Читать книгу Kuristik raiesmikul - Eet Tuule - Страница 5

Õhtu eel paisus lärm jõe ääres eriti valjuks ja Elmar seadis sammud sinnapoole. Mis pagana võsaballi seal täna peetakse? Teisalt oli see igati arusaadav, sest vaatamata esimesele septembrile püsisid veel suisa suvised ilmad. Pealegi oli ju nädalavahetus ja millal siis veel pidu panna, kui mitte laupäeva õhtupoolikul. Ja ülepea oli muidu nii vaikses maakolkas täna üllatavalt palju inimesi liikvel.

Vähemalt see seltskond laskis siit jalga, ohkas Elmar kergendatult, kahte lärmakatest noortest pungil autot silmadega saates. Nüüd võiksin ka ise vees ära käia, arvas ta laubalt higi pühkides.

Veidi hiljem märkas ta supelsakste põhilisest peatuspaigast eemale varjulisse kohta pargitud musta Volkswagenit, mille number tundus kummaliselt tuttavana. Elmar tegi autost mobiiltelefoniga igaks juhuks ühe klõpsu, korjas peoliste laagriplatsilt suurema laga korralikult kokku, kooris riided seljast ning sumatas pea ees vette.

Õhtune ujumine osutus üle ootuste värskendavaks. Seejärel istus Elmar kusagilt lõkkeaseme äärde tiritud puunotile ja unustas end mõnulema. Vaatas igavest veevoolu ja tundis looduses viibimisest sügavat rahulolu. Ja süüvis mõtetesse. Linnas poleks mul praegu niikuinii midagi teha. Kahju, et Urvet siin pole! Vasakul prääksusid pardid, üksikul männil tiksus ärevalt rähn.

Jõekääru taga oli kuulda temast äsja möödunud matkajate lõbusat jutuvada. Küllap need kaks neidu on oma süstad kaldale tõstnud ja jäävad nüüd siia öömajale, mõtles mees, sest kuhu nad vastu pimedat enam lähevad. Julged tüdrukud igatahes … Oleksin pidanud õngeridva kaasa võtma, sõitles ta ennast hetk hiljem, jälgides, kuidas pirakad särjed otsekui teda narritades võrendikus veepinna lähedal ringi ujusid.

Kusagil eemal põrises mingi mootor. ATV vist. Oli paras hetk minema hakata: valgete ööde aeg oli selleks aastaks ammu möödas ning ilm kiskus tasapisi hämaraks. Seda enam, et läänekaarest kuuldus juba mõnda aega kõuekõminat ja sünge pilvelaam kerkis ähvardava kiirusega järjest kõrgemale. Näib, et seekord pole vihmast pääsu. Ja siis vist ongi sügis käes, ohkas Elmar kahetsevalt. Tõusis, ropsis püksitagumiku puupurust puhtaks ja hakkas piki kraavikallast astuma.

Kui Elmar oli umbes poole tee peale jõudnud, lajatas kusagil eemal püssipauk. Seejärel kõlas läbilõikav karjatus. Ja veel üks kõmakas … Just tol põndakul, kus tihe kasenoorendik kännustiku ära varjab. Kuna lasu kaja põrkus kuusiku servast tagasi, ei saanud mees sotti, kus tegelikult tulistati. Elmaril hakkas kõhe ja ta lisas sammu. Ta oli Soodevahel küll piisavalt palju ringi hulkunud ja Taavi aiamaal venna haagissuvilas mitmeid öid veetnud, ent praegu haaras teda ebamäärane rahutus. Otsekui selle kinnituseks kaikus taamal veel üks lask.

Mingi kurjus on liikvele pääsenud, adus mees tahtmatult. Ptüi, pagan! raputas ta pead. Igasuguse ebauskliku loba oli Elmar alati välja naernud, ent seekord ta hoomas, et peatselt on midagi tõeliselt halba juhtumas …

„Ilmselt juba juhtuski,” pomises ta väikese, ent seda hubasema soojaku poole sörkides. Esimesed jämedad piisad piitsutasid mehe turja. Vaevalt sai ta uksest sisse, kui vallandus ehtne paduvihm, mida saatsid valjud piksekärgatused.

Öö möödus teadagi rahutult. Pärast äikesemöllu vaibumist ragistas võsas mingi suurem loom. Põder vist. Teisal röögatas keegi tundmatu häälega elajas. Arvatavasti rebane või kährik. Ehk koguni mäger, mõistatas ta kõval asemel unetult väherdes. Vastu hommikut oli Elmar siiski suikunud, ent liiga kaua tal tukastada ei lastud – sookured pasundasid ta ärkvele.

„No on kisakõrid!” kirus ta valju häälega. Rohkem küll kombe pärast, sest tegelikult nood suured ja targad linnud meeldisid talle. Elmar tõusis istukile, toetas jalad maha ja varus mõne minuti toibumiseks. Pilk telefonile pani mehe aga ahhetama – nii kaua polnud ta juba teab mis ajast põõnanud!

Pole hullu, pesen une silmist, viskan kiiruga midagi hamba alla ja aidaa metsa! Kui kohe lähen, jõuan kukeseened teiste eest ehk ära napsata!