Читать книгу Tiivuline tunnistaja - Eet Tuule - Страница 4

Metsa, raielankide, võsastuvate lagendike ja kidura lepiku kohal lendavad rongad jälgisid nende all laiuvat maastikku. Kunagisel heinamaal pidas edutut hiirejahti näljane rebane. Väikeses haavikus suundus emapõder koos vasikaga heinamaa serva rajatud söödaplatsi poole. Kasenoorendikust liikuma hakanud metskitsedel oli ilmselt sama eesmärk. Kaugemal ukerdas lumehangedes vaevaliselt üksik inimene.

Kesktalvisel ajal kohtas neid kahtlasi kahejalgseid siinses paigas harva. Ainult toda platsi, kuhu nad igasugust toidukraami välja panid, külastati aeg-ajalt. Loomad ja linnud olid seal aga peaaegu pidevalt kohal. Vaatamata sellele, et nii mõnigi metsaasukas oli kõhutäie eest oma ainsa kasukaga tasunud …

See inimene näis aga hoopis mujale suunduvat. Esimene kaaren vaid kraaksatas lühidalt ja rongapaar lendas endises sihis edasi.

Ronkade vaatevälja sattunud Urmas Rohtla oli aga sunnitud hinge tõmbama. Ise küll kogenud loodusemees, ent sedapuhku oli ta oma jõudu üle hinnanud. Lund oli maas oma veerand meetrit ja enne lepavõsa läks käimine eriti vaevaliseks, sest tihketest tuisuvaaludest andis läbi sumbata. Noorte kuuskede vahele olid tuisukeerised aga üllatavalt sügava hange kokku mätsinud. Talv on siin on oma väge näidanud. Minna on veel vähemalt kilomeeter, aga olen juba võhmal, arutles taat omaette. Tõmban pisut hinge ja kõmbin siis edasi, otsustas ta. Saatis silmadega rongapaari, vaatles binokliga söödaplatsi suunas sammuvaid metskitsi ja jäi loodust imetlema.

Ilm oli ilus: seitse-kaheksa külmapügalat, tuul oli metsa varjus peaaegu olematu ning lumehelbeid hõljus taevast aina juurde. Varahommikune uduvine oli hajudes ka peened kaseoksad ja isegi kulurohu härmatisega ehtinud … Ehttalvine idüll!

Säärast kargust ja silmailu polnud viimased aastad ju kuigi heldelt pakkunud. Seda enam oli Urmase rahutu hing teda kunagistele noorusradadele meelitanud. Kindlasti oli tänane retk teatud määral ka jõuprooviks – vana linnumees soovis oma füüsilist võimekust testida. Muidugi üksi, sest milleks oma mannetust teistele näidata!

Ent tegelikult oli Urmase tänasel matkal palju tähtsam eesmärk: vaar- ja vanaisa kauaaegse eluaseme külastamine. Mis sest, et Hundisoo talust olid alles jäänud vaid kivihunnik ja suur õunapuu.

„Kedagi ega midagi ei tohi unustada,” oli vanaisa kunagi ammu-ammu talle – lokkispäisele poisipõnnile – esivanemate kohta öelnud. Nüüd saab toonane põngerjas mõne päeva pärast juba 73-aastaseks, aga ta pole vanaisa õpetussõnu unustanud. Ja oli igal aastal ka Hundisool ära käinud. Seda kaasaja kiuste, mil paljud noored said oma kasinates oludes elavate vanemate unustamisega edukalt hakkama.

Täna oli Urmasel põhjust aga veelgi enam, sest 29. jaanuaril möödus tema vanaisa sünnist täpselt 125 aastat. Meeletult pikk ajavahemik, pidi ta tahtmatult tunnistama. Urmas ajas oma pika vimmas kogu sirgu ja hingas sügavalt sisse. Seda puhast õhku võiks hea raha eest linnarahvale apteekides müüa – siis poleks neil tablette neelata vaja. Taat kujutles end õhuga äri tegemas ja ta nägu kiskus veel rohkem naerule.

Kilav mobiilihelin lõikas nagu kreissaega kõrvadest läbi. Urmas võpatas. Haaras telefoni ja katkestas kõne, ent nii looduse pühalik vaikus kui ka tema mõtisklused olid juba rikutud. Rahurikkujale ei läinud aga korda, et praegusel hetkel ei soovitud tundmatule numbrile vastata, ja ta helistas kohe uuesti.

Veendunud, et helistaja ei jäta jonni, taat seekord vastas.

„Räägin ma Urmas Rohtlaga?” küsis keegi veidi tuttava häälega. „Sama mehega, kelle kätte Liivanõmme jahimehed surnud merikotka andsid? Nädal tagasi.”

Vist too kitsehabemega jahimees, meenus Urmasele. „Te ei eksi – mina see olen.”

„Vabandage, et ma teid tülitan, aga Alliku Ruudi nägi aknast kedagi Liivanõmme metsa poole minemas. Meil on loomade toitmisplatsi lähikonnas paar salakütti tegutsemas, seepärast hoiame silmad lahti. Ruudi arvas, et see olete teie. Kui nii, siis jääb meie süda rahule. Ega te ei pahanda?”

„Ei, muidugi mitte!” muheles Urmas. „Naabrivalve on ju väga kiiduväärne ettevõtmine.”

„Tore kuulda. Ega te abi ei vaja?”

„Loodan ise hakkama saada. Tulin lihtsalt oma noorust meelde tuletama – siinne maastik on õnneks veel endine.”

„Meeldivat matka siis! Ega meie kotka surma põhjust pole veel kindlaks tehtud?”

„Ei, nii kähku need asjad ikka ei käi. Kui tulemused käes, annan ilmtingimata teada.”

„Jaksu siis!”

„Täna läheb seda tõesti vaja,” naeris Urmas. Kitsehabe mökitas kaasa ja lõpetas kõne.

Huvitav, tundus otsekui kontrollimisena. Ega ometi ka mind kahtlusaluseks ei peeta?

Urmas kehitas nõutult õlgu ja hakkas lumes edasi sumpama. Sihiks võttis ta muidugi igivana õunapuu.

Kui Urmas paar tundi hiljem mõisapargi serva jäetud auto juurde jõudis, oli ta rampväsinud, ent meeldivatest muljetest küllastunud. Eriti ergutavalt mõjus talle tetrede nägemine. Pilt oli nii meeldiv, et Urmas unustas end ligi viieks minutiks kaskedel toituvaid linde jälgima.

Kokku kakskümmend kaks tedrekukke – ammu pole enam nii suurt seltsingut näinud, muheles ta mõnuga. Jah, möödas on need ajad, mil ka poole suuremad parved olid talvekuudel kodukandis igapäevane nähtus.

Vaevalt sai Urmas Volvosse istuda, kui telefon uuesti ellu ärkas.

„Mis pagana päev see täna küll on,” kirus viimasel ajal erakuna elav ja väheste kontaktidega harjunud pensionär vaikselt omaette.

Sedapuhku oli helistajaks tema üleaedne. „Oled sa praegu Uuemõisast kaugel?” küsis Sääse Einar ilma sissejuhatuseta.

„Küllaltki, olen metsas. Mis siis?”

„Kui kiiresti sa koju tulla saad?”

Urmas tundis, kuidas ärevus vägisi põue puges. „Oma kolmveerand tundi kulub ära. Kas juhtus midagi?”

„Eriti hullu küll mitte,” alustas naaber, pausi ajal ilmselt sõnu valides, „aga sinu majja murti vist jälle sisse.”

„Mida kuradit!” pääses Urmasel tahtmatult üle huulte. Ta süda hakkas algul pööraselt kloppima ning seejärel pitsitas rinda terav valusööst. Kas tõesti infarkt? ehmus mees ja jäi hirmuga uut valuhoogu ootama. Seda õnneks ei järgnenud, ainult et otsaesine oli otsekui iseenesest higiseks tõmbunud.

Siis kuulis ta telefonis naabripapi pabistavat häält: „Urmas, kuhu sa kadusid? On sinuga ikka kõik korras?”

„Nüüd vist juba on,” kohmas ta vastuseks. „On seal midagi väga halvasti?”

„Nähtavasti mitte, sest just siis tuli Urve linnast meile toidumoona tooma. Nägi neid pätte sinu lauaarvutit tassimas ja andis pikalt Mazda signaali. Selle üürgamise peale jooksin ka mina trepile,” kõhistas Einar vaikselt naerda.

„Viisid nad arvuti minema?” karjus Urmas telefoni, rinnus uut torget tundes.

„Õnneks ei, viskasid lumme ja kupatasid oma käulaga minema. Muidu näib kõik muu korras olevat, aga koeraga on natuke sant lugu. Sul see tõpratohter hea tuttav, ehk helistaksid talle.”„MisTerrigaon?Haavatud?”

„Seda kindlasti mitte – uimastatud või mürgitatud.”

„Aitäh sulle! Kohe helistan ja siis asun tagasiteele. Ega te politseid ei kutsunud?”

„Ei jõudnud veel,” vastas Einar vabandavalt.

„Pole viga, teen seda ise.”

Urmas oli oma tavalise rahuliku oleku tagasi saanud ja asus tegutsema: helistas esmalt veterinaarile ning seejärel eelmisest aastast tuttavale kriminaalpolitsei uurijale Piret Vellistele. Neiu võttis kõne kohe vastu, tundis ta ära ja teatas pärast paari lauset:

„Õnneks oleme hetkel vabad ja tuleme kohe! Ole kodus ja ära sa enne meie saabumist majja sisene.”

„Selge.”

Kui Urmas koduhoovi keeras, askeldas naaberkülas elav loomaarst juba kuudi ees sirakil maas lebava koera juures.

Tralla Mait oli temast ligi paarkümmend aastat noorem, kuid mehed olid juba aastaid head tuttavad, sest ka Mait oli hingelt suur loodusesõber. Tema vennatütar Triin oli aga oma noorusele vaatamata linnuklubi üks asjalikumaid liikmeid.

„Hea, et õigel ajal jaole saime,” ennetas Mait Urmase sõnatut küsimust. „Koer on mingi närvigaasiga rivist välja viidud. Kahjustatud on eelkõige tundlikud silmad ja nina. Eeldatavasti toibub ta homseks täielikult. Abi hilinemise korral oleks see lugu võinud aga traagiliselt lõppeda. Nüüd jõudsin talle veel süsti teha. Homme hommikul tulen teda uuesti vaatama, praegu pean aga väljakutsele minema. Ma ei usu, et Terri seisund peaks uuesti halvenema, aga kui see siiski juhtub, siis helista.”

Urmas noogutas ja surus sõnatult omakandimehe kätt.

„Homseni!” hõikas Mait ja kiirustas maasturi juurde.

Kasesalu peremees vaatas nõutu pilguga hoovis ringi. Peas aga kummitas üksainus mõte: see ei saa juhus olla – politseikomissari sügisel lausutud sõnad olid teoks saanud …

Juba nii ruttu?

„Mis me siin õues külmetame, lähme parem tuppa,” muutus Einar kärsituks. „Vaatame, mida need reod korda saatsid.”

Urmas kõõritas tema kõrval jalgu trampiva ja uudishimust pakatava mehenässi poole ning muigas – naabrimehe juuresoleku oli ta sootuks unustanud!

„Ole sa meheks!” tänas ta Einarit veel kord ning selgitas:

„Enne politsei saabumist minu juurde minna ei saa – mitte kuhugi ei tohi ühtegi jälge jätta.”

„Kas siia ka mitte?” ehmus mõnikord väheke lihtsameelne Einar oma jalgealust vahtides.

„Sinu poolt juba kinnitallatud lumel lase aga käia,” hakkas Urmas tahtmatult naerma.

Pühkis mul vähemalt korraks muremõtted peast. „Mine koju, rüüpa kuuma kohvi – saad sooja.”

„Kas sa ei tule?”

„Praegu mitte, ma ootan politsei pigem siinsamas ära. Nad on juba teel. Pärast tuleme niikuinii ka sinu juurde.”

„Oled sa kindel?”

„Raudselt! Sinu käest tahetakse ju iga viimast kui pisiasja teada saada.”

„Arvad või?”

„Otse loomulikult! Mine ja püüa kõike nähtut meelde tuletada – sinust võib igatahes palju kasu olla.”

„Igatahes,” kordas Sääse vana kajana ja Urmas pani tähele, kuidas üleaedse külmast sinine ninaots elevusest roosaks tõmbus.

„Ja ütle Urvele, et oodaku ka tema enne ärasõitu korrakaitsjad ära. Praegu on tal toimunu värskelt meeles.”

„Aga Urvel on alati hirmus kiire.”

„Seekord ei tohi olla. Selge?”

„Selge pilt. Ma siis lippan.”

Ja läinud ta oligi. Ainult et lippamise asemel Sääse taat pigem luukas, aga peaasi, et vaim oli valmis. Mine sa tea, võibolla suudab ta tõesti mingit olulist seika meenutada – Einaril on tegelikult väga hea tähelepanuvõime. Muidugi siis, kui huvi on, ent seekord kindlasti on. Seda enam, et ka kuulajad on tal kindlasti garanteeritud!

Pakane oli vist ka Urmase kontidesse roninud, sest teda raputasid külmavärinad. Ent siis mees mõistis: küllap see oli šokk, mis pärast esimest ehmatust ja sellele järgnenud tegutsemist teda alles nüüd tabas. Eks omajagu aitas kaasa ka pealesunnitud tegevusetus.

Niipaljukest Urmas endale siiski lubas, et tõstis upakil lumes lebava arvuti kinnastatud kätega ettevaatlikult püstiasendisse. Selle toimingu juures märkas ta sealsamas lumme pressitud taskurätikut. Vähemalt suuruse järgi otsustades oli see meeste oma ja tal endal säärast kahvatusinist igatahes ei olnud. Samas avastas ta rätikul rohkesti pruune plekke.

See on ju veri, taipas Urmas viimaks ja ühtäkki sai Kasesalu peremees sotti, mis tema õue peal toimunud oli.

Tema koer Terri oli kusagil vargsi varitsenud ning siis võõraid rünnates ühte varast käest hammustanud. Seejärel oli kurjategija ustava majavalvuri gaasiga uimastanud. Kuid ka sissemurdjad ise olid sunnitud kohe jalga laskma, sest sellal külatänavale keeranud Sääse Urve andis pikalt signaali, mispeale ka Einar kohe trepile jooksis.

Väga napp mäng oli, võdistas Urmas õlgu, aga vähemalt õnneliku lõpuga. Peaasi et koer paraneks!

Urmas läks Terri juurde ning silitas vapralt kodu kaitsnud looma. Seejärel tõi kuurist oma igivana mantli ja laotas selle loomale peale. Mõtles, mida veel teha saaks. Õige, Taivot on vaja igaks juhuks hoiatada!

Teesalu Taivo oli temast ligi 30 aastat noorem, ent sellele vaatamata sidus neid kauaaegne sõprus – kunagi oli ta Taivo oma käealuseks võtnud ja loodusehuvilise poisi kustumatu linnuhuviga nakatanud. Nüüd teenis vahepeal ka bioloogia ja loodusõpetuse õpetajana koolis tunde andnud mees oma igapäevast leiba vabakutselise ornitoloogina. Muide, ka Urmas ise oli pärast ministeeriumist ja keskkonnaametist töölt lahkumist mõnda aega vabakutselise projektikeskset eluviisi harrastanud.

Urmase õnneks elas Taivo Uuemõisast vaid paarikümneminutilise autosõidu kaugusel Põlde külas. Tänu sellele kohtusid mehed regulaarselt siiamaani. Eelmisel aastal linnuhuviliste kogukonnas toimunud ebameeldivad sündmused liitsid neid kahte varasemast veelgi enam. Kolmandana kuulus nende vennaskonda ka ornitoloog Timo Tinnuri, kuid tema elas kaugemal, Vallaveres, ja oli ka Taivost seitse-kaheksa aastat noorem. Sestap pidas taat Timot pigem nooreks kolleegiks, mitte aga südamesõbraks.

Kui Taivo Urmaselt ebameeldivat uudist kuulis, oli tema esialgne hea tuju silmapilk kadunud.

„Kahtlustad sa, et sissemurdmisel võib olla seos mulluse kriminaalse looga?” küsis sõber ärevil häälega.

„Momendil näib küll kõik sellele viitavat.”

„Sellisel juhul peaksid juhtumist nähtavasti kohe ka meie kriminaalpolitsei uurijatele teatama. Pidasin silmas muidugi Markot ja Piretit.”

„Seda ma tegingi. Nad on juba siiapoole teel.”

„Väga hea,” elavnes Taivo. „Mida need varganäod pihta panid?”

„Ei oska öelda – pole majas veel olnud. Ootan uurijaid õues.”

„Õige jah! Anna siis teada, nii kui midagi selgunud on. Või peaksin ehk sinu juurde tulema?”

„Arvan küll. Kui võimalik, siis tule – oleks kindlam, kui me oma jutud ilma telefonita aetud saaksime. Kus sa praegu oled?”

„Hetkel istun koos Elleniga köögis. Ka Liis tuli maale talvist loodust nautima. Pidasime parajasti plaani, mida ette võtta.”

„Säärasel juhul ärge nüüd küll ühist puhkepäeva ära rikkuge. Paljukest teil neid on.”

„Oota paar minutit.”

Ning Urmas kuulis, kuidas Põlde küla Nurmiku talus midagi arutati. Seejärel pöördus Taivo taas tema poole:

„Nagu vist isegi aimasid, pidasime siin lühikest sõjanõu ning otsus on ühine: koos puhata jõuame me veel küll ja küll, aga praegu on vaja otsekohe sinu juurde sõita. Nad mõlemad said meie mulluste jamade pärast samuti kannatada ning uusi hirmu- ja murepäevi kumbki neist uuesti üle elada ei sooviks. Seega lähen panen Subarule hääled sisse.”

„Tore!” ohkas taat kergendatult.