Читать книгу Tüdrukune - Eia Uus - Страница 6

5

Kell on neli läbi. See pole mitte koidik, vaid päike sirab juba kõrgel taevas, on suur suvi. Millal ma viimati hommikuni peol olin? Kümme aastat tagasi, rohkem? See on nüüd küll väärikas epohhi lõpu tähistamine.

Võtan hamburgeri, sest kui juba, siis juba.

Päike paistab silma, kui kodu poole kõnnin. Nii et see tunne on vabadus.

Kuigi kell on öine, on juba nii mõnus temperatuur. Pähe tulevad laulusõnad: „Ma hulgun särgiväel, mul pole külm. Naerdes jooksen taas hommikusse…“ ja koos nendega ühe ebaõiglaselt vähetuntud laulu meloodia.

Ma isegi mäletan suurt osa sõnadest, kuigi pole seda vist aastaid kuulnud, laulan omaette: „Homsesse päeva, mis tervitab maad, tulen ma üleni tüdrukusena…“

Naeratan endamisi, vahepeal sulgen mõnuga silmad hommiku kohta üllatavalt soojale tuulele, mis tolmu üles keerutab. Vastu kõnnib üks noormees, vaatame teineteisele silma, möödume, pöörame mõlemad kõndides pilgu tagasi, teineteisele otsa, naeratame, liigume selg ees edasi, kumbki oma suunas, laiali.

„Mis sa särad!“ hüüab ta vahemaa pealt.

„Mõtlen, et peaks mere äärde minema!“ hõikan vastu.

„Aga lähme!“ kisab ta.

Ta seisab paigal, kõnnin tema juurde. „Sul tundub nii hästi,“ ütleb ta.

„Ongi.“

„Mina olen Jaanus.“

„Tere, Jaanus, mina olen Helena.“ Valenimi tuleb nii loomulikult üle huulte.

Kõnnime ühe tänavavahe koos, ta räägib oma hiljutisest reisist San Franciscosse, on igati meeldiv, temaga võiks rannast otse voodisse minna, aga äkitselt tunnen, et ma ikkagi üldse ei taha seda. Hunnitu hetk, või idee, on sümpaatse kainepoolse võõraga hommikupäikeses kohtuda ja mere äärde minna, aga see pole praegu see. Ma pean täna olema endaga, uue ajajärgu lävel, võib-olla ka veidi tüdrukune.

Jätan hüvasti.

6

Üksi mere äärest koju jõudes söön veel, joon suure klaasi leiget vett sidruniga, ühe klaasi aspiriinilahusega, panen voodi kõrvale magneesiumiga vee, võtan unerohu, puhastan näo, kreemitan, kuulan oma unemeditatsiooni ja proovin magada.

Nagu ikka pärast alkoholi, ärkan kaks tundi hiljem, unerohust hoolimata.