Читать книгу Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein - Eia Uus - Страница 7

Esimesel korral on kõik kuidagi intensiivsem ja vahetum, ning ka üllatav, ootamatu. Neid aastataguseid kogemusi taga igatsesingi.

Kui ma esimest korda Pariisi tulin, tegin seda natuke trotsist. Ma ei saanud aru, kuidas üks asi saab eranditult kõigile meeldida: Proustile ja Balzacile ning tossudes, seljakottidega ameeriklastele.

Olude sunnil saame parima sõbranna ja korterikaaslase Triinuga reisieelsel ööl magama kell kaks. Äratuskell heliseb kaks tundi hiljem, kell neli hommikul. Unesegastena viskame mõned asjad kohvrisse. Prantsusmaal pakin lahti meie ühise kohvri, millest tuleb välja üks väike must kleit, kaks väikest musta kleiti, kolm... kahe peale kokku kümneks päevaks viisteist musta värvi kleiti! Ja mitu paari kõrgete kontsadega kingi, hunnik vöösid ning ehteid, salle ja sukki, aga ei ühtki mugavat jalutuskinga või ilmale vastavat mantlit, jakki, kardiganigi mitte.

Alustame päevi ööbimiskohale lähimas kohvikus. Inimesed suitsetavad, seintel on üliülipikad käsitsi kirjutatud veinikaardid ja kõik on kuidagi üle võlli stereotüüpne. Aknaklaasil on meile üsna sobilik kohviku nimi Destination Sud^[1.], vaasis on roosid, riiulil tühjad klaaspudelid. Naudin koha atmosfääri, teretavate inimeste mõlema põse suudlemisi, vanaaegset muusikat. Isegi kohvikupidaja joob baarileti taga veini. Õues vaheldub vihm päikesega.

Hommikuti jutustame kohvikus madame’iga, kes meid omamehelikult prantsuse keeles valjuhäälselt käsutab ja siis naeratades silma teeb, ning joome päeva esimesed café crème’id^[2.]. Kui lõunatajad tulevad, ütleb ta, et kirsiaroom meie tubakas häirib maitseelamusi ning „palun, kas söögi ajal võiks harilikku suitsu tõmmata” – nagu see maitset ei häiriks!

Tavaliselt jõuame hommikukohvi jooma keskpäevaks. Siis kaetakse kõik lauad ja meil palutakse koos teiste mittelõunatajatega baaris pukil istuda. Saabuvad sööjad, bistrooproua täidab karahvinid veega.

Laupäeval tulevad inimesed aga juba hommikul veini jooma. Kodukohviku juhatajannal on vaba päev, ta kõnnib suitsetades tänaval, jätab oma lapsed välja, tervitab sees teenindajaid, suudleb tuttavaid mõlemale põsele, surub võõrastel kätt, ja läheb edasi. Pühapäeval on kodukohvik ja suurem osa teisi kinni, suletud on ka paljud poed, tänavad on tühjad.

Pühapäeva õhtul, kui isegi surnuaiad on suletud ja õues sajab paduvihma, istume ülimeeldivas kohvikus Le Soleil d’Or^[3.] keset Seine’i jõge Île de la Citél (millel on Jumalaema kirik) ning joome naturaalset õunasiidrit. Muusika on hea, inimesed jalutavad vihmavarjude all mööda, jooke serveeritakse armsatest pisikestest karahvinidest. Kui esimese tühjaks joome ja teist tellime, soovitab teenindav noormees murelikult, et peaksime igaks juhuks ehk midagi sööma ka.

Teenindajad on restoranides hästi osavõtlikud ja suhtlemisaltid. Nad teevad nalja, grimasse, žestikuleerivad, ning mis on teistmoodi kui Eestis: kõik on mehed. Ja kõik on mustade viigipükste ja valge triiksärgiga, kas siis musta peenikese lipsu või vesti ja kikilipsuga. Nad on väga oskuslikud oma kandikute ja pudeliavamistega – ühes käes on kandik, teisega avab veinipudeli, samal ajal teeb nalja ja selgitab menüüd.

Oma trotsist ja eelarvamustest hoolimata sain kohe aru, et see, kuidas Pariisi ja Prantsusmaad kujutatakse, on tõepärane. Et ta ongi selline nagu piltidel ja see on käsiteldamatu. Need ilusa arhitektuuriga kaadrid filmides ei ole kõik filmitud sama viie ilusa maja juures, vaid tuhanded majad on vaimustavalt ilusad. Naised kõnnivad argiste, ent hurmavatena välja lillepoest, metsikud lillesülemid kaenlas. Peened vanaprouad patseerivad promenaadil ning kohtudes stiilsete sonides vanahärradega, suudlevad üksteist mõlemale põsele. Moodsate baaride-pubide asemel on vanad bistrood ja kohvikud, mis on seal peaaegu muutumatutena olnud sadakond aastat. See mind hämmastabki – et kõik on nagu raamatus või filmis.

Ka inimesed. Ühel päeval Louvre’i muuseumist tulles võtame istet lähedal asuva kohviku väliterrassil. Romantiline asukoht, aga Pariisi kohta ebatavalisena on õues laudade kohal suured Coca-Cola päikesevarjud. On kuum suvepäev ja olen mitu tundi muuseumis ringi kõndinud, nii et kuigi ma harilikult limonaadi ei armasta, ütleb aju päikesevarje nähes: jaa, koola! Istume maha, vuntsi ja ümmarguste prillidega kelnerionkel valge triiksärgi ja musta kikilipsuga tuleb meie poole ilmega, nagu me segaksime teda. Olen lugenud Pariisi üleolevatest kelneritest ja kuidas see on ainus linn maailmas, kus teenindaja, mitte klient, on kuningas. Lauda jõudes paneb ta äkitselt suure naeratuse ette: „Daamid, mida teile?”

Tellin väikese karahvini punast veini, mille tema valib, ning ühe Coca-Cola. Mõte on see väike kofeiinijook ergutuseks ja janu kustutamiseks ära juua ning siis veini nautima asuda.

„Non!” ütleb kelner.

„Vabandust?”

„Ei! Ma ei too teile kokakoolat, see ei lähe.”

Naerame, ja ta läheb tellimust täitma. Kelnerid teevad ikka jootraha nimel nalja. Aga ta ei toogi seda koolat ja mul ei ole õigupoolest selle vastu midagi. Kui kelner veini lauda toob, küsib ta minult salvavalt: „Vabandust, kas te sooviksite kõrt ka oma pokaali sisse?” Ja meile juustuvalikut tuues: „Preili, kas toon teile ketšupit?!”

„Nii palju ilu ja esteetilist koledust!” ütleb Triin millalgi terve linna kohta. Ma poleks osanud seda ise paremini sõnastada.

Iga mõne meetri tagant on tänaval suured puuviljaletid, mehed ja naised käivad ringi, jaburalt pikad paljad saiad pihus. Tänavaäärsetes kioskites valmistatakse üliõhukesi pannkooke ehk kreppe, ning nii mõnelgi inimesel on kõndides krepp hambus. Keegi aeg-ajalt vilistab kusagil – Pariisi sobib vilistamine. Armunuid on rohkelt, aga kuna avarust on nii palju, ei häiri nad.

Silma paitavad stiilsed inimesed, Vespad, akordionimängija sillal. Elegantselt riides jalgratturid, palju vanaaegsete fassaadidega kinosid, mugavalt voolav ja samas mitte liigselt rahulolev atmosfäär. Naudingud, kohvikud, naljakalt lühikesed vihmad. See, et paduvihm vaheldub tänavaid kuldava päikesega, on kaunis ja teeb päeva huvitavaks. Kõnnid, kui paistab, ja kui kallab, jooksed kuhugi varju – tutvud kohtadega, kuhu muidu ei satuks. Eksida ei saa, igal pool on ilus. Ja kõige mõnusam – saab rahva hulka kaduda, olla täiesti olemas ja kohal, aga nähtamatu.

Muuseume on siin vist sadu, üks huvitavam kui teine. Otsatult kunstikollektsioone, fotograafiat, skulptuure ja neid täis aedu, ning lõputult majamuuseume, mis on eriti põnevad.

Vaatamisväärsuste alla loetakse ka surnuaiad. Pühapäeval käime Jumalaema kirikus ja Montparnasse’i kalmistul – mõlemad tunduvad pühaks päevaks igati sobiliku tegevusena. Naljakas, et surnuaedadel, nagu ka näiteks Luksemburgi aial ehk avalikul pargil, on avamis- ja sulgemisaeg. Aiad on Pariisis üheksast viieni afäär.

Surnuaed osutub väga uhkeks, sest lisaks paljudele kuulsatele haudadele on seal ka rohkelt skulptuure. Baudelaire’i kenotaaf (ehk tühi haud) on vägev, kuigi samal kalmistul on tal veel eraldi „täis haud” ka. Mulle meeldib Henri Laurensi ahastaja kuju, Constantin Brâncuși „Suudlus” ning Charles Pigeoni hauaskulptuur: ülikonnas mees, kes elusuuruses voodis oma naise kõrval küünarnukile toetub. Aga millest ma üldse räägin! Seal on nii moodsaid kui ka klassikalisi skulptuure, inimesi ja loomi, vorme ja värve! Üks suur hauaplaat on lipuvärvides ning üks moodne inimkuju kärtssinine. Ja see on vaid üks kuulsaid surnuaedu. Wiiralt, Wilde, Piaf, Chopin, Proust, Molière ja teised on Père Lachaise’i kalmistul, kuhu me ei jõua, aga kus on samuti uhkeid monumente.

Ühel päikeselisel hommikul sõidab meist tõukeratastel mööda kolm pisikest tüdrukut: kõigil pikad satsilised roosad kleidid seljas ja naeratus näol. Sellised ilu hetked siin tunduvad nii uskumatult täiuslikud – nagu keegi orkestreeriks neid. Champs-Élysées’l näeme valges linases ülikonnas väikest lokkis juustega poissi, kes sammub tähtsa näoga ega kurda, et ei viitsi kõndida või tahab kommi.

Istun Champs-Élysées’l puu all, kirjutan kirja ning nuputan, kuidas need puud siin bulvaril nii kandiliseks saadakse. Mõni aeg hiljem on puusaagijad nagu tellitult tõstukiga platsis ja trimmivad väljakasvanud puud mootorsaega taas täiuslikult kandiliseks. Saagimise ajaks palutakse mul viisakalt teise puu alla istuma minna.

Mulle meeldib kohutavalt, et linna uhkeima allee nimi tähendab tõlkes Elüüsiumi välju! Sealt ühel ööl hotelli sõites on bussis jaapanlane, kes küsib ühelt sõitjalt, kas too teab, kuidas ta sinna ja sinna saab. Prantslane küsib kohe valjusti üle bussi: „Kuulge, kas keegi teab, kuidas öösel kõige lihtsamini sellelt bussilt sinna ja sinna saaks?” Kõik, kes vähegi teavad, pakuvad abi ja seletavad. Lõpuks ütleb mees, kellelt abi paluti: „Teate, ma tulen teiega siin maha ja juhatan teid kohale.” See on päris tore.

Sihitult jalutades võib sattuda kümnetesse muuseumidesse. Võrratu arhitektuur, iga kümnes hoone on mingit sorti palee, sillad üle jõe, kirikud, veel skulptuure, lõputult tänavaid, kus iga maja, iga aed on teos. Seda kõike on liiga palju, et nii lühikese ajaga endasse võtta.

Moodsa kunsti muuseumis tasuta ajalehte sirvides avastan, et õhtul peaks olema Damien Rice’i kontsert Olympia kontserdihallis, mis on meile tuttav Édith Piafi elust jutustavast filmist „La Vie en rose”. Kontserti oodates on saali põrand täis maas istuvaid noori, kellest paljud loevad raamatuid.

Kontserdil aplodeerib publik eriti valjult prantsuskeelse salmi peale muidu ingliskeelses kavas, laulus „The Professor & La Fille Danse”. Väga läheb peale ka „Cheers, Darlin”, mis on laul mehest, kes joob oma endise kallima uue elu terviseks – laval on üks korralik prantsuse kelner, valge rätt üle varruka, ning täidab laulu jooksul pidevalt Damieni klaasi, too mängib aina rohkem ja rohkem purjus olevat inimest ning kakerdab lauldes tiira-taara mööda lava. Draama töötab!

Minule on eriline see, kui keset pimedust sõidab metroo valgusse, üle Seine’i. Paljud jaamad on stiliseeritud: näiteks Louvre-Rivoli, mis on nagu muuseum; üks jaam näeb välja nagu allveelaev, teine nagu vana rongijaam, ning mitmes on laemaalingud.

Metroos näen vana meest, käes vanaaegne suure peaga hüpiknukk, mis mängib miniatuursel pruunil kulunud tiibklaveril. Kui viis otsa saab, paneb härra klaverisse mündi ja algab järgmine lugu. Palju on metroomuusikuid: viiulimängijad, kes esitavad nii klassikalist kui ka 1930ndate muusikat. On rongis, on tunnelis.

Ühel päeval on rongis keskealine mees: aukus mustad silmad, punased lokkis juuksed, vuntsid ja habe, oma žanris stiilne, muidugi van Goghi moodi. Ta hakkab ühel hetkel laulma ja laulab südamest enda ette, üle rongi. Kõik vaatavad mujale. Et ära kaduda, nähtamatuks muutuda, peab olema silmapaistev. Kui tänavanurgal Kristuse teist tulekut kuulutada, teevad möödujad kõike, et sind mitte näha ega mäletada. Kui magad peatänaval mitme teki sees pingil, elad oma eraelu täisekspositsioonis, ei märka sind keegi.

Istume viimasel päeval vihmavarjus jõelähedases kohvikus, joome lõpuks esimest korda elus kalvadost. Sylvia Plath kirjutas oma Pariisi-päevikus citron pressé’st^[4.], mida me pole siiani joonud, aga joob daam meie ees. Ta on täpselt selline proua, keda esineb paljudes Pariisist kirjutatud raamatutes, mida olen lugenud – väga vana, kõhetu, kortsus ja kokku kuivanud ning hästi üles löödud. Räägib omaette, igas sõrmes vähemalt üks hiiglaslik klotsersõrmus.

Nagu kõigest sellest vana aja lihvitud romantikast veel piisavalt poleks, ajame millalgi nädalapäevad segamini ja jõuame vanale turule, kus turu asemel on vaikus. Ent satume selle kõrvale filmivõttele, 1930ndate Pariisi! Kõik on kohal.

Kohalolu – on. Müstiline essents, Pariisi pariislikkus. Kõik on karikatuurne ja stereotüüpne ja selles kummastav, aga kummaliselt lummav ka.

Restoran Le Train Bleu ongi nii uhke kui piltidel. Ta asub Gare de Lyonis, mis on raudteejaam. Pariisi raudteejaamad ei ole Eesti mõistes raudteejaamad, vaid paleed. Nii asub näiteks suursugune d’Orsay muuseum endises raudteejaamas.

Oma nime sai restoran kuulsa sinise rongi järgi, mis kahe ilmasõja vahel tuntuid ja rikkaid Prantsuse Rivierasse sõidutas.

Restoran ehitati 1900. aasta maailmanäituse jaoks. See eputab klientide loeteluga, kelle hulka kuuluvad Brigitte Bardot, Salvador Dalí ja kõik, kes nende vahele mahuvad.

Oleme Triinuga elus esimesi päevi Pariisis ja end restorani interjööri kohaselt kenasti riidesse pannud – mustad kleidid, kontskingad, üles pandud soengud, kõrvarõngad. Saame hiiglaslikus pooltühjas restoranis kahese laua üsna ruumi keskel. Kui Triin lauast ära on, tuuakse mulle vein, et maitseksin, kas kõlbab. See on minu esimene kord. Prantsusmaal mäletavad vist kõik, kuidas nad pidid esimest korda maitsma seltskonnale tellitavat veini. Ainult et neil juhtub see kümme aastat nooremas eas. Mu tuttav prantslanna Aude rääkis, kuidas tema oma esimesel korral, 13aastasena, veini igaks juhuks tagasi saatis ja keegi talle vastu ei vaielnud, kuigi tal polnud õrna aimugi, kas see ka tõepoolest sobimatu oli.

Söök ei maitse meile üldse ja pärast pudelit veini teeb nalja, kui palju raha me kehva söögi eest maksame, ja mida kõike kodus selle eest saaks. Eestis elame töötavate tudengitena üsna tagasihoidlikult. Nalja teeb ka kelnerite hulk, kes meie ümber tiirutab.

Magustoiduks tellin mina desserdi nimega baba au rhum ja Triin „Sinise rongi unelma”, mis osutub vahukooreks vahukommidega. Ta ei suuda naeru tagasi hoida, sest raiskas just rohkem kui oma nädala söögiraha vahukoore ja vahukommide peale – eriti kui võtta arvesse asjaolu, et kumbki talle ei maitse. Mulle tuuakse suurel alusel pikkupidi pooleks lõigatud sai, hõbekandikul ja hõbedase kaane all, ning seejärel avab kelner täis rummipudeli ja valab tseremoniaalselt mu saiapätsi üle, asetab pudeli pidulikult söögi kõrvale ja lahkub. Üritame mitte naerma pahvatada, ent arvestades saia ja rummipudeli hinda ning tantsu, mis selle ümber käis, on raske mitte südamest naerda. Ning sai on tõepoolest sai nagu sai ikka. Ma tean tagantjärele küll, et baba’sse käib tavaliselt keeks. Rummimagustoit maitseb, nagu oleks jook laual ümber läinud ja keegi seda saiakäsnaga kuivatanud. Ja see pole muidugi ka magus. Pigem kibe. Nagu kange alkohol ikka.

Tol hetkel on rõõmustav kõike seda maitsta ja tunda – aru saada, et meie elu pole argipäeval sugugi nigelam, olgugi et me päevast päeva kallites restoranides söömist endale lubada ei saa.

Meie kõrvalt lahkub suur laudkond ärimehi. Olles ukse juures arve tasunud ja salli kaela sidunud, tuleb üks eriti ilus ülikonnas mees tagasi ja küsib prantsuse keeles:

„Excusez-moi^[5.], olete te prantslased?” Raputame rõõmsalt päid. Ta läheb tugeva aktsendiga inglise keele peale üle:

„Vabandage väga, et ma hetkeks segan, aga ma lihtsalt pidin teile ütlema, et... ma käin väga tihti restoranides söömas, aga ma ei ole näinud midagi nii meeliülendavat kui teie. Oli näha, et te naudite elu, teis on tõesti joie de vivre – elu rõõm. Aitäh.”

Ta naeratab, vabandab veel kord, soovib meile kena õhtut ja lahkub kerge kummardusega. Täiesti pretensioonitult.

1 Sihtpunkt: Lõuna. [ ↵ ]

2 Café crème – koorekohv. [ ↵ ]

3 Kuldne päike. [ ↵ ]

4 Citron pressé – sidrunijook. [ ↵ ]

5 Excusez-moi – vabandage. [ ↵ ]