Читать книгу Igavesed andmed - Edward Snowden - Страница 3

Minu nimi on Edward Joseph Snowden. Ma töötasin valitsuse heaks, kuid nüüd töötan avalikkuse heaks. Mul kulus ligi kolm kümnendit mõistmaks, et see ei tähenda üht ja sama, ning kui sellest aru sain, tõi see mulle tööl pisut pahandusi. Tulemuseks on nüüd see, et püüan kaitsta avalikkust selle inimese eest, kes ma olin – Luure Keskagentuuri (CIA) ja Riikliku Julgeolekuameti (NSA) spioon, järjekordne noor tehnoloog, kes oli rajamas, nagu olin veendunud, paremat maailma.

Minu karjäär Ameerika Ühendriikide luurekogukonnas (IC) kestis vaid lühikesed seitse aastat, mis on minu üllatuseks vaid aasta kauem kui aeg, mille olen veetnud paguluses riigis, mis ei olnud minu valik. Kuid selle seitsme aasta jooksul sain osa kõige olulisemast muutusest Ameerika spionaaži ajaloos – üksikisikute sihitud jälgimise muutumisest tervete rahvaste massiseireks. Aitasin kaasa tehnilistele lahendustele, et üks valitsus saaks salvestada kogu maailma digitaalse suhtluse, säilitada seda terve igaviku ning seal suvaliselt sobrada.

Pärast 2001. aasta 11. septembrit pures IC-d süütunne suutmatuse tõttu kaitsta Ühendriike ja lasta oma vahikorra ajal sündida kõige laastavamal ja suurema hävitusjõuga rünnakul riigi vastu pärast Pearl Harborit. Vastuseks üritasid IC juhid rajada süsteemi, mis tagaks, et neid enam mitte kunagi ootamatult ei tabataks. Siin pidi appi tulema tehnoloogia, võõras nähtus seal töötavale politoloogia ja ärijuhtimise magistrandide armeele. Kõige salatsevamate luureametite uksed löödi pärani noortele IT-meestele nagu ma ise. Ja nii päris arvutifriik maa.

Kui ma tollal üldse midagi tundsin, siis arvuteid, ning tõusin seetõttu karjääriredelil kiiresti. Kahekümne kahe aastaselt sain NSA-lt esimese loa, mida vajas organisatsiooni hierarhias kõige madalama positsiooniga töötaja juurdepääsuks ülisalajasele infole. Vähem kui aasta hiljem olin CIA süsteemiinsener, kellel oli ulatuslik juurdepääs mitmele planeedi kõige salajasemale võrgustikule. Minu ainus täiskasvanud järelevaataja oli tüüp, kes veetis oma vahetusi, lugedes Robert Ludlumi ja Tom Clancy pehmekaanelisi romaane. Tehnilisi talente palgata üritades rikkusid ametid kõiki reegleid. Tavaliselt ei palgata kedagi, kellel ei ole bakalaureusekraadi või vähemalt kaheaastase õppe kraadi, ent minul ei olnud kumbagi. Kõige järgi otsustades ei oleks mind kunagi tohtinud isegi majja sisse lasta.

Aastatel 2007−2009 töötasin USA Genfi saatkonnas ühena diplomaadina lähetatud IT-spetsialistidest, kelle ülesandeks oli viia CIA tulevikku, ühendades agentuuri Euroopa jaamad võrku, ning digiteerida ja automatiseerida USA valitsuse spionaaživõrgustik. Minu põlvkond tegi enamat kui luuretöö ümberstruktureerimine, me määratlesime täielikult ümber selle, mida luure endast kujutab. Meie seisukohalt ei olnud küsimus salakohtumistes ega salajastes üleandmiskohtades, vaid andmetes.

Kahekümne kuue aastaselt olin nime poolest Delli töötaja, kuid töötasin tegelikult taas NSA heaks. Minu kattevarjuks oli saanud alltöövõtt ning sama oli lugu peaaegu kõigi minusarnaste tehnikaspioonidega. Mind saadeti Jaapanisse, kus aitasin kavandada agentuuri globaalset varundit – hiiglaslikku salavõrgustikku, mis tagas, et isegi kui NSA peakorter muutub tuumaplahvatuses tuhaks, ei lähe andmed kunagi kaotsi. Tollal ei mõistnud ma, et igaühe elu üle püsivat arvet pidava süsteemi loomine on traagiline viga.

Kahekümne kaheksaselt tulin tagasi Ühendriikidesse ning mulle sai osaks peadpööritav edutamine: mind määrati tehnilisse siderühma, mis tegeles Delli ja CIA suhetega. Minu töö oli istuda koos CIA tehniliste osakondade juhtidega maha ning kavandada ja müüa lahendusi kõigile probleemidele, mida nad vaid ette oskasid kujutada. Minu meeskond aitas agentuuril ehitada üles uut tüüpi andmetöötlusarhitektuuri – „pilve”, esimest tehnoloogiat, mis võimaldas igal agendil sõltumata tema füüsilisest asukohast pääseda ligi kõigile vajalikele andmetele hoolimata vahemaast.

Kokkuvõttes asendus töö luurevoo haldamisel ja ühendamisel väljamõtlemisega, kuidas infot igavesti talletada, selle omakorda vahetas välja töö tagamaks, et see info oleks üle ilma juurdepääsetav ja töödeldav. Need projektid tulid minu ellu Hawaiil, kuhu kolisin kahekümne üheksaselt uue töö tõttu NSA heaks. Kuni selle ajani olin vaevelnud vajaduses teada, suutmata mõista oma spetsialiseeritud ja lahterdatud ülesannete taga olevat kumuleeruvat eesmärki. Alles paradiisis võimaldas mu ametikoht viimaks näha, kuidas kõik, mida olen teinud, kokku sobitub, ühendub nagu hiigelsuure masinavärgi osakesed, et moodustada üleilmse massijälgimise süsteem.

Istusin ananassipõllu all sügavas tunnelis – Pearl Harbori aegses endises maa-aluses lennukitehases – terminalis, kust mul oli sama hästi piiramatu juurdepääs peaaegu kõigi kunagi mõne telefoninumbri valinud või arvutit puudutanud meeste, naiste ja laste suhtlusele. Nende inimeste seas oli umbes 320 miljonit minu kaasmaalast, keda jälgiti nende igapäevaelu tegemistes räiges vastuolus mitte üksnes Ühendriikide põhiseaduse, vaid ka iga vaba ühiskonna põhiväärtustega.

Põhjus, miks te seda raamatut loete, on see, et tegin oma positsiooniga inimese kohta midagi ohtlikku: otsustasin rääkida tõtt. Kogusin IC sisedokumente, mis tõestasid USA valitsuse seaduserikkumist, ning andsin need üle ajakirjanikele, kes neid kontrollisid ja vapustatud maailmale avalikustasid.

Käesolev raamat räägib sellest, mis pani mind nii otsustama, moraalsetest ja eetilistest põhimõtetest selle taga ning nende tekkimisest – see tähendab, et see raamat räägib ka minu elust.

Mis moodustab elu? Enamat kui see, mida me ütleme, isegi enamat kui see, mida teeme. Elu on ka see, mida me armastame ja millesse usume. Mina armastan ja usun kõige rohkem sidet, inimlikku sidet ning tehnoloogiaid, mis sellele kaasa aitavad. Nende seas on muidugi ka raamatud. Kuid minu põlvkonnale on side tähendanud peamiselt internetti.

Enne kui tagasi kohkute, teades suurepäraselt, milline mürgine hullus seda mesitaru meie ajal nakatab, saage aru, et minu silmis oli internet seda tundma õppides hoopis midagi muud. See oli sõber ja lapsevanem. See oli piiride ja piiranguteta kogukond, üks hääl ja miljonid, ühine piiriala, mille olid asustanud paljud eri hõimud, kes ei kasutanud seda ära, vaid elasid piisavalt sõbralikult kõrvuti, igal liikmel oli võimalus valida oma nimi, ajalugu ja tavad. Kõik kandsid maske, ent ometi lõi see „anonüümsus paljunimelisuse kaudu”-kultuur rohkem tõde kui valskust, kuna see oli pigem loov ja koostööline kui kommertslik ja konkureeriv. Muidugi eksisteerisid konfliktid, kuid selle kaalusid üles hea tahe ja head tunded – tõeline avastajavaim.

Seetõttu saate kindlasti aru, kui ütlen, et praegune internet on tundmatuseni muutunud. Tasub märkida, et see muutus on olnud teadlik valik, privilegeeritud vähemuse süstemaatiliste pingutuste tulemus. Varane tormijooks kaubanduse muutmiseks e-kaubanduseks tekitas kiiresti mulli ja siis, kohe pärast millenniumivahetust, tõi kaasa kokkuvarisemise. Pärast seda mõistsid firmad, et inimesi, kes läksid netti, ei huvitanud kulutamine, vaid jagamine, ning et inimlikku sidet, mille internet võimalikuks muutis, saab teha rahaks. Kui peamine, mida inimesed tahtsid internetis teha, oli võimalus rääkida oma perele, sõpradele ja võõrastele, millega nad tegelevad, ning kuulda omakorda, mida nende pere, sõbrad ja võõrad teevad, siis ei tarvitsenud firmadel teha muud kui mõelda välja, kuidas sellelt sotsiaalselt suhtluselt kasumit teenida.

See oli seirekapitalismi algus ja mulle tuttava interneti lõpp.

Nüüd varises kokku loov võrk, sest arvutud kaunid keerulised ja individualistlikud võrgulehed lakkasid olemast. Mugavusetõotus pani inimesi vahetama oma pidevat ja vaevalist tööd nõudvaid personaalseid saite Facebooki-lehekülje ja Gmaili konto vastu. Omandi näilisust oli kerge pidada eksikombel tõelisuseks. Vähesed meist said sellest tollal aru, kuid miski sellest, mille jagamist me jätkasime, ei kuulunud enam meile. E-kaubandusettevõtetele, mis olid läbi kukkunud, kuna nad ei leidnud midagi, mille ostmisest oleksime olnud huvitatud, tekkisid järeltulijad, kellel oli müüa uus toode.

See uus toode olime Meie.

Meie tähelepanu, meie tegemised, meie asukohad, meie soovid – kõike, mida me enda kohta teadlikult või mitteteadlikult avaldasime, jälgiti ja müüdi salajas, et lükata võimalikult kaua edasi vältimatut kuritarvitamistunnet, mis enamikule on alles nüüd kohale jõudnud. Jälgimist õhutas ja koguni rahastas terve armee valitsusi, kes janunesid tohutu luureinfo järele, mis nende kätte langes. Kui sisselogimised ja finantstehingud kõrvale jätta, ei krüpteeritud 2000. aastate algul peaaegu mingit netisuhtlust, mis tähendas, et paljudel juhtudel ei olnud valitsustel isegi vajadust firmadega ühendust võtta teadmaks, mida nende kliendid teevad. Nad võisid lihtsalt terve maailma järel nuhkida, rääkimata sellest ühelegi hingele.

Ühendriikide valitsus langes oma alushartat täielikult eirates just selle kiusatuse ohvriks ning kord mürgipuu vilja maitsnud, tabas teda järeleandmatu palavik. Valitsus võttis endale salamisi massijälgimise õiguse, mis juba definitsiooni järgi mõjutab süütuid hoopis rohkem kui süüdlasi.

Alles siis, kui hakkasin jälgimist ja selle sünnitatud kahju täielikumalt mõistma, hakkas mind painama teadmine, et meile, avalikkusele – mitte ainult ühe riigi, vaid kogu maailma üldsusele – ei olnud kunagi antud hääleõigust ega isegi võimalust selle protsessi kohta arvamust avaldada. Peaaegu universaalse jälgimise süsteem ei olnud loodud üksnes ilma meie nõusolekuta, vaid viisil, mis peitis sihilikult selle programmide iga tahku. Igal sammul hoiti kõigi, kaasa arvatud enamiku parlamendiliikmete eest varjul muutuvaid protseduure ja nende tagajärgi. Kelle poole oleksin saanud pöörduda? Kellega rääkida? Tõe sosistaminegi kas või advokaadile, kohtunikule või kongressile oli muudetud nii tõsiseks kuriteoks, et ka kõige üldisemate faktide avaldamine toonuks kaasa eluaegse karistuse föderaalvanglas.

Olin segaduses ning langesin oma südametunnistusega võideldes süngesse meeleollu. Ma armastan oma riiki ja usun avalikku teenistusse – kogu mu perekond, kogu mu suguvõsa on olnud sajandite jooksul täis mehi ja naisi, kes on pühendanud oma elu selle riigi ja tema kodanike teenimisele. Ma ise ei andnud vannet agentuurile ega isegi valitsusele, vaid avalikkusele, tõotades kaitsta põhiseadust, mille kodanikuvabaduste garantiid on nii jõhkralt rikutud. Nüüd olin enamat kui lihtsalt osa sellest rikkumisest, olin selles osaline. Kogu see töö, kõik need aastad – kelle heaks ma töötasin? Kuidas sain tasakaalustada salastatuslepet mind palganud agentuuridega ning vannet kaitsta oma riigi aluspõhimõtteid? Kellele või millele pidin olema rohkem truu? Millisel hetkel oli mul moraalne kohus seadust rikkuda?

Vastused andis mulle nende põhimõtete üle järelemõtlemine. Mõistsin, et väljaastumine ja valitsuse rikkumiste ulatuse avalikustamine ajakirjanikele ei tähendaks millegi radikaalse, näiteks valitsuse või isegi IC hävitamise pooldamist. See tähendanuks naasmist valitsuse ja IC enda sõnastatud ideaalide juurde.

Riigi vabadust saab mõõta vaid lugupidamisega oma kodanike õiguste vastu ning olen veendunud, et need õigused piiravad riigivõimu ja määravad täpselt kindlaks, kus ja millal võib valitsus tungida isikuvabaduste valdkonda, mida Ameerika revolutsiooni ajal nimetati vabaduseks ning mida internetirevolutsiooni ajal kutsutakse privaatsuseks.

Möödas on kuus aastat sellest, kui välja astusin, sest olin tunnistajaks langusele kogu maailma niinimetatud arenenud riikide valitsuste pühendumises kaitsta privaatsust, mida mina – ja ÜRO – peame inimese põhiõiguseks. Nende aastate jooksul on langus üha jätkunud ning demokraatiad taandumas autoritaarsesse populismi. Kusagil ei ole see olnud ilmsem kui valitsuste suhetes ajakirjandusega.

Valitud ametiisikute katseid ajakirjandust delegitimiseerida on soodustanud ja mahitanud täiemahuline rünnak tõeprintsiibi vastu. Tõelisust põrmustatakse sihilikult valega, kasutades tehnoloogiaid, mis suudavad muuta põrmustamise enneolematuks üleilmseks segaduseks.

Tunnen seda protsessi piisavalt hästi, sest ebareaalsuse loomine on alati olnud luurekogukonna süngeim kunst. Samad agentuurid, mis on ainuüksi minu karjääri jooksul manipuleerinud luureandmetega, et saada ettekääne sõda alustada – ning kasutanud ebaseaduslikke meetodeid ja varikohtuvõimu, et lubada inimröövi „erakorralise kinnipidamisena”, piinamist „tugevdatud ülekuulamisena” ja varjatud massijälgimist „suures mahus teabekogumisena” – ei kahelnud hetkekski, et nimetada mind Hiina topeltagendiks, Vene kolmikagendiks ja veelgi hullem, Y-põlvkonna esindajaks.

Neil oli võimalik nii palju ja nii vabalt öelda suuresti seetõttu, et ma keeldusin ennast kaitsmast. Alates hetkest, kui astusin välja, olin kindlalt otsustanud, et ei avalikusta kunagi oma eraelust ühtki detaili, mis võiks põhjustada veelgi suuremat meelehärmi mu perele ja sõpradele, kes kannatasid mu põhimõtete pärast juba niigi piisavalt.

Muretsesin, et suurendan nende kannatusi, ja kõhklesin, kas seda raamatut kirjutada. Otsus tulla välja tõenditega valitsuse väärtegude kohta sündis lihtsalt kui otsus anda ülevaade oma elust. Rikkumised, mille tunnistajaks olin, nõudsid tegutsemist, kuid keegi ei kirjuta mälestusi, kuna ei suuda panna vastu oma südametunnistuse ettekirjutustele. Seepärast olen püüdnud saada luba igalt pereliikmelt, sõbralt ja kolleegilt, keda neil lehekülgedel nimetatakse või kes on muul viisil äratuntav.

Samamoodi nagu keeldun olemast ainus otsustaja teise inimese privaatsuse üle, ei ole ma kunagi arvanud, et mina üksi peaksin saama valida, millised minu riigi saladused tuleksid teha avalikkusele teatavaks ja millised mitte. Sellepärast avalikustasin valitsuse saladused ainult ajakirjanikele. Otse üldsusele ei avalikustanud ma ühtki dokumenti.

Usun täpselt samuti nagu need ajakirjanikud, et valitsusel on õigus hoida osa informatsiooni salajas. Isegi maailma läbipaistvaimal demokraatial võib olla lubatud salastada näiteks oma salaagentide isikuid ja oma vägede liikumist lahinguväljal. Sääraseid saladusi selles raamatus ei ole.

Anda ülevaade oma elust, kaitstes samal ajal oma armastatute privaatsust ning paljastamata valitsuse legitiimseid saladusi ei ole kerge ülesanne, ent see on minu ülesanne. Olen nende kahe kohustuse vahel.