Читать книгу Peeglikillud - Eet Tuule - Страница 7

Pärast Jõgisoo kooli lõpetamist kerkis päevakorda, kuhu Urve edasi õppima panna. Õnneks elas Anne õde oma perega Keilas, sealjuures isegi oma majas. Nende ühekordne maja oli aga sedavõrd väike, et Urve mahtus viie inimese kõrvale vaid vaevu-vaevu ära. Talle eraldati üks toanurk, kus ta siis õppis ja magas. Nädalavahetused veetis Urve muidugi oma kodus. Keilasse sõitis ta kas Valingu kaudu rongiga või ühe maaliini bussiga. Pukid olid selle võimaluse üle küll väga tänulikud, ent Urvet rõhus teadmine, et ta on seal koormaks ning seepärast hingas ta kergendatult, kui kooliaeg viimaks läbi sai.

Pärast küpsustunnistuse kättesaamist kukkus Anne kodus kohe heietama, et Urve peab ilmtingimata ülikooli minema. Kui ta Tartut liiga kaugeks peab, siis kasvõi Tallinna Pedagoogilisse Instituuti.

Tütar vaidles vastu, sest hetkel oli tal tuupimisest tõesti siiber. Seda enam, et keskkoolis ta end koduselt ei tundnud. Isa oli erapooletu, öeldes, et see on Urve enda valik. Kui praegu ei soovi, pidagu aasta või paar vahet.

Kui Urve seepeale jalaga vastu maad lõi ja teatas, et tahab ükskord ka elada, mitte ainult kusagil kambris tuupida, turtsatas ka Anne tahtmatult naerma. Selleks korraks olid jutud räägitud, kuid paari päeva pärast alustas ta uut juttu, et varsti peab Urve hakkama endale töökohta otsima.

„Kas see siis ei ole töö, kui ma sind kolhoosi laudas noorloomade talitamise juures abistan?“

„Muidugi on, aga selle eest ei anna keegi sulle tööraamatut ega tööstaaži,“ ohkas Anne.

„Ema, kullake, ära muretse, küll ma kõik asjad lähimal ajal joonde ajan. Las ma enne kuulan maad ja vaatan natuke ringi. Näiteks täna õhtul lähen ma Kanamale. Saue vallamajas ­näidatakse huvitavat Prantsuse filmi.“

Seda öeldes riivas ta pilk isa nägu. Paps tegi talle salaja silma, aga jäi vist emale vahele. Urve muigas, kujutledes, missugune küsitlemine kodus peagi lahti läheb. Ema on mul taibukas, mõtles Urve lõbustatult, küll ta välja pinnib.

Asi oli selles, et isa oli hiljuti pooljuhuslikult teada saanud, et tütrele on üks Jälgimäe poiss tõsiselt silma hakanud. Ja Urve ise Mart Meltsase nimelisele noormehele vististi samuti. Kui Heino mainis, et kui poisi isaks on Madis, siis peaks ta seda peret tundma. Seepeale oli Urve palunud välja selgitada, mis masti mees Mart on. Mõne päeva pärast oli info olemas. Heino leidis sobiva aja ning haaras köögis askeldaval tütrel varrukast.

„Mis on?“ reageeris Urve kuidagi tujutult.

„Tahtsid nagu teada, mis masti mees üks Mart on,“ alustas isa kergelt muiates.

„Muidugi. Räägi!“ läks Urve ühe hetkega elevile. „Kas joob nagu teisedki?“

„Hoopiski mitte! Tema masti ma täpselt ei tea, aga vähemalt trumpsoldat on ta kindlasti. Võimalik, et koguni kuningas.“

„Tõsi?“ lõid neiu silmad särama.

„Jah. Töökas noormees. Paberitega traktorist ja veoautojuhi load kah veel taskus.“

„Oi, paps. Aitäh!“ Urve kaelustas isa ja jooksis toast välja.

Seekord näib tal tõsi taga olevat, mõtles muidu säärastes asjades mitte just taiplik mees. Samas adudes, et nende laps on märkamatult täiskasvanuks saanud ning kohe-kohe kahe jalaga suurde ellu astumas. „Kuidagi liiga ootamatult.“

„Mida sa siin üksi podised omaette?“ uuris nüüdsama poest naasnud Anne uudishimulikult. „Ja üleüldse, mis teil siin ­toimub? Üks pidi trepil mind äsja pikali jooksma, teine ajab iseendaga juttu.“

„Sina ju ka muudkui jutustad, kui loomadega tegeled.“

„See on hoopis iseasi – mina ju suhtlen nendega. Nendel ka hing sees. Aga sina oled ihuüksi köögis ja räägid omaette.“

„Mul vist ikka kah hing sees,“ püüdis mees asja naljaks ­keerata, aga niisama lõõpimiseks polnud Annel praegu tuju. Ta puuris meest terase pilguga ja jätkas:

„Kanama kaupluse seinale oli jah kinokuulutus kleebitud. Eraldi lehel lisaks veel, et pärast tants. Vaat sihukesed lood siis.“

„Mis seal siis imelikku on. Maal tahavad ju ka noored tantsida. Egas see keelatud pole.“

Anne sihkas teda valvsa pilguga ja lisas: „Pärast on mul sinuga üks tõsine jutt. Varu endale aega.“

Lähebki ülekuulamiseks, mõtles mees ja tahtis iseendaga rääkima hakanud naisele märkust teha, aga loobus, sest targem oli praegu vait olla.

„No on aeg, ütlen ma: tari kaugelt kotitäite kaupa leiba kohale, et see siis kohe lehmale sisse sööta! Mida sa muigad?“ pööras Anne end uuesti Heino poole. „Tee vähemalt ratas korda!“

„Vene värk, mida mina siin parata saan,“ ei suutnud mees suud kinni hoida.

„Või vene värk, ütled sa,“ plahvatas naine. „Eks katsu kord ise ka sellise kitse seljas vastu tuult pedaale sõtkuda. Vana vokiga oleks kindlasti kergem sõita!“

„Järgmine kord mine siis vokiga,“ soovitas Heino ja kadus enne piksekärgatust kähku uksest välja – õnneks oli kuuri all tegemist kui palju.

Umbes poole tunni pärast tuli Anne naerul näoga talle sinna järele. „Kas sa sööma ei tulegi? Tõin ka meile vahelduseks midagi paremat.“

„Mida siis?“

„Doktorivorsti ja üht-teist veel.“

„Seda vorsti tuleks mekiks küll.“

Pärast sööki võttis Heino ise pakilise teema üles. Kui see pisku, mida ta teadis, oli edasi räägitud, arutasid nad seoses tütrega tekkida võivaid probleeme nii põhjalikult, kui esialgu võimalik. Sellega olid mõlemad päri, et Urvet ootas ilmselt ilus, kuid keeruline aeg.

„Selge on igatahes see, et vahele võime sekkuda vaid siis, kui kõik kiiva kisub,“ lõpetas ema laua tagant tõustes. Vaatas kella ja ehmatas. „Oi, pagan, pean kohe lauta minema.“

Sellal kui isa ja ema temast rääkisid, oli Urve vallamajas juba ligi veerand tundi kohal olnud. Istekohad olid peaaegu viimseni hõivatud ja ukse vahelt valgus rahvast aina juurde. Rändkino operaatoril oli tegemist, et külastajatelt raha vastu võtta ning neile pileteid jagada. Mees kiirustas, sest tal tuli üksi kõigega hakkama saada. Täna tuli tal jutti kaks seeriat näidata. Kohustuslikuks lisaks veel igavesti pikk ringvaade.

„Jälle maisist,“ teadis ringvaate kohta Urvele nägupidi tuttav tüdruk rääkida. Kui lokkispäine jutukas kinooperaator tahtis vähegi õigel ajal õhtule saada, pidi ta tempot tõstma. Seda ta tegigi – lõpetas oma rahvast naerutava suupruukimise. Ja ennäe imet, järjekord hakkaski jõudsasti kahanema.

Eelmisel kinoõhtul oli Urve Mardiga esmakordselt pikemasse jutuhoogu sattunud ja siis olid mõlemad lubanud, et järgmisel korral – seega täna – vestlevad nad ilmtingimata edasi. Nüüd oli seanss kohe algamas, aga Marti polnud kusagil näha. Urve tuju läks järjest sandimaks. Ta oli ka väljas maja välisukse ümber kogunenud seltskonna kaks korda üle vaadanud, aga tulutult muidugi.

Selline see papsi poolt kiidetud trumpsoldat siis on, vihastas ta, kuid otsustas vallamaja nurga taga õlut või kangemat kraami pruukivad tegelased üle vaadata, sest mine sa tea …

Aga see plaan jäi pooleli, sest üks kõhnuke mehehakatis kilkas kõrge falsetihäälega:

„Neiuke, mina olen siin!“ Järgnes mürisev naer ja Urvel ei jäänud muud üle, kui tavalisest kiiremini kinosaali pageda.

„Kui sa veel kord ära lähed, ei suuda ma sinu kahte kohta kinni hoida,“ hoiatas naaber. Urve tänas sümpaatset tüdrukut ning lisas: „Kui ringvaate lõpuks pole minu tuttav välja ilmunud, annan liigse koha niikuinii vabaks.“ Piiga muigas mõistvalt ja ulatas talle kommi.

„Mina olen Tiiu,“ mainis ta seejuures. „Ootad sa poissi?“

Urve noogutas, kuid siis lajatas pidulik ning liiga vali muusika üle saali. Ringvaade oligi värviline. Ennenägematu sündmus, sest tavaliselt olid need mustvalged, sageli ähmaselt hallid. Põhjus oli lihtne – see oli ju maisist! Saalis sosistati, kihistati naerda ja paar ülemäära joonud tüüpi pildusid mõttetuid kilde. Kuni nad vait käratati. Viimased siseneja otsisid veel istekohti. Üks neist seisatas pingireas äärmisena istuva Urve kõrval ja küsis häälega, mis pani ootaja võpatama:

„Tere, Urve! Kas mina tohiksin siia istuda? Või ootad sa kedagi teist?“

Mart! Viimaks ometi! Urvele tundus, et süda jättis mitu lööki vahele, kuid ta üritas võimalikult ükskõikne välja näha. Pean talle rahulolematut nägu näitama, mõistis Urve ning teatas jäiselt: „Hoidsin kellelegi teisele, aga ta ei saanud vist tulla. Eks istu siis pealegi.“

„Aitäh,“ lausus Mart ja vajus ohates vabale toolile. „Kui too teine siiski välja ilmub, vabastan koha.“ Märganud mehe kavalat pilku, nähvas Urve teravamalt, kui oleks soovinud: „Oleks kena küll.“ See mõjus. Selja taga keegi turtsatas ja hilineja muutus silmanähtavalt rahutuks.

Läksin vist liiale, peletan ta sedasi hoopis eemale. „Kus sa siis nii kaua olid?“ küsis ta sosinal.

„Kas ausalt!“

„Nüüd ja alati ausalt. Peaksid nagu mäletama, mida me ­eelmine kord rääkisime.“

„Noh, julgust võtsin,“ pomises Mart poolkuuldavalt.

„Nurga taga?“

„Kus siis mujal.“

„Kas ma olen siis nii kole või hirmuäratav?“

„Hoopiski mitte,“ nohises Mart. „Sa oled minu jaoks liiga ilus ja tark, vaat mis.“

Nii avameelne ja üllatav vastus võttis Urvel sõnad suust. Viimaks ta küsis: „Kas sa käitud neiudega alati nii?“

„See oli esimene kord. Saan aru, et halvasti kukkus välja.“

„Loll poiss!“ sõnas Urve seepeale südamest. Võttis Mardi käest kinni ning pigistas ta sõrmi nii, et endal valus hakkas. „Ära sa minu pärast seda rohkem küll tee!“

„Ei enam.“

„Kuulge, teie kaks. Kui saite sotid viimaks selgeks, siis jääge ometi vait. Kui ei, minge klaarige oma asju kusagil mujal.“

„Las nad räägivad,“ torkas keegi teine vahele. „Nikita maisist igatahes palju huvitavam.“

„Kuulge teie kaks,“ pöördus Mart ootamatult kommentaatorite poole. „Meie saime ühele poole, aga teie kangastelgede lõksutamist me rohkem kuulda ei taha. Selge?“

„Selge,“ pomises üks vastuseks, teine vaikis. Seejärel kõlas nõrk käteplagin ja elevus saalis, nagu Rahva Häälest tollal riigijuhi iga järjekordse kõne puhul pea iga päev lugeda võis. Nii paljukest siis ringvaate vaatamisest, aga mis parata, selle näitamine oli kohustuslik.

„Nii järsult poleks sul vaja öelda olnud,“ ütles Urve hiljem, kui nad pärast filmi juba õues olid.

„Oli küll vaja. Küll sa näed, nüüd jätavad nad meid rahule.“

„Arvad?“

„Mis siin ikka arvata. Kindel see.“

„Aga miks peaks keegi üldse meile tähelepanu pöörama?“ heitis Urve noormehele kelmika pilgu. Näinud, et Mart on ilmses kimbatuses, adus neiu äkki, et ta omab selle noore mehe üle täielikku võimu. Ja üleüldse olen praegu kõikvõimas: noor, terve, tark ja ihaldatud! Pean initsiatiivi enda kätte võtma ja kõik oma eelised kohe ära kasutama!

Jõudnud sellele otsusele, läks Urve noormehele veel lähemale, tõusis varvastele ning suudles kõigi silme all Marti. Pikalt ja tugevalt.

Esimesena reageeris sellele läheduses viibiv võõras neiu, kes oma kavalerile ütles: „Tõnis, kas sa nägid, mida see Jõgisoo tüdruk tegi?“

„Kes sind keelab seda tegemast?“ vastas moekalt riides noormees varmalt. Vaevalt sai ta seda öeldud, kui Mart ärkas ellu, haaras Urve kaenlasse ja andis talle kõva matsuga musi. Ja teise veel, nii-öelda igaks juhuks. Kõrvaltvaatajatele mõjus see nähtavasti koomiliselt, kuid Urvele igatahes mitte. Mart ei oska mul õieti suudeldagi – mõtles ta rõõmustades. Pigem nagu tädi põsemusi. Julgust tal see-eest jätkub. Ainult et ma ei tohi talle pikalt mõtlemisaega anda.

„Kas sa ei leia, et me peaksime täna veidi põhjalikumalt rääkima?“ küsis ta, salamahti Mardi poole piiludes. Peaasi, et ma talle liiga pealetükkivana ei tundu.

„Oleks nagu aeg jah,“ ühmas Mart. „Olen sind juba kaua vaadanud, aga ligi pole tihanud tulla. Sina tantsid hästi, aga mina pole üldse tantsumees.“

„Juhuslikult kuulsin, et pidid kõva tehnikamees olema. Paberid taskus ja puha,“ juhtis neiu jutu noormehe jaoks meeldivamale teemale.

„Ah, mis,“ lõi Mart veidi üleolevalt käega. „See plikasid ju ei huvita.“

„Kas ma näin sulle siis ikka veel plikana? Mina sind näiteks poisiks küll ei pea.“

Seepeale noormees kohmetus veidi, ent leidis kiiresti õiged sõnad üles. „Ma ei mõelnud seda nii, sest minu silmis oled sa neiu – tegelikult noor naine. Ja sa meeldid mulle väga!“ pääses Mardil vist tahtmatult üle huulte.

„Tõsi?“

Noormees noogutas neelatades.

„Siis suudle mind veel,“ sosistas Urve, „aga seekord julgemini.“

Seda ei lasknud Mart kaks korda öelda ja ebamäärase musi asemel sai Urve juba tõelise suudluse osaliseks. Seejuures kallistas Mart teda nii kõvasti, et piiga oiatas: „Ai, ega ma sul traktor ole! Sedasi pigistad sa mu pulbriks.“

Mart vähendas survet, aga naist vabaks ei lasknud. „Kus me täna räägime?“ uuris ta samal ajal.

Mees on küps mis küps, nentis neiu endamisi. Nüüd tuleb ta mõneks ajaks omas mahlas marineerima jätta, meenus talle üks armuasjades kogenud klassiõdede elutarkustest ja ta vaikis meelega.

„Sa ei öelnud, kus?“ käis Mart visalt peale.

„Saadad mind Kanama teeristi, sealt lähen üksi edasi. Tee peal räägime,“ lausus ta võimalikult ükskõikse häälega.

„Selle neljasaja meetriga ei jõua ju midagi. Ma saadan sind koduni välja.“

„Hull oled või? Mul on siit koduni oma neli kilti, sinul sealt koju tagasi veel ligi kaheksa.“

„Ise sa tahtsid ju täna seda meie asja arutada.“

„Mõtlesin ümber.“

Teerist lähenes kiiremini, kui noormees oleks soovinud, sest ta polnud oma jutuga veel kuhugi jõudnud.

Urve taipas, et on vist liiale läinud ja et nüüd tuleb tsipake järele anda. „Lahkumissuudluse saad veel, aga järgmise kino­õhtuni on vist tõesti liiga palju aega. Otsusta ise, kus ja kuidas me kokku saame. Sina oled ju mees.“

„Ütle oma talu nimi. Tulen homme hommikul rattaga teile,“ teatas Mart otsustavalt.

„Rattaga?“

„Jah, mul on kahe poolene Jawa. Sellega tulen,“ lisas ta ootamatult.

Urvest käis nagu kuum jutt läbi. No on tegelane, alles praegu mainib, et tal on mootorratas! See lahendab ju kõik probleemid! „Seda oleksid võinud varem mainida,“ ohkas ta kergendatult.