Читать книгу Peeglikillud - Eet Tuule - Страница 6

Jälgimäe küla Männimäe talust umbes seitse kilomeetrit edela pool asub Jõgisoo küla Koidu talu. Tuhande üheksasaja neljakümne teise aasta septembrikuus nägi seal ilmavalgust valjuhäälne beebi.

„Tuleb sõnakas piiga,“ ennustas ämmaemand seepeale. Ka Pukkide peres jäi Urveks ristitud plika ainsaks lapseks. Mõne aasta pärast oli külaeitedel selge, et sellest tüdrukust sirgub tulevikus meeste meeli köitev linalakk. Mis sest, et tavalisest kehvikute perest pärit! Lisaks ilule oli Urve julge käitumisega terane tüdruk, kelle suu asus õige koha peal. See aitas tal ka koolis raskusteta hakkama saada. Kuid enne Urve kooli minekut toimus üks oluline sündmus, mis oleks võinud Pukkide pere saatuses otsustavat rolli mängida.

Rahvas ei olnud eestlaste sõjaeelset Siberisse ümberasustamist unustanud ja kui jutud uuest kavandatavast küüditamisest liikvele läksid, külvas see kõlakas inimeste seas taas hirmu. Ja ometi tuli küüditamine paljudele täiesti ootamatult. Pääsesid nood vähesed, keda keegi teadjatest oli hoiatanud. Lisaks veel mõned üksikud, kel oli pimedat õnne või siis oskasid valvel olla ja kinnivõtjate eest kõrvale hoiduda. Üheks selliseks osutus Urve ema, kes nägi lühikest prohvetlikku und.

Heinaaeg oli tulekul ja Anne läks Koidu talu jõeäärset heinamaad uurima, et kas tasub niitmisega juba algust teha. Oma üllatuseks silmas ta seal oma vanaisa, kes istus nende heinaküüni uksepakul ja pahvis piipu. Võttis selle suust, vaatas pika karmi pilguga Annele otsa ja lausus: „Tore, tütreke, et taipasid ise siia tulla! Ära unusta, et eeloleval ööl tulevad teile kutsumata külalised.“ Torkas piibu uuesti suhu ja haihtus.

Seepeale ärkas Anne üles. Koidu Mihklist olid tal parimad mälestused. Kuna vanaisa puhkas juba ammu kalmistul, oli Annel tõsiselt hea meel, et ta taati taas nägi. Mis sest, et unes. Varahommikuse tõusmiseni oli veel tubli tunnike aega, aga und enam ei tulnud, sest hinge oli pugenud rahutus. Ühtäkki Anne taipas: taat tuli meid hoiatama ning andis nõu ööseks küüni varjule minna!

Silmapilk oli unerammestus kehast kadunud ja Anne asus enda kõrval vaikselt norskavat abikaasat äratama. Ise teades, et tavaliselt Heino pahandab, kui teda asja ees, teist takka üles aetakse. Nii oligi, aga kui mees oli Anne unenäo ära kuulanud, ajas temagi end sängis istukile.

„Kuule, see on ju …“

„… sulaselge hoiatus,“ lõpetas Anne lause.

Nad arutasid seda asja nii ja naa. Esiti Heino siiski kahtles, et miks just neid. „Pole meil rikkust ega vara, talu kah kehvapoolne,“ arutles ta. „Halba pole kellelegi teinud.“

„Ära sa Harrit unusta!“ nähvas Anne seepeale.

Heino kahvatas, sest oli oma salakavala venna sootuks unustanud. „Sul võib õigus olla,“ kohmas ta vastumeelselt. „Seda enam, et oled varemgi unenägusid näinud, mis hiljem täide läksid. Peame õhtul kõik küüni varjule minema. Sinna nad ometi meid otsima ei tule. Heinu on seal veel piisavalt. Seega külm meid öösel ära ei võta. Paksud riided selga ja toit kaasa.“ Mees vaatas naisele küsivalt otsa.

„Olen nõus. Loomad tuleb õhtul varem ära talitada ja siis videvikus lahkuda. Kuuseheki tagant, nii et keegi ei näe. Ainult et Kuusiku Miina pean asjaga kurssi viima. Teda võime me ometi usaldada.“

„Teda kindlasti. Ja kui Miina käest meie kohta küsitakse, siis las ütleb, et tema teada sõitsime mingite sugulaste juurde. Ning palusime tal päev-paar loomade ninaesise eest hoolitseda.“

„Väga hea!“ elavnes Anne. Ja käiski vanatädi juures enne keskpäeva ära.

„Miina peale võime kindlad olla,“ teatas ta Kuusikult tagasi tulles. „Tema juttu pealegi usutakse. Seda enam, et pealtnäha on ta väeti eideke, kes jäi mõlemast Vene poolel sõdinud pojast ilma.“

„Tegelikult aga terane tädike ja äge kommude vastane,“ naeris Heino.

Kõige raskemaks osutus kodust lahkumise põhjust Urvele selgeks teha. Aga kui ema taipas heinaküünis ööbimist põnevaks mänguks teha, oli tüdruk kohe valmis kampa lööma. Tagantjärele võis öelda, et nende ettevõtmine õnnestus igati. Vastu hommikut hakkas küll külm, kuid siis kamandas Heino kõik võimlema. Sedasi saadi sooja. Rahutuks tegid vaid liiga valjud autohääled.

„Uuelt Pärnu maanteelt need siia küll ei kostaks,“ muretses isa. „See automootor tundub lausa mõisa õues kohapeal töötavat.“

„Hommik toob selgust,“ ühmas Anne.

Igaks juhuks ei julgenud nad varakult lagedale ilmuda, aga kui Anne nägi, et Kuusiku kuuri mõlemad uksed löödi pärani valla, ohkas ta kergendatult. „Teeme nüüd minekut. Miina andis märku, et õhk on puhas!“

„Aga me ei tea, kas meil on käidud?“ päris tütar.

„Kahjuks on käidud. Muidu oleks Miina vaid ühe väravapoole lahti lükanud. Eks me varsti kuuleme,“ selgitas Anne sammu lisades.

„Algul räuskasid mis hirmus,“ seletas Miina veidi hiljem. „Too Kanama komsomoliplika oli teejuhiks. Tahtis teid otsima minna. Aga ohvitser lõi käega. „Pikalt pole aega jokutada. Meil on varunimed olemas. Võtame need.“ Kamandas: „Pojehali,“ ja nad sõitsid edasi.“

„Kas mõisa poole?“ küsis Heino.

„Sinna neh. Kust teie teate?“

„Kuulsime hääli.“

Loomad vajasid talitamist ning redutajad hakkasid noruspäi kodu poole minema.

„Üks hetk!“ hõikas Miina järele.

„Mis on?“ küsis Anne.

„Kust teie sellest kõigest teada saite? Kui see just saladus ei ole.“

„Anne nägi öösel oma vanaisa unes, kes heinaküüni värava vahel teatas, et meile on kutsumata külalised tulemas.“

„Oh sa püha õnnistegija,“ lõi eideke risti ette. „Sellised unenäod on nagu jumala and! Neid tuleb vaid ära tunda ja tänuga vastu võtta.“

Ümbruskonnast oli mitu peret ära viidud. Sealhulgas ka mõisast. Toimunust räägiti aga vaid kindlalt omade seas ja enamasti poolsosinal. Häält tõsteti ainult siis, kui pudelist oli enne julgust rüübatud. Valitsus teatas see-eest avalikult, et ära viidi vaid kulakute ja rahvavaenlaste perekonnad. Nad lihtsalt asustati mujale ja midagi muud nendega halba ei juhtu. Ja seda tehti loomulikult meie kõigi heaolu nimel. Et fašistlikud elemendid rahva ülesehitustööd takistada ei suudaks.

Südamevalu oma lähedaste pärast ei kadunud aga kuhugi, kuid siis tulid uued jutud. Oleks veel, et ainult jutud. Ka lehed ja raadio olid kolhooside propagandat täis. Ja kohe sebisid ka agitaatorid ringi. Üks neist tuli koos rajooni parteitegelasega peagi ka Jõgisoole ja inimestele tehti asi kiiresti selgeks – kes poolt ei ole, on meie vastu. Paar-kolm kanget peremeest julgesid talupidajateks jääda, teised ärkasid ühel ilusal hommikul kolhoosnikena, keda brigadir tuli tööle ajama.

„Kuradi kubjas!“ kirus Heino südamest, kui ta Koidu hoovis koeraga hädas olevat värsket kolhoosi brigadiri silmas.

„Kas tead, talle on juba vastav nimi ka antud?“ muigas Anne. „Kingu Kiibits.“

Seepeale naersid mõlemad südamest, kuid heasüdamliku peniga toime tulnud uue süsteemi väärikas esindaja koputas juba uksele. „Tere pererahvas!“ hõikas kubjas nii valju häälega, et köök kajas. „Teil siin naeru laialt käes, aeg on tööle minna.“

„Me pole veel söönudki,“ torises Heino vastu.

„Ja siga söötmata,“ lisas Anne juurde.

„Selle asemel et köögis naeru lõkerdada, tuleb uue korra ajal kodused tööd varem ära teha.“

„Kas naermine on nüüdsest alates siis keelatud?“ sai Anne tõsiselt vihaseks.

Seepeale ei osanud nende uus ülemus midagi mõistlikku öelda. Kohmas, et Heino mingu Rehe põllule, Anne aga loomalauta. Ja et kui nad homme ka õigeks ajaks tööle ei ilmu, võtab ta trahviks mõlemalt ühe normipäeva tasu maha.

Nende sõnade peale kargas Heino nii järsult püsti, et tool kolinal kummuli lendas. „Nüüd lase siit kähku jalga! Enne kui ma su näolapi ära äestan.“

Mehenäss võbistas kartlikult õlgu, ent õiendas vastu: „Siis annan su kohtusse. Tulid mulle tööülesannete täitmisel kallale. Ja kogu lugu.“

„Tunnistame kogu perega, et tulid purjuspäi meid tööle ajama ning kukkusid näoga vastu pliidinurka.“

„Aga mul pole mitu päeva lõhnagi küljes olnud.“

„Valan sulle pool pudelit sisse ja siis on sinuga kogu lugu!“ käratas peremees ja nüüd oli vennikesel kiire minek.

„Läksid ehk liiale?“ sõnas Anne. „See tüüp maksab kätte.“

„Ei ta julge. Kui sa säärase limuka ees lömitama jääd, teeb ta su elu põrguks.“

„Isal on õigus!“ teatas seni kõike vaikides jälginud tütar ootamatult.

„Sina vaata, et sa ise kooli hiljaks ei jää,“ pahandas ema, tütre ees muiet peites.

„Viie minuti pärast peaks Ats meie väravas olema, siis lähme.“

Et nende Urve naabripoissi ootab, pani viimaks ka Heino muhelema.

„Ats on küll natuke upsakas, aga küll ma ta paika panen.“ Nägi siis nähtavale ilmunud poissi ja kiirustas mõne minuti pärast maantee poole.

„Kuidas ta seal koolis küll hakkama saab?“ muretses ema.

„Kindlasti suurepäraselt!“ muigas Heino. „Tal on lahtine pea ja sinu kange iseloom. Need aitavad igal pool toime tulla.“

Kohalikud lapsed läksid kõigepealt Jõgisoo neljaklassilisse algkooli. Koolimaja asus teisel pool Keila jõge ja sinna tuli üle kahe kilomeetri. Ilusa ilmaga oli see üsna paras maa kaks korda päevas läbida. Tulevikus tegi isa või ema vahel harva selle otsa või vahel ka kaks hobusega ära. Näiteks karmi pakase või tugevama tuisu puhul.

Tunde andis seal üksainus õpetaja, kes üheaegselt nelja klassi kantseldas. Andis vanematele õpilastele mingi kirjaliku töö kätte ja asus algajatele tähti õpetama. Selge see, et sellise meetodiga erilist taset olla ei saanud, ent sõda oli ju alles hiljuti lõppenud. Eestimaa oli tugevasti räsitud, suur osa rahvast hukkunud, võõrsile põgenenud või siis vägisi ära viidud. Pealegi oli alati paar-kolm targemat ja hakkajamat last õpetajal abiks. Alates kolmandast klassist kuulus ka Urve endast nooremate abistajate kilda.

Need neli esimest kooliaastat kuulusid veel muretu lapsepõlve aega: kool käe-jala juures ning maalapse töised tegemised mängudega pooleks.