Читать книгу Kuristik raiesmikul - Eet Tuule - Страница 6

Laupäev kaldus õhtusse. Leo kiikas läänekaarde, kus sinkjasmust pilveserv oli varjutanud päikese. Enam polnud mingit kahtlust: peatselt on üle hulga aja äikesevihma oodata. Kahju, sest täna oli olnud erakordselt ilus ilm – selge, suisa suvise soojuse ja paitava tuulega.

Lärm jõe ääres paisus jälle üle mõistuse valjuks. Leo tõusis ja läks pidulisi noorte kuuskede tagant piiluma. Kaks mehehakatist olid rindupidi kokku läinud. Arvatavasti plikade pärast. Mis muud põhjust seesugustel ikka on! Teised vaatasid kismat pealt ja ergutasid kaasa, aga kui üks neist oimetuna sirakile jäi, ei tehtud lamajast enam väljagi. Siiski, natukese aja pärast tuli üks pikajuukseline plika veepudeliga, põlvitas ilmselt oma kuti kõrvale ja asus peksasaanu sihverplaati kasima. Ülejäänud peolised sattusid aga järjest suuremasse mölluhoogu.

Leole oli noorte tänane siinviibimine igatahes äärmiselt vastukarva. Seda enam, et see oli liiga pikale veninud. Aga kes see tema käest luba küsima tuli. Hoopis teine lugu oleks siis, kui Kaspar nende hulgas viibiks … Ent temast polnud ei kippu ega kõppu. Oleks need seal vähemalt normaalsed sellid, läheks ja küsiks otse, aga säärast sammu ei julgenud ta pärast hiljutist katsetust enam teha.

Tookord Leo vaatas, et väike korralik kamp. Astus ligi ja küsis viisakalt. Seepeale õnnistas neist kõige ontlikuma olekuga tipsi teda ootamatu vastusega:

„Unusta see nimi ära ja tõmba uttu, papi! Ja kähku, muidu läheb sul sitasti!”

Ja Leol ei jäänudki muud üle, kui parastava naeru saatel nende lõkke äärest pageda. Leo ei kuulunud argade kilda, aga nii loll ta ka ei olnud, et endale keretäit kerjama minna. Seepärast ta täna nii ettevaatlik oligi ja raiesmiku serva jäetud kitsast metsaribast lagedale ei väljunudki. Objektile minemisest rääkimata.

Tema õnneks ei ilmutanud lõbutsejad lähima ümbruse vastu mingit huvi. Isegi vette nad ei läinud! Ja selles, et nad lahkuvad sama teed pidi, kustkaudu ennelõunal tulid, oli Leo sedavõrd kindel, et ei võtnud isegi oma telki maha. Oli selle seltskonnaga kuidas oli, aga kui viimased peolised kahe autoga valju huilgamise saatel lahkusid, hingas mees kergendatult.

Neli päeva on veel jäänud, siis peab ta mõneks ajaks linna tagasi minema. Vaevalt tal siin passimisest enam kasu ongi, ent lootma peab … Ehk siiski veab? Kuuleks vähemalt poisistki midagi …

Ühtäkki sahistas esimene tugev tuuleiil lähima haava lehtedes. Mees litsus juuste piirile maandunud põdrakärbse laiaks ja kirus tülpinult: nende vastikute putukate rünnakutel ei paistnud täna otsa ega äärt. Tulevad nagu tatarlased!

Kondid olid liikumatust istumisest kangeks jäänud ja Leo otsustas end jões ergutada. Tema kavatsusele tõmbas kriipsu peale aga veel ühe tegelase lähenemine.

Truusi Elmar, kurat võtaks, ongi tema! Leo ehmus tõsiselt ära ja tõmbus uuesti peitu. See sunnik on küll viimane vend, kes mind siin näha tohib! Pakkuminek õnnestus, sest Elmar ei vaadanud raiesmikuäärse võsastiku poolegi, vaid marssis piki jalgrada otse ujumiskohta. Samas Leo märkas, et enne kui Elmar vee äärde jõudis, hiilis võsa varjus piki kallast allavoolu keegi kahtlaselt kartlik kalamees. Leo sülitas südametäiega ja keskendus uuesti Elmari jälgimisele.

Kutsumata külaline veetis jõe ääres vaat et tubli tunni. Koristas isegi noorte tallermaad, käis suplemas ja molutas peoplatsil tükk aega lihtsalt niisama. Oleks Elmar aimanud, kes siinsamas – tema vahetus läheduses – irvis näoga tema toimetusi takseeris! Samal ajal ilmus jõekääru tagant välja kaks süsta. Mõne minuti pärast kadusid matkajad vaiksete aerusulpsatuste saatel uuesti silmist.

Liiklus nagu südalinnas, mõtles Leo nördinult. Viimaks Elmar tõusis ja hakkas piki kraavikallast astuma. Alles nüüd usaldas Leo vee äärde minna. Istus samale puunotile, millel Elmar oli õhtut nautinud. Lubas endale ühe õlle, haukas leiba ja maitsetut kalakonservi peale ning kuulatas allavoolu laagrisse jäänud plikade muretut lobisemist. Sõnu ta kõrv ei eraldanud, ent seda polnud vajagi.

Ta tõusis ning kirus ühte napakat, kes kuusikut läbival teel ja metsasihil ATV-ga ringi tiirutas. Äkki kõlas sealpool vali pauk, millele järgnes õõvastav karjatus. Siis uus kärgatus ning seejärel saabus vaikus. Mida see nüüd tähendas? Algul Leo arvas, et jahimees põmmutas parte. Just kusagil seal tegi jõesäng järsu looke.

Aga kes siis ikkagi karjus? Tundus nagu inimese kisa olevat.

Kas teine jahimees sai pihta? Õige asi see igatahes pole! Viimaks rahustas ta end maha, et küllap keegi andis kitsele tina. Soku röögatus võib vahel üsnagi võigas olla.

Sellal kui Leo nõnda arutles, lajatas samas kandis veel üks püssipauk. Nüüd muutus mees üpris murelikuks, kuid just siis jõudis äikesevihm valju müdinaga pärale ja Leo tänas õnne, et ta parajasti telgi vahetus läheduses viibis. Üritas sealt tüütuid sääski välja ajada ja magama jääda. Aga kuidas sa magad, kui telk hakkas ladinal vett läbi laskma.

Ja üleüldse oli süda rahutu ja und ei tulnud niipea.