Читать книгу 407 karaati - Egert Anslan - Страница 7

Dmitri ja Gena läbisid Heathrow’ lennujaama passikontrolli probleemideta ning jõudsid peagi suurde saali, kuhu oli saabujaid ootama kogunenud kenake rahvasumm. Paljud vastutulnud hoidsid käes paberilehti, millele olid prinditud eri organisatsioonide nimed: Gambino Invest, RBS Private Banking, Contaplex Ltd., Skype, Thomas Morrison, Clear-Com, GBS & Co – arvutul hulgal siltide lugemine võttis Dmitril silme ees kirjuks. Kontaktisikut ennast polnud kumbki varem näinud. Teada oli vaid, et õige mees hoiab silti kirjaga „Mittetulundusühing Norra Kalakaitsjad”.

Viimaks märkas Gena üht mehemürakat, kes rahvamassist veidi eemale hoidus. Tüüp kaalus vähemalt sada viiskümmend kilo ning tema olekust õhkus tõsidust. Mehe nõelasilmast tulnud villane rätsepaülikond ja uued sametkingad andsid märku, et tegemist pole mõne hariliku kuulitõukajaga. Mehe suurt nägu ehtisid paksud sarvraamidega prillid ja nende taga peituvad, otsekui luubiga suurendatud silmad vaatasid uurivalt ümberringi. Dmitri ja Gena läksid lähemale ning veendusid, et tema hoidiski otsitud silti.

Tahumatu pruunkaru, vilksatas Artisti peast läbi. Ei, öökull. Erakordselt suur ja tõsine öökull.

„Tervist,” ütles ta ligi astudes.

Mees pööras pea veidi viltu ja takseeris saabujaid jaheda pilguga. „Tere. Kalakaitsjad?”

„Muidugi kalakaitsjad, kes siis veel,” teatas Gena. „Otse Moskva piraajakasvandusest!”

Veendunud, et tegemist on õigete inimestega, muutus karumõõtu mees kohe sõbralikuks.

„Tere tulemast impeeriumi pinnale!” müristas ta terekätt ulatades. „Eduard. Võite ka Kuraatoriks kutsuda, sest mina see olengi.”

Eduard Potapenko alias Kuraator oli kriminaalringkondades tuntud vahendaja. Tema aferistiloomus lõi välja juba nõukogude ajal Moskva Kaubandusvalitsuses töötades. Karistamatuse tunne ja soovimatus oma võite teistega jagada viisid ta ühel päeval kohtupinki süüdistatuna riigi vara riisumises. Olukorras, kus teda ähvardas koos kogu vara konfiskeerimisega viieteistkümneks aastaks Siberisse saatmine, vallandusid Eduardi tõelised organisaatorivõimed. Pärast pikka ja rasket tööd kulisside taga pääses ta vaid viieaastase vangistusega Tuula paranduslike tööde koloonias. Bogdan Krestinov, kes kandis samas tsoonis karistust militsionääri käeluu murdmise pärast, võttis saabuja kui kasuliku mehe kohe oma tiiva alla. Pärast vanglast vabanemist, kui Nõukogude Liit lagunes, sõitis Eduard Londonisse. Endisel kaubandusjuhil ei kulunud kaua, et teha endale selgeks läänemaailma finantssüsteem ja offshore-firmade piiramatud võimalused. Kui algas Vene maavarade massiline eksport läände, seisis ta juba kahe jalaga maas ja hakkas maffia kontrolli all olevate firmade legaalsest käibest musta kasumit välja pesema. Headel aegadel teenis Kuraator palju, kuid kulutas veelgi rohkem, ning seetõttu sõltus ta pealetulevatest rahavoogudest märksa rohkem, kui endale tunnistada julges. Nüüd, kus Vene riigi keskvõim oli tooraine, nafta ja metalli ekspordivood üha tugevama kontrolli alla võtnud, hakkas Eduard Potapenko omaenda loodud rahapesuimpeeriumis kasutuks muutuma. Bogdani pakutud briljandivarguse kureerimine ei tähendanud tema jaoks põnevat seiklust, vaid võimalust saada kaelast mõned kõrvetavad võlad. Kogu ta lähitulevik sõltus nüüd Moskvast saadetud imemehest, kelle kohta tal polnud õnnestunud oma kanalite kaudu mitte kõige vähematki järele uurida.

Artist vaatas enda ees seisvat hiiglast ja mõtles, kas peaks talle ütlema oma pärisnime või selle, mis seisab valepassis. Kui Eduard oli nende operatsiooni kohapealne kureerija, siis oli ta ju omainimene. Siiski otsustas ta valenime kasuks. Alates Moskva lennujaamast pole ta enam Dmitri, vaid Ruslan Vladimirovitš Petrušenko. Kolmkümmend viis aastat vana, sünnikoht Kemerovo, Venemaa. Kõik passiandmed oli ta endale juba enne ärasõitu pähe tuupinud.

„Ruslan. Kutsutakse ka Artistiks,” teatas ta terekätt haarates. Järgnesid karukaisutus ning jõulised omamehepatsutused turjale.

„Meie kauaoodatud spetsialist,” muheles Kuraator ja taganes pool sammu, et saabujat tunnistada. „Väga hea. Suurepärane.”

Seejärel pöördus ta Gena poole. Vang esitas oma valenime kõhklemata.

„Gena,” teatas ta innukalt Eduardi kätt raputades. „Kui tahad, võid kas või krokodilliks kutsuda.”

Kuraator käkerdas kalakaitsjate sildi nutsakuks kokku ja lennutas prügikasti.

„Hakkame liikuma,” sõnas ta parkla poole suundudes. „Õhtuks on meil üks kohtumine ja enne seda majutame teid ära.”

Saabujatele öeldu sobis. Kohale jõudnud, vinnasid nad kohvrid Eduardi musta Mercedese pagasiruumi ja sõit võis alata.

Tee möödus kiiresti. Lennuki kitsastest toolidest pääsenud mehed uurisid huviga Londoni linnapilti ning kuulasid Kuraatori jutte kohalikust eluolust. Roolisolev mees ei jätnud klassikalise bandiidi muljet. Selleks oli ta liiga... Artist sobras kaua oma peas, et leida sobivat sõna ... viisakas? sõbralik? väljapeetud? Pigem näis olevat tegu inimesega, kes on ühenduslüli äri- ja kriminaalse maailma vahel. Ühel päeval on ta omainimene bandiitidega ja teisel ärimeestega. Mõistlik. Igatahes tundus õige otsus, et just niisugune mees oli briljandivargust koordineerima määratud. Moskvas oli Artistile selgeks tehtud, et Kuraatori roll on tehniliste küsimuste lahendamine. Operatsiooni kunstiline juht ja lavastaja on Dmitri ning just tema pidi otsustama, kuidas on kõige parem leselt briljant kätte saada. Mõned mõtted olid Artistil juba tekkinud, kuid ta eelistas edasi liikuda sammhaaval. Kõigepealt tuli kohapeal olukorrast võimalikult selge pilt saada.

Nad jõudsid kesklinna ja autoaknast avanev vaade läks aina ilusamaks. Majad muutusid soliidsemaks, üha rohkem tänaval kõndivaid mehi oli ülikondades ning aeg-ajalt vilksatas tee ääres mälestusmärke, mida turistid üksteise võidu pildistasid. Vasakul voolas jõgi.

„Mis kohtumine meil täna on? Kes sinna tulevad?” uuris Artist, kui nad valgusfoori taga peatusid.

„Tuleb üks kohalik tegelinski – Feliks. Ta tunneb leske ja räägib sulle tema kohta kõik ära. Nad liiguvad samas seltskonnas.”

Viisist, kuidas Kuraator rõhutas sõna „seltskonnas,” jäi mulje, et tema ise sinna ei kuulu ega tahagi kuuluda.

Gena upitas end tagaistmelt ettepoole.

„Mingi tõusik, jah?”

„Ei-ei, ta on normaalne inimene, ainult et kõrgseltskondliku orientatsiooniga. Mulle isiklikult see tilulilu glamuur eriti ei istu. Olen siin paaril üritusel käinud, aga need nipsninad ajavad seal minu arust suht mõttetut juttu ja tegelevad rohkem enda näitamisega.”

Auto jõudis Upper Brook Streetile. Minuti pärast pööras juht selle vaiksele kõrvaltänavale, kus ta peatus.

„Olemegi kohal. Võtke teadmiseks, rajooni nimi on Mayfair – üsna prominentne koht. Me kõik elame siinkandis.” Kuraator heitis pilgu oma Patek Philippe käekellale ja teatas: „Tunni aja pärast sõidame edasi. Senikaua saate ennast sisse seada.”

Artist ja Gena astusid autost välja. Alles nüüd said nad kätte õige tunde – nad olid kohal. Seni olid vaid Moskvas räägitud jutud, nüüd aga seisid nad keset tänavat, mida palistasid Rolls Royce’id, juveelipoed ja kõrgmoebutiigid. Nende vahel jalutasid aga vanemad kikilipsustatud härrasmehed, paljudel korduvaid iluoperatsioone läbinud prouad käevangus. Isegi Gena ninasõõrmed, mis olid eluaegsest filtrita sigarettide suitsetamisest rikutud, haistsid õhus raha lõhna. Taibates, kui palju tööd kogu Londoni tänavatel võib liikuda, tuli tal kananahk ihule. Rikkad vanurid julgelt linnatänavatel jalutamas, kaasas vaid rahakott ja võlts turvatunne, mis sa hing veel ihkad, mõtles ta. Ei, siit linnast ei lähe ta enam kuhugi. Ja kui läheb, siis ainult miljonärina. Ta jäi viivuks tänavale ringi vaatama, et paljulubavat hetke natuke kauem endas hoida.

Artist jõudis korterisse enne Genat ning lasi pilgul hindavalt üle ruumide libiseda. Suur elutuba ja kaks magamistuba võinuksid vabalt mahutada viieliikmelise perekonna. Kõrged laed lõid avarustunde, mida suured aknad veelgi kinnitasid. Eksklusiivne parkett, stiilne täispuitmööbel ja värvilahendused, milles oli tunda sisekujundaja kätt. Artist noogutas rahulolevalt. Paistis, et Moskva allilm hindas tema tööd kõrgelt. Korter karjus luksusest ja Artist andis endale aru, kui palju niisugune siin rajoonis maksta võib. Elutoas Kuraatoriga lobisedes ootas ta ära Gena saabumise, et too saaks esimesena endale sobiva toa valida – peaasi, et ta õnnelik oleks, siis ei teki pärast arusaamatusi. Nagunii võtab ta toa, mis on välisuksest kaugemal – vanglas on voodite valikul sama lugu, ikka kongiuksest kaugemale ja akna alla. Nii läkski. Gena ei kõhelnud sisse astudes hetkegi ja marssis tagatuppa. Artist pakkis oma koti lahti toas, mida ta oligi endale tahtnud. Pesnud vannitoas käed, vahetas ta reisiülikonna korralikuma vastu ning oligi väljaminekuks valmis. Gena oma garderoobiga vaeva ei näinud, kontrollis vaid igaks juhuks, kas aknast on vajadusel võimalik põgeneda. Ei olnud. Nad asusid kolmandal korrusel ning korteri kõik aknad avanesid samale tänavale, kuhu oli pargitud nende auto.

„Siit kangi alt pääseb hoovi,” sõnas Kuraator näpuga kuhugi allapoole näidates. „Seal seisab teie auto. Hea rahulik koht.”

Süganud kukalt, võttis ta taskust kaks uut Nokia mobiiltelefoni.

„Londonis kasutame omavahelisel suhtlemisel ainult neid. Kaardid on sees. Kui välismaale helistate, peate ise arvestama, kui riskantne teie sealpoolne inimene on. Inglismaal teid keegi pealt ei kuula.”

Seda öelnud, keeras ta meeste poole telefonide tagaküljed, kuhu oli kollastele post-it-märkmepaberitele midagi kirjutatud.

„Siin on kirjas teie ja minu numbrid. Õppige need kohe pähe, et meil midagi lollide olukordade taha ei takerduks.”

Artist vaatas Eduard Potapenkot uue pilguga. Näis, et selle mehega on võimalik koos töötada.

„Kas siin internet on?” uuris ta kotist sülearvutit välja võttes.

„Igas toas ja kiire nagu keravälk. Kõik peab toimima,” lausus Kuraator toonil, milles ei puudunud uhkusenoot. Ta ulatas kummalegi mehele komplekti korterivõtmeid ja nähes, et mõlemad on valmis, andis märku lahkumiseks.

Pärast kümneminutilist autosõitu jõudsid nad Waterloo Place’ile ning peatusid ühe soliidse kivimaja ees. Kesklinn oli niisuguseid küll täis, kuid Artist polnud näinud ühegi fassaadil nii peenelt väljanikerdatud kivikujusid. Esimese korruse akendes avanev vaatepilt viitas majas asuvale restoranile.

Kuraator parkis auto otse peaukse ette ja tervitas ladusas inglise keeles vasturuttavat šveitserit: „Hi John! Everything under control?”

Rohelises kuldtriipudega mundris vanahärra teatas naeratades: „Absolutely, sir. Welcome to Divo, gentlemen.”

„Keep an eye on it,” nõksas Kuraator peaga auto poole.

„Yes, sir,” ütles šveitser kummardudes ning avas külalistele ukse.

„Divo on meie koht,” teatas Kuraator restorani fuajeesse astudes hooletult, nagu oleks tal neid kümnete kaupa. „Me katsume alati oma asjad kesklinnas ajada, siis on vähem ringisõitmist.”

Artist ei saanud täpselt aru, keda ta iga kord „meie” all mõtles. Kas ennast ja oma kambamehi, keda neile veel näidatud ei ole? Või neid kolme – Kuraatorit, Artisti ja Genat? Rohkem aega talle mõtisklemiseks ei jäänud, sest neile lähenes pikakasvuline, peent ülikonda kandev härra. Mees oli umbes viiekümneaastane, selgete näojoonte, kuid ebakindla ilmega.

„Tere, Eduard,” lausus ta juba enne kohalejõudmist kätt sirgelt ees hoides.

„Feliks, rõõm näha,” sõnas Kuraator igasuguse emotsioonita. Omamehelikku patsutamise rituaali ei järgnenud. Selle asemel viipas ta kaaslaste poole.

„Inimesed on kohal. Lähme edasi.”

Feliksi teretus oli viisakas, kuid tema naeratuseks ülespoole veetud suunurgad mõjusid kunstlikult. Artist vaatas hindavalt kõrgseltskonnategelast, kellest ennist autos räägiti. Miks ta pabistab ja käitub juba ette nagu süüdlane? Ei paistnud ta midagi nii libe sell, kui kirjelduse põhjal oodanud oleks. Tavaline härrasmees, kuigi küll ainult pealtnäha, arvestades mida nad siin täna arutama hakkavad. Sõnnik kommipakis, mõtles Artist muiates, nagu ma isegi.

Nad astusid slaavipäraselt sisustatud restorani, mis oli pooltühi. Paksud vaibad, raskelt lahtirulluvad kardinad akende ees, kõrgete seljatugedega toolid, kuld ja kitš kõikjal, kuhu silm ulatus. Sammastega ruumi keskel laius massiivne baarilett, mille toretsevatel pukkidel istusid mõned külalised. Maani ulatuvate linadega kaetud laudade vahelt sööstis tulijate poole viiekümnendates tüse daam, kes näis restoranis töötavat. Seda reetis tema punane pükskostüüm, mis oli tänaval kandmiseks liiga teatraalne.

„Tervist, Eduard! Härrased! Rõõm teid näha,” noogutas ta tulijatele. „Kas looži?”

„Viktoria, mu arm...” Kuraator pani naisele käe ümber õla. „Sinna ikka, kuhu siis veel? Või on teil siin üleöö mõni parem koht tekkinud?”

„Mis sa nüüd, parem?! Sa tead väga hästi, et paremat pole kogu Londonis,” raputas daam pead. „Kelle ma teile saadan? Varjana? Lucy?”