Читать книгу Tüdrukune - Eia Uus - Страница 3

Ma ei kavatsenud nii tunda. Mu esimene emotsioon oli vist isegi rõõm. Kergendus. Siis tuli ehmatus, šokk. Käed hakkasid värisema, hääl ka. Mõte: mis minust saab? Aga rõhusin rõõmule ja kergendusele endas. Uuele. Olin oma tasakaalukuse ja rahu üle uhke. Õnnitlesin ennast.

Alles palju hiljem, mitu päeva hiljem, hakkasin iseendas justkui tasapisi liftiga alla keldrisse laskuma. „Mind ei ole vaja.“ „Ma olen väärtusetu.“ „Ilma minuta on parem.“ Ma olen nagu pimesool või kurgumandlid, mind oli vaja eemaldada.

Inglise keeles kasutatakse koondamise kohta mõnikord sama tüvega sõna kui pea maha raiumise puhul. Või käe, jala. Mind eemaldati ettevõttest, kuhu olin andnud aastaid oma elust (ma ei lasku sinna „parimad aastad oma elust“ ütlusse, kuigi see nii oli); raiuti kiire ja armutu lõikega.

Reede õhtu, kell seitse, viimast korda selles kontoris. Sahtlid on tühjad, kuus paari vahetuskingi ja kohvitass ära pakitud, arvutist kustutatud rohkem kui kümnendi jagu isiklikku. Ma ei ole siin sentimentaalsusest, vaid ma kardan koju minna. Kõik need nädalad, kuud, aastad, mil ma olen teadnud, mida ma tegema pean, mida ma homme teen, mida esmaspäeval.

Ma ei pea enam mitte midagi tegema. Kõik need asjad, mis mul pooleli jäid – ma ei pea neid enam tegema.

Mul ei ole enam midagi teha.

„Okeika,“ ütleb viimaseks kontorisse jäänud kolleeg arvuti tagant püsti tõustes. Ta vaatab ennast pisikesest peeglist, naeratab sellele igemeid paljastades, et veenduda, kas hambavahed on puhtad ja hõõrub sõrmega silmaaluseid. „Ma pean nüüd Saara sünnapeole minema,“ teatab ta. Ma tean seda Saarat, ta on mitu korda siin käinud, ma olen ta vastu kena olnud.

Küsin, loodetavasti mitte liiga meeleheitlikult: „Mis sa arvad, kas see on selline pidu, kuhu ma tohiks ka kaasa tulla? Mul on kõik sõbrad linnast ära, tead küll, suvi ja reede, aga ikkagi viimane tööpäev, tuleks nagu tähistada ühe ajastu lõppu…“