Читать книгу Kuristik raiesmikul - Eet Tuule - Страница 8

Kriminaalpolitsei vanemuurija Marko Tammiku tuju polnud kiita, sest äsja oli selgunud, et nad olid paarimehega pühapäeva hommikul ilmaasjata varakult tööle tulnud – kavandatud operatsioon jäeti teadmata põhjustel ära.

„Päev on raisus,” torises ta Pireti ees. Nendest koridoris parajasti möödunud komissar peatus järsult ning viipas Markole käega:

„Või raisus? Tule minu kabinetti! Sina, Piret, ikka ka – teid mul vaja ongi!” Arno Kruup istus tema kere all kägisevale toolile ning kandis nüüdsama temani jõudnud info alluvatele ette. Silmitses siis neid viivu ning lõpetas: „Pühapäeva hommikul ma teid otse sundida ei tahaks, aga momendil olete teistest menetlustest suhteliselt vabad. Arvasin, et just teile peaks säherdune jõeäärne mõistatus põnevust pakkuma …” See oli ilmselge vihje eelmise suve Jüri ja Vooste kandis toimunud keerulisele, ent lõpuks nende poolt edukalt lahendatud loole. Vana muigas vuntsi – tema lemmikute ärgitamiseks mõeldud präänik pidi ilmtingimata mõju avaldama!

„Noh, kas käite seal ära? Pole just liiga kaugel ja saate looduses värsket õhku hingata.”

„Mis meil muud üle jääb,” kohmas Marko sööta alla neelates ja Piretile küsivalt otsa vaadates. Too noogutas ning komissar laksas lapiti kämblaga kirjutuslauale.

„Kombes! Ja tollest ühisaktsioonist olete vabad ning vajaduse korral annan teile ka lisajõude.”

„Huvitav, nii heldeks oled läinud,” muutus vaneminspektor rahutuks, kui Kruup oli neid asjaga kurssi viinud. „Lihtne ja peaaegu olematu lugu ju.”

„Mine sa tea,” ohkas komissar, „mul sihuke imelik tunne …”

„Ei meeldi mulle need Vana eelaimused,” porises Marko autosse istudes. „Kui sinul käivitub sageli kuues meel, siis tema kasutab vahel koguni seitsmendat. Istu sina rooli.”

Seda polnud vaja kaks korda öelda, sest auto juhtimisest polnud neiu seni veel tüdinenud.

„Arutame läbi, mida olulist me tollest juhtumist siis teame?” tegi vahepeal tukastanud Marko mõne aja pärast juttu.

„Andmed on kesised. Hukkunu leidis kohaliku ajalehe noor, aga ambitsioonikas reporter – seega isik, kes seesugust segast sündmust täiega naudib.”

„Karta on.”

„Samas peaks tal samalaadsete juhtumite valdkonnas vähemalt mõningaid kogemusi olema.”

„Oletame, et on. Noh, ja edasi?”

„Edasine sarnaneb kehva ulmefilmiga,” muigas Piret. „Leheneeger kavatses päästeametisse ja oma toimetusse teatada, ent selgus, et mobiili aku oli kutu. Antud teelõik on vähesõidetav ja teisi hingelisi näha polnud. Pealegi ladistas sellal sadada. Noh ja põrutaski siis otseteed alevikku, konstaabli juurde. Tulid siis kohe kahekesi tagasi, aga laipa enam polnud.”

„Ju siis laibaga siiski tegu polnud,” muigas Marko, „mees laskis lihtsalt jalga.”

„Säärane asi olevat välistatud – reporteri arvates oli noort meest jahipüssist hästi lähedalt tulistatud. Ent sellele vaatamata oli meditsiini jagav Helle Priilinn enne vigastatu kaela tuiksoont katsunud. Nii-öelda igaks juhuks.”

„Leidis too Helle sündmuspaiga pärast ikka üles?”

„Kahtlemata. Paduvihm oli jäljed peaaegu hävitanud, ent sealsamas teepervel hästi nähtav verelaik kinnitas kirjaneitsi juttu. Lisaks oli reporter oma öökimise koha ette näidanud.”

„Pilt oli siis nii jube olnud?”

„Nähtavasti.”

„Ega värsket teavet laekunud pole?”

„Vähemalt seni mitte,” mossitas Piret, „nüüd oodatakse teavet juba meilt.”

„Paraku jah,” kratsis paarimees kukalt. „Vaatame esmalt tolle leheneiu üle. Ehk oskab ta midagi asjalikku lisada. Ent samas ma kardan, et temaga võib meil sekeldusi tekkida.”

„Arvata on. Sa kujuta vaid: ajakirjanik leiab ise laiba, mis seejärel haihtub … Tema isiklik laip ja isiklik teema.”

Pilk Pireti nõutule näole pani Marko tahtmatult itsitama. „Jah, see lihtsalt ei saa olla tõsi – situatsioon on liiga täiuslik! Pigem luuletas too kirjaneitsi tolle loo ise kokku. Kaasajal pole siin midagi imestada.”

„Mida sa kõkutad! Aga verelaik maas?”

„Naabri kuke oma, kes hommikuti ei lasknud reporteril und täis magada,” teravmeelitses mees.

„Mida sa lõmpsid kogu aeg!” hakkas Piret tõsiselt kurjaks saama.

„Hüva, ära nüüd solvu,” tõsines paarimees. „Küllap saame peatselt sotti.”

Kohapeal selgus, et petuvärgiga tegemist siiski polnud.

„Kahtlemata on kannatanu siin lebanud,” kinnitas enne neid kohale jõudnud kriminalist. Ja ka end Helle Priilinnana tutvustanud neiu oli avantüüri jaoks liiga tõsine. Trendikalt riietatud, igati moeka välimuse ja sundimatu käitumisega reporter kordas omapoolsed faktid kiiresti üle, kuid muidu oli napi jutuga. Pireti küsimuse peale, et kuhu surnu siis kadus, vaatas ta politseinikule külmalt otsa.

„Selle eest saate palka teie,” lausus ta jäiselt.

Solvumisele ja tahtmatule antipaatiale vaatamata polnud Piretil reporterile hetkel midagi ette heita. Sestap läks ta äsja saabunud lisajõududele ümbruskonna läbiotsimiseks korraldusi jagama. Marko vestles samal ajal kohaliku konstaabli Tarmo Ritsinguga. Nooruslik lokkispäine mees oli keskmist kasvu ja trimmis kehaga. Tema kõrval seisis Erki, korratu välimusega poisinolk, kes kohmakalt jalalt jalale tammudes seletusi andis. Nagu kitkutud varesepoeg, muigas Piret ja kiirustas talle käega viipava korrakaitsja juurde.

„Vaata siia!” rõõmustas noormees. „Näe, tolle raudkivi taga.”

Esimese pilguga ei märganud neiu midagi, aga siis nägi ta rohupuhma varjus lebavat taskuformaadis märkmikku. Neiu kükitas maha ja uuris mõtlikult pooleldi samblasse peitunud eset.

„Mis teil siin on?” päris oma jutuajamise korraks katkestanud ja kohale tõtanud Marko, jäädes samuti maas olevat märkmikku altkulmu vahtima. „Oota!” käratas ta noorele politseinikule, kes mõtlematult käe välja sirutas. „Sõrmejäljed!”

„Vabandust, unustasin,” kohmetus linalakk näost punetama hakates.

„Nii elementaarseid asju ei tohi unustada,” noomis uurija, seejärel kohe leebudes. „Aga leid väärib kiitust!” Seejärel viipas Marko kutsuvalt lähima kriminalisti poole. „Kaua teil siit näpujälgede võtmine aega võtab?” Vastus meest ei rahuldanud, ent ta pidi sellega leppima. „Hüva, aga võtke see raamatukene käsile esimeses järjekorras. Kõigepealt loomulikult kaaned, siis ka lehthaaval. Ja ole hea, Elina, sirvi seda enne ettevaatlikult, ega seal kellegi nime või aadressi kirjas pole!”

Tuttav naiskriminalist noogutas, lehitses vilunult suhteliselt õhukest märkmikku ja poetas selle siis kilekotikesse.

„Ei midagi, millest kinni hakata,” teatas Elina ja läks teiste juurde tagasi.

„Jälle kummaline.”

„Mida sa seal pomised?” pöördus Marko paarimehe poole.

„Mulle tundub see saamatu lavastusena. Rekvisiit on võibolla just meie eksitamiseks siia asetatud. Laip viidi minema, aga asitõend jäeti sündmuskohale,” prunditas Piret huuli.

„Nime ja aadressi seal paraku ju polnud, kui need hiljem siiski välja ei tule. Aga vaevalt – Elina on kogenud kriminalist. Ent motiivist olenemata võib see asjandus meid siiski edasi juhatada. Aga kõigepealt oleks vaja hukkunu üles leida.”

„Mida too kohalik noorsand ka pajatas?”

„Ah see hädapätakas,” muigas paarimees irooniliselt. „Lühidalt öeldes olid nad siin lähedal jõekäärus paraja pundiga kärakat pannud, aga vaevalt nad peale pudelite seal midagi muud ülepea märkasid. Lähme lõpetame tolle jutu ära!”

Vahepeal oli Erkile meelde tulnud, et rahvast oli seal vist liikunud küll. Ilm oli ju ütlemata ilus.

„Kas seal võõraid ka käis?” uuris Piret.

„Muidugi mitte, sest labrakas oli võimas ja keegi ligi ei kippunud. Ah jah, üks vanatoi passis küll raiesmikul. Aeg-ajalt pistis pea võsast välja ja muudkui jõllitas meid. Isegi binokliga.”

„Huvitav, et te seda sallisite?” usutles Tarmo.

„Ma ise imestasin ka,” irvitas Erki. „Viikmaa Raivo tahtiski talle tutaka ära panna, aga Lennu segas vahele: too olevat tema kunagise kuti isa. Kaspar olevat kodust mõne aja eest jalga lasknud ja vana otsivat teda taga. Ilmselt lootis paps poega nende vanas kodukohas kohata ja küllap ta seepärast siin nüüd valvaski. Tal oli raiesmikul isegi telk üles seatud.”

Marko köhatas. „Oskad sa meid Lennu juurde juhatada?”

Poiss pidas natuke vahet ja lisas siis temasuguse kraade kohta ootamatu alandlikkusega: „Viige mind Sakku tagasi, mul on õudne pohmakas … Siis näitan ka Leena kodu ära. Las ta ise seletab.”

„Kui sa juba selles vanuses pohmelliga hädas oled, mis sust siis hiljem saab,” ärritus Helle.

„Aga vähemalt narkotsist olen ma puhas.”

Marko kõõritas küsivalt Pireti poole. Paarimees noogutas ning uurija lubas armulikult: „Olgu pealegi, aga vaata ette … Ja uurimise huvides võime sind veel uuesti üle kuulata. Konstaabel sõidutab sind koos Hellega otse treppi.” Seejärel pöördus Marko kohaliku korravalvuri poole: „Sa vestle viivitamatult Leenaga ja kanna tulemustest kohe ette! Toksi mu telefoninumber oma mobiili.”

Tarmo noogutas asjalikult ja kiirustas auto poole.

„Oodake!” hõikas Piret. „Sa, Erki, näita mulle kaardilt, kus te eile pidutsesite ja kus selle papi telk asub.”

Marko tänas sellal Hellet, lugedes talle ühtlasi sõnad peale – et ta lehes esialgu mitte midagi ei avaldaks ja et ta hiljemgi kõik seda juhtumit kirjeldavad artiklid enne ilmumist neile lugeda annaks. Säärane nõue vallandas ägeda protesti, kuid teised autos juba ootasid. Juht andis kärsitult signaali ja vaidlus jäi esialgu pooleli.

„Lähme otsime nüüd tolle telkija üles,” lausus Piret. „Ehk on mees veel seal.”

„Nii teemegi. Siin on sündmuspaiga läbikammimisega hulk rahvast ametis, eks varsti hüppame taas siit läbi.”

„Jah, vahemaa on napilt kilomeeter.”

„Selge – seega siinsamas. Oma teadmisi me tolle piiluja ees muidugi ei paljasta.”

„Loomulikult mitte!” nõustus Piret.