Читать книгу 407 karaati - Egert Anslan - Страница 6

Dmitri tõstis pilgu ajalehelt ja vaatas stjuardessi abivalmis silmadesse.

„Palun, kas võiksite mulle ühe kokakoola tuua?”

„Üks hetk,” teatas heledapäine iludus ning suundus mööda kitsast vahekäiku kokpiti poole.

Kuidas nad siin oma kontsadega käia saavad, vilksas Dmitri peas, kui tüdruku hööritav tagumik kaugenes. Ta muigas ja üritas taas ajalehte süveneda, kuid see ei õnnestunud.

Artist oli Moskva–Londoni lennul ning teda valdasid segased tunded. Istudes üheteistkümne kilomeetri kõrgusel õhus, valepass taskus, tundis ta end nagu hea ja halva vahel. Londonis ootas ihaldusväärne töö, aga Moskvast jäi kirja läbikukkumine. Õnneks oli vähemalt selge, et lennuk viib teda aeglaselt, kuid kindlalt paremate jahimaade poole ja jätab ebaõnnestunud korteriröövi üha kaugemale selja taha.

Kõik pidanuks minema teisiti. Tagantjärele mõeldes oli ta seda juba ette aimanud. Sisetunne, mingi seletamatu kriminaalinstinkt polnud lubanud tal oma tavalisest ampluaast – näitlemisest – välja astuda. Kõik, mis puudutas ümberkehastumist, kellegi identiteedi varastamist või enda tundmatuseni muutmist, oli tema leib, hämmastava leidlikkusega planeeritud ja perfektselt täideviidud petuskeemid – tema töö. Aga lihtlabane korterivargus – ei. Heebli ja spordikotiga ringikolamine oli Dmitri silmis teistsuguste inimeste pärusmaa. Lihtsakoelisem, maalt linna õnne otsima tulnute leib. Ta austas vargaid, kuid teadis, et see ala pole tema jaoks. Tal on teine tase. Selle tõestamiseks ta Bogdani pakkumise vastu võttiski. Saavutusvajadus ja killuke edevust sundisid teda isakestele näitama, milleks ta hiljem suurel laval võimeline on.

Dmitri loodud petuskeemide rühma kuulus kakskümmend inimest, kes tegutsesid põhiliselt Venemaa idaosa linnades – Moskvas, Peterburis, ja Brjanskis, aga ka veidi lõuna pool, Kaasanis ja Saraatovis. Aastate jooksul oli neil välja kujunenud mitu korporatiivset tegevusharu, millest oli leivanumbriks saanud firmade rahast tühjakspumpamine. Meeskonda kuulusid paar professionaalset finantsjuhti, kes vormistasid end tööle ettevõtetesse, kuhu nende tiim järgmist pettust ette valmistas; olid intelligentsed, kuid kriminaalsest pisikust nakatatud naised, kes asusid tööle samas firmas eesmärgiga suretada oma võlude abil välja tegevjuhtkonna ajud ning viia nende mõtlemine allapoole vööd jäävatesse organitesse. Niipea kui Dmitri inimesed olid kogunud võtmetöötajate kohta piisavalt siseinfot ja leidnud augud suuremate rahaülekannete tegemise protseduurireeglites, haigestusid nende teed takistavad finantsjuhid vajalikul päeval; bossid sattusid armuseiklustesse, mis ei lasknud neil vajalikul hetkel tööl viibida, ning tekkisid osavalt lavastatud tehingud, mille ehtsust oli telefoni ja meili teel valmis tõestama terve armeejagu väljamõeldud tehingupartnereid. Raha oli ALATI võimalik firmast välja kanda, sest ükski ettevõte ei olnud valmistunud omaenese töötajate korraldatud grupiviisiliseks lauspettuseks, millest jäävad järele vaid tühi pangakonto ja mõned valenimedega tööraamatud.

Kuigi punutud skeemide initsiaator oli Dmitri ainuisikuliselt, ei saanud ta pelgalt mõttetööst piisavalt rahuldust. Töid viisid ju ellu läbi ja lõhki majandusinimesed ning temal polnud üldjuhul ettevõttesse asja. Hoolimata edust, mis neid saatis, vajas Dmitri ka sündmuste tulipunktist saadavat adrenaliini. Juudi lese briljant silmapiiril säramas, hakkas ta korterivargust organiseerima. Väga lihtsalt oleks võinud leida inimese, kes raha saadiku kodust ära toob, kuid Bogdan oli rõhutanud, et Artistil tuleb seda ise teha, mitte enda asemel kedagi teist saata. Isakesed tahtsid näha, et uus mees ei löö musta töö tegemisel risti ette. Dmitri leppis olukorraga, muud tal üle ei jäänudki, ning asus tegutsema.

Alguses klappis kõik ilusti. Tšistõje Prudõ metroopeatusest paarisaja meetri kaugusel asuv kortermaja ei kujutanud endast varga jaoks midagi keerulist. Trepikoja uks oli lahti ja maja fuajees turvameest polnud. Dmitri hiilis koos kaaslasega neljandale korrusele, kus asus suursaadiku korter, ning ei saanud aru, miks põrgu päralt üks tähtis mees nii tagasihoidlikus majas elab. Tõsi küll, põhjus võis olla pidevas välisriigis viibimises. Arvestades Leonid Razumovski soliidset staaži välisministeeriumis, peab see korter olema üsna vähe kasutust leidnud, otsustas ta hetkel, kui kaaslane ukselukku puurima asus.

Kiitsakas ja vinniline Roman oli oma noorusele vaatamata kogenud murdvaras ning tema heebli kaasabil avanes uks vaevata. Sisse astudes irvitas ta veel, kui hea on, et inimesed üritavad ukselukke ostes raha kokku hoida. Korteris polnud ka signalisatsiooni. Keegi Bogdani meestest oli paar päeva varem koridoris perenaise kojutulekut passinud ning mingeid elektroonilisele valvele omaseid hääli polnud sisseastumisel kostunud.

Kui tagantjärele mõelda, siis oligi kõik liiga lihtsalt läinud. Raha leidmine ei valmistanud raskusi. Roman, kelle hingel võis olla ligi sada korterivargust, teadis täpselt, et inimesed üritavad koju raha peites suurt kavalust üles näidata. Paraku kukub see neil kõigil välja nii üheülbaliselt, et peidukohad muutuvad asjatundja jaoks klassikaks. Kiiresti kangutasid nad lahti WC-poti loputuskasti kaane, kallasid köögis tagurpidi prügiämbri ja kuivainekarbid, kompisid läbi voodimadratsid ning asusid viimaks riiulitest raamatuid põrandale loopima. Peagi ilmuski väärikate entsüklopeediate tagant välja paks ülemereposti ümbrik.

Nagu alati, kandis Dmitri ka varguspäeval ülikonda. Tema sviitri alumine äär oli juba tulles püksi topitud ning rihm viimase auguni kinni veetud. Veendumaks, et tegemist on ikka otsitava raha, mitte pererahva armastuskirjadega, käristas ta ümbriku puruks ja toppis saagi endale kaelusest sisse. Nüüd tuli neil kiiresti kaduda.

Paraku hakkasid Romani vargainstinktid alles üles soojenema. Juba uuris ta Bang & Olufseni helitehnikat ja kuldraamidega maale ega tahtnud mõeldagi, et lahkub enne, kui on perenaise buduaari pea peale pööranud. Artisti lahkumiskäsku eirates kadus ta tagatuppa ning hakkas seal pööristormina ringi tuuseldama.

Dmitri tundis, et ülesanne on täidetud ning korteris valitsev pompoossus ei puutu asjasse.

„Lähme minema, kuulsid?!” käratas ta kaaslasele üle ukse ning läks vastust ootamata kiirel sammul korterist välja.

Trepist alla minnes tuli talle vastu soliidne daam. Dmitri teeskles köhahoogu ja tõmbus kõverasse, et oma nägu käega varjata. Naine ei teinud temast väljagi. Mõõduka kiirustaja kõnnakul väljus Artist trepikojast ning pööras maja nurga taha, kuhu oli pargitud nende tähelepandamatu Peugeot. Kiire pilk vastasmaja akendele – paranoilisi pensionäre, kes võõraid autosid nähes alati igaks juhuks miilitsasse helistavad, polnud näha.

Kaua see õnneotsija seal korteris kavatseb passida, mõtles ta närviliselt mootorit käivitades. Just sellepärast ei tahtnud ta kaasa lüüa ettevõtmistes, kus mõne tõrksa distsiplineerimatus võib ka teised põhja viia. Kirudes Romani põikpäisust ja vandudes, et rohkem ei tee nad enam kunagi midagi koos, möödus mitu minutit.

Äkki jättis Dmitri juba niigi kiirelt pekslev süda löögi vahele. Teiselt poolt maja, umbes kakssada meetrit eemal, lähenes kiiresti miilitsavärvides auto. Dmitri ei kaotanud närvi ja surus oma instinktid alla. Mõistust! Kuula oma mõistust, sisendas ta endale. Selle asemel, et põgenemisega miilitsa tähelepanu äratada, ootas ta hetke, kuni sai selgeks, et nad kavatsevad tõepoolest suursaadiku maja ees peatuda. Auto võttiski hoo maha. Dmitri pani end korravalvurite olukorda. Kuni nad veel peatunud ei ole, kaardistavad nende silmad ümbrust, otsides kahtlasi inimesi ja autosid. Kui korterist on saabunud väljakutse, on igale lollile selge, et kuskil läheduses võib sissemurdjaid oodata auto. Võimalik, et koos juhi ja töötava mootoriga. Ning on täiesti eeldatav, et iga vähegi mustema südametunnistusega inimene üritab miilitsat nähes põgeneda.

Kahjuks pean teile seekord pettumuse valmistama, mõtles Dmitri. Hetkel, mil miilitsaauto peatus, tuli ta rahulikult Peugeot’st välja ning jalutas saadiku trepikotta tormavate mundrimeeste suunas. Mitte ükski varas ei teeks nii. Ja miks peakski miilits kahtlustama nooblis suveülikonnas meest, kes lillekimp käes, nägu naerul oma igapäevatoimetusi teeb? Tegelikult ma ju polegi varas, mõtles Dmitri miilitsaautost möödudes. Vargad ei käi lillekimbuga tööl. Ma olen Artist! Sellepärast oligi ta hommikul ülikonna selga pannud ja Stolitsnaja bulvarilt lilled ostnud. Igaks juhuks. Lilled panevad inimesed naeratama... Artist jalutas maja nurga taha ning väljus Mjasnitskajale. Mõne minuti pärast peatus ta käeviipe peale üks vanem Mazda, mille pohmellinähtudega juht oli nõus ta 200 rubla eest peaaegu koju ära viskama.

Edasi nii lihtsalt ei läinud. Nagu hiljem selgus – ja mida oligi põhjust olnud arvata – oli miilits Romani kinni võtnud. Kuid vahelejäämine ei olnudki asja juures kõige hullem. Bogdan oli juhtunust kuuldes raevunud, nagu oleks Dmitri teda millegagi alt vedanud. Hoolimata rahapakkidest, mis Artist talle nagu kord ja kohus peo peale ladus, sõimas isake kõigepealt tal näo täis. Seejärel teatas ta oma viha põhjuse, mis Dmitril põlved nõrgaks võttis. Selgus, et Roman oli varguse käigus ühe inimese maha löönud. Ja too – „tulgu sulle nüüd vanakurat ise appi,” kommenteeris Bogdan – osutus suursaadiku abikaasaks. Tema oligi naine, kes Dmitrile trepi peal vastu tuli. Bogdan tegi, mis suutis ja üritas oma kanalite kaudu asjade ametlikku kulgu uurida, kuid talle teatati, et juhtum on „väga kõrgel tasemel purki pandud,” ja et „sealt ei tõmba praegu mitte mingi liiniga infot välja”.

Miilitsa väljakutsega oli lugu lihtsam. Bogdani käsilastel õnnestus tsentraalsest häirekeskusest välja uurida, et korteris oli sissemurdmisel käivitunud salasignalisatsioon. Vargust ettevalmistanud inimestest polnud keegi selle olemasolust teadlik olnud ja nii ei osanud nad Dmitrit ka hoiatada. Igatahes näis, et varjatud häiresüsteemi eesmärk polnud mitte varast minema peletada, nagu tavaline huilgav alarm seda teeb, vaid lasta sissetungijal segamatult tegutseda, et oleks võimalik teda sündmuskohal ootamatult kinni võtta. Kui mängus on suursaadik, tekib kohe ka mitmeid asutusi, kus tahetakse teada, kes ja mis põhjusel nii tähtsa inimese elamisse sisse murrab. Roman kukkus hakklihamasinasse, mõtles Artist ja kirus päeva, mil ta Bogdaniga esimest korda kohtus. Ta needis ka Romani, kes oma kirge talitseda ei suutnud ja korterist kohe välja ei tulnud. Dmitri mõistis, et ka temal oli tänasest märk küljes. Asjade edasine käik sõltus nüüd uurija nutikusest, küsimustest võimalike kaasosaliste kohta ja Romani oskusest uurija manipuleerimisega toime tulla. Hetkel ei saanud milleski kindel olla ning Londonisse sõit tundus tekkinud olukorras ainuõige pääseteena.

Artist vaatas lennukis ringi. Inimesed istusid oma tavalisel ooterežiimil – ühed üritasid tukkuda, teised lugesid raamatuid ja pardaajakirju, mõned vestlesid omavahel ning ülejäänud vaatasid tuimal pilgul lennukiistmete seljatugesid. Maandumiseni oli jäänud pool tundi. Artist võttis klapplaualt topsi kokakoolaga ning üritas sellega järelejäänud lendu mõnusamaks teha. Paraku ei õnnestunud tal oma lemmikjooki kaua nautida. Kõrvalistmelt kostis vali norsatus, mida saatis unesegaselt lendulastud vandesõna. Artist pööras pead ja heitis pilgu oma magavale naabrile. Muidugi! Kuidas ta unustada võis!

Bogdan oli talle töö peale kaasa andnud pool elu Venemaa vangilaagrites kinni istunud varga, „kes ei jäta laipu maha”, nagu ta rõhutas. Mehel õnnestus hiljuti Solikamski vangla hospidalist põgenema pääseda ja keegi tema võimukas eeskostja, vist mingi Gruusia grupeeringu boss, korraldas asjad nii, et ta nüüd siin lennukis istus. Meest tuli kutsuda Genaks. Ta reisis valepassiga ja Dmitri tema õiget nime ei teadnudki. Näojoontelt ja aktsendilt võis ta pärit olla kusagilt lõuna poolt ja nimeks sobinuks talle pigem Marat, Mahmut või Vahtang. Armeenlane? Grusiin? Aser? Artist vaatas kõrvalistmel magavat meest ja imestas. Kui Moskva allilma tipuga suhtlemine teda juba alguses selliste tüüpidega kokku viib, mida kõike sealt veel edaspidi tulla võib? Gena pea oli nagu purustusmasinast läbi käinud. Tema kiilas kolp, millel iga kumerus silma torkas, oli veidi lopergune ja kaetud valgete armidega. Silmad asetsesid üksteisele ebaloomulikult lähedal, justnagu oleks Looja käsi üritanud neid ninajuurele kokku suruda. Mustad puhmaskulmud ainult rõhutasid seda vaatepilti. Nüüd, kus Gena magas ja ta silmad olid suletud, paistsid ta laugudele tätoveeritud sõnad: „NE BUDI”. Hoolimata pikkade varrukatega triiksärgist, olid ta labakätel näha tätoveeringud, mis üldpilti arvesse võttes pidid katma kogu ta keha. Mees ise magas norinal, ja ei paistnud oma välimusest sugugi häiritud olevat.

Bogdan oli Genale enne teelesaatmist kõvad hoiatussõnad peale lugenud. Nii Ševtšenko kui ka Ahhavili mõistsid, et terve teadliku elu kinni istunud vangi välismaale lähetamine kätkeb endas riske. Tal kästi Londonis madalat profiili hoida ja samm-sammult vabadusemaailma sisse elada. Et Gena sai ülesandeks operatsiooni vajadusel toetada, siis keelati tal enne, kui briljant käes, teisi asju näppida. Elukutselisele vargale kõlas see muidugi küllalt suure nõudmisena, kuid ta oli kõigi tingimustega kohe nõustunud.

Dmitri lootis läbirääkimistel kogu südamest, et asjad lähevad nii, nagu plaanitud. Ta tahtis heastada ebaõnnestunud korterivargust ja näidata, et kui talle vabad käed antakse, siis teeb ta oma skeemid sada protsenti teoks. Seni oli see tal alati õnnestunud. Kui Roman poleks saadiku korterisse passima jäänud, oleks ta ka tookord puhta töö teinud. Dmitrit häiris „segav faktor”, mis alati teise inimese lisandumisega tekkis. Ta eelistas oma tegevusi ise kavandada, sest pettuseäris sai loota ainult väga kindlatele inimestele. Ta teadis, et niipea kui loos on keegi võõras, ja seda tema kõrval tukkuv vang just oligi, tekib võrrandisse tundmatu suurus ning töö õnnestumine muutub küsitavaks.

Nagu iga proff, nii oleks ka Dmitri tahtnud endale ise meeskonda valida. Kuigi briljandi kättesaamine võis sisaldada ka varguse komponenti, eelistanuks ta kõigepealt oludega tutvuda. Seejärel tulnuks teha plaan ning alles siis vaadata, milliste oskustega inimesi tarvis läheb. Artist teadis, et tuleviku nimel tuleb tal reisikaaslasega hästi läbi saada, kuid polnud sugugi kindel, kuidas see tal õnnestub.

Esimene arusaamatus tekkis juba lennujaamas, kus selgus, et Gena ülitundlikkus ületab igasugused piirid.

Et ta polnud kunagi varem välismaal käinud, rääkimata lennujaamade koridorides kiirustamisest, võttis Dmitri endale vabaduse nende teed juhtida. Ühel hetkel sai Genal tema sabassörkimisest villand. Talle tundus, et Artist ei suhtunud temasse piisava austusega ning üritas juhtimist üle võtta. Dmitri teadis, et kui ta nüüd vangile samamoodi vastu raiub ja näitab, et ei jää talle sisukuses alla, jäävad nad lennukile hiljaks. Plahvatamise asemel selgitas ta viisakalt, miks on vaja kiirustada ja millest tuleb see, et tolli- ja passikontrollist on neil parem läbi minna üksteisest eraldi. Gena küll leebus, kuid Dmitri haistis, et pealesunnitud kaaslasega võib edaspidi keeruliseks minna.

Lennuk hakkas kõrgust vähendama. Kõlas märguande signaal ja salongipaneelidel süttisid turvavööde lambid. Dmitri jõi kokakoola lõpuni, kinnitas lauakese eesistme külge ja vaatas oma kaaslast. Gena oli norskamise lõpetanud, kuid magas endiselt. Peagi lähenes vahekäigust stjuardess, kes kontrollis, et reisijad oma tooli seljatoed püstiasendisse tõstaks. Kohale jõudes sirutas ta Genat äratama, kuid märkas siis mehe silmalaugudele tätoveeritud äratuskeeldu ja kohmetus. Dmitri otsustas neiule appi tulla ja tonksas naabrit küünarnukiga. Kostus urin ja mees avas silmad.

„Me hakkame maanduma, tooli seljatugi tuleb üles tõsta,” lausus stjuardess ning manas näole vastupandamatu tehisnaeratuse.

Gena alistus tema võludele üllatavalt kergesti.

„Kurat, istu siin nagu eeluurimisisolaatoris,” torises ta seljatoe nuppu otsides. „Uneaeg – lavats alla. Äratus – lavats üles. Ainult valvurid on kenamad. Võiks mõnega neist peldikusse püherdama minna.”

„Pea hoogu, Londonis on vene tüdrukuid kõik kohad täis,” rahustas teda Artist.

Gena kuulis Dmitri sõnu, kuid ei vastanud. Ta ei osanud ette kujutada, mis teda kohalejõudmisel ees ootab. Kui Moskva oli talle tuttav, siis Londonis pidi kuulu järgi elu veelgi vägevam olema. Nüüd, kui vangla okastraataed oli mitme lennutunni kaugusele maha jäänud, kavatses ta kõik oma unistused ja fantaasiad teoks teha. Kogu ülejäänud tee istus ta liikumatult ja põrnitses üle lennukiistmete kuhugi kaugusesse. Kui lennuki maandumismürts ta tagasi reaalsusesse raputas, urises ta: „Ma tahan neegrit. Noort, paksu neegriplikat, raisk.”

Bogdani jutt madala profiili hoidmisest oli tal juba ununenud.