Kui nad kulla maha laadisid, peaksin ma ringi piiluma, et näha, kuhu nad läksid, arutles Julius. Näis olevat mõttetu seal terve päeva oodata. Ta liikus ettevaatlikult edasi ja lähenes vankrile.

Ta jõudis vankri kõrvale ja vaatas ringi. Kedagi polnud näha. Poiss tõstis katte üles ja vaatas selle alla.

Vanker oli peaaegu tühi. Oli jäänud ainult kolm veiniamforat ja mingi kotiriie. Julius sirutas käe ja kompas selle alt, kuni käsi puutus kokku millegi kõvaga. Ta tõmbas. See oli raske. Endamisi naeratades sirutas ta ka teise käe. Ning tõstis välja koti müntidega.

Kott ei olnud suur. See mahtus kokkupandud pihkude vahele. Aga isegi see oli terve varandus. Pole vaja ülejäänu pärast vaeva näha. Ühest sellisest kotist piisas. Oli aeg minema joosta.

Selja tagant kostis hüüe. Julius pöördus pooleldi ümber. Sõdur oli peaaegu tema kohal. Instinktiivselt lasi poiss kotil kukkuda, tõmbas pea õlgade vahele, põikas vankri taha ja pani jooksu. Seejuures kuulis ta veel üht häält. Ja talle tundus, et ka kolmandat. Tsentuurio oma.

„Võtke ta kinni!”

Kõrvaltänavat mööda otse üles. Vasakule. Siis paremale. Hetk hiljem oli Julius suurel peateel. Ta jooksis sellest üle, otsis pilguga mõnda teist kõrvaltänavat, leidis ühe ja põgenes seda mööda.

Nad teadsid, et ta nägi kulda. Ta oli tunnistaja. Nad peavad ta tapma. Juliuse mõtted tormasid jooksu ajal kiirelt. Kuhu ta läheb? Kuhu end nende eest peidab? Nende hääli oli ikka veel kuulda; nad paistsid olevat ühel ajal nii paremal kui ka vasakul. Siis tuli talle mõte. See oli tema ainus lootus. Poiss rühkis hingeldades edasi ja sõdurite sammud kajasid otse tema selja taga.

Martina ootas silla juures. Ei olnud näha ühtegi hingelist. Otse tema all voolas päikesepaistel helkides aeglaselt jõe selge vesi. Sillalt võis näha hõbedasi ja pruune kalu, kes veepinna all ringi liikusid.

Kaladel olid kaaslased. Tema oli üksi.

Martina oli nii vihane, nagu võib olla ainult naine, kes on valmis, et teda suudeldaks, kuid leiab end selle asemel unustatult. Ta oli juba tund aega oodanud. Aeg-ajalt kuulis ta kaugelt, kus gladiaatorid võitlesid, rahvahulga möirgamist. Talle ei meeldinud tapmine, kuid asi polnud selles. Julius oli kirja saatnud ja kingituse lubanud. Tema oli suure riski peale välja läinud ja nüüd on ta siia alandatuna ja masenduses seisma jäetud nagu idioot, kuni otsustab minema lonkida. Tüdruk ootas veel veidi ja kehitas siis õlgu. Võib-olla oli noore Juliusega midagi juhtunud. Võib-olla.

„Ma andestan talle vaid siis, kui ta on jala murdnud,” pomises Martina endamisi, „kuid muidu mitte.” Kui poiss arvab, et võib temast mitte välja teha, küll ta siis näeb, kuidas talle kätte makstakse.

Seepärast oli tüdruk üsna vastuvõtlikus meeleolus, kui nägi oma üllatuseks varjulisest tänavast lähenevat tuttavat kogu.

Nähes Martinat üksi, läks Sextus loomusunnil tema poole. Ja mis tüdrukusse puutus, siis oli ka täiesti loomulik, et näinud meest, keda ta truudusetu Juliuse pärast vältinud oli, tervitas ta teda nüüd suudlusega. Ta lootis, et kui Julius peaks kusagil läheduses viibima, näeb ta seda. Kindluse mõttes suudles tüdruk Sextust veel korra.

Sextus oli veidi üllatunud, et tüdruk, keda ta oli jahtinud, tema vastu äkki nii lahke paistab olevat. Tema eneseuhkus ütles talle, et seda võis oodata; kogemused käskisid aga põhjuste kohta küsimusi mitte esitada. Ta naeratas lahkelt.

Siis märkas ta, et tüdruk oli tulnud sillalt. Kas ta ei näinud seal tema sõpra Juliust, päris poiss. Ei, vastas tüdruk hapu naeratusega, Julius ei viibinud kindlasti mitte siinkandis. „Võib-olla on ta mängudel,” arvas tüdruk. „Kas läheme ja vaatame järele?” Ning ta võttis poisil käe alt kinni.

See oli Sextusele meeldiv jalutuskäik. Tal oli küll Juliusega asju ajada, kuid ta ei tahtnud seda ettenägematut võimalust käest lasta. Kui nad olid jõudnud amfiteatri lähedusse, oli ta juba kokku leppinud, et tuleb selleks ööks tüdruku juurde.

Kui ma siis juba vanglas ei ole, ütles ta endale, olen ma taevas.

„Parem, kui mind ei nähta sinuga koos amfiteatrisse minemas,” valetas ta kavalalt, kui nad pärale jõudsid. „Jäägu siis õhtuni.” Seejärel lipsas poiss minema, et oma endist sõpra oodata. Tema käsi puudutas nuga.

Õhtu oli soe, ja kui suur amfiteater tühjenes, rippus õhus lustakas higi- ja tolmuloor. Rahvahulk oli väga rahul. Nad olid pikkadel kaarjatel terrassidel söönud ja joonud, olid näinud lõvisid, härgi, kaelkirjakut ning kõiksuguseid muid loomi; olid näinud, kuidas karu meest väntsutab, ja kaks gladiaatorit olid nende silme ees surnud. Londinium võis Roomast küll kaugel olla, kuid noil hetkedel seal teatri kiviste kaarte all, kui inimesed nägid Euroopa ja Aafrika loomi ning jälgisid meeste võitlust, tundus iidse päikesepaistelise maailmariigi keiserlik pealinn olevat vaid hõike kaugusel lõunapoolse silmapiiri taga.

Julius liikus koos rahvahulgaga. See päästis tõenäoliselt ta elu. Kui tal oli õnnestunud oma jälitajatest umbes sada jardi ette jõuda, oli ta kõrvaltänavalt välja tormanud, munakividega kaetud kitsa platsi ületanud ja amfiteatrisse sööstnud. Ta jooksis mööda müüridevahelist ringikujulist vahekäiku, tormas kahest trepist üles ja jõudis läbi kitsa ukseava ülemisele terrassile. Kaks gladiaatorit võitlesid. Rahvas oli püsti tõusnud, et tapmist näha. Juliusel õnnestus inimeste hulka lipsata ja endale koht leida, ilma et keegi temast välja oleks teinud.

Ta jäi sinna kogu pärastlõunaks. Mitu korda uuris ta pilguga publikut, peaaegu lootes näha teda otsivaid leegionäre. Ta polnud söandanud enne teatrist väljuda, kartes, et mehed ootavad teda, kuid nüüd, kui ta koos rahvahulgaga välja tuli, ei näinud ta neist mingit märki. Õnneks polnud mehed saanud teda korralikult silmitseda.

Võib-olla tulin ma sellest puhtalt välja, ütles ta endale naeratades.

Aga mida edasi teha? Vanemad hakkavad õige pea naabritega koos pidu pidama. Kindlasti imestasid nad kogu päeva, kus ta on, ning ootavad teda nüüd. Tõepoolest, pärast kõiki neid viimaste tundide ohte tundus kodu tujuküllane turvalisus ligitõmbav.

Kuid oli veel see valeraha. Ema teadis sellest. Varem või hiljem tuleb temaga sel teemal jutuajamine – ja isaga ka, pole kahtlustki. Seda poiss kartis, kuid julgustas end. „Igal juhul tuleb emal mulle öelda, mida ta müntidega tegi, siis ma saaksin Sextuse oma turjalt maha raputada,” pomises ta.

Julius ohkas. Sextus oli andnud talle aega kuni päikese loojumiseni. Päike oli just loojumas. Ma pean tema eest lihtsalt kuni hommikuni kõrvale hoidma, otsustas ta. Vahepeal tuleb mul kiiresti raha hankida, ütles ta endale. Ja muide, ta peab mu kõigepealt üles leidma.

Poiss otsustas liikuda koos rahvahulgaga, mis oli valgunud ülemisele peatänavale ja suundus peamiselt idapoolse künka poole. Minnes pöördusid tema mõtted uuesti Martina juurde tagasi. Kas tüdruk on kusagil seal? Ehk oleks võimalik temaga ära leppida? Võib-olla. Lootust polnud kindlasti vaja kaotada.

Ja siis, nagu juba mitmel korral tol pikal pärastlõunal, mõtles ta jälle kullale.

Seda kotti omaenda käte vahel hoida! Teada, et isegi praegu on see kusagil läheduses ja lebab ilmselt mõnes keldris paari jardi kaugusel kohast, kus ta oli näinud vankrit. Kas leegionärid on ikka veel seal ja valvavad seda? Kindlasti mitte. Kui nad olid kulla varastanud, hoiavad nad sellest kohast mõne aja eemale.

Kuid siis tuli talle pähe üks teine mõte. Võib-olla nad ei jätagi seda sinna. Päeva või paari pärast võivad nad tagasi tulla ja hakata kulda laiali vedama. Miks jätta see kõik ühte kohta, kus see võidaks avastada? See on väga vähe tõenäoline, et kuld kauaks sinna jääb. Kui ma tahan sellele käpa peale panna, peaksin kohe otsima hakkama, jõudis poiss järeldusele. Ning hakkas siis tasa naerma. Ma ei lähe üldse koju.

Ta astus kõrvaltänavale ja läks vargsi tagasi sinna, kus oli näinud vankrit. Läheduses olid mõned inimesed, kuid sõduritest ei olnud mingit märki. Julius uuris piirkonda tähelepanelikult. Seal paistis olevat pool tosinat kohta, kuhu raha võis olla peidetud. Ta pidi neisse sisse murdma. Peagi saabub videvik. Tal on vaja õlilampi. Poiss jätkas ettevaatlikult teed.

Ta ei teadnudki, et teda jälitatakse.

Juliuse ema hakkas muret tundma alles siis, kui öö oli käes. Naabrid nautisid nende roogi. Paks tüdruk oli just kolmanda kana nahka pistnud. Abikaasa Rufus, kelle ümar rõõmus nägu oli nüüd punane nagu mari, rääkis oma sõpradele üht naljakat lugu. Aga kus oli poiss?

„Ta jookseb mõne naise järel,” oli Rufus talle naerul näoga öelnud, kui poeg peo alguseks välja ei ilmunud. „Ära muretse.”

Kuid naine polnud Rufusele müntidest veel rääkinud. Ja mismoodi Sextus sellega seotud on? Too paksude kulmudega sell ei meeldinud talle.

Tähed juba paistsid, kui Martina ootama hakkas. Ta ei teadnudki õieti, mida ta hetkel tunneb. Viha Juliuse vastu oli õhtupoolikul lahtunud. Võib-olla oli poisiga midagi juhtunud. Kas ta ei süüdistanud teda liiga vara?

Ja nüüd pidi peagi saabuma Sextus.

Osa temast tundis erutust. Lõppude lõpuks on toogi mees. Mõte mehele sellel soojal suveööl pani teda ootusest värisema. Aga ikkagi, kas ta õieti tahabki seda Sextust, kellel on sügaval asetsevad silmad ja suujooneni ulatuv põskhabe? Võib-olla ei tahagi eriti. „See oli too noor poksija, keda ma tahtsin,” tunnistas ta endale valjult.

Kuid nüüd tuleb Sextus ja tüdruk oli kindel, et kui ta juba kohal on, ei saa temast enam nii kergesti lahti. Ta ohkas. Tol hetkel ei teadnud ta ise ka õieti, mida tahab.

Heledate tähtede all libises väike paat mõõna ajal vaikselt allavoolu. Õhk oli isegi jõel soe. Läbinud Londiniumist allpool asuva suure jõekääru, triivis paat märkamatuna läbi vaikselt mere poole voolavate voogude.

Keha paadipõhjas lebas liikumatult, nägu öötaeva poole. Noahaav, mis oli ta tapnud, oli löödud nii osavalt, et verd polnud õieti tulnudki. Nüüd oli keha külge kinnitatud raskus, et ta vajuks jõepõhja ja jääkski sinna.

Sellegipoolest läks vaja osavust, et keha vette jääks. Jõel olid oma salajased keerised ja voolused, omaenda varjatud tahe, ning ühes kohas uputatud surnukeha, isegi kui raskus selle põhja viis, võis salapärasel viisil kanduda mõnda teise paika, kus see võidakse üles leida. Seepärast pidi jõe saladusi teadma.

Aga kapten tundis jõge väga hästi.

Ta oli alguses üllatunud, nähes, et tema naine ja Sextus teineteist suudlustega tervitavad. Ta tundis Sextust näo järgi ja teadis tema nime. Aga kirjal oli allkirjaks J, meenus talle. Kuid siis arvas kapten, et oli eksinud. See polnud vist mitte J, vaid halvasti kirjutatud S.

Ta oli tapnud Sextuse, kui too jälitas algavas videvikus mööda kõrvaltänavaid oma sõpra Juliust.

Nüüd tuli tal veel otsustada, mida teha Martinaga. Esimese hooga tahtis ta naist sellisel viisil karistada, mis tollel eales meelest ei läheks. Tema ema kodumaal oleks ta kividega surnuks visatud. Kuid kaptenil oli mõttes midagi targemat. Lõppude lõpuks ei pruugi ta Martinale kuigi kergesti asendajat leida. Ta oli oma viha tema armukese peale juba välja valanud. Ta kohtleb naist lahkelt ja vaatab, mis saab.

251. aasta sügisel avastati, et on varastatud suurel hulgal kuld- ja hõbemünte.

Tsentuurio, kellel kästi konsuli vanema ametniku käe all uurimine korraldada, ei suutnud midagi leida.

Veidi pärast seda viis konsul tolle tsentuurio koos hulga sõduritega Londiniumi garnisonist üle Walesi, et aidata seal suurt Caerloni kindlust uuesti üles ehitada. Nende tagasipöördumise kuupäeva ei määratud.

Juliusel aga läks kõik hästi. Ema ei rääkinud kotist sõnagi ja sõber Sextuse salapärane kadumine näis olevat selle asja lõpetanud.

Tema äri kapteniga oli edukas. Veelgi enam, teades, et poisil oli olnud tegemist tema naise armukesega, ei tekkinud kaptenil vähimatki kahtlust armuafääri suhtes, mis algas Juliusel ja Martinal järgmisel kevadel. Ja kui kapten aasta hiljem merel kaduma jäi, ei võtnud Julius üle mitte ainult tema äri, vaid abiellus ka tema lesega.

Oma teise poja sündimisel sai Juliusest isa suureks rõõmuks Mithra templilooži täisliige.

See oli umbes sel ajal, kui Roomas kerkisid uuesti esile tugevad valitsejad ja nii impeeriumis kui ka Londiniumis paistsid asjad mõne aja jälle normaalset rada minevat.

Kuid üks asi tegi Juliusele ikka veel muret. Mängude päevast saadik oli ta ikka ja jälle tagasi läinud tuttavasse paika ja seal nii päeval kui ka ööl kõik kohad läbi otsinud. Kui tsentuurio äkki ära saadeti, oli poiss kindel, et mees ei saanud rasket aaret endaga kaasa võtta. Seepärast pidi mitte kaugel kohast, kus ta eeslivankrit viimane kord nägi, olema peidetud sellisel hulgal münte, mille väärtust oli raske isegi kokku arvata. Möödusid kuud ja aastad ning Julius otsis ikka veel. Pikkadel suveõhtutel seisis ta kai ääres või Londiniumi vägeval kaitsemüüril, jälgis loojuvat päikest ja mõistatas.

Kus, kõigi jumalate nimel, oli see kuld?