Читать книгу Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust - Elin Toona Gottschalk - Страница 6

Teadaanne Saksa-Nõukogude mittekallaletungipaktist lõi liitlased tummaks ning purustas viimasel ajal nende silmade ette tekkinud roosad prillid.

– Robert Leckie

Läänemere kallastel on suved lühikesed ning sageli külmad ja tuulised. Soe kestab vaid paar nädalat. Vanaema suved kestsid aga vaid paar päeva. Kui ta mu välja mängima laskis, kontrollis ta aeg-ajalt mu juukseid, et need poleks katsudes külmad. Isegi kui jää oli lahelt juba sulanud ja kevadine üleujutus taandunud, andis ta mu palvetele mind välja mängima lasta järele üksnes harva. Vahel, kui tädi Alma kuuri läks, õnnestus mul ikkagi välja lipsata, ning siis oli vanaema mul kohe kannul. Ta tiris mu tagasi verandale, kus me siis seisime näoga mere poole ja hingasime sügavalt, kuni nugaterav tuul meie põskedesse lõikus. Aga minu jaoks piisas sellestki, et haista õhus kevade hõngu. Eestimaa kevadise rohu lõhn on jäänud minuga kogu eluks.

Vanaema, keda ma kutsusin Mämmäks, oli alati minuga. Me tegime kõike koos. Vanaema oli tõeline kunstnik ning tegi kõike kunsti nimel, nii nagu tema õde Alma elas muusika nimel.

Tädi Alma pööras mulle harva tähelepanu, tal oli liiga palju tegemist, et jutu peale aega raisata. Ta liikus kogu aeg majas ja aias ringi, lõhkus puid, tassis vett ja hoolitses köögiviljaaia eest. Meie vanaemaga püüdsime teda töö juures aidata, aga jäime seda tehes talle vaid jalgu. Mujal oli meil parem, me joonistasime või maalisime, kirjutasime luuletusi või käisime pikkadel jalutuskäikudel Haapsalu arvukate lahtede ja lahesoppide ääres. Vanaema ja tädi Alma hindasid vaikust ja rahu ja Mämmä asi oli ka hoida mind pahandustest eemal. Tädi Alma töötas kiiresti, kannatamatult, ikka ihates pääseda tagasi klaveri taha. Kui ta parajasti ei aidanud õpilasel heliredelit mängida, harjutas ta pühapäevaseks esinemiseks kuursaalis. Teistel puhkudel ta lihtsalt mängis enda jaoks, täites maja muusikaga. Me elasime vaikselt ja üksmeelselt Chopini, Beethoveni ja Bachi muusika saatel.

Meil oli veel „armas kadund Ärni”, vanaisa, kes suri noorelt, sest tal oli luuletaja hing. Vanaema oli niisiis luuletaja lesk.

Ema ja isa olid näitlejad. Nad elasid Tallinnas, teatris, sõna otseses mõttes oma riietusruumis. Kohe pärast seda, kui Tallinna kliiniku ämmaemad proua Takk mu ilmale aitas, viis ta ema ja minu enda poole koju ning me elasime seal tema ja tema kolme tütre seltsis, kuni uus teatrihooaeg algas. Aga et ema ei saanud mind kasvatada teatri riietusruumis, anti mind Mämmä ja tädi Alma hoolde.

Liki Toona, Ella Enno, Elin ja Enn Toona 1938. aastal.

Ma ei teadnud, mis on „ema ja isa”, tundsin vaid inimesi, keda iga päev nägin. Tollasel ajajärgul olid suhted mu elus tähenduseta. Tõeline suhe oli nägu, mis tegi mind õnnelikuks, kui seda nägin. Kui vanaema tutvustas mind esmakordselt oma „armsale kadund Ärnile”, tegi ta seda nõnda, et kuulnud ta nime, tahtsin temast kohe rohkem teada. Mämmä polnud oma meest kunagi kaotanud, oli vaid kaotanud tema kehalise kuju. Ärni oli meie tegemistega alati seotud. Kui jalutasime linna sillutamata radadel ja kitsukestel tänavatel, minul jalad lühikesed, vanaemal vanad ja väsinud, peatusime alati vanaisa ausamba juures, et selle alusel puhata. Kui seal istet võtsime, ei jätnud vanaema kunagi abikaasat tervitamata või temaga paari sõna vahetamata. Mulle jäi selgelt mulje, et vanaisa kuulis ja mõistis, mida vanaema ütles.

Kui meie jalad ei olnud väsinud ja ilm oli soe, kõndisime kaugemale, kalmistule, kus vanaema asus vanaisa hauda korrastama. Korjasime üles kuivanud lehti, rehitsesime mulda ning istutasime vanaisa sünnipäevaks kalmule maikellukesi. Vanaisa haual kasvas kirsipuu, nagu ta oli soovinud, „et möödujad võiksid imetleda selle õisi ja linnud nautida vilju”.

Sl kui me rohisime, kuulsin taas nende vastastikust kodust vestlust. Tundus, nagu oleks vanaisa alati kusagil nurga taga või teises toas. Tundus, et inimeste vahel, kes viibisid seina taga, töötasid Tallinnas teatris või puhkasid maamullas, pole mingit vahet. Olin juba leppinud sellega, et inimesi, keda ihkasin kõige rohkem näha, ei saanud ma käega katsuda, ning et suurem osa vanaema sõpru elas kalmistul. Haudadest möödudes tervitasime neid alati. Õppisin varakult, et kõik elav elab omaenda elu, kas meie seda näeme või ei, ning et kõik võivad elada kas minuga või minuta. Näis nii, et me suhtleme rohkem inimestega, keda me ei näe, kui inimestega, keda näeme.

Ernst Enno mälestussammas. Haapsalu Õhtulaht, 1938.

Külma ilmaga, kui mind välja ei lastud, veetsin hulga aega köögis, põlvitades köögilaua peal, sellal kui vanaema oli kusagil sealsamas, kolistades pannide ja pottidega, segades suppi, keetes voodilinu, leotades tatiseid taskurätte või soojendades nõudepesuvett. See tähendas, et aken oli kogu aeg udune ja ma pidin välja vaatamiseks tüki klaasi ära puhastama. Vaade köögiaknast oli piirideta ajaviide. Niipea kui hommikueine lõpetasin, ronisin laua peale ja surusin nina vastu klaasi.

Meie maja merepoolne külg oli huvitavam kui tänavapoolne. Pealegi ei lubatud mind eestuppa kuigi sageli. Eestuba oli täis mööblit ja tillukesi portselanesemeid, mis kukkusid põrandale ja läksid katki, mil iganes ma neile lähenesin. Ka klaver oli keelatud. Näpujäljed tekkisid sellele justkui iseenesest. Ja kui moosisai maha kukkus, jäi moosipool tingimata allapoole. Teine põhjus, miks mind elutoast eemal hoiti, oli see, et eesuksel polnud astmeid.

Tädi Alma kasutas osa majaehituseks mõeldud rahast klaveri ostmiseks ja astmed jäidki tegemata. Astmeid asendama kõlbas kenasti järi. Eesust kasutasid vaid klaveriõpilased, et mitte tulla köögiukse kaudu. Kes astmete puudumisest midagi ei teadnud või keda ei hoiatatud, lõpetas kindla peale põõsastes.

Elin 1938. aastal.

Pikkade talvede tõttu koosneb suurem osa mu mälestustest lumest. Kui laht oli külmunud, võis sealtkaudu silmapiiri poole suundudes teoreetiliselt jõuda Rootsi, ent tegelikult ikkagi vaid noarootslaste küladesse, mida Haapsaluga ühendas teetamm. Talvel käis katkematu liiklus üle jää. Inimesed sikutasid kelke ning sõitsid saaniga. Veoautojuhidki kasutasid seda lühemat teed, kuni jää sulama hakkas. Alati vajus üks veoauto ka läbi, üritades veel viimast korda üle jää sõita.

Lahte kasutati ka jääpurjetamise võistlusteks. Mõnikord kihutasid seal võidu ka eraisikutele kuuluvad jääpurjekad ning lõpetasid meie tagaaia tarasse sisse sõites. Kui pimedaks läks, ja päevavalgust jagus talvel vaid mõneks tunniks, ilmusid jääle uisutajad. Puude vahele riputati värvilised laternad, kuursaalist kostis plekikõlalist muusikat ning kõigil paistis olevat väga lõbus. Vaatasin kadedusega paksudesse talverõivastesse pakitud uisutajaid, ise põlvili köögilaual, nina vastu klaasi. Soovisin, et meil oleks Soome kelk tavalise kelgu asemel, millega tädi Alma mind vahel välja sõitma viis. Aga me ei sõitnud kunagi kiiresti ega käinud kaugel.

Kui lumi polnud veel liiga sügav, jälgisin teel majast kuuri tädi Alma värvilist salli, mis hüples lumehangede vahel mu ees teetähisena. Meie naaber, härra Peterson Petersoni paadikuurist, lubas meil suvel oma kaevust vett võtta. Kui aga vesi külmus, tassis ta meile kööki ämbritega lund, mida pliidi peal sulatasime. Härra Peterson kühveldas lahti ka puukuuri juurde viiva raja ja lõhkus suuremad pakud peenemaks. Ta laskis puudel kolinal köögipõrandale kukkuda ja jäi meile tassikest teed jooma. Vahel kasutasid nad tee kohta sõna tšaiku. Meie pool kõneldi ikka saksa, vene ja eesti keele segu, luues vahel ka omaenda sõnu. Vanaema ütles, et selles peegeldub vallutatud rahva kurb ajalugu. Aga kui vanaema ja tädi Alma hakkasid meelega omavahel vene või saksa keelt kõnelema, jäin hoolega kuulama. See tähendas, et nad ei tahtnud, et ma neist aru saaksin.

Veel enne, kui tädi Almal või härra Petersonil oli võimalust värskelt sadanud lumi ära rikkuda, jõudis mu kass Tondu juba jätta sellele oma hoolikalt mõõdetud vahedega käpajäljed, mis viisid majast puukuuri katusele. Seal ta siis istus liikumatult ja silmitses tundide kaupa merd. Ka Tondu oli luuletaja ning soovis elus vaid rahu ja vaikust.

Suved olid aga teistsugused. Kui rohi roheliseks läks, lilled õitsema hakkasid ja meie suurtele puudele ilmusid lehed, ärkas ellu rannapromenaad. Haapsalu kuulsasse mudaravilasse ja teistesse Haapsalu meelispaikadesse hakkasid saabuma külalised.

Haapsalu oli juba sajandivahetusest tuntud kuurort. Mudaravila, kus kasutati radioaktiivsete omadustega meremuda, rajati 1825. aastal. 19. sajandil saabus siia külastajaid kogu Euroopast, et otsida siit ravi mitmesugustele tõbedele. Romanovid saabusid erarongiga. Tsaar Nikolai lootis, et radioaktiivne muda ravib tsareevitši hemofiiliast terveks.

Alma Saul.

Teine Haapsalu atraktsioon oli Valge Daam, kelle tontlik kuju ilmub täiskuuvalgel ööl Haapsalu toomkiriku aknale.

Ta jääb sinna mõneks ajaks, pilk suunatud igatsevalt üle pealtvaatajate peade, ning haihtub siis. Mitte keegi pole suutnud kindlaks teha, kas see on mõni trikk või kuuvalguse mäng, ehkki paljud on seda üritanud. Legendi järgi olla 13. sajandil, kui kindluslossis paiknes piiskopi residents, üks seal elanud rüütlitest armunud kohalikku tüdrukusse. Ta riietas tüdruku poisiks ja sokutas ta lossi, kuid piiskop sai neile jälile ning laskis mõlemad seina sisse müürida. 1920. aastal tehtud väljakaevamisel avastasid töömehed lukustatud kambri ja suurepäraselt säilinud rüütli, kes istus laua taga, pea kätel. Õhuvool kambrisse rikkus hermeetilisuse ning rüütel pudenes põrmuks. Tütarlapse jäänuseid pole kunagi leitud, aga seda pole ju vajagi, sest teda võib oma silmaga näha. Ta pole 1279. aastast saadik, enam kui 700 aasta jooksul, kunagi tulemata jäänud!

Haapsalu rannapromenaad 1970. aastatel.

Ühel jaaniööl viis vanaema mind Valget Daami vaatama. Olin hirmsasti põnevil, kuni daam viimaks nähtavale ilmus. Kuid siis olin tohutult pettunud. See oli lihtsalt üks naine pikas öösärgis, just samasugune nagu vanaema enne voodiheitmist.

Kolmas Haapsalu vaatamisväärsus oli Tšaikovski pink, mis jäi meie tagaväravast vasemale. Pink pühendati heliloojale pärast seda, kui ta koos oma kahe venna, Anatoli ja Modestiga, 1860. aastatel Haapsalut külastas. Ühe külaskäigu aegu lõpetas Tšaikovski siin oma kuuenda sümfoonia, milles kõlab viisikatke eesti rahvalaulust „Kallis Mari”. Tšaikovski kirjutas ka muusikapala Haapsalu Valge Daami auks ja lühikese klaverisüidi „Souvenir de Hapsal” („Mälestusi Haapsalust”), mille pühendas Veera Davõdovale. Rahvalaulu noodid on söövitatud pingi seljatoel olevale vaskplaadile.

Ravila kliendid erinesid täielikult Haapsalu sillutamata tänavatel ringi askeldavatest lihtsatest inimestest – turukottidega naistest, ümber suurrätid, peas sallid ja jalas porised kingad, kalavõrgud üle õla. Mudaravila kliendid erinesid ka teistest suvistest külalistest, kes kõndisid kärmesti või ukerdasid renditud jalgratastel ranna poole. Kuurordikülastajad ei kiirustanud kunagi. Neil polnud kunagi tarvis poekotte tassida. Nad jalutasid ringi, avatud raamat käes või koerake rihma otsas kõrval. „Kutsu on rihma otsas, siis kutsu ei kuku maha,” teatasin tähtsalt vanaemale.

Vanaema jäi nõusse.

Alma Sauli maja Haapsalus 1930. aastatel.

Paljud kuurordikülalised olid jõukad välismaalased, kes käisid siin suvitamas või elasid lahe kallastel uhketes villades. Rannapromenaadiga seostus palju nimesid: Tšaikovski allee, Vaikne laht, Tagalaht ja Šokolaadipromenaad; viimane nimi tuli mu meelest sellest, et kui maha vaadata, võis siit leida külaliste ära visatud šokolaadipabereid. Need paberid lõhnasid võrratult! Ma polnud šokolaadi kunagi maitsnud, aga ma teadsin, et tunnen selle lõhnast ära, kui peaksin seda kunagi saama.

Promenaad oli tavatutest piltidest koosnev lõppematu vaatemäng, üks neist valmistas mulle aga palju muret.

„Mämmä, Mämmä, tule vaata, teenija!” hüüdsin vanaema ja kutsusin teda vaatama.

Just Mämmä vastas mu küsimustele kõige kohta, mida ma teada tahtsin, ning me arutlesime ka selle üle, miks ja kuidas. Ma tahtsin teada, miks on mõned inimesed hästi riides ja miks nende kõrval sibavad justkui koerakesed ringi kehvemini riietatud inimesed, tassides nende kotte ja korjates üles mahapillatud asju, ilma et neile oleks selle eest vahel isegi aitäh öeldud. Miks ei võinud nood hästi riides inimesed ise oma taskurätte maast üles korjata? Kõige tigedamad olid daamid. Nemad karjusid nende teiste peale ka siis, kui nood polnud midagi valesti teinud.

Siis veel vigased, samuti hästi riides, kuid ilmselt võimetud ise kõndima. Nad pidid kasutama teisi inimesi, kes nende ratastooli lükkasid, tehes seda enamasti suurte raskustega, sest tee oli liivane ja porine. Ja ikkagi karjuti nende lükkajate peale, kui ratastool kusagile kinni jäi. Ma polnud kunagi varem näinud inimesi, kes polnud lahked. Palusin vanaema, et ta seletaks mulle, miks need hästirõivastatud inimesed ei mõista, et nende abistajad teevad oma parima.

Kui vanaema üle mu õla vaatama kummardus, turtsatas ta ja seletas, et nood õnnetud on teenijad, inimesed, kellele makstakse, et nad teeksid teiste heaks asju, ilma et neid selle eest tänataks. Ja need, kes oma teenijate peale karjuvad, on äsja rikkaks saanud matsid, kes pole rahaga harjunud.

Teinud jalutades ringi teiste lahtede kallastel, jõudsime vanaemaga oma lahe äärde tagasi ja võtsime enne tagaväravast sisseminekut istet Tšaikovski pingil. Vanaema tõmbas seal niisama hinge või visandas paati või parte või midagi muud, mis talle silma jäi (tal olid pliiats ja joonistusplokk alati mantlitaskus kaasas), mina aga silitasin sõrmeotsaga helilooja vaskseid noote. Mulle oli näidatud, kuidas neid noote klaveril mängida, aga need ei kõlanud mul sugugi nii kenasti kui tädi Alma mängituna.

Ühel õhtuhakul kuulsime pingil istudes ja joonistades ühest villast plekise kõlaga muusikat. See polnud nii vali kui kuursaalist kostev muusika, kuid polnud ka klaverimäng. „Mis see on?” küsisin.

„See on plaadimängija,” vastas vanaema.

Järk-järgult, sammhaaval kujunes ka mu eneseteadvus, ent see tuli teisalt. Sellega kohtusin tänaval, kus see tervitas mind nimepidi. Võõrastele olin Elin, emale ja isale Mussa ja talus oli mu nimi Kaie. Minul olid nende inimeste jaoks ka hellitusnimed. Mämmät kasutasin kogu aeg. Naist, kes juttude järgi oli mu ema, kutsusin Mimmaks ja mehe kohta, kes veelgi harvemini meil käis ja pidi mu isa olema, ütlesin Taat. Tädi Alma oli Tätä ja ikka oli meie üksikute rõõmude ja igapäevaste murede kallis kaaslane ja vaikiv kuulaja „kadund Ärni”, Ernst Enno, kelle nimi seisis ta pronksbüsti alusel. Ta range pilk ei kaldunud kunagi kõrvale igavikult, millest ta kirjutas. Ning nende tervituste kaudu, nähtud ja nähtamatute sõprade ja sugulaste tundmise kaudu, hakkasin ka mina end tundma kellenagi – teiste inimeste silmade (ja peegli) kaudu määratletud isikuna, kes on perekonna liige. Mis aga veelgi tähtsam, ma polnud kunagi üksi. Kui kuulsin köögist nõude kõlinat, kui mind kutsuti lõunalauda, kui vanaema või tädi Alma minuga oma asju ajades rääkisid, vahel aga, kui nägin vaid valguseriba ukse all, mille taga keegi luges, klaverit mängis, kirjutas või joonistas, kinnitas see mulle, et mind kuuldakse, kui ma hüüan. Aga kõige rohkem meeldis mulle, kui keegi tuli ja istus mu voodiservale. Kui kellegi pehme käsi mind puudutas ja kellegi õrn hääl minuga leebelt rääkis, teadsin, et olen kellegi armastatud laps. Ema ja isa olid mõistatuslik paar. Nad ilmusid alati äkki ja lahkusid niisama äkki. Ema oli tuntud näitleja, kelle leivanumbriks olid noored lihtsameelsed neiukesed, isa oli samuti näitleja ja hiljem lavastaja. Ka ema ja isa elasid kunsti nimel selle fraasi veidi julmemas mõttes, keeldudes perekonna jaoks kompromisse tegemast, vanaema ja tädi Alma aga läksid minu heaks kompromissile ja ma olen neile selle eest tõesti tänulik.

Vanaema ütles mulle, et mu vanemad teenivad oma igapäevast leiba. Kuna meil oli ikka leivatükk laual, seostasin need kaks asja omavahel ja olin tänulik. Ma teadsin, et nad kuuluvad perekonda, ehkki käivad riides nagu nood inimesed seal kaldapromenaadil ning tulevad ja lähevad hooajati koos nendega. Meil käisid nad väljaspool teatrihooaega ja nende viibimine majas meenutas läbi maja kihutavat suvist tormihoogu.

Liki ja Enn sõpradega oma pulmapäeval 1934. aastal.

Kui ema ja isa saabuma pidid, teadsin kohe, et suvi pole enam kaugel. Vanaema ja tädi Alma võtsid topeltaknad eest, lõid aknad pärani ning asusid pühkima ja tolmutama. Uksed paukusid, kardinad lehvisid, põrandal vedelesid kahe klaasi vahele vangi jäänud surnud kärbsed ja taas võis tunda mere lõhna, millesse segunes härra Petersoni värskelt tõrvatud paatide lõhn, mis lebasid kuivades, põhjad ülespidi, valmis uueks rendihooajaks. Ka härra Peterson ise oli kohal, lükates, kummisaapad jalas, majade vahel käru, koristades mahakukkunud puuoksi, parandades meie tara ning pannes järgmise kevadise suurvee tarvis plankusid tallele. Ka tema kuulus perekonda, ehkki ta polnud meile isegi sugulane. Ta oli ka ainuke tõeline mees, keda tundsime. Teised olid kõik näitlejad.

Emal ja isal ei olnud autot, aga kellelgi alati oli. Kohe kui kuulsime autosignaali, kargas tädi Alma ärevalt püsti ja asus oma salli ja põlle siluma. Ka vanaema asus kärmelt tegevusse, korjates peotäite kaupa tooliselgadelt riideid kokku, toppides kõik sahtlitesse, sohva- ja voodipatjade alla ning liikudes samal ajal ise ukse poole. Kui midagi ikka veel põrandal vedeles, lükati see kähku voodi või sohva alla. Ajaks, mil verandal esimesed kõrged kontsad klõbisesid, oli Tondu juba lähimast aknast välja hüpanud. Ma ei näinud oma kassi enne, kui värav pärast viimast hüvastijätulehvitust kinni löödi.

Elin emaga Haapsalus 1943. aasta talvel. Emal on kaela ümber kohutavad irevil hammastega hõberebased.

Ema lõi mu alati tummaks. Kui ta mind suudlema kummardus, tardusin häbelikkusest. Ema sulgedest boa kõditas mu nina. Kui küünitasin ta põske suudlema, hoidusin hoolega ta soengut sassi ajamast või kübarat paigast nihutamast. Aga kõige rohkem pelgasin ma tema teravate irevil hammastega hõberebaseid. Kui ma üht neist esimest korda nägin, sattusin paanikasse ja hakkasin karjuma. Küllap mu kisa hirmutas ka ema, sest ta ei tulnud mulle enam kunagi nii lähedale. See vahejuhtum muutis halvaks suhted minu ja mu ema karusnahkade vahel. Sulgedest boad olid sõbralikumad, sest neil polnud hambaid.

Ka isa suudles mind põsele. Ta ütles alati: „Oled sina alles kasvanud.” Mõnikord võttis ta mu sülle, keerutas mind, ja pani mu siis jälle maha. Ma ei osanud ka talle eriti midagi öelda. Siis suundus ta edasi, et suudelda tädi Alma kätt ja kinkida talle pudel. Ka tema sõbrad kummardasid ja suudlesid nalja pärast tädi Alma kätt. Mõned said vastuseks mängleva laksu. Kõik naersid ja lasksid end lõdvaks, nagu täiskasvanud alati teevad, kui ei pea enam viisakad olema.

Isa kohalolek erutas ja hirmutas mind, sest isa polnud kunagi üks ja seesama isik. Vahel olid tal tumedad juuksed, vahel hoopis blondid. Ükskord oli tal peas hall parukas ja ta ütles, et on Beethoven. Teinekord olid tal vuntsid, mis ta endal mõnuga eest rebis, nii et ehmusin. Arvasin, et ta tegi enesele viga. Teinekord saabus ta, prillid ees, ent kui ma neid puudutasin, sain aru, et prillidel pole klaase. Kõik puhkesid naerma. Tundsin end rumalana. Hiljem rääkis vanaema mulle, et isa prillid on rekvisiit, ema prillid aga tõelised. Ema hoidis prille taskus ja võttis need kasutusele vaid siis, kui tal oli vaja midagi olulist täpsemalt näha. Ta torkas prillid ninale, vaatas kärmelt ringi ja pani need siis jälle ära. Ma arvan, et sellepärast ei näinudki ta mind ühtepuhku, ehkki olin otse ta nina ees, ja möödus, nagu mind polekski seal.

Vanaema kinnitas, et vanemad armastavad mind – neil on vaid väga palju tegemist. Ta kirjeldas, kuidas isa oli minu sündides nii erutatud, et pidi kliinikusse rutates peaaegu trammi alla jääma. Aga siis ta ilmselt kaotas minu vastu huvi. Kahtlustasin, et see oli mu kõõrdsilmsuse pärast. Olin kaheaastane, kui kord isaga aias olles naabri koer mulle tagant selga hüppas. Pöördusin nii kähku ümber, et pingutasin liialt silmalihaseid, ja need ei muutunudki enam tavaliseks. Kõik, mida ma sellest õnnetusest mäletan, on hulk karjumist, suuremalt jaolt minu enda kisa ning ema ja isa vastastikused süüdistused. Ka seda, kuidas vanaema pani mu voodisse ja seadis mu silmadele kompressi.

Unustasin juhtunu ning alles mõnda aega hiljem meenus see mulle, kui läksime kord isaga ajalehte ostma. Kohtasime teel üht daami, kes tundis isas ära tuntud näitleja. Daam kummardus minu kohale ja ütles: „Nii et see siis on teie tütar.” Siis taandus ta ehmunult, hüüatades saksa keeles: „Aber sie schielt!” Ja mina sain sellest väga hästi aru. „Ta kõõritab.” Kõõrdsilmad panid inimesed minuga teistmoodi kõnelema.

Soov vanematele meeldida tegi mind ülearu murelikuks ja kohmetuks. Kui nad mind kõnetasid, sattusin nii suurde segadusse, et tegin asju, mis neid vihastasid. Vahel peatas ema mu poolel sammul ja vuristas mulle ette rea arve, et ma need otsekohe kokku liidaksin. Ise nipsutas sõrmi, ikka plõks ja plõks. Mina ehmusin nõnda, et mul polnud meeles, mida ta ütles. Ükskord meile tulles sirutas ta minu poole lõhnaõlipudeli, et ma seda nuusutaksin. Mina aga arvasin, et ta pakub seda mulle juua. Teinekord näitas ta mulle valge-pruunilaigulist kleiti. „Mida sa sellest arvad?” küsis ta. Ma vastasin, et ta näeb välja nagu vanaema Tomsoni lehm Betti.^[1.] Ema andis mulle seepeale vastu kõrvu. Aga öeldu oli tõsi. Betti oli ilus lehm, samasuguste pruunide ja valgete laikudega. Siis kord küsis üks daamidest minult, kas mulle meeldib talus külas käia. Ma vastasin, et meeldib, sest mulle meeldib prussakaid taga ajada. Ema läks näost tulipunaseks ja mina põgenesin kööki, kust ma leidsin tädi Alma klaase pesemas ja köögivilja hakkimas.

Kui meile külalised tulid, valmistas tädi Alma toitu Taani kokaraamatu järgi. Raamatu leheküljed ja pildid olid rasvaplekilised ja lõhnasid mõnusalt. Mulle anti tavaliselt kõike maitsta, kuid päriselt süüa sain siis, kui külalised olid söönud.^[2.]

Elin emaga koduaias Haapsalus 1944. aasta suvel.

Köök oli ohtlik koht, kui seal pidulikku lõunaeinet valmistati. Kõikjal leidus teravaid nuge, podisevaid ja ülekeevaid potte, veiniklaase ja kergesti purunevaid nõusid. Niipea kui tädi Alma mind seal nägi, andis ta mulle käsu minna ja tilli korjata. Ta ütles alati seda, kui ma talle jalgu jäin. See tähendas „minna ja otsida üles vanaema”.

Vanaema polnud raske leida. Kuulsin teda verandal lilli vaasi seades omaette porisemas. Lillevarsi lõikudes olid tal huuled kirtsus ja näoilme range. Ainult mina teadsin, et vanaemale ei meeldi lõikelilled. „Jäta need rahule,” ütles ta mulle, kui jalutamas käisime. „Ka metsalilledel on oma elu. Meil pole õigust neilt seda elu võtta.” Vanaema pahameel, ehkki leebe, kahandas mu enda süütunnet vanemate ja nende sõprade pärast.

Ainus osa neist külaskäikudest, mida ma nautisin, oli pärastlõunane muusika. Kuigi mind koos teistega lauda ei kutsutud ja ma köögis oma taldriku taga norutasin, kuulatasin hoolega, millal sinises toas toolid laua tagant eemale lükatakse. Kui hakkas kostma valjemat häälekõma, tormasin otsekohe elutuppa ning pugesin ühte suurtest tugitoolidest akna all. Külalised kogunesid klaveri ümber. Nende seas oli elukutselisi lauljaid ja pianiste ning nad kõik laulsid ja mängisid, kuid minu meelest oli tädi Alma ikkagi parim. Panin silmad kinni ja lasksin end lõdvaks. Ei mingeid plekiseid plaadimängijaid meie majas!

Kui kardinad muusikast täitudes lainetama hakkasid, puhkesin nutma. Ma ei tea, miks. Nad tantsisid nagu uisutajad lahel. See oli nii kaunis! Ka vanaema nuttis, kui luges luuletusi või vaatas päikeseloojakut. Aga kui ema nägi, et ma tasakesi nutan, viis ta mu toast välja ja ütles vanaemale, et tunneb muret mu vaimse tervise pärast.

Mind viidi arsti juurde. Ema ütles tohtrile, et ma olla muusikat kuuldes teinud imelikke hääli, kui olin alles kuuekuune. Arst vaatas mu läbi, aga ei leidnud midagi viltu olevat. „Tal on lihtsalt elav kujutlusvõime,” ütles ta mu vanematele.

Ühel teisel korral tõi keegi näitlejannadest meile tohutu kimbu pojenge. Armusin neisse otsekohe. Ainult meie vanaemaga teadsime, et ka lilled võivad õnnetud olla – lubasin pojengidele, et ei lase neil üksinduses surra. Istusin iga päev nende juures, kuni õielehed pudenema hakkasid. Kui surmast enam pääsu polnud, sattusin hüsteeriasse. Pärast lillede surma viidi mind vägisi toast välja ja pandi voodisse. Vanaema andis mulle palderjaniteed. Ema aga aina jahvatas minu närvidest, siis aga laksas äkki peoga otsaette, sest talle tuli suurepärane mõte. Tema arvates polnud nad tähele pannud minu muusikaannet.

Mind viidi nende teatrisse Tallinnas. Inimesed sagisid mu ümber. Keegi klõmmis klaverit ja mind paluti neid noote korrata. Aga kõik olid pettunud, kui selgus, et mul pole muusikalist kuulmist. Ma ei suutnud korrata ainsatki nooti. Polnud mingit lootust, et minust saab uus Shirley Temple või et emal õnnestub isa veenda, et tal oli õigus mind alles jättes. (Laulda ei oska ma tänase päevani, kuid kuulen väga hästi, kui keegi viisi ei pea.)

Hoolimata vanemate pettumusest, veetsin selle öö nende kodus. Seda polnud juhtunud kunagi varem ega juhtunud ka kunagi hiljem. Ema magas voodis, mina kušetil, isa aga seadis end kušeti ette põrandale, juhuks kui peaksin öösel voodist välja kukkuma. Järgmisel päeval viis ema mu tagasi Haapsallu. Mu ainus võimalus vanematele muljet avaldada oli lõppenud häbiväärselt.

Mämmä kuivatas mu pisarad. Ta pani minu ette suure kausitäie kaeraputru ja ütles, et talle ei loe, kas ma oskan laulda või tantsida, kuni ma kirjutan luuletusi ja joonistan. Otsisime üles luuletuse, mille olin kirjutanud enne Tallinnasse sõitmist, ja laotasime selle lauale, et saaksime seda kriitilisel pilgul uurida, arutledes iga sõna, aga eriti õigekirja ja käekirja üle. Arutlesime proportsioonide ja tähenduse üle. Luuletus oli tuhandesilmsest kärbsest ja sellest, kuidas kärbes suudab ühekorraga näha kõike ja kõikjale. Sinna juurde kuuluval joonistusel oli suur kärbes, kelle silmad meenutasid väikesi aknaid. Igas aknas peegeldus vastu kõik, mis toas leidus, isegi kärbsepiits. Vanaema kiitis nii luuletust kui joonistust, kuigi paber oli tati-, piima- ja kaerapudruplekke täis. Kui laua tagant tõusime, vaatasin üle õla tagasi ja nägin laual Tondut mahaloksunud piima lakkumas. Nõnda et temalegi meeldis mu luuletus.

Mind ei viidud enam kunagi Tallinna ja mina tundsin seeüle rõõmu. Ma ei julgenud kellelegi öelda, kuidas ma kartsin vanemate ja nende sõprade saabumist, aga ma rääkisin sellest oma „pisikestele inimestele”, kes mul elasid meie mädarõigaste vahel. Neile valasin välja kogu oma pahameele.

Elin Haapsalus kass Tonduga 1944. aastal.

„Jätke järele!” karjusin neile, käed puusas. „Ärge puutuge seda!” hüüdsin, marssides ümber mädarõigaste, et näidata neile, et mul on tõsi taga. „Ja ärge jätke oma mänguasju vedelema!” karjusin veel ja põrutasin jalaga. Ma ei andnud oma „pisikestele inimestele” hetkekski rahu, alates ema-isa saabumise esimesest teretusest kuni viimse väravapaugatuseni, mispeale ka kass Tondu maja alt lagedale ilmus. Nüüd olime jälle meie ise – mõneks ajaks.

Ema nimetas kunsti meie perekonnaveaks.

Maja kuulus tädi Almale. Ta oli selle ehitanud oma klaveri ja Ärni ebapraktilise perekonna jaoks, et neil oleks vanas põlves katus pea kohal. Mitte kellelgi peale tädi Alma polnud aega selliste maiste tegevuste jaoks nagu söögivalmistamine ja majapidamistööd. Isegi minu eest hoolitsemine sulandus vanaema igapäevastesse askeldustesse, nii et ma isegi ei märganud, et olen midagi neist erinevat, kuni saabusid ema ja isa ning nende teistmoodi eelistused meie omadega kokku põrkasid. Kui minu elu sisu oli perekond ja sugulased, siis ema puhul oli selleks sõprus. Ta uskus, et sõprus on ainus suhe, mida võib usaldada, ilma et su süda murduks. Sinises toas oli fotoalbum ema ja isa osatäitmistest mitmesugustes lavastustes ning mulle jäi eriti silma üks foto näidendist „Lumekuninganna”. Ema ei mänginud seal kuningannat, vaid väikest tüdrukut, kes kuningannaga kohtub. Kuid minu meelest oli ikkagi tema see kuninganna, eriti kui ta parajasti minu peale pahane oli.

1 Isa vanemad olid Jaan ja Pauline Tomson. [ ↵ ]

2 Euroopas polnud lastel sellal tavaks süüa vanematega ühes lauas. Nad sõid kas köögis või eraldi „kassilauas”, mille kohta enamasti öeldi Katzentisch. [ ↵ ]