Читать книгу Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid - Elaine Mazlish - Страница 12

Ei. Enamasti koosneb meie suhtlus lastega tavalistest mõttevahetustest. Kui laps teatab: „Ema, ma otsustasin täna peale kooli Davidi juurde minna,” siis ei ole vaja vanemal vastata: „Ah nii, sa oled otsustanud oma sõbra juurde täna õhtupoolikul minna.” Lihtne: „Aitäh, et sa seda mulle ütlesid,” on piisav. Empaatilist vastamist on vaja kasutada siis, kui lapsel on vaja teada, mida ta tunneb. Positiivsetele tunnetele pole raske vastata. Ei ole keeruline vastata võsukese ülevoolavale rõõmule „Ma sain mata testis sajast võimalikust punktist üheksakümmend seitse!” samaväärse entusiasmiga: „Üheksakümmend seitse, sa oled kindlasti väga rahul!”

Kuid just negatiivsete emotsioonide puhul läheb meil tarvis suhtlustehnikaid. Peame üle saama kiusatusest ignoreerida, eitada, moraliseerida vms. Üks isa rääkis, et teda aitas oma poja tunnete suhtes empaatiliseks muutuda see, kui ta hakkas poja füüsilisi „sinikaid” hingeliste „sinikatega” võrdsele pulgale asetama. Millegipärast aitas kujutluspilt haavast või marrastusest tal aru saada, et tema poeg vajab oma tunnetele sama kiiret ja tõsist esmaabi kui katkise põlve puhul.