Читать книгу Peeglikillud - Eet Tuule - Страница 5

Mart sündis Meltsaste talupidajate perekonda paar kuud enne viimast suurt sõda Eestimaal. Aeg ei olnud siia ilma tulekuks küll kõige soodsam ning sama võis ka elukoha kohta öelda, aga sinna polnud midagi parata. Sellest, kuidas rinne esimest korda üle nende talumaade veeres, ei teadnud Mart midagi, aga teistkordsest sõjamöllust sööbisid poisikese mällu mitmed pildid.

Kõige selgemalt mäletas poisike miskipärast ühte ema ütlemist, kui kohutav paugutamine Tallinna külje all läbi sai. „Jumal tänatud, see õudus on seks korraks möödas,“ ohkas Juuli Meltsas põllenurgaga silmi kuivatades. „Ise elus, hooned terved ja loomadki alles.“

„Jah, pooled kanad viidi küll minema, aga isegi siga jäi lauta alles ning talu maad on jälle meie päralt,“ lisas isa. Issi lause unustas Mart loomulikult kohe ära. Küll aga murdis ta selle üle pead, et huvitav, kes see jumal on ja miks just teda tänama peab? Vaat sellest Mart aru ei saanud. Ülejäänust natuke siiski sai.

Talumaade osas kuulus Männimäe koht Jälgimäe küla keskmiste hulka ning ega kiidelda polnud peremehel midagi. Väikesed põllulapid, napi ninaesisega karjamaa, jõeäärne heina­maa ja metsatukk võimaldasid kuidagimoodi ots otsaga kokku tulla, aga ei enamat. Põuasel suvel pakatas savine pinnas kivikõvaks ja praguliseks, vihmaperioodidel ujutas vesi madalamad maad üle.

Tänu mitmele tervisehädale Männimäe Madis püssi alla minekust küll pääses, aga rasket põllutööd tuli tal ikka teha. Mis sest, et see tal hooti üle jõu käis. Aga kuhu sa pääsed? Madisel oli vahel silme eest must, aga majapidamist ta laokile ei jätnud. Juuli oli selles suhtes mõistev naine ning tegi samuti mis jaksas. Kiiremate hooajatööde ajal palkasid nad päevilisi või käisid talgute korras naabritel abiks ja siis tuldi ka Männi­mäele päevi tagasi tegema. Heinaga saadi vahel ka oma jõududega hakkama, aga rehepeks ja mõnel aastal ka kartulivõtt olid sellised tööd, mis tavaliselt hulgakesi ära tehti. Sel kombel jõuti saak kurja ilma eest ära koristada ning noortel oli koht, kus töö juures suhelda. Nii mõnigi perepoeg jättis meelde, kui nobe ja vastupidav talle meeldiv kergejalgne piiga näiteks kartulivaol oli.

Et Mart Meltsaste peres ainukeseks lapseks jäi, oli vist sõja süü. Temal oli plikade piilumiseni veel üksjagu aega. Enne pidi ta jõudumööda isal-emal abiks olema. Kuni saabus aeg kooli minna. Kui mitmel tema klassikaaslasel tuli kuni nelja-viie kilomeetri kauguselt koolis käia, siis Mardil vedas – seitsme­klassiline kool asus nende kodu lähedal, keset Jälgimäe männikut. Õppimine elavaloomulisele marakratile eriti ei istunud. Vahetunnid meeldisid palju rohkem. Sügisel ja kevadel võis ilusa ilmaga suure vahetunni ajal näiteks mändide all ringi lipata.

Ühel märtsikuu päeval jäi Mart üksi koolipinki istuma, sest Veipre Aadu – tema pinginaaber ja üldse parim sõber – kooli enam ei ilmunud. Sõbrad ei kohtunud enam kunagi. Selgus, et kogu nende pere oli Siberisse küüditatud. Nende külast viidi paar jõukamat peret veel minema, aga et ka Veipred?

„Nad on ju sama vaesed nagu meiegi,“ uuris Mart isalt.

Aga isegi Männimäe Madis ei saanud asjast sotti. Mõne päeva pärast oli isa siiski targem, sest küla peal liikvele läinud kuulujutt tõi selguse majja. Üks küüditajate aktivistidest oli samakapudeli juures purjuspäi välja lobisenud, et Tänassilmas elav Atsi tädi oli oma venna pere rahvavaenlastena võimudele üles andnud.

„Issa ristike!“ oigas ema seepeale. „Oma lihase venna. Miks ometi?“

„Jah, miks?“ ühines Mart ema sooviga.

„Mine küsi. Eks ikka omakasu pärast,“ pigistas Madis läbi hammaste. „Mõne inimese jaoks ei ole ka lähedase sugulase elu punast krossigi väärt. Volli teadis juba rääkida, et see tulehark tuleb koguni meie külla elama.“

„Kas tal siis häbiraasugi pole ja kuidas ta julgeb!“ pahandas Juuli täie õigusega.

„Mis tal meiesugustest,“ vihastas Madis. „Vaata ette, et sa oma suumulgu koomal hoiad! Ja sina ka, poiss!“

„Mis sa nüüd meie peale kärgid,“ ohkas ema. „Milles siis meie süüdi oleme!“

„Egas ma teie peale,“ vabandas paps. „Säärased tegelased ajavad lihtsalt elu täis.“ Keeras oma pealtnäha kohmakate sõrmedega vilunult plotski, süütas selle ja pöördus juba rahulikult poja poole: „Olgu see ka sulle õppetunniks ja raiu endale igaveseks pähe: ära usalda inimesi. Täielikult mitte kunagi! Alles siis, kui sa oled temaga ühises hädas olnud ja puuda soola ära söönud, võid temaga avameelne olla.“

„Aga kuidas sa siis ema usaldama hakkasid?“ pani poeg Madise korraks kukalt kratsima. Seejärel hakkas Madis naerma. „Siis oli teine aeg ja inimesed olid teised.“

„Kas inimesed muutuvad siis koos ajaga?“

„Kuidas siis teisiti. Küll sa aja jooksul ise näed.“

„Millal mina neid näen,“ rehmas poeg lootusetult käega.

„Annaks jumal, et veel midagi hullu ei tule,“ ohkas ema seepeale ning Männimäel olid tõsised jutud selleks korraks lõppenud.

Männimäel küll, kuid laias ilmas ja suurel kodumaal kaugeltki mitte – saabus kolhooside loomise aeg. Tohutu maksukoorma all ägaval ja küüditamistega ära hirmutatud talurahval teist valikut polnud ja peatselt moodustati ka Jälgimäel kolhoos. Kogu küla peale paar kanget peremeest veel leidus, ent kõigile oli selge, et nende vaikne vastuhakk on ajutine ja midagi head neil oodata ei ole.

Saabus päev, mil Meltsaste pere vaatas pealt, kuidas nende loomad viidi kodust ära. Üks lehm, emis ja paar lammast ning kanad jäeti lauta alles. Koos vana ustava hobusega võeti kõik hobuseriistad ka kaasa. Ema hala ega isa sünge nohisemine ei aidanud midagi. Kui Madis küsis, et kuidas ma meile jäetud null koma kuus hektarit ilma Mustuta haritud saan, irvitas keegi uus molkus talle vastu:

„Allkirja andsid, seega peaksid kursis olema, et kolhoosi tallimees annab sulle selleks päevaks hobuse. Juhul, kui vabu kronusid on.“

Tallimeheks pandud Topi Kosta oli see-eest arusaaja mees ning andis võimaluse korral igale peremehele nende endise hobuse kasutada. Kosta teadis ju hästi, et Madis Mustut tööga ei tapa. Pigem topib leivakääru või porgandi suksu pehmete mokkade vahele. Polnud seegi mingi saladus, et perenaised käisid oma lüpsilehmi karjamaal või laudas hellitamas ja suutäie või paariga kostitamas. Loomad olid ju sama hästi kui oma pere liikmed, kes olude sunnil nüüd kolhoosi karja kuulusid.

Ja mis see inimestega parem oli. Varem harisid sa oma maalappi, teades, et näed vaeva pere hüvanguks, nüüd kamandati neid hommikuti nagu sunnitöölisi ühismajandi maadele. Kuid pääsu polnud. Õnneks oli pere alles, hooned samuti. Tõsi, ka Männimäe talu suure korraliku küüni oli kolhoos endale ­haaranud. Härda südamega Juuli vesistas vahel silmi, ent sai siis kohe Madise käest noomida:

„Mida sa hädaldad? Mõisaaeg on tagasi, aga von Glehnide suguvõsa asemel on mõisnikuks nüüd riik ja kupjaks keegi võõras tolgus.“

Seepeale Juuli muigas ning lõi selja sirgu, sest polnud ta nii väetike midagi.

Mart ja tema eakaaslased said paratamatult kõigest osa, kuid väiksemas mahus ning vähemalt esialgu elasid nad enamasti oma elu. Vanemaid tuli küll rohkem aidata, sest viimastel oli oma aiamaa ja loomade jaoks endisest vähem aega.

Kuna kõik pidid juba varakult tööle hakkama, leiti ka lastele uusi kohustusi lisaks. Näiteks töö kooliaias. Sul tuli suve jooksul oma töötunnid ära teha, vastasel korral ilutses tunnistusel nurgeline üks. Kõige vastikum oli lõputu vene keele tuupimine. Ja siis need kevadised eksamid! Juba neljandas klassis oli neid tervelt kuus.

Patuga pooleks sai Mart lõputunnistuse kätte ning linna keskkooli ta minna ei tahtnud. Ent selleks polnud võimalustki.

Õnneks huvitas teda tehnika ning ka pea jagas seda masinate värki hästi. Madis sokutas poja tutvuse kaudu Saue mõisas asuvasse masina-traktorijaama. Vanust oli Mardil veel vähe, aga kuna poiss oli suurt kasvu ja tugeva kondiga, pigistati silm kinni. Eriti veel seetõttu, et tolleaegse tehnika juures traktorist kündmisega üksi toime ei tulnud. Ja kes siis põllul kündva traktori järele haagitud saha sadulas istuva haakija käest tema vanust ikka küsima läheb?

Haakija amet võimaldas noortel raudruunadega lähemalt tutvuda ning nende seast võrsus nii mõnigi uus traktorist. Nii juhtus ka Mardiga: vajaduse korral pidas haakija ametit, suvel tegi ühte ja teist ning talvekuudel abistas mehi traktorite remondi juures. Töökojas sai traktori ehitus palju selgemaks ning lisaks omandas hakkaja noormees lukksepatöö algoskusi.

Aasta pärast suunati püüdlik ja tehnilise taibuga Mart mehhanisaatorite kooli. Sealt tuli ta mõne aja pärast traktoristi ja autojuhi paberitega tagasi.

Seega oli Mart Meltsase elutee hästi alanud. Igatahes tunduvalt paremini kui paljudel temaealistel maanoortel. Pealegi ei maksa unustada, et tollal elas maal isegi vist rohkem rahvast kui linnades.