Читать книгу Tüdrukune - Eia Uus - Страница 4

Takso seisab veel tükk aega akna all, kui ma oma mitme suure kontorist kaasa pakitud kotiga Saara juurde jõuan. Kottides on mannetuid lahkumiskinke, mille oleks võinud kohe ära visata, ning kümnendi jooksul kontorisse kogunenud tavaar: juukselakk, kingaviks, kätekreem, puhas pesu, tagavarakleit, kaks jakki, deodorant ja palju muud. Saara saab kingiks aastaid mu töösahtlis seisnud pudeli Vana Tallinna ja mõned mulle hüvastijätuks toodud lilled. Liiliad, ma ei talu nende lämmatavat lõhna.

Sisse astudes näen lae all suuri kuldseid õhupalle: 42. Vaatan Saarat ja kogu seltskonda ja saan aru, et ta sai 24.

Eile oli ta veel 23.

Kõikidel sünnipäevadel, kus viimastel aastatel käinud olen, on tähistatud neljakümmet. 42 ei peeta. Vähemalt mitte õhupallidega. Tagurpidi õhupallid on huumor, haha, sest neile näib võimatu ja välistatud ühel päeval vanaks saada. Olen veel rohkem sihita kui Saara-vanusena, aga täna ma sellele ei mõtle. Mõtlen esmaspäeval. Täna „tähistan“. „Vabadust“.

Pidu on vaid kuus inimest köögilaua ümber. Toiduvalik on tõsine, täisvegan, vist isegi toorvegan, loomulikult mahe. Joogilaud on aga selline, nagu need mu tolmustes mälusoppides tolles eas olidki. Mäletan pidu „oma noorusest“, kus jõime uhkelt Disaronnot, üht, kus koorelikööri, ja üht, kus Malibut ananassimahlaga. Ja siidrit viinaga. (See ei lõppenud nii hästi. See lõppes öösel valges seelikus kodumaja ees sopasel sillutisel istudes, kui laotasin enda ümber maha laiali iga viimse kui asja, mis mu käekotis oli, aga võtmeid ei leidnud ka siis. Jah, meenus läbi hägu – need olid mu mantli taskus. Oli lörtsine veebruar, olin seeliku ja kampsiku väel peolt koju kõndinud, ja mul ei olnud koduvõtmeid.)

Otsustan, et joon Saara juures epohhi lõpu tähistamiseks kolm klaasi vahuveini ja siis lähen koju. Praegu ei vaata otsa Kogu Oma Ülejäänud Elule. Praegu olen lihtsalt üks noorte peole ära eksinud kontoritädike. Endine kontoritädike. Töötutädike kontoririietes, olgugi, et natuke pidulikes – veinipunane pliiatsseelik ja valge triiksärk.

Cava’t ega prosecco’t ei ole, on lambrusco’t, mida ma ei ole vist viisteist aastat näinudki. Mulliga punane. Pudelit nähes mäletan kohe, kuidas seda oksendada on.

Nad räägivad noorte inimeste jutte, kuulavad noorte inimeste muusikat. Ma peaksin ära minema, ma olen liiga vana, et siin liivakastis olla. Proovin ruttu alla kulistada need paar klaasi, mis juua plaanisin, et julgeksin koju minna, teadmatusse.

Arutatakse, mida keegi Natu ja Eiks kuhugi tšätti kirjutasid, miks neid veel kohal pole ja üleüldse, kui imelikult nad viimasel ajal käituvad.

Muud tegevust ega ühtegi jututeemat ma ei leia, nii proovin meenutada, kas mul on kunagi elus olnud nii igav kui siin noorte inimeste olengul köögilaua ümber. Lapsena kusagil järjekorras oodates? Mõni tüütu pikk bussisõit?

Neelan klaasi tühjaks, valan järgmise välja.

Üks neiu lappab ajakirja ning loeb inimestele ette. Ma ei kuule sisu, üksnes ta häält. Nii mesine. Madal, pehme, suitsune, aga mitte suitsetajalik.

„Ja sina oled?“ küsib ta.

„Lilian.“

Ta naerab: „Ei, su tähtkuju!“

„Jäär.“

„Oo. Algav kuu toob su ellu uued tuuled…“ loeb ta oma puudrihäälega ning tõstab siis pilgu üle prilliääre, et mu ilmest näha, kas see võib vastata tõele. Issand. Ma olen hüpnotiseeritud.

Tal on pikad punased juuksed, ta naaldub lauale nii, et ta pigem suured rinnad on esiplaanil ja üles kokku lükatud, avarast kaelusest välja kukkumas, tal on paksud huuled ja mitte just ideaalne hambumus. Enda üllatuseks erutun. Tahaksin panna silmad kinni ja lihtsalt kuulata seda häält, intonatsiooni, voolu, aga ei raatsi, sest on pilk, mis leheküljelt aeg-ajalt mu silmi tõuseb, laisalt ripsmeid pilgutades, ja siis see üleannetu naeratus lause juures: „Armutandril on sel kuul oodata aga leegitsevat kirge…“

Ta pilgud peatuvad mu silmis pikemalt kui vaja. Oleme inimestest ümbritsetud, aga kahekesi. Lihtsalt vaatame teineteisele otsa, tema nii enesekindla naeratusega huulde hammustades.

„See peaks olema teles segment,“ ütlen. „Sina, horoskoopi lugemas. Ma vaataksin seda, kõik vaataksid. Isegi ilmateadet vaataksid kõik, kui sina seda niiviisi loeksid.“ Ta on meelitatud ja võimendab ülevoolavat sensuaalsust edasi lugedes veelgi, mõnuga.

Inimesi saabub aeg-ajalt juurde. Keegi Mikk, kes ütleb, et on kolmandat päeva tsüklis, ja näeb ka selline välja, lehkab selliselt, aga on pikk ja lihaseline ning sünnipäevalaps Saara tahab teda. Ta ütleb seda ka mitu korda kõva häälega välja, proovides varjuda nalja taha: „Fuck, Mikk, sa oled nii hot!“

Viktoriin Saara elust. Ma olen meeskonnas tsükli-Mikuga, me ei tea peaaegu midagi. Ainult Saara olematu pikkuse panen täppi. Meeleolu siiski paraneb ja kojumineku asemel lähen kääritatud jookidelt üle rummkoola peale.

„Pane kõvemaks!“ nõuab keegi. Varsti on kõik püsti, tantsivad, mina siis ka. Vahepeal hüüavad muusikale laulusõnu kaasa: „Mina ka!“ ja „Sina ka!“

Laulu mängitakse uuesti ja uuesti ja uuesti, kuni kõik oskavad juba kaasa kisada: „Ma läksin jälle üle piiri, Valga-Valka!“

Samal ajal toob tsükli-Mikk välja oma lemmikjoogi, pipraviina, ja ma mõtlen, kurat, üks kord elame, pärast minu staaži on igati viisakas end pildituks juua ja vana elu välja oksendada.

Vahepeal keegi tülitseb arutult. Seda ma tõesti noor-olemise juures ei igatse. Vist midagi ei igatse, kuigi käesoleval päeval praeguse ea juures ka liiga palju ihaldusväärset ei meenu.

„Jaa, aga sina ütlesid…!“ tõstab üks tüdruk häält.

„No igal juhul Zapa ütles, et sa ütlesid talle, et Kata oli öelnud, et sa ütlesid, et…!“ vastab teine.

Eelmisel nädalavahetusel olid minu juures noorema venna väikesed lapsed, kahe- ja nelja-aastane ning siinsete noorte täiskasvanute mängud ja draamad on identsed väikelaste omadega. Mina tegin nii, sest tema tegi enne mulle nii.

Hoolitsen, et punapea klaas oleks täis. Ta ütleb iga kord mulle „kalla“. Mitte selles vältes, et kalla juurde seda jooki, ega ka selles, mis tähistab vulvaliku välimusega lille, vaid sõnast „kallis“. Ühel hetkel teatab ta kõigile minu kohta, et olen „täiega kõige ekstram ever“, mille peale mu endine kolleeg ja Saara vastavad „yaas!“. Justkui tõlkes: pole sel kõbil häda. Kui miski neile meeldib (vist), ütlevad nad: „Retsilt rämmar!“. Võib-olla tähendab see midagi hoopis muud, ma pole päris kindel. Vahepeal ütlevad „Mad props!“, aga ma täpselt aru ei saa, mida sellega väljendatakse.

„Pane reketit! Veel viit miinust! Nubluuuu!“ hüütakse aeg-ajalt läbisegi. Ma ei tea ühtegi nendest asjadest, neil noortel oleks nagu oma salakeel. Laul vahetub ja reketit-nõudnu on väga rahul, kisab „Yaas!“. Laulab refrääni kaasa: „Sa pole mingi paprika!“ ja ma proovin mitu minutit ülejäänud laulust aru saada, mida see tähendab, et ta mingi paprika pole. Kas paprika olla on hea või halb?

Ühel hetkel meenub kellelegi, et insta on veel tegemata ning asutakse orkestreerima mõnesekundilist videoklippi, mida internetis kõigile näidata. Kapist võetakse „kõigevaba“ tort, mis ei sisalda midagi loomset, nisujahust ega suhkrust, pannakse küünlaid täis, hetke lemmiklaul pannakse algusest mängima, vaadatakse kaader üle, et kõik ikka näha oleks, kõigile antakse säraküünlad – ning Saara ütleb: „Lärm, kaamera, võte!“ Viisteist sekundit etendavad kõik, et tegu on elu parima peoga. Mina ka.

Klipp vaadatakse läbi ja tehakse teine igaks juhuks veel, uute säraküünaldega. Ja kolmas video, kus Saara esiplaanil ühe suure pudeli lõpu endale sisse kallab ning teised taustal juubeldavad.

Mul on hea meel, et „minu ajast“ sellist komprat netis ei leidu. Ma ilmselt ei saaks tööle, kui kõik mu läbud dokumenteeritud oleksid ning keegi oleks alati jäädvustanud mu hullemaid ärakukkumisi või üle võlli käimisi. Silme ees hakkavad jooksma kaadrid, millised need videod oleksid: mis on minu kõige piinlikumad peokogemused, millele on tunnistajaid olnud. See popurrii võiks mind praegu kaineks ehmatada ja koju viia, aga selle asemel kummutan veel ühe klaasi põhjani. Trumm on ju juba läinud.

Kui laua ümber tantsides, mõni tooli peal püsti, mõni laualegi kippumas, kõik imelikud joogid järjest joodud saavad, ütleb Saara külmkapi juurest: „Kas Sovetskajat või Vana Tallinna?“

Keegi ei paista teadvat, ütlen siis ise: „No vanema põlvkonna kõige põhjalikum peojook oli Sovetskaja koos Vana Tallinnaga…“ Tunnen, nagu „vanem põlvkond“ käiks minu, mitte mu vanemate kohta. „Kui ma ei eksi, oli selle koksi nimi vikat.“

Saara võtab ühest pudelist punnsuutäie ja teisest peale. Tuleb minu juurde, surub kummassegi kätte pudeli. Mõttes löön risti ette ja lepin, et see küll hästi lõppeda ei saa. Pärast lambrusco’t olime veel ühe valge veini ära lahendanud, mingi hetk jõin rummi koolaga, pipraviina shot’id olid muidugi ka. Noorte pidu ikkagi.

Vaatan punapead. Temas on midagi nii prantslannalikku, või noh, raamatute prantslannalikku, klassikalise erootika prantslannalikku, kuigi punased juuksed vist esimesena prantslastega ei seostu… Erinevalt minust on tal keha, kurvid. Ta nimi võiks olla Honoré. Jah, see sobiks talle. Honoré.

Oot, Balzac oli Honoré, see vist on mehenimi. Aga talle sobiks. Punapäid on vist rohkem Iirimaal. Ta võiks olla… Rosemary. Või… Freya, Harriet. Aga ta on eestlanna, ta on Mona.

Ma märkan, et ma flirdin temaga, mängin. Ta on nii läbinähtav. Ta võtab teiselpool lauda sisse mingi poosi, ajab oma huuled õpitult avali, natuke torru, lõug tõstetud, süveneb näiliselt millessegi, aga siis tõstab ettevaatlikult pilgu veendumaks, et vaatan teda.

Ma ei kujuta seda ette; ta poseeribki üksnes mulle. Olen sellest nii meelitatud, mõnulen. Vahepeal paneb ta sõrmega oma huultele läiget. Liiga kaua, liiga püüdlikult, liiga mitu ringi. Pagan. Isegi kui ma seda läbi näen, mõjub see ikkagi nii kuratlikult erutavalt. Ta kontrollib, kas ma vaatan. Kui meie pilgud kohtuvad, hammustan huulde. Et ta arvaks, et ma reageerin talle. Tegelikult naudin lihtsalt seda algelist mängu, mida ma pole mänginud nii kaua ja mitte kunagi tüdrukuga, naisega. Ta ei saa olla vanem kui 27, aga juba nii enesekindel, kartmatu: „tahan ja saan“ olek, mis mind tõmbab. Minul tema vanuses, nii kümme aastat tagasi, oli suuresti veel ainult häbi. Mu keha oli vale ja seksuaalsus tabu. Ma ei flirtinud siis küll mitte kellegagi nii nagu tema minuga.

Lähen ta juurde. Ta ütleb jälle „kalla“. Küsin ta vanust.

„Kakskend.“

„Ei!“ prahvatan.

„Mis mõttes? Jaa. Märtsis sain.“

Persse. Esiteks tunnen ennast nagu räpane vanamees, et teda üldse erutusega vaadanud olin, inimene on laps, hiljuti oli veel teismeline, seejärel tunnen vajadust teda kaitsta. Tema enda ja kõigi maailma räpaste vanameeste, tiiraste tüüpide ja purjus pervertide eest. Kas ta ei tea, et kui ta nii väljakutsuvalt käitub, siis ta vägistatakse ära? Tal on seljas liibuv riietus, pluus on läbipaistev, olgugi et all on sportliku lõikega rinnahoidja ning üleriideks õue käib trendikas 90ndate pintsak, mis küll kedagi ei ilusta, pikk ja kohmakate patšokitud õlgadega.

Aga kakskümmend!

Kuidas ta julgeb?! Ühelt poolt jultumuse mõttes, kelleks ta ennast peab, et minuga flirtida, aga teisalt: kuidas ta ei karda? Ma ei julgenud isegi kolmekümneselt niiviisi… peibutada. Lisaks: ma olen vanem, ma olen naine.

Olen segaduses. See tunne, mida Mona mus tekitab, on nii teistmoodi ja nii võimas. Oma tuntavas joobehämus proovin aru saada, kas praegune särin tähendab midagi. Ma olen küll naisi imetlenud, mõelnud isegi, et keegi mõjub seksikalt, aga mitte kunagi nii, et see mind kuidagi kannustaks.

Muudkui sätitakse ja sätitakse klubi poole minekule, aga sellises olekus inimesi on üsna keeruline loogiliselt uksest välja ja taksodesse organiseerida. Eriti, kui kaks neist uksi prõmmutavad ja esitavad ultimaatumeid, et ei tule, kui teine enne ei vabanda.

Saara sünnipäeva puhul olevat tema seltskond listis. Vähemalt kümme aastat ei ole ma klubis käinud, ja enne seda ka vaid mõni üksik vastu tahtmist kohale tiritud kord.

Kougin oma kottidest välja veel mõned töölt saadud lahkumiskingid ja jätan Saara diivani taha. Viin tööasjad koju ja võtan seljast endise kontoritöötaja kamuflaaži. Laon selga kõige nooruslikumad riided, mis leian, kuigi pole kindel, et neist abi on. Elukogemus on ikkagi näol näha. Võtan sukkpüksid jalast, raseerin sääred, niisutan kookosõliga. Igaks juhuks õlitan käsivarred ka, sest jumal, kui sile ja prink oli nende inimeste nahk! Isegi küünarnukid olid neil teistsugused, uued.

Vahepeal saadab Mona mulle tšätis selfi, et nad on nüüd jõudnud baari, ja sõnad: „kaugel sa kalla“.

Mind mäletatakse veel.

Ma ei lähe enam sellepärast, et ei julgeks üksi kodus olla, mul on ammu uneaeg. Ma ei lähe ka sellepärast, et mul on viimane õhtu pika tööstaaži lõpuks. Lähen ainult selleks, et seda tüdrukut uuesti näha.