Читать книгу Tiivuline tunnistaja - Eet Tuule - Страница 6

Peatselt lahkusid ka kriminalistid ja sõbrad jäid kahekesi. Läksid kõigepealt Territ vaatama. Koer oli vahepeal õnneks peaaegu virgunud ja mehed tõid ta kööki. Terri niutsus tasakesi, lakkus isanda kätt ja suikus uuesti rahutusse unne.

„Mõrtsukad, aga mitte inimesed!” kirus Urmas. „Kuule, me pidime ju sööma. Tänase päeva puhul tahaks nagu midagi toekamat. Toon käntsaka sealiha, sa lõika sealt parajad viilud ja lööme need koos munadega pannile.”

„Kas paljuks ei lähe?” arvas Taivo, kes kippus talvekuudel kuidagi märkamatult tüsenema.

„Ei lähe: sina oled noor mees ja minulgi on praegu hundiisu.”

„Olgu siis pealegi. Tead, mul tekkis üks väike idee.”

„Noh, pajata!”

„Ma kutsun oma naised appi – seni kui meie päevikuid läbi vaatame, loovad nemad tasapisi majas korda.”

„Mida sa veel ei taha,” hakkas taat tõrelema. „Kas neil vabal päeval siis midagi muud teha ei ole!”

„Liis ja Ellen tunneksid sinu abistamisest ainult heameelt,” ei jätnud Taivo järele. „Seda, et nad mõlemad korraarmastajad on, peaksid juba ise teadma.”

„Seda nad on,” kõhistas Urmas naerda. „Tead, ma olen vist ikka tõesti vanaks jäänud – ei jaksa enam isegi vastu vaielda. Ja ometi algas see päev nii hästi …” Et sõbrale mitte vesiseks tõmbunud silmi näidata, keeras selja.

Taivo ei märganud õnneks midagi, sest vestles juba Elleniga. „Hakkavad varsti tulema,” teatas ta rõõmsalt. „Liis läheb pärast siit otse linna ja meie kahekesi oma Nurmikule tagasi.”

„Ole sa meheks!” tänas Urmas ja tuli külmiku juurest viinapudeliga tagasi. „Näe, panin enne külma. Võtame kumbki ühe pitsi – minu vanaisa mälestuseks. Täna möödub tema sünnist ju 125 aastat.”

„Aga ma pean pärast ju rooli taha istuma,” protesteeris Taivo.

„Jäta jutud! Tagasiteel istub sinna Ellen.”

Noorem muigas ja nad kummutasid isegi kaks pitsi, sest kumbki soovis esivanemate mälestuseks toosti öelda.

Kui Ellen ja Liis Kasesalu tallu jõudsid, olid mõningad eeltööd juba tehtud ja naised asusid pärast ahhetamist otsekohe koristama.

„Võib-olla soovid neid päevikuid siiski üksi sirvida?” usutles Taivo viimast korda.

„Kahekesi tunnen ennast rahulikumana, sest ühes neist kaustikutest võib tõesti mõistatuse võti peituda.”

„Märgid näitavad küll, et aardekütid pole paroolile seni veel jälile saanud – miks nad siis muidu siin kõik segamini pöörasid.”

„Just nimelt. Pealegi on keegi kindlasti taibanud, et osa minu päevikuid on puudu.”

„Jah, piisab ainuüksi sellest, et päevikud ajaliselt ritta panna – tühikud on kohe näha,” tabas ka Taivo asja tuuma.

„Võta sa see siniste kaantega oma kätte. Tolle suureformaadilise jätame viimaseks.”

Ja nad asusid vaikides lehthaaval pakse kladesid uurima. Naabertoas õhkkond nii rahulik ei olnud – Urmas igatahes kuulis, kuidas muna õpetas kana:

„Ema, sa asetasid raamatud valesti riiulisse tagasi. Urmasel on siin kindel süsteem.”

„Enda arvates pole ma siin midagi segi ajanud.”

„Need kaks on küll kõige ülemiselt riiulilt linnuraamatute vahele sattunud.”

„Seekord võib sul isegi õigus olla,” tunnistas Ellen vastumeelselt.

„Kas nad sageli sedasi maid jagavad?” küsis Urmas sosinal Teesalude pereisa käest.

„Eks aeg-ajalt tuleb ikka ette, aga lepivad ruttu ära.”

Ega Taivol nendega alati kerge pole, mõtles Urmas, aga ta näib praeguse eluga ülimalt rahul olevat. Signest on küll kahju, aga tema välismaale pagemine oli sellele suhete sasipuntrale kindlasti parim lahendus.

Niimoodi vaikselt nahistades möödus vist oma pool tundi. Siis märkas Urmas, et Taivo oli end üksisilmi ühte lehekülge põrnitsema unustanud.

„Puhkad silmi?” küsis ta nooremalt.

„Hoopiski mitte,” lausus Taivo imelikult tasase häälega. „Tule vaata, ma vist sattusingi millegi peale … See siin pole sinu käekiri.”

Urmas kargas nii tormakalt jalule, et tool kolinal põrandale paiskus. Hetk hiljem ilmus Elleni murelik nägu ukse vahele.

„Kas juhtus midagi?”

„Kohe näha, et medõde,” itsitas Liis ema selja taga.

„Juhtus küll, ent midagi hoopis põnevamat kui ühe vanamehe terviserike!”

„Tohoh, kas inimese tervis polegi enam tähtis?” tegi Ellen suured silmad.

„Loomulikult on, kuid momendil leidsime midagi märksa olulisemat – tollesama parooli, mida kurjategijad eelmisest suvest alates nii meeleheitlikult jahivad!” kuulutas Urmas pidulikult.

„Oled sa selles siis kindel?” usutles Taivo. „Mina siit peale süütu lause kahjuks küll midagi välja ei loe.”

„Nii see mõeldud oligi. Kadunud Paul oli lahtise mõistuse ja ülikiire mõtlemisega mees. Eks ta tänu sellele kurjategijate jõugu pealikuks kerkiski. Mäletad ju küll, mida kriminaalpolitsei komissar meile mõne kuu eest selle kamba lõpust ja nende pealiku – Pauli – hukkumisest rääkis.”

„Muidugi.”

„Siis mäletad minu jutust ka seda ainsat korda, kui meie vana semu – Paul Kuusk ehk uue nimega Peeter Kullaste – mul koos Signega siin külas käis?”

„Miks ma ei mäleta: oleme seda visiiti hiljem isekeskis arutanud.”

„Emps, lähme tööle tagasi,” muutus Liis kärsituks. „Siin läheb mokalaadaks, eks pärast kuuleme, milles asi. Enne ehk näitaksite seda sõnumit – kui see isegi ka meie ees saladus ei ole.”

„Mis sa nüüd!” pahandas Urmas ja lükkas keskelt avatud vaatluspäeviku neiule lähemale.

„Meil oleks palju koos meenutada. Kas mäletad näiteks seda lindu, kes meie ühisel välismaareisil meile kõige rohkem meeldis?” luges Liis valjusti ette.

„Ma ei saa mõhkugi aru,” teatas neiu. „Siin pole miskit muud kui killuke nostalgiat.”

„Selles see konks ongi,” taipas Taivo. „Ükski kõrvaline tegelane ei mõika midagi.”

„Just nimelt,” elavnes Urmas. „Juhtus aga sedasi, et nii kui nad meile tulid, siis Paulile helistati. See oli pikk ja ilmselt ärev kõne. Ta jättis mind Signega kööki vestlema, ise viibis aga oma pool tundi toas. Küllap ta jõudis siis ka läbi mõelda, mida päevikusse kirjutada.”

„Oli see kaustik siis talle kättesaadav?” usutles Ellen.

„Koostasin parajasti ühte lühiartiklit ja päevikuid oli kirjutuslaual üsna mitu tükki.”

Liis hakkas juba teise tuppa minema, ent siis meenus talle midagi: „Aga kuidas sa teadsid üldse oletada, et Paul sinna midagi kirjutas. Ja siis oleks ka Signe pidanud sellest teadlik olema. Ent Signe lappas ju ka papsi päevikuid. Ja Timo omad taheti samuti pihta panna.”

„Hüva,” ohkas taat. „Püüan lühidalt selgitada. Hiljemalt tolleks hetkeks olid Pauli rivaalid jälile jõudnud, et boss on suure varanduse kuhugi kõrvale toimetanud. Kindlasti oli teda ka hoiatatud või ähvardatud, sest Paul aimas, et pikka pidu tal enam pole. Seepärast paigutas Paul tolle aarde või nodi varakult kuhugi panka, juhtnöörid ja parooli jagas ta aga kolme isiku vahel ära. Olen kindel, et Kasesalu tallu tulles kavatses Paul oma muredest mulle põhjalikumalt rääkida. Rõhutan veel kord, et siin läks tal eriti kiireks, sest pärast kõnet lahkusid nad peaaegu kohe. Paul saatis Signe enne autosse ja hõikas mulle siis jooksu pealt, et kirjutas ühte päevikusse midagi.”

Urmasel oli suu kuivama hakanud ja ta rüüpas tassist teed. Taivo võttis sõbra jutujärje üle: „Seda teate te juba sügisest saati, et üks sõnum oli või on Signe käes, teine peaks asuma Verise Meeri valduses. Äsja leidsime aga kolmanda, mida nii visalt päevikutest otsiti. Nüüd pole aga enam kahtlustki, et kõige tähtsama lüli omanikuks on Urmas – ilma tema abita seda juba ära ei mõistata.”

„Aga mõlemad naised põgenesid ju välismaale?” oli tütar asjade seisuga hästi kursis.

„Sinna on praegu lihtne minna ja sealt sama kerge ka tagasi tulla. Pealegi jäi neil siia käsilasi, nii meie tuttavaid kui ka seni veel tundmatuid.”

„Kas nüüd on nad siis uuesti tegutsema asunud?” uuris Ellen kergelt väriseva häälega.

„Tõenäoliselt, ent seekord sai uurijaid otsekohe informeeritud,” rahustas Taivo abikaasat. „Ja natukese aja eest leidsime kolmanda sõnumi ka üles.” Vaatas siis üksisilmi Pauli viimset teadet põrnitsevat sõpra ja küsis: „Urmas, sa ikka suudad sellest sõnumist koodi üles leida?”

„Arvan, et juba tean.”

„Emps, lähme oma töö juurde,” muutus Liis rahutuks. „Meile piisab senisestki teadmisest.”

Ja nad lahkusid rutakalt. Taivo muigas, ent lausus seejärel:

„Võib-olla nii ongi õigem, et mida vähem nad teavad, seda parem.”

„Ega see asi nüüd nii hull ka pole,” ühmas Urmas, „aga mine sa tea, kes neid pinnima võib hakata.” Uuris siis sõbra näoilmet ning lisas:

„Meie ainsaks ühiseks väljamaareisiks jäi ekskursioon Soome. Hulkusime metsikute matkajatena nädal aega sealses looduses ringi. Kui Eestisse naasime, olime sääskede poolt verest tühjaks imetud, aga muljetest see-eest tulvil. Pärast arutasime seda sõitu veel paaril-kolmel korral, kusjuures kõige suurema elamuse pakkunud linnuks osutus üllatuslikult, kuid üksmeelselt laanenäär.”

„See pasknääri sugulane, Eestis haruldane eksikülaline?”

„Toosama. Meile too tarmukas lind tõesti meeldis.”

„Liiga lihtne nimi,” kahtles Taivo.

„Ära unusta tema ladinakeelset nimetust: Perisoreusinfaustus.”

„Kõva vend: sul on see koguni peas!” imestas Taivo. „Minul näiteks mitte, sest vajadus puudub – selle liigiga kokkupuuteid ju pole. Mis me nüüd siis ette võtame? Peaksime oma leiust nagu uurijatele teatama.”

Aga ta jäi oma ettepanekuga hiljaks, sest Urmas valis juba numbrit.

„Väga hea!” rõõmustas Marko. „Meil ongi Vana juurde kohvile minek. Vastutasuks torkame talle selle piraka kondi hambusse. Tundub, et keegi teie tutvusringkonnast on kannatust kaotamas ja nad võivad lähiajal pagan teab mida ette võtta. Me arutame veel seda asja, teie aga olge valvel.”

Teesalud lahkusid Uuemõisast õhtupimeduses: Liis oma beeži Kiaga otse linna ja tema isa-ema Subaruga Põlde külla.

„Sa, Urmas, paku talle mõni teine kordki kärakat, siis lubatakse ka mind selle auto rooli taha – muidu unustan linnamaasturiga sõitmise mõnud sootuks ära,” nokkis Ellen meeste kallal, kui rooli taha istus.

Abilised keerasid maanteele. Kasesalu peremees tundis hinges taas ängistavat kõledust ja ruttas tuppa. Lukustas välisukse ja läks pliidi ees lesiva koera juurde. Terri oli veelgi rohkem toibunud ning liputas isegi saba. Loiult küll, ent ikkagi …