Читать книгу Tiivuline tunnistaja - Eet Tuule - Страница 5

Vaevalt sai Urmas Rohtla mobiili käest ära panna, kui ta piki teed lähenevat politseiautot nägi. Olidki vanad tuttavad – Eesti Keskkriminaalpolitsei Põhja prefektuuri vanemuurija Marko Tammik ja uurija Piret Velliste. Mõlemad olid nii talle kui ka Taivole mullu meeldima hakanud. Asjalikud ja südamlikud korrakaitsjad. Oleks selliseid vaid rohkem!

Esimesena kargas Škodast välja teadagi Piret.

„Tere, Urmas! Pakud meile siis jälle tööd ja leiba.”

„Paistab sedasi jah,” vastas Urmas, samal ajal Marko kätt surudes. „Säärane kahtlus igatahes on. Majas saab pilt arvatavasti selgemaks.”

„Sinna pääsemisega peame väheke ootama,” hõikas nüüdsama lühikõne lõpetanud Piret vahele. „Elina jõuab oma kambaga Uuemõisa umbes poole tunni pärast.”

„Kas toosama koloriitne kuju, kes ka eelmisel suvel mul siin ringi müttas?” küsis Kasesalu talu peremees muiates.

„Toosama,” naeris Marko. „Kas ta ehmatas sind siis ära?”

„Esiotsa jah,” pupsus taat kaasa naerda, aga tõsines kohe, sest tähelepanelik neiu oli midagi märganud:

„Kuule, kes sul seal selle pruuni mantli alla lamab?”

„Minu koer.”

„Või sihukesed lood koguni,” süngestus ka Piret. „Surnud?”

„Eluvaim peaks ikka sees olema.”

„Oled sa kindel?”

„Loomaarst elab õnneks naaberkülas. Käis juba siin, vaatas Terri üle. Tegi süsti ja käskis koera pärast tuppa viia.”

„Selge see,” lausus Marko. „Räägi! Vii meid kõige olulisemaga kurssi.”

„Kurb, et me veel sinu tee- ja kohvivarude juurde ei pääse!” kahetses neiu kavala näoga.

„Hiljem pääsed,” muigas Urmas. „Praegu aga lähme kuni kriminalistide saabumiseni üleaedsete juurde. Nad on sündmuse tunnistajad. Peretütar ootab teid – tal on vaja linna sõita. Tema isal aga keel kindlasti juba sügeleb suus.”

„On ta suur jutupaunik?” grimassitas meespolitseinik nägu.

„Harju keskmine.”

„Mille eest sa, Urmas, meid siis karistad?” lõmpsis Marko edasi.

„Siis on mul ehk teie Elinale midagi vastu panna,” suutis Urmas muremõtted korrakski unustada.

„On su naaber siis Elina vääriline?” itsitas Piret.

„Vaevalt küll,” muigas Marko, „aga ole Piretiga ettevaatlik – ta on Elina parim sõbranna.”

„Tõsi ka või?” tegi Urmas suured silmad.

„Tundub sedasi küll,” lausus Piret napilt. Ent ega rohkem poleks nendevahelisi suhteid selgitada saanudki, sest Sääse Einar kiirustas trepile. Naabritaat tahtis ohjad enda kätte haarata, aga Marko pani Sääse papi kohe paika ja nii sai Urve oma jutu enne rahulikult ära rääkida. Urmase jaoks peretütre ja vahepealsest solvumisest üle saanud Einari küsitlus midagi uut juurde ei lisanud, kuid uurijad said need ütlused vähemalt salvestatud.

Kahjuks olid mõlemad vaid lõppvaatuse tunnistajateks. Einar oli veidi varem siiski Terri haukumist ja kiljumist nagu kuulnud, ent see oli ka kõik. Kui ta trepile kiirustas, lebas koer igatahes juba külili maas.

„Kahju, et sa kurjategijate saabumist tähele ei pannud,” ohkas Piret mikrofoni kinni pannes.

„Aga võib-olla pani Helmi midagi tähele?” haaras Sääse Einar õlekõrrest.

„Kes see Helmi teil on?” elavnes Marko.

„Minu naine,” selgitas papi nohisedes. „Ta kukkus sügisel õunu korjates nii sandisti, et jäi voodihaigeks. Nüüd liigub ka ratastooliga ringi, aga tema toa aken on teisele poole.”

„Kuidas saab õunu korjates ennast nii rängalt vigastada?” imestas Piret.

„Tahtis ladvaõunu kätte saada ja redelilt kukkus. Ülekaaluline, nagu ta on,” torises piitspeenike elukaaslane pahuralt.

„Küsida ju ikka võib,” arvas Urmas.

Ja selgus, et sellest oli kasugi, sest Helmi oli just õigel ajal aknast välja vaadanud.

„Silmad olid lugemisest valusaks läinud ja ma vaatasin vahelduseks aknast välja. Kasvõi tihaste pärast – neid toidumajas askeldavaid linnukesi võib ju lõpmatuseni vahtida. Siis ma neid tegelasi nägingi. Pidasid Urmase kuuseheki taga kinni ja tulid autost välja. Üks mees uuris ümbrust, teine helistas kuhugi. Viipas siis pikema selli auto juurde tagasi ja nad sõitsid Kasesalu hoovi.

Minu arvates oli Urmas kodus ja seepärast ma nähtust ei rääkinud. Vanamees mul niikuinii kõva kuulmisega, ja ma olen lõputust karjumisest ammuilma tüdinenud.”

Urmasel vilksatas aga üks mõte peast läbi ja ta küsis:

„Ega sa, Helmi, kogemata kellaaega ei tea?”

„Juhuslikult teangi.” Üle näo valguv lai naeratus muutis vaevatud olekuga vana naise kümme aastat nooremaks. „Mulle meenus, et on vist aeg rohtu võtta ja vaatasin kella. See näitas täpselt pool üksteist.”

„Aitäh, sellest võib abi olla,” tänas Urmas, „sest just siis mulle helistati.”

„Lähme õue, töö ootab,” kiirustas vanemuurija vestlust lõpetama.

Piret tänas pererahvast, suutes vaid patuga pooleks tõsine olla.

„Mille peale sa jälle itsitad?” torises Marko.

„On sel taadil ikka jutujooks,” naeris neiu nüüd juba avalikult.

„Jah, oleks ta vähemalt asjalik, aga vahutab mis hirmus,” nõustus Marko. „Temal juba suud kinni ei pane.” Selle hinnangu peale Urmas turtsatas. „Ja mis sinul, kannatanul, hakkas?”

„Mina hiljuti just sellesama sõnaga tal suu lukku paningi.”

„Ei mõika.”

„Ütlesin, et räägi asjast, ära vahuta! Taat aga laterdas muudkui edasi. Ja siis ma talle käratasin.”

„Mida?” muutus Piret uudishimulikuks.

„„Selle vahuga, mida sa, Einar, praegu suust välja ajad, võiksid minu kartulimaa kinni katta.” Ja kujutage ette, Einar solvus. Keeras nohisedes selja ja tegi minekut.”

Kriminalistid saabusid muidugi täpselt siis, kui nad Urmase jutu peale vaikselt naerda kõkutasid. Halb ajastus, mis muud.

Autost kummipallina välja karanud kriminalistide pealik ei jätnud seda loomulikult ära märkimata:

„No muidugi, meie tormame appi nii et tuli takus, aga nendel siin lõbu laialt,” teatas Elina ilmse mõnuga. Urmas märkas, kuidas kogukas Marko abipaluva pilgu kleenukese Pireti poole saatis.

„Oota veidi,” alustas Piret, ent energiast pakatav Elina pöördus juba Urmase poole:

„Ja mida sina siin muigad?”

Kasesalu talu peremees takseeris keskealist, meeldivalt vormikat ja ütlemata kena naist, ja tal lõppesid äkitselt sõnad otsa.

„No mida sa jõllitad, ega ma kohtutäitur pole!” purskas Elina naerma, ent üllatas Urmast siis kohe uuesti: „Tere siis kah! Kas said oma vaatluspäevikud kätte?”

On sel naisel alles mälu!

„Ei veel,” poetas ta moka otsast.

„Ikka veel kadunud?” imestas Elina ja valis oma järjekordseks ohvriks noore sõbranna:

„Piret, milles asi? Ma ei tunne teid ära.”

„Keeruline juhtum,” selgitas blond kaunitar. „Väga võimalik, et just praegu see stoori siin jätkub.”

„Või siuksed lood koguni!” lausus Elina mõtlikuks muutudes. Kiikas siis hoovis ringi ning küsis: „Kes seal riiete alla lamab?”

„Urmase koer.”

Elina kortsutas kulmu. „Tapetud?”

„Veterinaar andis elulootust,” poetas Urmas.

„Oleks kena!” ohkas temperamentne naine südamest ja muutus jalamaid ülimalt asjalikuks.

„Mis siin ülepea toimus ja kust me alustame? Marko!”

Õues võeti kohe vaatluse alla varaste auto rehvide jäljed ja sinna jäetud arvuti. Kaks meest jäid esialgu nendega tegelema. Verise taskurätiku oskusliku hoidmise eest sai Urmas Elina käest kiita. Siis tehti kindlaks, et kõrvalhoonetega oli kõik korras.

Urmas ei lubanud Markol end abistada ja kandis vaese Terri ise kätel lauta. Heinasületäie peal oli koeral lammaste ja kanade kõrval palju hubasem puhata ja taastuda. Piret tõi esialgu veel poolteadvusetus olekus viibivale Terrile ka veenõu kõrvale.

„Kui koer toibub, on tal kindlasti metsik janu,” selgitas ta veendunult.

Maja välisuks oli robustselt lahti murtud.

„Ilmselt kasutati siin kahte sõrgkangi,” lausus Tom, kongus ninaga vibalik mees. Elina noogutas nõusolevalt.

Ka Urmasele anti kilesussid jalga ja nad vaatasid mitmekesi kõik ruumid ukse vahelt üle. Pilt oli troostitu. Isegi magamistuba oli segamini pööratud, mis siis veel elutoast või töökabinetist rääkida! Kirjutuslaua lukud olid lõhutud, sahtlite sisu pahupidi pööratud või põrandale valatud. Kapist riided põrandale loobitud …

Urmas vaatas seda barbaarsust tuima näoga pealt ning talle tundus, et siin olid mingid ebamaised elajad märatsenud. Lühidalt öeldes: tema kodu ehk pühakoda oli rüvetatud …

Ühtäkki mattis hinge, pea hakkas ringi käima, toaseinad mattusid paksu uttu ja ta varises põrandale.

Kui Urmas silmad avas ja ümbrust tajuma hakkas, nägi ta enda kohale kummardunud nägusid, kusjuures sõbra oma oli kõige lähemal.

Taivo ei saa ju siin olla, ehmus Urmas ära ja kaotas taas korraks teadvuse. Keegi piserdas talle külma vett näkku ja reaalsus tuli tasapisi tagasi. Nii meenus talle, et Taivo lubas ennist Uuemõisa poole sõitma hakata – küllap ta jõudis siis vahepeal pärale.

„Kus su tabletid on?” küsis sõbra nägu Taivo häälega ja Urmas virgus lõplikult.

„Mul pole neid vaja,” püüdis lamaja vastu vaielda – oli ta ju tablettide põhimõtteline vastane.

„Ära vaidle, praegu pead sa vähemalt ühe võtma. Kus need on?”

„Köögikapi vasakpoolses sahtlis. Väikses punase korgiga purgis.”

Hetke pärast oli Taivo ravimipurgi ja veekruusiga tagasi.

„Kas need?” küsis pedantselt täpne mees igaks juhuks üle. Urmas noogutas ja neelas rohu kuulekalt alla.

„Võib-olla peaks arsti kutsuma?” küsis Piret murelikult.

„Mitte mingil juhul!” vaidles Urmas nii ägedalt vastu, et kõik kergendatult naerma purskasid.

„Kui mees nii häälekalt vastu vaidleb, siis pole tal häda midagi,” langetas Marko otsuse. „Istu nüüd natuke aega vagusi. Me vaatame seni ringi nii palju, kui Elina lubab. Seejärel katsume koos mõistatada, kuidas need tüübid julgesid siin nii kaua laamendada – nagu oleksid teadnud, et sa niipea koju ei jõua.”

„See küsimus vaevab mind ennastki.”

„Seda enam püüa meenutada, kellega sa neil päevil suhtlesid ja mida rääkisid.”

Taivost selle mõttetegevuse juures esmalt suurt abi polnud, ent ikkagi aitas ta Urmase otsa peale.

„Kuule, aga nädal tagasi käisid sa Liivanõmmel tolle surnud merikotka järel, mille jahimehed olid ulukite söödaplatsi juurest leidnud.”

„No ja siis?”

„Ehk tuli sinu tänaseks planeeritud retk siis kuidagi jutuks? Ise sa räägid, et sel nädalal oled vaid üksikute inimestega suhelnud.”

Urmas laksas pihuga endale oimukohta. „No ütle lolli! Enne uurijate saabumist ma ise selle peale juba mõtlesin, aga näe – unustasin ära!”

„Mõni ime selle jama juures.”

„Nojah, ja täna umbes samal ajal, kui pätid Kasesalu talu juurde jõudsid, helistas üks kitsehabe ja ajas mulle täielikku pada. Alles nüüd taipan, et too tüüp peilis välja, kus ma parajasti asun ja kas ma ikka tõepoolest oma esivanemate taluaseme juurde lähen.”

„Kas tookord kotka üleandmise päeval viibis veel keegi jutuajamise juures?” uuris Marko.

„Jah, üks loodusfotograaf, kes sealse söödaplatsi rajakaamera abil originaalseid linnu- ja loomapilte jahib.”

„Said siis sellele salapärasele tegelasele viimaks jälile?” üllatus Taivo.

„Sain,” kinnitas Urmas, „Arva ära, kes too tüüp on?”

„Kust ma peaksin seda teadma.”

„Sina oled teda igatahes varem näinud.”

„Mina, millal?”

„Eelmisel suvel. Tol Napa Terje poolt korraldatud soolaleivapeol, kust need jamad meil peale hakkasid … Üks sel Salajõe küla labrakal osalenud Terje mehe sõpradest.”

„Sten Keskküla sõpradest?”

„Just-just,” kinnitas Urmas hasartselt. „Oota, kohe ütlen ka nime … Madis Kasak.”

„Üks neist semudest oli Madis küll,” meenus Taivole.

„Arvate siis, et ring sulgus?” küsis Piret.

„Igatahes!” oli Urmas kindel. „Too tüüp küsis, kas ma seal kandis sageli ringi liigun. Ja mina loll kelkisin, et eks aeg-ajalt ikka ning mainisin, et näiteks 29. jaanuaril – seega täna – lähen kunagist Hundisoo taluaset külastama, sest minu vanaisa sündis seal täpselt 125 aastat tagasi.”

„Noh, siis võisid sissemurdjad oma aktsiooni kavandama hakata küll,” arutles Marko, „aga on sul aimu, mida nad otsisid?”

„Juhul, kui nad ikka needsamad päevikukütid olid,” täiendas Piret.

„Just nimelt. Me eeldame, et suvel siit pihta pandud vaatluspäevikutest pole endiselt ei kippu ega kõppu – muidu oleksid sa sellest meile teada andnud. Kokkulepe oli ju selline. Kas nii?”

„Loomulikult. Kogu mu aastakümnetepikkune töö asub endiselt ei tea kus. Või on hoopis hävitatud.”

„Viimast varianti me igatahes ei usu,” muigas Marko, „sest nendest loodetakse kunagi kasu saada.”

„Arvad?” tuli Kasesalu peremehele korraks nagu eluvaim sisse.

Vahepeal kohvi keetnud Piret asetas esimese tassi Urmase ette. Taat rüüpas ahnelt mitu suurt lonksu ning pihtis:

„Vastutasuks kohvi eest tunnistan üles, et lisaks viiele alles jäänud päevikule võivad mõned veel alles olla.”

Need sõnad kutsusid esile üleüldise jahmatuse.

„Sa pole sellest isegi mitte mulle rääkinud!” oli Taivo nördinud.

„Kummalisel kombel leidsin need alles paari nädala eest, aastavahetuse suurpuhastust tehes. Teadsin, et tuled kindlasti mu sünnipäevale ning andsin endale sõna, et vaatame need kolm päevikut koos üle – nii oleks kindlam. Võib-olla ongi Kuuse Pauli sõnum ikka veel minu käes? Hetkel kipun ma seda koguni arvama.”

„Jah, miks nad siis muidu sinu elamise täna segi pöörasid!” kinnitas Taivo.

Uurijad vahetasid pilke. „Meil pole aega pikalt siin olla,” teatas Marko. „Imestama paneb vaid sinu muretus, Urmas! Nüüd, mil pilt peaks selge olema, sedasi enam jätkata ei saa. Ja usaldus peab vastastikune olema. Eelmisel korral vedasid sa meid Signe varjamisega ninapidi. Ja nüüd võib meil uuesti kiireks minna.”

„See ei olnud tal pahasoovlik tegu,” tõttas sõber appi. „Mina olen igatahes nõus, et lappame need päevikud kasvõi kohe läbi. Isegi elamist võib hiljem korda seada.”

Urmas noogutas. Marko läks korraks veel Elina jutule, Piret aga uuris:

„Kus need kolm päevikut siis olid?”

„Need kolm lebasid mul samuti kirjutuslaual ja ma valasin neile kogemata kruusitäie kohvi peale. Läksin siis naise tuppa kaustikuid fööniga kuivatama. Vaevalt sain töö lõpetatud, kui tuli ärritatud Sääse papi mingi järjekordse probleemiga. Mõni päev hiljem viisid vargad aga päevikud minema ja need kolm unustasin ma sootuks. Sealt vanade ajakirjade vahelt need hiljuti lagedale tulidki. Müstika!”

„Loodame, et see oli õnnelik hajameelsus,” itsitas Piret.

„Oleks vaid nii!” ühmas Urmas.

Siis ilmus tagatoast uksele Marko. „Piret, purjed üles – meil on kohe minek!”

„Miks kohe?” tegi neiu suured silmad.

„Seks, et meil on komissar, kes alluvatele aeg-ajalt peapesu teeb.”

„Aga …”

„Läki!” kamandas vanemuurija. „Küll ma Vanale pärast selgitan. Teie aga jätkake otsinguid parooli leidmiseks ja andke tulemustest jalamaid teada. Nägudeni!”

Minut hiljem käivitas Piret juba Škodat.

„Hullumeelsed,” kommenteeris politseinike lahkumist jälginud Taivo, „aga mulle nad meeldivad!”

„Tead ju küll, et mulle samuti,” muigas Urmas. „Kas sööme enne suutäie või asume kohe päevikuid lappama?”

„Mina küll pistaksin meeleldi kõigepealt midagi hamba alla – meil magati täna hommikul kaua ja Ellen alles hakkas süüa tegema.”

Taat kõhistas vaikselt naerda ja läks külmiku juurde.

„Mul on hea meel, et sa just praegu siin oled.”