Читать книгу Igavesed andmed - Edward Snowden - Страница 5

Elizabeth City on vanamoeline keskmise suurusega sadamalinn suhteliselt puutumatu vanalinnaga. Nagu enamik varaseid Ameerika asundusi, kasvas ka see veekogu ümber, Pasquotanki jõe kallastele, mille nimi on ingliskeelne moonutus Algonquini sõnast, mis tähendab „kus jõgi hargneb”. Jõgi voolab Chesapeake’i lahest läbi soode Virginia ja Põhja-Carolina piiril ning suubub koos Chowani, Perquimansi ja teiste jõgedega Albemarle Soundi. Iga kord, kui mõtlen, millise muu suuna mu elu võinuks võtta, mõtlen sellele veelahkmele: ükskõik millise teekonna vesi alates allikast läbib, jõuab ta lõpuks ikka samasse sihtkohta.

Minu suguvõsa, eriti emapoolne, on alati olnud merega ühenduses. Ema pärineb otse Ameerika esmaasukatest, tema esimene eellane siinpool ookeani oli John Alden, Mayfloweri aamissepp. Ta võttis naiseks kaasreisija Priscilla Mullinsi, kellel oli kahtlane eripära olla laeval ainus abiellumisealine vallaline naine ning seega ainus abiellumisealine vallaline naine kogu Plymouthi koloonia esimeses põlvkonnas.

Johni ja Priscilla tänupühadeaegne paariminek oleks aga peaaegu luhtunud Plymouthi koloonia ülema Myles Standishi sekkumise tõttu. Tema armastus Priscilla vastu, naiselt korvi saamine ning lõpuks abiellumine Johniga on aluseks kirjandusteosele, millest räägiti kogu mu lapsepõlve jooksul: „The Courtship of Miles Standish”, autoriks Henry Wadsworth Longfellow, kes oli samuti Aldeni ja Mullinsi järeltulija:

Toas polnud kuulda miskit peale sule rutaka krabina,

mis kärmelt kirjutas tähtsaid kirju Mayflowerile,

mis oli valmis Jumala abiga homme või hiljemalt ülehomme teele asuma!

Teel koju teadetega kohutavast talvest.

Aldeni kirjad täis Priscilla nime.

Täis puritaanliku neiu Priscilla nime ja kuulsust!

Johni ja Priscilla tütar Elizabeth oli esimene Uus-Inglismaal sündinud palverändute laps. Minu ema, kelle nimi on samuti Elizabeth, on tema otsene järeltulija. Ent kuna vereliin liigub peaaegu eranditult naiste kaudu, vahetusid perenimed peaaegu iga põlvkonnaga – Alden abiellus Pabodiega, kes abiellus Grinnelliga, kes abiellus Stephensiga, kes abiellus Joceliniga. Minu meresõitjatest esivanemad seilasid mööda rannikut praegusest Massachusettsist Connecticutti ja New Jerseysse – rajades kolooniate ja Kariibi mere vahele kaubateid ning põigeldes piraatide eest –, kuni Jocelini liin asus iseseisvussõja ajal Põhja-Carolinasse.

Amaziah Jocelin, kelle nimekuju teiste variantide seas on ka Amasiah Josselyn, oli kaaper ja sõjakangelane. Kümne suurtükiga pargase Firebrand kaptenina tehti talle ülesandeks Cape Feari kaitsmine. Pärast Ameerika iseseisvumist sai temast USA mereväe Wilmingtoni sadama agent ehk varustusohvitser. Seal asutas ta ka linna esimese kaubanduskoja, mida ta nimetas kummalisel kombel luurebürooks. Jocelinid ja nende järeltulijad – Moore’id, Hallid, Meylandid, Howellid, Stevensid, Restonid ja Stokleyd, kes moodustavad mu ema ülejäänud suguvõsa, võitlesid minu kodumaa ajaloo kõigis sõdades alates iseseisvussõjast ja kodusõjast (kus Carolinades elanud sugulased võitlesid konföderatsiooni poolel oma Uus-Inglismaa ja Uniooni nõbude vastu) mõlema maailmasõjani. Minu suguvõsa on alati vastanud kutsele tulla teenistusse.

Minu emapoolne vanaisa, keda ma kutsun papsiks, on rohkem tuntud kontradmiral Edward J. Barrettina. Minu sünni ajal oli ta Washingtonis rannavalve peakorteris lennuväe inseneriosakonna asejuht. Edasi oli ta inseneri- ja operatiivtöö juhikohtadel Governors Islandist New Yorgis kuni Key Westini Floridas, kus ta oli ametkondadevahelise ühiseriüksuse juht (rahvusvaheline ametkondadevaheline USA rannavalve juhitav üksus, mille ülesanne on võidelda uimastikaubandusega Kariibi merel). Ma ei teadnud, kui kõrgele paps karjääriredelil tõuseb, kuid teadsin, et ametisseastumise tseremooniad muutusid aastatega uhkemaks, kõned olid pikemad ja tordid suuremad. Mäletan suveniiri, mille sain ühel neist suurtükiväelastelt: 40 mm kahurikuuli kest, ikka veel soe ja põrgulõhnaga, kuna oli äsja papsi auks korraldatud saluudis välja tulistatud.

Mu isa Lon, kes oli minu sündides allohvitser rannavalve lennundusosakonna tehnilise väljaõppe keskuses Elizabeth Citys ja töötas programmikoostaja ja elektroonikainstruktorina, oli sageli ära, jättes ema minu ja mu õega koju. Meie vastutustunde kasvatamiseks andis ema meile ülesandeid: meid lugema õpetades kirjutas ta meie kummutisahtlitele selle sisu: „SOKID, ALUSPESU”. Ta pani meid meie Red Flyeri kärusse ja viis kohalikku raamatukokku, kus suundusin otsemaid oma lemmiksektsiooni juurde, mille nimi oli „Suured massinad”. Alati, kui ema küsis, kas mind huvitab mõni konkreetne „suur massin”, olin peatamatu: „Prügiautod ja teerullid ja kahveltõstukid ja kraanad ja …”

„Kas see on kõik, sõbrake?”

„Oh,” vastasin mina, „siis veel seguautod ja buldooserid ja …”

Emale meeldis anda mulle matemaatikaülesandeid. Ta lasi mul Kmartis või Winn-Dixies valida raamatuid, mudelautosid ja veokeid ning ütles, et ostab need mulle, kui suudan peast nende hinna kokku arvutada. Kui ma suuremaks sain, muutusid ülesanded keerulisemaks, algul pidin ümardama täisarvuni, siis arvutama täpse summa dollarites ja sentides ning seejärel arvutama sellest summast kolm protsenti ja lisama kogusummale. See viimane ülesanne tekitas minus segadust, mitte arvutamine ise, vaid asja mõte. Miks?

„Seda nimetatakse maksuks,” seletas ema. „Kõige pealt, mida me ostame, peame maksma valitsusele kolm protsenti.”

„Mida nad sellega teevad?”

„Sulle ju meeldivad teed, sõbrake? Sulle meeldivad sillad?” vastas ema. „Valitsus parandab neid selle rahaga. Nad ostavad selle raha eest raamatukogudele raamatuid.”

Mõni aeg hiljem kartsin, et mu tärkav arvutamisoskus on mind alt vedanud, sest peast kokku arvutatud summa ei klappinud sellega, mida näitas kassaaparaat. Jälle selgitas ema: „Käibemaksu tõsteti. Nüüd pead lisama neli protsenti.”

„Nii et nüüd saab raamatukogu veelgi rohkem raamatuid?” küsisin.

„Loodame,” vastas ema.

Mu vanaema elas meist paar tänavat eemal, üle Carolina Feedi ja Seed Milli kõrguva pekaanipuu vastas. Venitanud särgi välja, et korjata sellesse mahalangenud pähkleid, läksin tema juurde ja heitsin kõrgete raamaturiiulite kõrvale vaibale. Minu tavalised kaaslased olid Aisopose valmid ja mu lemmik, „Bulfinchi mütoloogia”. Lehitsesin raamatut, peatudes vaid paari pähkli põskepistmiseks, ahmides lugusid lendavatest hobustest, keerulistest labürintidest ja madujuukselistest gorgodest, kes muutsid surelikke kiviks. Olin vaimustuses Odysseusest ja mulle meeldisid üsna hästi Zeus, Apollo, Hermes ja Athena, kuid kõige rohkem imetlesin jumalaist Hephaistost, tule, vulkaanide, seppade, tislerite ja katelseppade inetut jumalat. Olin uhke, et oskasin kirjutada tema kreekapärast nime, ning teadsin, et tema roomapärane nimi Vulcanus oli „Star Trekis” Spocki koduplaneedi nimi. Kreeka-Rooma panteoni asukoht oli mulle alati põnev. Kusagil mäetipus elas kamp jumalaid ja jumalannasid, kes veetsid suurema osa oma lõputust eksistentsist üksteisega tülitsedes ja inimkonna tegemiste järele nuhkides. Vahel, kui nad märkasid midagi, mis neid huvitas või ärritas, maskeerisid nad ennast lambatalledeks ja luikedeks ja lõvideks ning laskusid Olümpose nõlvadele, et asja uurida ja vahele segada. Alati, kui surematud üritasid oma tahet peale suruda ja surelike asjadesse sekkuda, oli tulemuseks katastroof – keegi uppus, sai välgutabamuse või muudeti puuks.

Kord võtsin kätte illustreeritud versiooni kuningas Arthuri ning tema rüütlite legendidest ja sattusin lugema veel ühest legendaarsest mäest, sedapuhku Walesis. Sellel olev kindlus kuulus türanlikule hiiglasele Rhitta Gawrile, kes keeldus leppimast sellega, et tema valitsusaeg oli möödas ning et tulevikus valitsevad maailma inimkuningad, keda ta pidas pisikeseks ja väetiks. Otsustanud võimule jääda, laskus ta oma mäetipult alla, ründas üht kuningriiki teise järel ning põrmustas nende sõjaväed. Viimaks õnnestus tal lüüa ja tappa kõik kuningad Walesis ja Šotimaal. Pärast nende tapmist ajas ta neil habeme maha ja kudus neist mantli, mida kandis jõleda trofeena. Siis otsustas ta heita väljakutse Britannia tugevaimale kuningale Arthurile ja andis talle valida: Arthur võis kas ise oma habeme maha ajada ja alistuda või raiub Rhitta Gawr tal pea maha ning võtab ise habeme. Raevunud selle ülbuse üle, asus Arthur teele Rhitta Gawri mägikindluse poole. Kuningas ja hiiglane kohtusid kõrgeimal tipul ning võitlesid omavahel päevi, kuni Arthur sai raskelt haavata. Just siis, kui Rhitta Gawr haaras kuninga juustest ja valmistus tal kõri läbi lõikama, võttis Arthur viimase jõu kokku ning vajutas oma kuulsa mõõga talle silma, nii et hiiglane surnult maha kukkus. Arthur ja tema rüütlid kogusid seejärel Rhitta Gawri surnukehale tuleriida, kuid enne kui nad selle valmis said, hakkas lund sadama. Kui nad lahkusid, muutus hiiglase vereplekiline habememantel taas lumivalgeks.

Mägi sai nimeks „Snaw Dun”, mis ääremärkuse järgi tähendas vanainglise keeles lumekääbast. Tänapäeval nimetatakse Snaw Duni Mount Snowdoniks. Umbes 3560 jalga kõrge ammu välja surnud vulkaan on Walesi kõrgeim tipp. Mäletan tunnet näha oma nime selles kontekstis – see oli põnev – ning arhailine kirjaviis andis mulle esimese käegakatsutava tunde, et maailm on vanem kui mina, isegi vanem kui mu vanemad. Nime seos Arthuri ja Lanceloti ja Gawaini ja Percivali ja Tristani ja teiste ümarlauarüütlitega tegin mind uhkeks – kuni sain teada, et nende vägiteod ei olnud ajaloolised, vaid legendaarsed.

Aastaid hiljem kammisin ema abiga läbi raamatukogu, lootes eraldada müütilise faktidest. Sain teada, et Stirlingi loss Šotimaal oli nimetatud Arthuri vägiteo auks ümber Snowdoni lossiks osana šotlaste katsest tugevdada oma nõudlust Inglismaa troonile. Sain teada, et tegelikkus on peaaegu alati segasem ja vähem kena, kui tahaksime, aga kummalisel kombel ka sageli rikkam kui müüdid.

Selleks ajaks kui avastasin tõe Arthuri kohta, olin juba ammu haaratud uuest ja teist tüüpi loost või uuest ja teist tüüpi jutustamisviisist. 1989. aasta jõulude ajal ilmus majja Nintendo. Vaimustusin sellest kaht halli tooni konsoolist nii täielikult, et mu ema kehtestas reegli: sain rentida uue mängu vaid siis, kui olin läbi lugenud ühe raamatu. Mängud olid kallid ning omandanud need, mis olid konsooliga kaasa tulnud − kassett, milles olid „Super Mario Bros.” ja „Duck Hunt” − ihkasin uusi väljakutseid. Ainus häda oli selles, et kuueaastaselt ei osanud ma lugeda nii kiiresti kui mängu lõpetada. Oli aeg käiku lasta minu järgmised algaja häkkeri võtted. Hakkasin tulema raamatukogust õhemate ja pildirohkete raamatutega. Need olid leiutiste visuaalentsüklopeediad jaburate joonistustega jalgratastest ja tsepeliinidest, ning koomiksid, mis, nagu alles hiljem taipasin, olid tegelikult lastele mõeldud lühiversioonid Jules Verne’i ja H. G. Wellsi raamatutest.

Minu tõeline harija oli NES, kipakas, kuid geniaalne kaheksabitine Nintendo Entertainment System. „The Legend of Zeldast” sain teada, et on olemas maailm, mida uurida, „Megan Man” õpetas, et mu vaenlastel on palju õpetada ning „Duck Hunt” näitas, et isegi kui keegi sinu ebaõnnestumiste üle naerab, ei tähenda see veel, et sa võid neid näkku tulistada. Ent just „Super Mario Bros.” oli see, mis andis mulle ehk elu tähtsaima õppetunni. Olen täiesti siiras. Palun teil seda tõsiselt kaaluda. „Super Mario Bros.”, 1.0 väljaanne on võib-olla kõigi aegade kerimismängude meistriteos. Kui mäng algab, seisab Mario legendaarse avakuva vasakus nurgas ja saab liikuda ainult ühes suunas, üksnes vasakule, ja selles suunas kerivad välja uued maastikud ja vaenlased. Ta liigub läbi kaheksa nelja tasemega maailma, mida kõiki valitsevad ajapiirangud, kuni jõuab kurja Bowserini ja vabastab vangistatud printsessi Toadstooli. Kõigil kolmekümne kahel tasemel ei lase mängukeeles „nähtamatu müür” Mariol tagasi keerata. Tagasi minna ei saa, saab ainult edasi – see kehtib Mario ja Luigi, minu ja sinu kohta. Elu kerib edasi vaid ühes suunas, mis on aja suund, ja ükskõik kui kaugele me ka minna ei suuda, on see nähtamatu müür alati otse meie taga, lõikab meid ära minevikust ja sunnib tundmatusse. Väike laps, kes kasvab üles 1980. aastate Põhja-Carolina linnakeses, peab kusagilt saama aimu surelikkusest, miks siis mitte kahelt Itaalia immigrandist torulukksepalt, kes jahivad kanalisatsiooniseeni?

Ühel päeval lakkas mu vattisaanud „Super Mario Bros.” laadimast, ükskõik kui palju ma sellesse ka ei puhunud. Seda tuli tollal teha, vähemalt me arvasime, et tuleb: tuli puhuda kasseti avausse, et puhastada seda tolmust, prügist ja loomakarvadest, mis kippusid sinna kogunema, aga kui tahes palju ma kassetti ja konsooli enda pilusse ka ei puhunud, oli teleekraan täis laike ja laineid, mis ei mõjunud sugugi rahustavalt.

Tagasi vaadates oli Nintendol arvatavasti lihtsalt pistikuühendus katki, kuid arvestades, et seitsmeaastane mina ei teadnud, mis on pistikuühendus, olin tõsiselt õnnetu ja meeleheitel. Kõige hullem oli see, et isa oli just sõitnud rannavalvemissioonile ning teda polnud kaks nädalat, et aidata mul seda parandada. Ma ei teadnud ühtki Mario-stiilis ajaväänamistrippi ega tuubi, millesse sukelduda, et panna need nädalad kiiremini mööduma, seepärast otsustasin kasseti ise ära parandada. Teadsin, et kui saavutan edu, avaldab see isale muljet. Läksin garaaži otsima tema halli metallist tööriistakasti.

Otsustasin, et selleks, et aru saada, mis kassetil viga on, tuleb see kõigepealt lahti võtta. Sisuliselt kopeerisin või püüdsin kopeerida liigutusi, mida tegi isa alati, kui ta istus köögilaua taga ja parandas meie videomängijat või kassettraadiot – kaht aparaati, mida Nintendo minu meelest kõige rohkem meenutas. Mul kulus umbes tund konsooli lammutamiseks, mu kehva koordinatsiooniga pisikesed käed pusserdasid, et lamedat kruvikeerajat ristpeaga kruvidesse saada, ent viimaks läks see mul korda.

Konsooli väline külg oli tuhmhall, kuid sisemuses valitses värvide virvarr. Tundus, et rohurohelisest trükkplaadist kerkib terve vikerkaare värvides ning hõbedaselt ja kuldselt läikivaid juhtmeid. Keerasin paar asja kõvemaks, lasin paar asja lõdvemale – enam-vähem huupi – ja puhusin igale osale peale. Pärast seda pühkisin kõik paberrätikuga puhtaks. Siis pidin uuesti trükkplaadile puhuma, et eemaldada paberrätikutükid, mis olid jäänud pistikunõelte külge, nagu nüüd teadsin.

Kui olin parandamise ja puhastamise lõpetanud, oli aeg konsool uuesti kokku panna. Võimalik, et meie hele labrador Treasure oli ühe pisikese kruvi alla neelanud või kadus see lihtsalt diivani alla või vaiba sisse. Ja ilmselt ei pannud ma kõiki osi tagasi samamoodi, nagu olin need lahti võtnud, sest nad ei mahtunud sugugi konsooli kesta ära. Karbikaas plõksas üha lahti ja mina surusin osi alla, nagu püütakse liiga täis kohvrit kinni suruda. Viimaks klõpsas kaas kohale, aga ainult ühelt poolt. Teine pool punnitas üles ning kui selle poole paika sain, kerkis üles teine pool. Mässasin niimoodi mõnda aega, kuni andsin viimaks alla ja ühendasin konsooli uuesti vooluvõrku.

Vajutasin mängunupule – mitte midagi. Vajutasin lähtestusnupule – mitte midagi. Rohkem nuppe konsoolil ei olnud. Enne minu parandustöid olid nupud alati punakalt hõõgunud, kuid nüüd olid isegi tuled kustunud. Konsool oli lömmis ja kasutu ning mina tundsin aina kasvavat süüd ja õudust.

Kui isa oma rannavalvemissioonilt koju tuleb, ei ole ta minu üle uhke, ta tormab mulle kallale nagu Goomba. Ent ma ei kartnud niivõrd tema viha kui pettumust. Oma kolleegidele oli isa avioonikale spetsialiseerunud elektrooniliste süsteemide magistrikraadiga insener. Minu silmis oli ta hull teadlane, kes üritas alati parandada ise kõike: seinakontakte, nõudepesumasinaid, radiaatoreid ja kliimaseadmeid. Aitasin teda alati, kui ta lubas, ning õppisin selle käigus tundma nii rõõmu füüsilisest tööst kui ka mehaanika intellektuaalseid naudinguid koos elektroonika aluspõhimõtetega: erinevus pinge ja voolu ning jõu ja takistuse vahel. Iga töö, mille me koos ette võtsime, lõppes kas edukalt või sõimuga, mille käigus mu isa lennutas parandamatu kaadervärgi üle ruumi pappkasti, kus olid asjad, mida ei saa korda teha. Ma ei tauninud kunagi tema läbikukkumisi – mulle avaldas alati piisavalt muljet, et ta üldse üritas.

Kui isa koju jõudis ja nägi, mida olin NES-iga teinud, ei olnud ta minu üllatuseks vihane. Ta ei olnud ka lausa rahul, aga jäi kannatlikuks. Ta selgitas, et arusaamine, miks ja kuidas asjad valesti on läinud, on täpselt sama tähtis kui arusaamine, milline osa oli rikkis: kui mõistad, miks ja kuidas, aitab see tulevikus samasugust riket vältida. Isa osutas järgemööda kõigile konsooli osadele ja selgitas, mis see on, mida teeb ja kuidas on seotud kõigi teiste osadega, et saavutada mehhanismi õige töö. Ainult mehhanismi eri osi analüüsides oli võimalik teha kindlaks, kas see on oma eesmärgi saavutamiseks kõige efektiivsem. Kui see oli kõige efektiivsem, lihtsalt rikkis, tuli see ära parandada. Ent kui nii ei olnud, tuli teha muudatusi, et mehhanismi parandada. See oli parandustöödeks ainus õige viis, kinnitas mu isa, ning miski selle juures ei olnud valikuline – see oli sinu suurim vastutus tehnika ees.

Nagu kõigil isa õpetustel, oli sellelgi laiem tähendus. See oli ise hakkamasaamise põhimõtte õppetund, mille Ameerika oli isa sõnul millalgi tema enda ja minu lapsepõlve vahel ära unustanud. Nüüd oli katkise masina väljavahetamine uuema mudeli vastu meie riigis tavaliselt odavam, kui et selle teeb korda asjatundja, mis oli omakorda tavaliselt odavam kui varuosade otsimine ja uurimine, kuidas masinat ise parandada. Juba see fakt üksi tagas tehnoloogia türannia, mida ei põlistanud tehnika ise, vaid seda iga päev kasutavate inimeste teadmatus, kuna nad ei suutnud sellest aru saada. Eluks vajaliku tehnika tööpõhimõtetest ja hooldamisest midagi teadmata aktsepteeriti passiivselt seda türanniat ja nõustuti selle tingimustega: kui su tehnika töötab, töötad ka sina, aga kui su tehnika katki läheb, teeb see ka sind katki. Sinu omand hakkab sind omama.

Selgus, et olin ilmselt murdnud vaid ühe jooteliitmiku, kuid selgitamaks välja, millise täpselt, tahtis isa kasutada spetsiaalset testiagregaati, mis oli olemas rannavalvebaasis. Arvatavasti oleks ta võinud selle koju tuua, aga mingil põhjusel võttis ta hoopis minu tööle kaasa. Usun, et ta lihtsalt tahtis mulle oma laborit näidata. Ta otsustas, et ma olen valmis.

Ma ei olnud valmis. Ma ei olnud kunagi varem käinud kohas, mis oleks mulle säärast muljet avaldanud. Isegi mitte raamatukogu. Isegi mitte Radio Shack Lynnhaven Mallis. Kõige rohkem mäletan ma ekraane. Labor ise oli tavaline beežides ja valgetes toonides valitsusasutus, hämar ja tühi, kuid veel enne, kui isa tuled põlema pani, lummas mind elektriroheline tukslev kuma. „Miks on siin nii palju telereid?” oli mu esimene mõte, millele järgnes kiiresti teine: „Ja miks näitavad need kõik üht ja sedasama kanalit?”. Isa selgitas, et need ei ole telerid, vaid arvutid, ja kuigi mul oli tunne, et olin seda sõna enne kuulnud, ei teadnud ma, mida see tähendab. Usun, et arvasin algul, et ekraanid – monitorid – ongi arvutid.

Isa näitas neid mulle üksteise järel ja püüdis selgitada, mida need teevad: üks töötles radarisignaale, teine edastas raadiosidet ja kolmas matkis lennukite elektroonilisi süsteeme. Ma ei hakka tegema nägu, et oleksin poolestki tema jutust aru saanud. Need arvutid olid kõrgema tasemega kui peaaegu kõik, mida tollal erasektoris kasutati, kaugel ees peaaegu kõigest, mida olin eales ettegi kujutanud. Muidugi, nende protsessoritel kulus käivitumiseks tervelt viis minutit, nende monitorid näitasid vaid üht värvi ja neil ei olnud heliefektide või muusika jaoks kõlareid. Ent nende piirangute tõttu mõjusid nad seda tõsisemalt.

Isa pani mind ühele toolile ja keerutas seda, kuni küündisin laua ja nelinurkse plastkobakani sellel. Esimest korda elus olin klaviatuuri ees. Isa ei olnud mul kunagi lasknud oma Commodore 64-l klõbistada ja minu ekraaniaeg oli seni piiratud videomängukonsoolide ja nende pultidega. Kuid need arvutid olid professionaalsed, üldotstarbelised, mitte mängudeks mõeldud masinad, ja ma ei saanud aru, kuidas neid käima panna. Ei olnud kangi ega pulti, ainult see lame plastkobakas, millel olid klahviread tähtede ja numbritega. Tähed olid pealegi teistsuguses järjekorras, kui olin koolis õppinud. Esimene täht ei olnud A, vaid Q, millele järgnesid W, E, R, T ja Y. Vähemalt numbrid olid samas järjekorras, mida olin õppinud.

Isa rääkis, et igal klaviatuuriklahvil on eesmärk – igal tähel ja igal numbril – ning et ka nende kombinatsioonidel on eesmärgid. Täpselt nagu puldi või kangiga saad teha imesid, kui tead õigeid kombinatsioone. Et seda demonstreerida, kummardas isa üle minu, tippis sisse käsu ja vajutas „Enter”. Ekraanile hüppas miski, mida, nagu ma nüüd tean, nimetatakse tekstiredaktoriks. Siis võttis ta kleepsupaberi ja pastaka, kirjutas üles paar tähte ja numbrit ning käskis mul need täpselt kirja panna, kuni ta käib katkist Nintendot parandamas.

Samal hetkel, kui isa oli läinud, hakkasin tema kritseldusi klahvidel toksides ekraanile kandma. Vasakukäelise lapsena, kes oli kasvatatud ümber paremakäeliseks, avastasin kohe, et see on kõige loomulikum kirjutamisviis, millega olin kunagi kokku puutunud.

10 SISEND „MIS SU NIMI ON?”; NIMI$

20 TRÜKI „TERE”, + NIMI$ + „!”

Teile võib see tunduda lihtne, ent te ei ole laps, mina aga olin. Olin väike paksude töntsakate sõrmedega laps, kes ei teadnud sedagi, mida tähendavad jutumärgid, rääkimata sellest, et pidin nende trükkimiseks Shift-klahvi all hoidma. Pärast kõva proovimist ja eksimist õnnestus mul lõpuks töö valmis saada. Vajutasin „Enter” ning sekundi jooksul esitas arvuti mulle küsimuse: „MIS SU NIMI ON?”.

Olin võlutud. Kiri ei öelnud, mida ma pean edasi tegema, seepärast otsustasin vastata, ja vajutasin uuesti oma uut sõpra Enter-klahvi. Äkki ilmus mustale ekraanile radioaktiivrohelisena eikusagilt „TERE, EDDIE!”.

See oli minu esimene kokkupuude programmeerimise ja informaatikaga üldisemalt: arusaam, et need masinad teevad, mida teevad, sest keegi käsib neil seda teha väga erilisel ja hoolikal viisil. Ning et see keegi võib olla isegi seitsmeaastane.

Peaaegu kohemaid mõistsin mängusüsteemide piiratust. Need olid arvutisüsteemidega võrreldes ahtad. Nintendo, Atari, Sega – need kõik piirasid sind tasemete ja maailmadega, millest said läbi liikuda, mida võisid isegi võita, ent mitte kunagi muuta. Parandatud Nintendo konsool läks tagasi kabinetti, kus võistlesime isaga kahe mängijaga „Mario Kartis”, „Double Dragonis” ja „Street Fighteris”. Selleks ajaks olin kõigis neis mängudes isast märgatavalt parem – esimene asi, milles osutusin isast osavamaks – kuid lasin tal sageli võita. Ma ei tahtnud, et ta arvaks, et olen tänamatu.

Ma ei ole sündinud programmeerija ega ole kunagi pidanud ennast selles teab mis heaks, aga järgmise umbes kümne aasta jooksul sain selles piisavalt heaks, et olla ohtlik. Pean seda protsessi praeguseni maagiliseks: käskude sissetoksimine kõigis neis kummalistes keeltes, mille protsessor tõlgib seejärel kogemuseks, mis ei ole kättesaadav üksnes mulle, vaid kõigile. Mind köitis mõte, et üks programmeerija võib kodeerida midagi universaalset, midagi, mida ei seo muud seadused ega reeglid kui need, mis taanduvad põhjusele ja tagajärjele. Minu sisendi ja väljundi vahel oli ülimalt loogiline seos. Kui mu sisend oli vigane, oli ka väljund vigane; kui mu sisend oli veatu, oli veatu ka arvuti väljund. Ma ei olnud kunagi varem kogenud midagi nii järjekindlat ja õiglast, nii üheselt erapooletut. Arvuti võis oodata terve igaviku, et minu käsku saada, kuid töötles seda samal hetkel, kui vajutasin „Enter”, esitamata ühtki küsimust. Ükski õpetaja ei olnud kunagi olnud nii kannatlik ja samal ajal nii tundlik. Mitte kusagil mujal – kindlasti mitte koolis ja isegi mitte kodus – ei olnud ma tundnud, et kontrollin nii täielikult olukorda. See, et täiuslikult kirjutatud käskude jada viib ikka ja jälle täiuslikult ellu sadu operatsioone, hakkas tunduma mulle – nagu paljudele nutikatele tehnikahuvilistele sajandivahetuse lastele – meie põlvkonna ainsa stabiilse ja jääva tõena.