Читать книгу 407 karaati - Egert Anslan - Страница 4

Hämaras korteris võis tunda surma külma hingust. Kellegi hoolitsev käsi oli tõmmanud magamistoa akende ette kardinad, et päike ei pääseks haiget segama.

Võimsas mahagonipuust voodis lebas vanaldane mees. Kuigi ta kuivetunud kogu ei tekitanud paksu suleteki all isegi kühmu, oli ta kohalolekut tunda kogu toas. Mehe kullipilgust õhkus energiat, mis isegi raugedes mõjus kõikeallutavalt. Voodi ääres istuv naine vaatas heldinult ta aukuvajunud silmi, milles helkis täpselt samasugune elutahe, kui kakskümmend aastat tagasi nende pulmapäeval. Mehe kuivetunud käele kukkus pisar.

„Ära nuta,” ütles lamaja ragiseval häälel.

„Ma ei taha, et sa ära lähed...”

„Ära nuta,” kordas mees ja köhatas jõuetult. „Kustub ainult mu keha. Mina jään.”

Naine üritas näole vapramat ilmet manada, kuid see ei tulnud tal hästi välja. „Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma sinuta elama hakkan,” pomises ta.

„Sul on kõik alles ees. Palju on veel näha, palju õppida.” Mees tegi katse padjalt pead kergitada, kuid ebaõnnestus. „Too mulle kivi,” ütles ta.

Naine noogutas ja kadus tagatuppa. Mõne hetke pärast oli ta tagasi, kaasas bordoopunane sametkarp.

„Tõmba kardinad eest ära.”

Madal talvepäike ujutas kohe voodi valgusega üle. Mees naeratas kuidagi nukralt ja avas karbi. Selle pehmel siidpadjal lebas erakordselt suur briljant, mille tahkudelt peegelduvad päikesekiired heitsid ta näole sillerdavad laigud. „Mu elu on olnud ilus, aga neljasaja seitsmele karaadile pole midagi võrdset,” ütles mees ja sulges hetkeks silmad. Kui ta need jälle avas, peegeldus seal kogu maailma valu.

„Kes on üldse inimene?” küsis ta lakke vaadates. „Me oleme vaid looduse nõdrameelsed lapsed. See kivi siin on miljard aastat vana. Tema sünnikoht on mitmesaja kilomeetri sügavusel...”

Sõnad kadusid jõuetusse köhahoogu. Naine kuivatas ta otsaesist niiske rätikuga ja andis talle lonksu vett. Mees jätkas: „Maailma juured kaevatakse üles. Maa sees pole ta muud kui lihtsalt üks kivi, maa peal on ta aga ahnus ja surm, edvistamine ja kirg. Saamahimu paneb kopad tööle. Teemandid tassitakse päevalguse kätte, kus inimesed nende särast hulluvad.”

Mees andis silmadega mõista, et soovib veel vett. Võtnud klaasist väikese lonksu, jätkas ta ragiseval häälel: „Minu kivi on inimeste jaoks liiga suur. Nad arvavad, et nad tunnevad ennast, aga kui nelisada seitse karaati neile otsa vaatab, siis suudavad vähesed iseendaks jääda. Nende nägudele tekivad maskid, sõnadesse libedus ja tegudele vari.” Mees ulatas briljandi naisele. „Ma ei müünud seda kunagi ära, see kivi on minuga alati kaasas käinud. Ma andsin inimestele võimaluse murduda ja õppisin niimoodi elu. Kanna teda endaga kaasas ja sulle saab selgeks sind ümbritsevate inimeste tegelik pale.”

Naine ei pööranud pilku mehe silmist. „Sa oled terve elu sellest kivist üle olnud,” sõnas ta vaikselt. „Sind ta ei muutnud, sa jäid alati iseendaks. Ma ei tea, kas mina olen nii tugev, et suudan inimeste tõelist palet vaadata...”

„Sul pole muud võimalust. Minust tegi ta selle, kes ma olen, ja nüüd on kord sinu käes,” lausus mees ja sulges silmad.

Nädal hiljem oli ta surnud.