Читать книгу Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein - Eia Uus - Страница 9

Selles majas meenub mulle kümme aastat varem kuuldud lause: „Suhtu armastusse ja kokakunsti kõikelubava andumuse ning ennastunustava kirega!”

Céleste on toidujumalanna, tema ema on toidujumalanna, ta ristiema ka, ning ta sõbrad ja tuttavad on toidujumalad ja -jumalannad. Iga inimene, kellega Prantsusmaal tutvun, on veendunud, et söök on ainus asi, mille pealt kunagi raha kokku hoidma ei pea, ning kõik oskavad teha ülimaitsvaid, Eesti mõistes peeneid restoraniroogasid. Ka kõik mehed, noored üksikud mehed muuhulgas. Ma ei ütle, et kõik Prantsusmaal, vaid kõik need, kellega mina kokku puutun.

Söök on ka asi, mille juures aega ei pea kokku hoidma – seitse tundi küpsenud lammas on igati normaalne pühapäevasöök, isegi kui see on vaid kahele. Pärast Prantsusmaa-aastaid teen endale ka Eestis vahel üksi olles filet mignon’i – veise sise-fileed –, kui isu on, ja mu prantsuse tuttavatest ei arvaks keegi, et selles midagi imelikku on. Või selles, et üksi kodus süües söögi kõrvale klaas veini käib.

Ent Normandias ei ole söögikorrad nii lihtsad, et teed oma veisefilee ja valmis.

Kord nädalas käiakse naaberlinnakeses turul, kus jalutatakse rahulikult tundide viisi, vaadeldakse, peetakse nõu kaupmeestega ja minnakse koju korvitäite aiasaadustega. Kodus pestakse salat ja kuivatatakse see salatikuivatis ning pannakse rätikule tahenema. Ülejäänud asjad asetatakse pehmetesse punutud korvidesse või vajadusel paberkotikestes külmkappi.

Siis pannakse mängima muusika, valatakse välja aperitiiv ning hakatakse jutustades süüa tegema ja oliive nautima. Vahel on viimaste asemel pistaatsiapähklid, imepisikesed hapukurgid või saucisson ehk kõvad ja kuivad vinnutatud vorstiviilud, näiteks metssealihast ja maapähklitega. Aperitiiviks võib olla Martini või Pernod.

Ka mitu nädalat hiljem vaimustab mind see stseen. Tegu on kõige suurema köögiga, kus viibinud olen, suurem ka mõnest restoraniköögist, ning ruumi keskel on hiiglaslik tööpindade ja pliidiga saar, mis on juba ise sama suur kui pooled köögid Pariisis. Selle ümber sahmerdab üks kuni viis söögitegijat, ning kuidagi märkamatult olen minagi sellesse ülevoolavasse seltskonda sulandunud.

Aperitiivid tehtud, minnakse veini juurde.

„Eia, punast või valget?” küsib Céleste.

„Ma ei tea, mis õige oleks... Ee, mida me sööme?” Mäletan kusagilt ähmaselt, et kala juurde käib vist valge vein, veise juurde punane.

„Mis mõttes, mis õige oleks! Mida su meeled tahavad? Ei mingeid veinireegleid, vein on ikka nautimiseks!”

„Siis punast. Kui tohib...”

„Muidugi võib! Mina võtan ka punast. Selleks ajaks, kui me sööma hakkame, on maitse juba ammu lahtunud ja võid eelroa kõrvale jälle vinho verde’t^[1.] juua. Ära selle pärast küll muretse!”

Mina ja tšehhitar Zuzanna viime kandikutega toitu lauale. Köögist välja, läbi pesuköögi, maja tagauksest paar trepiastet alla, läbi õue ja rõske kivist aida, mis laiutab kitsa saare ühest servast teiseni, nii et hoonest mööda pole võimalik minna – ning jõuamegi kolmest küljest veega ümbritsetud aeda, kust on lauani veel mõnikümmend meetrit kõndida.

Aiasaarekesel on kiiged, palju erinevaid maitsetaimi, lilled ja kõrvitsad, mõned õuna- ja pirnipuud, vaarikapõõsad, maasikapeenrad ja põldmarjapuhmad, mis kasvavad üle kaldaääre alla vee poole rippudes. Neid tuleb käia korjamas paadiga, mis on muidu seotud aiavärava taha jääva paaditrepi külge. Trepp läheb veneetsialikult vette.

Aia lõpus jõeharud kohtuvad ning seal viimases tipus, nagu laevaninas, ongi söögilauad heleda päikesevarjuga.

Esimesel söögikorral arvan, et see on pidusöök minu tervitamiseks. Mõnel järgmisel, et üritatakse ikka veel head esmamuljet jätta, ning pealegi, kuna pidevalt saabub uusi ja lahkub vanu külalisi, tundub loogiline, et tihti on tervitus- või hüvastijätusöögid, pere ja sõprade ärahellitamise ja neile hea elamuse pakkumise toidukorrad. Aga ei. Ma poleks uskunud, et nii jääbki. Et see ei ole erakorraline pidulaud, vaid eluline igapäevane argirituaal, ja et isegi kui Céleste’i pole, hakkan varsti eneselegi märkamatult ise samasuguseid laudasid täitma.

Nii on see päevast päeva. Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast – kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu tagasi töö kallale minna.

Süüa on tehtud juba mitu tundi ning meie Zuzannaga käime kandikutega juba mitmendat korda saare tipus. Laual on igale inimesele mitu taldrikut ja klaasi, veinipudelid, erinevad veed, saiad, juustud, õlid ja sool-pipar, värske salat ja lõputult muud. Üks harilik õhtusöök.

Lapsed istuvad väikeses lauas meie kõrval. Esimene käik on avokaado lõhemarja ja sidruniga. Vaatan, kuidas Anaïs sööb lõhemarja noa ja kahvliga. Minule on selles pildis kõik uskumatu: et laps pole veel kahenegi ja sööb juba kahvli ja noaga, ning ei söö mitte porgandipüreed või kartuliputru, vaid lõhemarja. Ja avokaadot. Sidruniga. See ütleb minu meelest nii mõndagi prantsuse söögikultuuri kohta. Nõnda on pisike laps, kes ajab noaga sidrunimahlast haput kaaviari kahvli peale, mu esimene kultuurišokk, kuigi olin ju kuulnud küll, et Prantsusmaal on toiduga kuidagi intensiivsemad lood kui mujal maailmas.

Olime enne joonud aperitiivi ja natuke veini ja näksinud oliive. Nüüd sööme eelroa ja joome järgmist veini. Siis pearoaks võrratu part ja järgmine vein. Siis salat: rohelised lehed palsamiäädika, õli, küüslaugu, soola ja pipraga. Pannakse tähele, kui vähe ma seda võtan, ja pean selgitama, et kodus ei söö minu pere sellist salatit üldse, välja arvatud vanaema, kes sööb rohelist salatit hapukoore ja suhkruga, mis mullegi lapsena väga meeldinud oli. Kui tunnistan, et kasvasin üles teadmisega, et roheline on jänestele ja lehmadele mõeldud, katkeb lauas tegutsemine ja kõik vaatavad mind vaikides suurte jahmunud silmadega. Lõpuks ütleb Céleste: „Nojah... Sa oled ilmselgelt rikutud, aga vähemalt pole sa taimetoitlane” ning lõbus jutuvada jätkub.