Читать книгу Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein - Eia Uus - Страница 8

TÄHTIS POLE
KOHALEJÕUDMINE,
VAID TEEKOND

Оглавление

Enne minekut kirjutan sõbrale: „Ma kardan ja see on hea, sest ma ei ole kaua midagi kartnud. Elu tundub liiga turvaline, justkui padja sisse või peegli taha elatud.”

Ruttasin Sauel bussi peale, aga hakkasin tee peal nutma ning lohistasin kohvri pisaraid valades tagasi ema juurde. Olin end varem kaotanud Prantsusmaale kolimise elevusse, ent kui kohver sai pakitud, ettevalmistused ette valmistatud, jõudis alateadvusse äratundmine kõigist nendest põhjustest, miks ma lähen ja mis on halvasti. Sain aru, et ma tegelikult ju ikkagi põgenen. Aga liiga hilja oli midagi muuta, tuli lihtsalt lahkuda. Nutsin tükk aega ema õla najal, enne kui uuesti minema hakkasin.

Pariisi lennujaamas ootab mind Céleste. Teda esimest korda kohates olen pettunud. Ta on liiga lühike, liiga segamini, liiga hipi. Mina kujutasin Vogue’i-ajakirjanik-Céleste’i ette värvitud huulte ja valge triigitud pluusiga, mustas rätsepaseelikus ja kõrgete kontsadega – nagu Carolina Herrera. Oma profiilipildil tundus ta hoopis teistsugusena, elegantse ja väljapeetud daamina, kes on alati hoolitsetud välimusega ja kannab ehteid. Naine minu ees on aga näost üsna ära, tal on hiigelsuured väsinud meikimata silmad, poolde selga ulatuv metsik juuksepahmakas ning jalas pastellrohelised õhukesed lotendavad püksid ja seljas samast materjalist põlvini hõlst.

Surume end läbi rahvahulga autoni ning hakkame Normandia poole sõitma. Ta ütleb, et teed ta ei tea ning autoga tavaliselt ei sõida, nii et mina pean kaarti lugema. Ma pole seda kunagi teinud ja tema ärritumine õigest teeotsast mööda sõites lööb mu lukku. Tunnen, et olen oma esimesel katsel uuel tööpostil läbi kukkunud. Õige tee leitud, teeme kohe kohvipeatuse.

„Ma valetasin oma tutvustuses,” ütleb ta bravuurikalt. „Tegelikult ma suitsetan.” Ta astub autost välja, paneb suitsu ette. Mind see ei häiri. Ma olingi arvanud, et kõik prantslased suitsetavad. Pigem üllatas tema tutvustuses lause, et ta ei suitseta. Joome kohvi ja naine palub, et ma ta „tulevase endise abikaasa” ees suitsetamist ei mainiks. Céleste jutustab, et nad on mehega endiselt head sõbrad, olgugi et nad lahutavad. Sõidame edasi. Ta tahaks mulle hirmsasti oma rõõmsa laialimineku tagamaid selgitada, ent ütleb, et see on liiga hea lugu, et seda niiviisi raisata, kui peab samal ajal keskenduma autojuhtimisele.

Ta seletab, et nad elasid mõned aastad Normandias, ja mees jääb sinna, aga tema ise lõpetab Pariisis oma uue korteri sisustamist.

„Meie uue korteri,” parandab ta simest sõna rõhuta-des ja mulle rõõmsalt silma tehes. „Tõin just eile kõik oma mööbli, nõud ja pesud linna ära. Sulle meeldib meie Voltaire’i bulvari korteris kindlasti. See on jumalik. Seal on Pariisi mõistes suur köök ja see on mulle väga oluline. Ainus asi, millest mul on Sébastienist lahku kolimisel kahju, ongi Normandia köök – see on hiigelsuur, kõik kohaliku meistri poolt minu soovide ja vajaduste järgi ehitatud. Aga noh, ma võin ju tulevikus ka „Sébastieni juurde” kokkama tulla ja sõpru külla kutsuda. Samamoodi nagu tema on alati teretulnud minu korteris Pariisis... Oled sa Prantsusmaal varem käinud?”

„Korra Pariisis ja korra lõunas.”

„On sul siin sõpru?”

„Kaks vähetuttavat eestlast.”

„Ära muretse, sa lähed ühel reedel välja ja järgmiseks päevaks on sul palju sõpru ja kõik nädalavahetused ära planeeritud!”

Céleste on elav, huvitav, silmanähtavalt temperamentne, elurõõmus ja oskab vestelda.

„Ma olen nii kaua maal kopitanud, et ma ei jõua Pariisi kolimist ära oodata! Suvel on muidugi tore aia, vaikuse ja välibasseiniga külas olla, aga talvel on Normandias ikka päris mage elada! Kuigi olen suhtlemisaldis, ei leidnud ma sealt aastate jooksul ühtegi inimest, kes mind sõbrana huvitaks. Maainimesed on ikka hoopis teine tõug. Kui päris aus olla, olen ma lapsehoidjad võimaluse korral valinud sellised, kes oleks eelkõige mulle sõbraks.”

Või nii! Siis on mul ju lisaks lastele ka üks ema hoida. Aga ta tundub tore. Tahan kuulda kõike ta elu kohta, mis tema tutvustuse järgi tundub ülimalt huvitav.

„Ühesõnaga, Sébastien jääb üksi sinna suurde majja maakolkas. Tal on advokaadibüroo Pariisis, aga ta saab suure osa tööst telefoni ja interneti teel tehtud. Enamik ta kliente on väljaspool Prantsusmaad, nii et ta on väga tihti välismaal. Aga mõtle, meil kõigil algab uus lehekülg elus!”

Põnev on olla niiviisi täiesti võõraste inimeste elukeerises. Ja tõepoolest, eks see ole ka mulle endale uus algus. Samas ei kujuta ma üldse ette, kas ma üle kahe nädala vastugi pean.

„Oleme teise lapsehoidja Zuzannaga väga rahul, aga ta alustab sügisel ülikoolis keemiaõpinguid. Samas ma usun, et kui temal ja lastel on samal ajal koolivaheaeg, lennutab Sébastien ta ikkagi alati siia.” Kaks lapsehoidjat kõlab lausa ekstravagantselt.


Kõik tundus olevat ideaalne. Kui Céleste mulle mõni nädal tagasi kirjutas, kontrollisin ta infot internetist. Tema biograa-fiat võis leida mitmest kohast, ta raamatut sai osta Amazonist ja ta artikleid lugeda näiteks The Paris Timesis. Kujutasin teda ette: kirjanik, ajakirjanik, toidujumalanna. Abielus advokaadiga, maamaja Normandias, korter Pariisi kesklinnas, lapsed koolis ja lasteaias – kui raske saab see olla?! Kõlas kord elus võimalusena. Meeldisime teineteisele kirjade ja ankeetide põhjal kohe ning varsti ta helistas, testis mu keelteoskusi, suhtlusaldist olekut, huumorimeelt. Mulle meeldis ta hääl, tema prantsuse aktsendiga Ameerika keel, tema sõnavalik, teemad, elav kohalolu. Me sobisime kohe.

Ta küsis, miks ma tahan tulla ja kodus kõik pooleli jätta, sest tavaliselt on lapsehoidjad nooremad ja pole veel tööle läinud. Vastasin ausalt, et mu kontoritöö ei sobi mulle ja mul on vaja perspektiivi, et leida, mida ma teha tahan. Muidu olen varsti vana ja teen ikka veel tööd, mis mind ei vaimusta, ning elu saab otsa. Ta ütles, et ta on olnud selles olukorras ja mõistab hästi.

„Millal sa tulla saaksid?”

„Poolest septembrist.”

„Oled sa kindel? Praegu on nii, et minul on kedagi kohe vaja ja kui sina tulla ei saa, pean ma kellegi teise võtma, aga hetkel oled sa mu lemmikkandidaat ja ma ei tahaks sind ajale ohverdada.”

„Ma pean ainult 10. septembril Tallinnas olema.”

„No siis lennutame su nädalaks tagasi, pole probleemi! Lihtsalt praegu on kriitiline. Suvi ja Normandia... Oi, sa ei kujuta ette, meie maamaja on jõe ääres ja just praegu ujuvad pardid mööda! Hästi palju pisikesi selle kevade parte. Üks on üleni valge. Tema nimi on Bob. Ta on tüdruk.”

Tegelikult ma ei näinud põhjust, miks ma ei peaks kohe minema. Agentuur, kus töötasin, pidi niikuinii juulis kollektiivpuhkusele minema ning augustis oli alati tööd vähe. Pealegi olime mõni aeg tagasi võtnud tööle praktikandi, nii et ma ei jätaks nigelasse seisu ülemust, kes oli minu rändamiste suhtes alati väga vastutulelik olnud. Tema muidugi naeris ka, kui teatasin, et oma „karjääri” lapsehoidmise pärast hülgan.

Piltidelt nägin ära Céleste’i lapsed ja teised pereliikmed. Enda au pair’i profiilile panin üles pildid, kus olin kõikvõimalike väikeste sugulastega. Céleste saatis mulle küsimustiku, kus tahtis muuhulgas teada mu lemmiktegevusi, lemmikmuusikuid, ning kuidas ma suhtun sellesse, et temal ja ta abikaasal on käsil lahutus. Vastasin, et minu vanemad lahutasid samuti, kui mina olin väga väike, ja see oli tõenäoliselt parim asi, mis juhtuda sai. Ma ei kujuta ettegi, kui teistsugune mu ilus elu muidu oleks olnud!

Céleste seletab lennujaamast Normandiasse sõites, et tema suurim kirg on söök. Lapsehoidjakandidaadile saadetud küsimustikus seisis: „Mis on su kolm lemmiktoitu?” Ma ei olnud seda siis sugugi tähtsaks pidanud, tundus justkui suusoojaks või ruumitäiteks küsituna, ent nüüd toob ta selle jutuks: „Sinu kasuks rääkis see, et sa pole taimetoitlane. Mul on kahe lapse ja pideva külalistevoo kõrvalt muudki teha kui hoolitseda selle eest, et lapsehoidja kõhu täis saaks.

Mu tütar Anaïs on aastane, ta on tõeline loodusjõud! Ta on väga tugev – nii karakteri poolest kui ka selles mõttes, et ta ei nuta eriti, kui haiget saab, ning tal on raudsed soolikad, sööb kõike. Ta armastab süüa! Ta muud ei teeks, kui ainult sööks. Ta sööb rohkem kui täiskasvanud! Samas mu poeg Émile, kes saab paari päeva pärast neljaseks, on täielik hädapätakas. See on armastusega öeldud, eks! Ta on hästi kõhn – erinevalt Anaïsist, keda me üritame dieedil hoida – ning poiss ei söö paljusid asju. Lisaks on tal tervis korrast ära, pidevalt ajab üks haigus teist taga. Anaïs on tõeline veeloom, ja ta ei karda maailmas midagi, samas kui Émile näeb ohtu igal pool.”

Teda kuulates tundub mulle, et see saab olla vaid lapsevanema pime kiindumus, mis paneb neid arvama, et aastasel (täitsa imik ju!) on isiksusejooned välja kujunenud. Mõni loomaomanik räägib oma kuldkalast või rotist samamoodi. Ning mis hull inimene üritab nii pisikest last dieedil hoida – see on ju sadistlik!

Viimane küsimus ankeedis oli, kui pikk ma olen ja palju ma kaalun. Arvasin, et see oli veendumaks, et lastega ei hakka tegelema 200kilone naine, kes igast mängutelgi suust sisse ei pruugi mahtuda. Ent nüüd pahvatab Céleste: „Kui on midagi, mis mind vihastab, siis on see tõsiselt paksud inimesed. Ülekaalulisus peaks olema seadusega keelatud!”

Veendun hiljem, et see naine sööb väga palju. Kõik ta toidud hulbivad õlis, ta lubab endale alati magustoitu ja joob rohkelt veini. Pool saia poole kera juustuga neljakäigulise õhtusöögi lõpuks ära süüa pole temale probleem. Ta on sale, isegi kõhn. Ma ei saa kaua aru, kuidas see võimalik on, sest mina olin enne Prantsusmaale tulekut kaalus juurde võtnud iga kord, kui sõin midagigi rohkemat kui jääkuubiku. Tuletan endale meelde, et sõbrad, kes on siinmail palju aega veetnud, kinnitavad, et Prantsusmaal paksuks ei lähe.

Céleste jõuab rääkida. Aga kuulata oskab ka, küsimusi esitada; ajakirjanik ometi. Ta pärib mu toiduarmastuse kohta ning uhkustan, et just paar nädalat tagasi meisterdasin sõbrale sünnipäevaks rabarberiteemalise retseptiraamatu. Céleste lööb särama: „Väga hea! Meil on aias metsikult rabarberit, aga kellelgi pole huvi sellega midagi peale hakata! Homme teed kooki!”


Ma usun, et see saabumine uude ellu ja äraolemisse jääb mulle alatiseks meelde. Nagu aasta varem oli Pariis olnud täpselt selline nagu piltidel ja raamatutes ja filmides, nii on ka Normandia täpselt selline, kui ma ette kujutasin ja lootsin: moonid, ilusad kõlavad kohanimed, lõputud põllud, künkad ja küpressid, siin-seal vanad kirikud, väiksemates asulates armsad vanad puitsõrestikuga majad.

Küla, mis on Eesti mõistes pigem linn, on väga ilus. Sajandivanustes elumajades mõlemal pool peatänavat on esimesel korrusel suurte vaateakendega kauplused, kohvikud, pagariärid.

„Näe, see on sinu uus maakodu,” viipab Céleste suurele kolmekordsele linnamajale.

Astume kuumast augustipäevast majja, mis on tänu kivipõrandale mõnusalt jahe.

Otsekohe tuleb mind kallistama Émile, keda varem pildilt näinud olen. Ta on tõesti kõhn, ja suure maasikablondi lokkis juuksepahmakaga. Céleste ütles enne, et neil on aasta jooksul olnud kuus au pair’i, seega on Émile meiega harjunud, aga aastane Anaïs mitte. Tema on teise „oo-peeri” tšehhitari Zuzanna süles ja kui talle lähemale astun, peidab tilluke lokilammas näo hoidja pluusi sisse. Parajasti tuleb trepist alla ka pereisa Sébastien, kes tundub väga tõsine, viisakas ja küllalt sümpaatne. Ta surub mu kätt ning läheb oma kabinetti asju ajama.

„Kuna Zuzanna on siin kauem olnud, sai tema endale toa valida, ja sina saad selle, mis üle jäi,” teatab Céleste. See kõlab natukene kurjakuulutavalt, aga olin end juba enne harjutanud mõttega, et lapsehoidja elab askeetlikult kitsa voodiga pimedas kambris.

Minu tuba teisel korrusel on aga uskumatult avar ja valgusküllane: parkettpõrand ning neli suurt akent, mille õhkõrnad maani kardinad liiguvad lahtisest aknast tuleva tuule käes. Võimas kirjutuslaud, ilus must vanaaegne riidekapp, suur valge rauast nikerdatud voodi, romantilised öökapikesed lampidega.

Vaatan aknast välja – mu ees avaneb idülliline vaade: nagu muinasjuturaamatust välja astunud linnatäis vanu katuseid, millest kõrgub üle kirikutorn. Ning kõige hämmastavam: jõgi. Kui Céleste ütles, et nad elavad jõe ääres, ei kujutanud ma päriselt seda ette. Maja on nagu Veneetsias – nii et sein kaob vette. Ma võin voodist tõusta ja oma magamistoa aknast soovi korral jõkke hüpata.

Olin üritanud enne siiatulekut oma fantaasialendu alla suruda ja leppida realistliku mõttega tagasihoidlikest eluoludest. Ma ei suuda kohe üldse uskuda, kuhu ma sattunud olen.

Ka minu toa vastas asuv vannituba on hiiglaslik – suured uduklaasidega aknad, kust voolab sisse puhast valgust, mõnus puitpõrand ning keset tuba vanaaegne jalgadel vann. Kuna õuest kostab imelikku kohinat, piilun välja: näen ka teisel pool maja jõge, vana vesiveskit ja koske. Otse akna taga on kosk! Ning maja on mõlemalt poolt jõega ääristatud.

Céleste ja Zuzanna lähevad lastega ujuma, sest õues on liiga kuum, et midagi muud teha, ning mul soovitatakse puhata. Ärkasin kohaliku aja järgi kell neli hommikul, olles enne seda vaid paar tundi maganud. Panen kleidid kappi ja raamatud voodi kõrvale. Natukene kardan magama jääda ja palun igaks juhuks, et ma ei ärkaks maailmas, kus kõike seda tegelikult pole juhtunud.

Kirikukell lööb ning uinun esimest korda oma suures valges voodis keset valget tuba.


Järgmisel päeval pärast hommikusööki läheme Zuzannaga parkidesse. Üks neist asub päris kaugel ning sinna jõudmiseks peab lapsed mäest nende ratastel üles vinnama. Ilm on väga kuum. Pargis on liumäega ronimismaja, kuhu tuleb aidata mõlemat last, väiksemal hoida ka käest, kui ta alla laseb. Iga tegevus, iga hetk on minu jaoks uudne. Päevapealt on minu elu täidetud hoopis teistsuguste tegevuste ja tunnetega kui 48 tundi varem ja enne seda. Iga hetk on test, iga ülesanne proovikivi.

Hiljem läheme ühele sillale istuma ja parte toitma. Neid on tõesti palju ja lapsed kisavad: „Booob! Booob!” Zuzanna selgitab, et see on see valge. Ja et ta on tüdruk. Naljakas, et ma teadsin seda juba ammu. Ma istusin tol juulipäeval umbses kontoris oma uberikus kabinetis arvuti taga, vaatasin liiklusummikut Paldiski maanteel ja kuulasin, kuidas Céleste jutustas ülielavalt ühest valgest tüdrukpardist nimega Bob.

Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein

Подняться наверх