Читать книгу Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust - Elin Toona Gottschalk - Страница 8

Nüüd räägiti Hitlerist ja Stalinist nii sageli, et teadsin neid kui kaht paha meest, kes vihkasid teineteist ja kõiki, kes nendega nõus polnud. Nad veetsid aega kaardile jooni vedades ja maid üksteise kallale kihutades, ise salaja lootes üksteist tappa. Mõlemad tahtsid maailma valitseda, veel parem aga, mõlemad tahtsid saada Inglismaa kuningaks.

„Mämmä, tule vaata neid laevu! Neil on viire takka suitsutorud peal,” hüüdsin erutatult, tormates kööki, et rääkida vanaemale, mida olin tuulekojast näinud.

Aga vanaema köögis ei olnud. Ta oli sinises toas ja sortis seal meeleheitlikult sahtleid, loopides asju midagi sahtlitesse tagasi panemata põrandale. Ema ja tädi Alma kössitasid köögilaua ääres ja sosistasid midagi, pead koos. Minust ei teinud nad väljagi. Aga vanaema märkas mind küll.

„Söö oma hommikueine ära,” ütles ta toast. Ainult vanaemal paistis meeles olevat, et minagi olen olemas.

Mingit hommikueinet ma kusagil ei näinud, nõnda siirdusin eestuppa. Olin eelmisel õhtul tähele pannud, et taevas Andersonide majakatuse kohal on oranž. Tõmmanud tooli akna alla, nägin nüüd sellesama katuse kohale kuhjumas musti pilvi. Oli hakanud sadama kuivi tuhaebemeid, mis langesid aknalauale ja murule. See muutis rohelise hallikaks, kattis kõnniteed ning täitis munakivide vahed justkui määrdunud lumega.

Tee meie maja ees, mis oli tavaliselt nii igav, sest teda peaaegu ei kasutatud, oli nüüd inimesi ja sõidukeid täis, ning nad kõik liikusid sadama poole. Sellesse rongkäiku mahtus nii jalgrattaid, lahtisi veoautosid, hobuvankreid kui täislaaditud käsikärusid ning kõik nad pidasid sammu inimestega, kes tassisid raskeid kohvreid ja kaste, lükkasid lapsevankreid ja vinnasid pampe täis kärusid. Pambud olid tehtud voodi- või laudlinadest, tekkidest ja suurrättidest. Mõni pamp oli kandmiseks liiga suur, mõni kandam liiga raske inimeste jaoks, kes neid kanda rügasid. Ühel mehel oli jalgratta peale seatud raudahi, teisel turjal suur seinakell. Ühe mehe kohver oli nii raske, et ta pidi iga paari sammu järel peatuma ja puhkama. Täiskuhjatud kärudel ja lapsevankritel istusid väiksemad lapsed, suuremad kõndisid nende kõrval, kaasas omaenda pamp või kott.

„Mine akna juurest minema!” hüüdis tädi Alma köögist. Hämmastav, kuidas nad märkasid mind alles siis, kui leidsin enesele midagi huvitavat teha.

Sellal kui Saksa armee Eestist taganes, asus Vene merevägi sadamarajatisi pommitama. Haapsalule kukkus mitu pommi.

Härra Peterson kaevas meie aia lõppu pommivarjendi. Tegelikult oli see lihtsalt sügav, poolenisti vett täis auk. Vanaema võttis minu pissipoti varjendisse kaasa, aga mina keeldusin seda kasutamast, sest see libises märgadel plankudel kogu aeg. Sellest tuli suur sekeldamine, nii et lõpuks läksime majja tagasi. Mõni minut hiljem kukkus varjendi lähedale pomm ja üks meie puudest rebenes juurtega maast välja. Puu langes maja katusele ja purustas pööninguakna.

Ema oli nüüd hakanud kandma meestepükse ja kalameeste kampsunit, millel oli õla peal auk. Pika sigaretipitsi asemel, mida ta muidu alati nii elegantselt kasutas, oli tal nüüd lühike merevaigust sigaretipits, täpselt ta sõrmeotste värvi. Pits ripnes tal ikka suunurgas hammaste vahel, kui ta rääkis. Ema tõmbas nüüd jälle mahorkat, vastiku lõhnaga Vene tubakat, mis meenutas mulle vene sõdureid, kes toona meie kööki tungisid. Püksid olid emale liiga suured. Ta hoidis pükse üleval rihma abil, millel oli maopeakujuline terava otsaga vaskpannal. (Seda rihma sain tunda 1945. aasta kevadel.)

Ema ei peitnud end enam elutuppa ning kõndis majas ringi, lugedes mingit kirja. Tahtsin temalt pärida laevade kohta, inimeste kohta tänaval ja kõige muu kohta, sest mul hakkas tasapisi hirm, aga vanaema ei lasknud. Ta pani sõrme huulile.

„Sinu ema langetab praegu tähtsat otsust,” ütles ta.

Seda ma nägin. Aga ma astusin ikkagi ema juurde. Ta vaatas mulle hetke hämmeldunult otsa, siis läks minu ümbert ringi ja pani järjekordse sigareti põlema.

Marga ja kogu Takkide perekond olid natuke aega tagasi meil käinud, kaasas ka Helmi vastsündinud lapsuke. Tahtsin küll näha titat, aga mitte Helmi nelja-aastast poega Reinu, nii et ma lihtsalt kuulasin, mida räägiti. Nad kavatsesid minna maad mööda Hollandisse, titt vankris. Marga oligi tolle kirja toonud. Kiri oli isalt ja seal oli öeldud, et ta püüab meid üles otsida.

Tädi Alma oli vigastanud jalga ja jalas oli nüüd tromboos. Ta pidi vaikselt lebama, aga ta keksis selle asemel luuavarrest karguga ringi ja kamandas vanaema, kes oli roninud köögilauale ja riputas tekke kardinapuu külge, hammaste vahel vedrunõelad.

„Kuidas paistab?” hüüdis ta.

„Tõmba vasakult veidi allapoole, Ella. Ei! Nüüd paremale. Ikka veel vähe. Sikuta veel veidi allapoole!” Lõpuks, kurnatult: „See on liiga kitsas. Võta suurem tekk.”

Siis nägi ta, et ema murrab ikka veel pead, kiri käes.

„Taeva pärast, Liki!” turtsatas Alma põlastavalt. „Ta ei ole ju siin, eks? See peaks selge olema. Ta ei tule.”

„Ehk jäi ta viimasest rongist maha?” Ema hääl värises.

„Sa teed end lolliks. Sa pead minema!”

„Aga ta ütleb siin, et …” Ema asus jälle kirja lugema, kuid näis, et rohkem lohutussõnu ta sealt ei leia. „Ta poleks mulle seda kirja saatnud, kui ta ei kavatseks meiega liituda,” arutles ema. „Ma olen ju tema seaduslik naine.”

Tädi Alma turtsatas jälle. „Te peate minema, kohe! Tallinn on vallutatud! Tema ei tule, aga venelased tulevad küll.”

Ah siis nõnda olid lood! Ema Vene tubaka lõhn, plahvatused ja üleüldine hirm tähendasid jälle, et nood NKVD-lased on tulekul ning meie köögilaud oli just nii suur, et me kõik mahuksime selle ümber istuma, käed laua külge naelutatud.

Seisin köögilaua kõrval, kui korraga tundsin põlvedes surinat ja vajusin põrandale. Ma ei saanud enam püsti tõusta. Üritasin küll, aga jalad olid tuimad. Vanaema märkas mind esimesena. Ta tormas minu juurde.

„Pane ta voodisse!” hüüdis tädi Alma oma toolilt, kuhu ta olid istunud, jalg kummulipööratud ämbril.

„Jah, ta peaks voodisse heitma,” nõustus ema. „Mine voodisse.”

Aga ma ei saanud kuidagi püsti. Hakkasin põrandal roomama, lootes end vanaema seelikusse klammerdudes püsti ajada. Olin seitsmeaastane, kuid roomasin nagu tita.

„Närvid,” ütles ema äkilise murega hääles. Ta tõstis mu üles ja kandis voodisse. Ema süles oli põnev olla, aga samas tundsin ta hingeõhus mahorka lõhna. Mõtlesin, et ema küll, aga täna lõhnab ta nagu vene sõdur.

Vanaema võttis mu riidest lahti ja pani mulle kerge teki peale. Ta süütas voodi kõrval küünla ja jäi mu juurde. Kartsin magama jääda. Ka ema tuli korra või paar tuppa ja jäi voodijalutsisse seisma.

„Ega ta ometi haige ei ole? Jumaluke, oli meil veel seda vaja!”

„Ainult väsinud,” vastas vanaema mu otsaesist silitades.

Nähtavasti jäin tukkuma, sest kui ma jälle virgusin, oli pime. Küünal oli lõpuni põlenud. Pea kohal mürises äike, millest ma teadsin, et see ei ole äike. Uks oli paokil. Ukseavast kumas valgust ja köögist kostis hääli. Ronisin voodist välja, ise üllatunud, et suudan kõndida, ja hiilisin ukse juurde. Ema, vanaema ja tädi Alma olid jälle kobaras köögilaua ümber, pead koos. Aken oli kaetud paksu tumeda tekiga, aga iga kord, kui kostis mürin, muutus tekk läbipaistvaks. Läksin tagasi voodisse ja lebasin seal, näpud kõrvades. Sel ööl ei julgenud ma uuesti magama jääda. Hommikul asusime pakkima.

Tädi Alma nööpis mu mantlit kinni, käskides mul mitte vinguda, sest tohtisin vaid ühe nuku kaasa võtta.

„Püsi paigal,” ütles ta, vedrunõel hammaste vahel. Vedrunõelteta ei püsinud nööbid kinni. Ta oli juba sisse pakkinud mu hambaharja, karupildiga tassi ja paari mu roosasse beebitekki mähitud tagavarakingi.

„See on nüüd sinu pamp,” ütles tädi Alma karedalt. „Ära seda ära kaota.” Minu potu oli juba võrkkotis. Sedagi pidin ise kandma.

Vanaema oli ikka veel sinises toas, rebides albumitest fotosid, valides riiulitelt raamatuid, toppides dokumente ümbrikesse ja visates need kõik siis vanaisa suurräti peale, mis oli laotatud voodile ja millest sai meie „armsa Ärni” pamp. Teises toas toppis ema kohvrisse väärtasju, et saaksime ülesõidu eest maksta. Kõik kapiuksed terves majas olid nüüd pärani ning kõik sahtlid välja tõmmatud ja põrandale kummuli kallatud, kõikjal põrandal ja toolidel lebas tühje pildiraame ja rõivakuhjasid. Aknad olid tihedasti kinni, aga suitsulõhn tungis ikkagi tuppa ning varjutas vaate lahele. Sõjalaevad, mida olin näinud lahesuus, paistsid justkui tondid saare tagant, mis jäi meie ja avamere vahele. Iga natukese aja takka kõlas mürakas, mis pani vappuma maja ja pinnase maja all. Ja iga korraga kostis see mürakas lähemalt.

Kasukas pigistas kaenla alt ja septembrikuu kohta oli liiga soe. Kasuka all oli mul seljas veel kolm kleiti ja kolm komplekti aluspesu. Pistsin vinguma, kui nägin, kuidas ema keeras lukust lahti sinise toa kapikese ja võttis sealt oma portselannuku Maria. Ta asetas Maria ettevaatlikult oma kohvri põhja. (Ma ei teadnud sellal, et Maria oli mõeldud mulle, ajaks mil ma juba suurem olen. Maria on senini siin Floridas minuga.)

Siis olimegi valmis.

Tädi Alma tuli kargu najal hüpeldes meiega koos värava juurde, tegemata välja järel lohisevatest sidemetest, mida tal polnud aega kohendada. Tromboos oli tõsine, ent tädi Alma ütles, et ei tule meiega sellepärast, et ta ei soovi oma klaverit vaenlasele jätta. Tal oli sall suu ja nina ees. „Kähku,” ütles ta käega tänava suunas viibates. „Ega nad kaua ei oota.” Veoauto oli juba eemale sõitnud, et üht naabrit peale võtta. Auto mootor mürises valjult. Lahtine kast oli täis oma pagasi vahel püsti seisvaid inimesi, kes kõik hüüdsid meile valjult, et kiirustaksime. Emal ja vanaemal jooksid silmad suitsu tõttu vett. Ma polnud kunagi näinud tädi Almat nii erutatuna. Ta suudles vanaema mõlemale põsele. „Hüvasti, õeke. Olgu Jumal sinuga.”

Siis embas tädi Alma ema. „Sa hoolitse nende eest, Liki. Küll mina maja valvan. Olen siin, kui tagasi tulete,” lubas ta. Siis kummardus ta mind kallistama. Mõtlesin, et ta ei lasegi mind enam lahti. See ajas mulle rohkem hirmu nahka kui teiste pisarad. Tädi Alma polnud mind kunagi kallistanud, ehkki teadsin, et ta armastab mind. Siis võttis ta kiire liigutusega sõrmest rubiiniga kuldsõrmuse, mille talle oli kinkinud ta ammulahkunud peigmees, kes oli mingis sõjas Türgiga hukka saanud, ning libistas sõrmuse mu keskmisse sõrme. Sõrmus oli mulle liiga suur.

„Kanna seda minu asemel,” ütles ta. „Mul pole seda enam vaja.” Polnud aega pärida, miks, sest veoautojuht andis kannatamatult signaali. Nüüd oli küll midagi kohutavat juhtumas. Või ehk isegi midagi veel hullemat, sest kass Tondu ei tulnud väravale head aega jätma. Küllap kass teadis, et me ei tule enam kunagi tagasi.

Viimaks kortsutas ema kirja kokku, torkas selle taskusse ja me asusime ilma isata oma kompsude, minu potu ja ainsa kohvriga teele. Sattusime viimaste põgenike sekka, kes Eestist 1944. aasta 23. septembri õhtul pakku pääsesid.

Veoauto tõi meid praamiga Saaremaale. Ülejäänud Eestis olid juba venelased sees. Vanaema ei saanud vaatamata abile veoautokasti ronimisega hakkama ning tal lubati istuda juhi kõrvale kabiini. Mina istusin tema süles. Ema liitus teiste põgenikega taga kastis.

Ema oli meil keelanud pärast hüvastijätmist tagasi vaadata. Aga ma pidin seda ikkagi tegema. Tädi Alma toetus vastu väravaposti, nagu oleks ta sellega kokku kasvanud, ta parem käsi viipas nagu surnud puu kõverik oks.

Kui veoautolt maha ronisime, läksime randa. Ema tassis suurt pampu ja oma kohvrit. Vanaemal oli käes „armsa Ärni” pamp ja turukott. Minul olid käes mu väike kompsuke ja potu. Kui me vanaemaga jalutamas käisime, lubas vanaema mul kükitada ning uurida huvitavaid kive ja lilli. Nüüd nägin üle luidete ja läbi rannarohu kõndides igasugu huvitavaid asju ning oleksin kummardunud neid uurima, aga ema oli kannatamatu ja sundis meid edasi minema.

„Liikuge!” Vanaema põrkas mulle otsa. Kogu see ärevus jõudis päriselt kohale siis, kui vanaema mind käsivarrest sikutas ja sosistas: „Ära ärrita ema. Tee, nagu ta ütleb.” Siis kordas ta ema sõnu: „Tagasi vaadata ei tohi!”

Jõudsime randa ning ema jättis meid varemeis kindluse paksu müüri varju ootama. Ta läks otsima paati, kus oleks ruumi kolmele inimesele. Teadsin, et vanaema oli andnud emale õiguse öelda meile, mida teha, aga ma polnud harjunud sellise tempoga, sellega, kuidas ema vastutuse enda peale võttis ja nüüd meid kamandama asus. Oma lotendavates pükstes, kalurikampsunis ja mütsi alla topitud juustega nägi ta nüüd tõesti välja nagu ehtne juht, kuid selline, keda võis näha venelaste plakatitel, vasar ühes ja sirp teises käes. Selle asemel, et tippida ringi kõrgetel kontsadel ning klaassilmade ja irevil hammastega karusnahkades, toetas ema nüüd jalad tugevasti maha. Ma nägin koguni pealt, kuidas ta lõikas hõberebasel pea ja käpad maha, et teha nahast Mariale ase, enne kui ta nuku kohvrisse pani. Koledast elukast oli nüüd saanud tavaline krae. Ja paras talle!