Читать книгу Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust - Elin Toona Gottschalk - Страница 7

Sõja esimene lask tehti Poola rannikukindluses Danzigi lähedal 11-tollisest suurtükist Saksamaa õppelaevalt Schleswig-Holstein 1. septembril 1939.

– Winston S. Churchill

Kohe pärast Molotovi-Ribbentropi mittekallaletungipakti sõlmimist 1939. aasta augustis okupeerisid Nõukogude väed Nõukogude Liidu mõjusfääri langenud Balti riigid. Kõik muutus.

Ema saabus hiljukesi. Ma ei teadnudki tema tulekust enne, kui kuulsin kedagi eestoas klaverit mängimas. Toa uks oli lukus. Tädi Alma ei pannud kunagi mängides ust lukku. Taipasin vaistlikult, et see on ema, kes seal mängib. Ja see muusika oli kurb.

Ema tuli jälle, kui mul sünnipäev oli. Jälle hiljukesi. Isa ei tulnud. Vanaema ütles, et isal on etendus. Kui me laua ümber kogunesime, et torti lahti lõigata, oli ema rõõmus, suudles mind ja kutsus mind Mussaks, aga ka see oli etendus. Hiljem, kui läksin vaatama, kas ta ei tahaks mulle seltsiks olla, oli uks jälle lukus. Vanaema pani sõrme huulile. „Ema tahab omaette olla,” ütles ta mulle.

Aga sõbrad käisid tal siiski külas. Nad tulid eesukse kaudu, kus polnud treppi. Tuli ema sõbranna Marga, mind ilmale aidanud ämmaemanda tütar, koos oma kahe õe, Hilda ja Helmiga. Nad rääkisid omavahel sosinal. Kõik naised, keda tundsime, olid kaotanud oma abikaasad, peale Helmi. Kuidas said nad oma abikaasad kaotada, mõtlesin. Mehi ei olnud, üksnes vahetevahel nägime promenaadil vene sõdureid. Nüüd märkasin, et promenaadil jalutajad on samuti kadunud.

Kui ema meie seltsis viibis, istus ta köögitooli serval, raamat toetatud taldrikuveerele. Seirasin raamatu kaant ja soovisin, et ema mind märkaks. Vajadusest märgatud saada oli saanud kinnisidee. Kui ema taldrik tühjaks sai, läks ta eestuppa ja pani ukse kinni. Mina viivitasin väljas ukse taga. Ühel hilisel õhtupoolikul, kui ema mängis pimedaks tehtud toas klaverit, lipsasin tasakesi tuppa ja jäin tema kõrvale seisma. Kui ta viimaks mind tähele pani, jättis ta klirinal klahvidele lüües mängu katki.

„Sa näed välja just nagu tema,” ütles ta kibedusega. Ja siis karjatas äkki: „Ja sa oledki nagu tema!”

Nüüd läks põrgu lahti. Mina jooksin vanaema otsima.

Enne magamajäämist luges vanaema Tondule ja mulle palasid „kadund Ärni” raamatukogust. Raamatud olid suured ja rasked ja seal ei olnud pilte. Me Tonduga ei saanud midagi aru, aga meile meeldis vanaema häälekõla. „Küll sa kõigest aru saad, kui kasvad,” kinnitas vanaema. „Kui sa oma elu hakkad elama.”

„Ma ei taha oma elu,” sattusin paanikasse. „Ma tahan sinuga elada.”

Vanaema luges meile ka vanaisa luuletusi. Need kõlasid nagu muusika. Tegelikkusega seostusid vaid vanaisa lasteluuletused: siin tuul laulis, päike naeratas ja linnud pahandasid üksteisega nagu inimesed. Minu lemmiktegelane oli rohutirts, kes mängis muusikat ja kõndis kalossides ringi, kui ta parajasti ei söönud.

„Kas vanaisa kirjutas need luuletused minu jaoks?” küsisin.

„Kui ta praegu elaks, siis muidugi kirjutaks,” kinnitas Mämmä.

Mõtisklesin selle üle mõnda aega.

Oli veel üks paks raamat, mida me lugesime, kui ema kodus ei olnud. Seda kutsuti piibliks. Ka selles raamatus polnud pilte. Tondu meelest oli see tüütu. Et vanaema tundeid mitte riivata, panin silmad kinni ja tegin näo, et kuulan, aga tegelikult ilmselt kuulasin ka. Mulle jäid meelde süžee ja tegelased. Seal räägiti aina vanadest inimestest. Peategelase nimi oli Jumal. Ta oli sündinud veel enne, kui maailm alguse sai, kui inimesed elasid taevas. Teised tegelased olid prohvetid. Tõesti vanad inimesed. Sellepärast kutsutigi seda raamatut Vanaks Testamendiks. Uue Testamendi tegelased olid nooremad. Jumala poja nimi oli Jeesus. Jumal oli loonud maa, et kõik võiksid taevast tulla seda vaatama, imetleda lilli, loomi, metsi ja viljapuid. Aga nad ei tahtnudki enam tagasi minna. Neil oli maa peal liiga lõbus ja peagi eksisid nad kõik metsa ära. Jumalal sai neist kõrini ja ta läkitas oma poja Jeesuse neid kokku koguma ja tagasi tooma. Jeesus pidi nad panema uuesti sündima, nii et nad kõik koos saaksid otsast alata. Järgmisel korral pidid nad kuulekamad olema. Uus Testament oli mõeldud kaardiks ja juhiseks, kuidas taevasse tagasi minna, aga oli juba liiga hilja. Inimesed ei võtnud ka Jeesust kuulda ja tõstsid mässu. Ja siis ilmus lagedale saatan, kes ütles, et temal on nende jaoks olemas veelgi toredam koht – põrgu. Jumal veenis neid ühes, saatan teises suunas, aga kui tuli valida lõbu ja jutluste vahel, valisid inimesed lõbu. Nad naersid Jeesuse üle ja tahtsid temast lahti saada. Nad naelutasid ta ristile ja Jeesus hõikas isale, et too ta minema viiks – just niikaugele olime jõudnud, kui ilmus ema ja vanaema torkas piibli oma pesusahtlisse. Emale ei meeldinud usuhullud.

„Sa ei tohi mu lapsele seda lollust pähe ajada,” hüüdis ema ja meenutas vanaemale oma vanaema, „kadund Ärni” ema, ning nende baptistidest sugulasi. Nad olid emale rääkinud, kuidas kogu meie pere tulejärves hukka saab. Ja kuidas kunstnikud lähevad kõige ees põrgusse. Sest polnud midagi, et nende oma poeg oli luuletaja.

Ema juuresolekul enam piiblist unejutte ei loetud, me võtsime hoopis Taani kokaraamatu, mis oli mu teine lemmikraamat.

Paar päeva hiljem tuli vanaema õhtul mu magamistuppa, sõrm huultel, pilgutas silma ja torkas käe oma jakitaskusse. Ta tõi lagedale tillukese pehmete kaantega raamatu pealkirjaga „Jeesuse noorpõli”. Seal räägiti Jeesusest, kui ta oli minuvanune. Ma lootsin, et Jeesus ei hakka usklikuks.

Ema meil viibimine andis märku paljudest asjadest – ja kõik need tekitasid ärevust.

Tahtsin teada, miks inimesed enam promenaadil jalutamas ei käi. Miks ei tule isa enam meile? Miks ei kanna ema sõbrad enam kõrgeid kontsi, vaid lipsavad nagu varblased läbi köögi ema juurde eestuppa ja räägivad seal sosinal. Ei mingit laulmist ega klaverimängu enam. Ka mitte klaveriõpilasi.

Tädi Alma veetis suurema osa päevast pööningul. Kui üritasin talle redelit mööda järele ronida, sai vanaema mul kraest kinni ja tiris mu tagasi. Et hoida mind eemal redelist ja elutoa ukse taga hiilimast, kästi mul üha „tilli korjata”, kuni enam midagi korjata polnud. Niisiis läksin oma mädarõikapeenrale „pisikesi inimesi” noomima, et nad salatsevad ja mulle midagi ei räägi. „Te kõik surete tulejärves,” teatasin neile karmilt, siis aga tundsin end rumalalt. Ma ei teadnud, kus see tulejärv üldse asub, aga mul oli tunne, et nemad teadsid.

Ühel ema sõbral oli tütar nimega Vilja. Kui Vilja ema elutuppa läks, võisime meie mängima hakata, selle asemel aga seadsime end veranda astmetele istuma.

Rääkisin Viljale, et lähen tagasi taevasse, kui suren.

Vilja ütles, et tema läheb oma teise vanaema juurde Prantsusmaale.

„Jeesus sündis lambalaudas,” ütlesin Viljale. „Kus sina sündisid?”

„Ema ütles, et ma sündisin tikripõõsa all,” vastas Vilja kärmesti.

„Mind poetati Tallinnasse proua Taki majja ja kui emal teatrihooaeg algas, toodi mind siia Haapsallu.”

Vilja noogutas. Arusaadav. Meie tikripõõsad polnud tänu iga-aastasele üleujutusele eriti lopsakad ja sündima pidi ju kusagil, kus oli kuiv.

Lootsin ikka veel näha promenaadil kedagi, kes poleks kojamees ega oma sadamalähedasse „baasi” suunduv vene sõdur, mis iganes see baas siis ka polnud.

Küsisin vanaemalt: „Kuhu kõik on läinud?”

„Nad ei tule enam siia,” vastas vanaema, tehes asja ahju juurde.

„Ehk tulevad nad homme?” pärisin lootusrikkalt.

Kui vanaema ei vastanud, küsisin, kas võiksime jalutada selle villa juurde, kus eelmisel suvel oli mänginud plaadimängija.

„Ka need villaelanikud ei tule enam tagasi,” vastas vanaema napisõnaliselt.

Aimasin, et sel on midagi tegemist tolle „baasi” ja sõduritega, aga ka sinna ei tahtnud vanaema mind viia ja ma ei palunud siis ka enam. Midagi oli väga viltu.

Ema läks tagasi Tallinna. Minu sünnipäevaks ta meile ei tulnud. Isast polnud samuti mingit märki. Ema saatis mulle sünnipäevaks kirjakese ja palju musisid. Vanaema luges kirjakese ette. Sellal kui vanaema luges, kujutasin ema kirja kirjutamas, hõberebased kusagil ta selja taga riidepuul. Kus? Ma ei teadnud isegi seda, kus ema elas.

Promenaadil kasvas rohi rinnakõrguseks. Härra Petersoni parimad paadid olid läinud. Katkised paadid lebasid rohu peal. Muda vedavad pargased ulpisid oma ankrupaikades, põhi kaetud pragunenud mudaga.

1940. aasta juunis langes Pariis sakslaste kätte.

10. juulil 1940. aastal alustas Hitler operatsiooni Merelõvi, valmistudes sissetungiks Inglismaale.

1940. aasta suveks olid Eesti riigiasutused peaaegu laiali saadetud ja Eesti juhid küüditatud. Valitsus lagunes.

1940. aasta sügisel lõppes ema leping Töölisteatriga. Ta kirjutas 1940/41. aasta talviseks hooajaks alla uuele lepingule Ühinenud Töölis- ja Draamateatriga. Isa juba oligi seal. Temast sai lavastaja ja ta veetis suurema osa hooajast maakohtades ringi tuuritades. Kuna nad olid näitlejad, ei peetud neid poliitiliselt oluliseks ning otsene oht neid ei ähvardanud. Tegelikult pidasid venelased teatrit kasulikuks propagandavahendiks. Teatrid läksid NKVD patronaaži alla ning kõik lavatekstid tuli ümber kirjutada nii, et need peegeldaksid kommunistlikku ideoloogiat. Lavastaja oli teisejärguline kuju partorgi kõrval, kes tsenseeris lavatekste ja seisis hea, et kõik näitlejad käiksid iga päev punanurgas juhiseid saamas. Ümberkirjutatud tekstis pidi kindlasti sees olema patriootlik kommunistist tööline või revolutsioonikangelane. Millest näidend rääkis, polnud oluline. Ajaloonäidendist sai naljanumber! Kuninga roll tuli ümber kirjutada selliselt, et kuningas rumal tunduks. Tõeline peategelane pidi olema kommunist, ja kui see oli võimatu, eriti ajalooliste näidendite puhul, tuli valitsejat kujutada joodiku või idioodina, nii et näidendi lõpus saaks endine teener või uksehoidja juhiks tõusta ning pidada maha pika monoloogi kommunistliku revolutsiooni hüvedest. Eriti raske oli toime tulla Shakespeare’i näidenditega. Isa tööst sai ohtlik igapäevane võitlus oma kunstile ustavaks jäämise ja arreteerimise vahel.

1941. aastaks oli venelaste viibimine Tallinnas tekitanud vastuolusid. Euroopalikud kombed põrkasid kokku suures osas asiaatlike okupantide kommetega. Sõdurid kaevasid üles aedu ja eesõuesid, et kasutada neid oma peldikutena. Kuna neile oli räägitud, et eestlased elavad hirmus närustes tingimustes, olid nad väga hämmastunud, et siinsed inimesed olid nii hästi riides, kauplused toitu täis ja talud andsid toodangut, mis ületas ka nende kõige metsikuma kujutlusvõime. Algul arvasid nad, et kõik see on lavastus propaganda eesmärgil, ent kui nad avastasid, et kõik on ehtne, ostsid ohvitserid poed tühjaks kõigest, mille nad aga kätte said. Kohalik rahvas vaatas hämmastusega, kuidas ohvitseride naised ilmusid pidudele öösärkides, mida pidasid ballikleidiks. Kui poed oli tühjaks tehtud, asusid ohvitserid linnarahva kallale, kes olid abitud ja niigi juba kohkunud. Keegi ei saanud enam kindel olla, et tema koju äkitselt sisse ei tungita.

Laht oli külmunud ja lumi polnud veel hakanud sulama. Me istusime köögilaua ümber ja asutasime end just lõunat sööma. Tallinnast oli ootamatult saabunud ema, kaasas Tomsonite talust toodud sink. Tädi Alma oli just lihanoa kätte võtnud, et sinki lõikama hakata, ja vanaema kavatses pakkuda keedetud kartuleid, kui köögiuks äkitselt raginal lahti paiskus. Kööki tungisid vene sõdurid, jalas suured märjad kummisaapad ja seljas haisvad palitud, ning nad sihtisid meid püssidest. Nende juht karjus vene keeles käsklusi. „Mitte liigutada!”

Seejärel kohe: „Liikuge!”

Püssiga osutati kord siia, kord sinna.

„Tõuske püsti! Istuge!” Meeste hingeõhk lehkas külmas õhus viina järele. Kuna keegi meist end ei liigutanud, polnud kõigil käsklustel mõtet. Sõdurid otsisid alkoholi. Me kuulsime, kuidas nad sahtleid lahti tõmbasid, kapiuksi avasid ja asju põrandale loopisid. Kööki jäänud mehed asusid läbi otsima köögiriiuleid, avama plekkpurke, puistates põrandale jahu, suhkrut ja soola, mis nende jalgade all krõbises.

Meie istusime edasi. Vanaema pliidi juures oli vait, käes aurav pott kartulitega. Aeglaselt asetas ta poti pliidile tagasi ja pöördus vene keeles sõdurite juhi poole. Ta rääkis vaikselt ja rahulikult, nii et kontrast nende häälte vahel kõlas isegi sõdurite kõrvus tobe. Mehed lõpetasid karjumise. Ohvitser läks näost punaseks. Siis langetas ta püssitoru.

Mõistsin piisavalt vene keelt, saamaks aru, et nad on näljased ja janus. Loopides maha kõik, millest neil kasu polnud, täitsid need mehed oma taskud kõigega, mis neile silma hakkas. Üks neist võttis kätte mängutoosi. Ta keeras võtit ja toos hakkas mängima Chopini nokturni. Ta torkas mängutoosi mantlitaskusse ja see mängis seal edasi.

Alma jäi istuma, sall silmile tõmmatud, käed rüpes, sellal kui vanaema vastas ohvitseri küsimustele, öeldes kas net, da või horošo. Siis küsis ta ohvitserilt tema nime ja ütles talle, et ta ise on pärit Peipsi äärest, Venemaa piiri lähedalt, kus on palju vene külasid. See vaigistas ohvitseri pisut.

Ema vene keel nii hea ei olnud. Ta istus tardunud ilmel, ninasõõrmed puhevil. Tundsin seda ilmet. Ema oli valmis plahvatama, aga ei julgenud.

Teised mehed tulid kööki tagasi ja teatasid, et alkoholi majas ei ole. Eks nad leppisid siis leiva, singi ja kartulitega. Vanaema laotas kartulitele köögirätiku, et need soojad püsiksid. See ajas sõdurite juhi jälle närvi. Ta nimetas vanaema babuška’ks, siis pöördus ja ütles meestele: „Poidjom! – Läki!”

Kui mehed läinud olid, jäi kööki heljuma vodka ja märja villa hais. Ema tõusis aegamisi püsti ja asus põrandat pühkima. Suhkur oli määrdunud ja märg, aga ta pühkis selle ikkagi kokku. Suhkur oli kallis. Keegi ei öelnud sõnagi. Kui köögipõrand oli puhas ja suhkur pandud paberi peale kuivama, läksime akna juurde. Sõdurid polnud kuigi kaugele jõudnud. Nad olid lahe ääres laagrisse asunud, istusid kaldatammil, andsid pudeleid käest kätte ja sõid meie lõunat. Peagi olid nad veel rohkem purjus kui enne. Nad raiusid jäässe augu, võtsid end pesuväele ja asusid jäises vees tembutama.

„Tülgastav!” ütles ema, turtsatades põlglikult.

Vanaema heitis pilgu üle õla ja lõi käega. „Ah! Vaid kodust kaugele sattunud mammapojad,” leidis ta.

Alma läks härra Petersoni otsima, et uurida, kas ta saab meie ukse ära parandada. Ema sõitis Tallinna tagasi.

Ühel õhtul, kui ma ei saanud uinuda, sest oli ikka veel valge, tahtsin minna eestuppa, et aknast kuud vaadata. Eestoa uks oli lukus. Arvates, et ema on jälle meile saabunud ja loeb seal, koputasin uksele. Kui keegi ei vastanud, koputasin kõvemini. Järsku avas ukse keegi toasussides ja öösärgis võõras naine. Ta näis end meie juures päris koduselt tundvat. Vanaema tõttas kähku jaole, ta vabandas naise ees vene keeles. Kui oma toas tagasi olin, pani vanaema mu voodile istuma ja ütles, et ma ei tohi enam kunagi eestoa lähedussegi minna. Meie maja kuulus nüüd ühele vene naisarstile. Meie tohtisime olla vaid minu toas ja köögis. Vanaema magas köögitoolil ja tädi Alma pööningul.

Too naisarst kasutas käimiseks järiga eesust. Ma ei näinud teda enam, kuid kuulsin teda klaveril klimberdamas, see kõlas nagu kukuksid potid ja pannid kappidest põrandale. Ühel päeval tuli ta mind otsima ja viipas mu enda juurde. Tal oli midagi selja taga käes. Kui ma tema juurde jõudsin, patsutas ta mu põske ja ütles, et ma olen krasivaja, kena. Ta andis mulle mingi asja, mis nägi välja nagu väike tinapaberisse mässitud kala. „Sa võid mulle igal ajal külla tulla,” ütles ta.

Veel enne, kui ma paberi lahti sain, tundsin ära selle lõhna. Šokolaad! Viimaks ometi! Ma olin nii õnnelik, et ei suutnud peaaegu spasibo’gi öelda. Šokolaadi maitse oli veel parem kui selle lõhn. Sõin kõik ära, isegi paberi.

Too arst elas meil kogu suve. Siis ühel päeval oli ta läinud. Me saime oma maja tagasi.

Tänu tollele vene arstile, kellele meie maja kogu suve kuulus, pääsesime kõige traagilisemast perioodist Eesti uuemas ajaloos, nimelt Siberisse küüditamisest, mis tabas tuhandeid eesti mehi, naisi ja lapsi 1941. aasta 14. juunil.

Oli tavatult soe öö. Käepärast olid vaid kerged suveriided. Äratatuna sügavast unest ja šokis, ei suutnud keegi selgelt mõelda. Arreteeriti parimas elujõus mehed. Naised, haiged, vanakesed ja lastega emad viidi veoautodel minema ning aeti loomavagunitesse, kus neid ootas mitu kuud kestev reis. Mõned rasedad naised sünnitasid teel. Paljud surid. Surnud visati peatustes rongilt maha, selle kõige kohta puuduvad dokumendid ja mälestused. Pärast esimest külma surid veel sajad inimesed.^[1.]

Just siis, kui ma arvasin, et ega rannapromenaadi enam keegi kasutama ei hakka, ilmusid uued jalutajad. Need olid samuti sõdurid, kuid nüüd enam mitte venelased. Sõdurid kõndisid kahe- ja kolmekaupa koos, seljas kenad hallid univormid ja peas sirmiga mütsid, mis nägid välja nagu autojuhi peakate, ning jalas nahksaapad. Nad olid väga viisakad, kummardasid daamidele ja võtsid mütsi peast, kui kuursaali sisenesid. Mõnikord möödus neid terve grupp, nad naersid ja laulsid saksa keeles.

1941. aasta suveks olid Eesti okupeerinud sakslased.

Jalutasime vanaemaga ühel pealelõunal rannapromenaadil, kui meile tuli vastu neli ohvitseri. Selle asemel, et meile teed anda, tõukas üks neist vanaema teelt eest. Vanaema kukkus mulle otsa ja me mõlemad lõpetasime tee ääres rohus.

Ema tuli tagasi. Tuli välja, et ta on teatrist lahkunud ja asub nüüd tööle tõlgina Haapsalu ajalehe juures. Kui ta töölt koju jõudis, ta sõi ja läks eestuppa lugema. Nagu tavaliselt ei tohtinud mina teda häirida.

Ühel päeval jättis ta elutoa ukse lahti ja ma hiilisin tuppa. Ema keeras raamatu lehti. Kuigi palju ta neid ei keeranud. Ta isegi ei lugenud. Ta kuulis mind ja pööras pead. Nägin, et ta silmad prilliklaaside taga on pisarais.

Isa nägin järgmisel korral, kui kükitasin parajasti aias ja „keetsin rohusuppi”, korraga kuulsin väravat avanemas ning keegi läks läbi veranda kööki. Paar minutit hiljem kuulsin läbi avatud köögiakna isa häält. Igal teisel korral oleksin jooksnud tuppa teda tervitama, aga ta hääl oli nii vali ja vihane, et jäin ootama. Kuulsin, kuidas vanaema temalt küsis: „Ja mida ma siis lapsele ütlema pean?”

„Ütle talle, et tal pole enam isa ja minul ei ole tütart.” Nende sõnadega tormas isa majast välja, lüües kinni köögiukse ja seejärel aiavärava. Mina kahmasin peotäie rohtu ja jooksin tänaval talle järele. Kui ma tema juurde jõudsin, toppisin rohu isa pintsaku taskusse.

„Mis see on?” küsis ta.

„Ei midagi,” vastasin tõsiselt. „Aga kui sa järgmine kord käe taskusse pistad, tuleb sulle meelde, et sa oled minu isa ja et sul on tütar.”

Vastasseis kahe suurvõimu ja süsteemi vahel oli tappev. Kahtlemata tundis Stalin pärast aasta aega kestnud sõda Lääneriikidega, et Hitler on Venemaa jaoks vähem ohtlik vaenlane. Hitler aga järgis oma meetodit – üks vaenlane korraga. Asjaolu, et selline lepe üldse sõlmiti, tähistab Briti ja Prantsusmaa välispoliitika ja diplomaatia mitmeid aastaid kestnud järjekordset altminekut.

– Winston S. Churchill

Sõja käigus toimus pööre 27. jaanuaril 1944, kui murti Leningradi blokaad.

Kühler^[2.] oli targalt otsustanud, et peab tagasi tõmbuma, muidu jääb ta mõlemalt tiivalt peale tungivate Nõukogude vägede vahele lõksu. Nõnda korraldas ta organiseeritud taganemise Eesti ja Läti piirile.

– Robert Leckie

1944. aasta märtsis asusid Nõukogude väed Eestit tõsiselt pommitama.

Oli taas kevad. Tundus, et me elasime nagu talveunes karud, kuni aiapostid enam pakases ei paukunud ja lahe valgele avarusele hakkas tekkima silmapiir.

Lumi oli alles maas, jääpurikad tilkusid räästas ja puust plangud puukuuri pääsemiseks olid valmis pandud ajaks, mil saabub sula. Meie kelder oli juba vett täis ja päikegi oli hakanud end mõnel päeval näitama läbi mereudu, justkui tahtes veenduda, kas on ikka õige paistma hakata.

Oli hommik nagu iga teinegi, ainult et tädi Alma tuli kelku järel vedades kuurist. Juba täiesti riides vanaema pakkis rõivaid väikesesse kohvrisse. Ta oli juba kuhjanud köögiasju lähedal seisvasse punutud korvi. Kui ta mind nägi, tõusis ta püsti, viis mu tagasi magamistuppa ja pani mulle õueriided selga. Ma ei saanud enne lihavõtteid peaaegu kunagi välja. Aga praegu oli alles märts.

Kohver pandi kelgu peale ja siis asusime teele, mitte Rootsi turule ega piimapoe juurde, vaid mööda peatänavat, mis viis Haapsalust välja. Vanaema tassis toidukorvi ja piimamannergut. Alma sikutas kelku. Mina istusin kohvri peal. Minu ülesanne oli passida, et kohver maha ei kukuks.

Me läksime mõnda aega mööda Haapsalu–Tallinna maanteed, siis pöördusime aga kõrvalteele, millest lõpuks sai kitsas rada lumevallide vahel. Maju oli siin harvemini, peamiselt kulges meie tee põldude, rabade ja kuivanud rohupuhmastega pikitud külmunud maalappide vahel.

Haapsalu ümber leidus palju ohtlikke rabasid ja põhjatuid soid. Suvel rääkisid turunaised ikka, kuidas mõni võõras astus teelt kõrvale ja uppus sohu. Ka metsad olid täis ohte. Vaid marju ja seeni korjavad naised polnud ohus. Arvati, et kui naine näeb karu, pole tal vaja teha muud, kui tõsta seelik üles ja näidata oma paljast tagumikku. Ilmselt kohutas vanaeide paljas tagumik karu rohkem kui püssiga mees. Seda oli kasulik teada.

Edasi liikusime aeglaselt. Maa oli lund täis ja seda kattis jääkoorik. Kauge talumaja andis endast märku suitsujoa või koera haukumisega. Kõik oli valge. Isegi taevas oli valge. Ainsaks piiriks lume ja taeva vahel olid justkui pliiatsiga sinna joonistatud puuderead.

Algul oli tee kergesti nähtav, aga igal teeristil, kus lumi oli lobjakaks tallatud, oli selge, et meie ei ole ainukesed inimesed, kes selles suunas liiguvad. Lumel oli näha värskeid kärujälgi ja hobusesõnnikut. Peagi rühkisime pahkluuni loikudes ja hobusekusest kollakates lohkudes. Jalastega mullakamakatele ja kividele sattudes ei tahtnud meie väike kelk hästi libiseda. Mul kästi kelgult maha tulla ja jäises lobjakas edasi kahlata. Tädi Alma pomises midagi endamisi. Viimaks sikutas ta kelgu koos koormaga üle lumevalli väljale. Siin oli lumi sügav ja kuiv, aga maapind oli täis kive, juurikaid ja külmunud rohututte. Pidin ikka ise kõndima. Ainsad siledamad kohad oli külmunud veesilmad.

Tädi Alma otsis veesilmi, kuni pimedaks läks. Mets meie ees oli kui must sein, katkematu, kuid hääli täis. Oli see lumi, mis okstelt langes, või võsast läbi ragistav karu? Või oli see ulguv hunt või hoopis kaugest talust kostev kaevuvända kiiksumine?

Vanaema ümises vaikselt, nagu ta alati tegi, kui tal sünged mõtted peas keerlesid. „Kadund Ärni,” rääkis ta mulle ikka, „oleks jalaga vastu maad põrutanud ja hüüdnud: „Saabas!””. Aga tädi Almal ei olnud kurja tõrjumiseks varuks ühtki kindlat sõna, ta lihtsalt pobises aina ja läks meie ees edasi, kuni nägime kaugelt paistmas valgust. Vaikse kuuvalge välja serval kükitas madal talumaja. Tume saareke. Ma mõtlesin, et ega me pole äkki sattunud mõnele Rootsi saarele. Kui me lähemale jõudsime, hakkasid koerad haukuma. Hääled ja helid kandusid selgelt üle lumelagendiku. Hobused hirnusid, trampisid ja kõlistasid rakmetega.

Talumaja oli tehtud palkidest ja sel oli vanadelt Eesti piltidelt tuttav kõrge viiluga rookatus. Talus oli ka kaev. Aga vända asemel oli sel pikk vinn, millega ämber alla kaevu lasti. Sellist vinna oli kergem kasutada kui härra Petersoni kaevu vänta ja ketti, sest sealt tuli vett täis ämber käte jõul üles vinnata.

Valguse allikaks oli talu eesuks. Inimesed sagisid sealt sisse ja välja, laadides oma vankreid tühjaks ning tassides pampe ja voodiriideid majja. Hobused trampisid ja korskasid. Ümberringi oli pime ja vaikne, välja arvatud siis, kui lahmakas rasket lund kuuseokstelt maha libises ja tumeda mütsuga maha langes.

Tädi Alma paistis teadvat, kus me oleme, ja tundvat inimesi, kes talus elasid. Ta läks ees sisse ning tuli mõne minuti pärast tagasi, öeldes, et oleme õhtusöögile hiljaks jäänud ja et tuba ei ole, aga et meil saab olema mugav. Läksime tema kannul suurde tuppa, mille muldpõrand oli käsitsi kootud vaipadega kaetud. Toa keskel oli pikk laud ja mõlemal pool lauda pingid. Laud oli täis musti nõusid. Kaugema seina ääres seisis hulga sahtlitega tohutu kummut. See oli siin peamine mööbliese.

Alma lohistas meie kohvri ühte tühja toanurka kummuti ja jalgadel kõikuva pesukausi vahele. Ta lahkus meist, emmanud vanaema ja patsutanud mind kergelt pealaele, öeldes, et peab minema tagasi meie Haapsalu majja, sest kardab rüüstajaid.

Magasime põrandal linadega kaetud õlekotil. Meie ümber oli teisi naisi ja lapsi, kes püüdsid end võimalikult mugavalt sisse seada. Iga väike inimeste ring oli otsekui kindlus, mida kaitsesid isiklikest asjadest müürid.

Öösel kuulsin pauke ja arvasin, et on äike, ehkki sel aastaajal oleks selline asi olnud tavatu. Äikest ei olnud ma kunagi kartnud, sellepärast jäin uuesti magama.

Oli alles pime, kui ärkasin kuke kiremise ja vaikse sosistamise peale toas, mida valgustas üksainus küünal toa keskel laual. Naised kogunesid pesukausi juurde, et silmi pesta, ja kadusid siis kuhugi. Vanaema oli juba tõusnud. Ta andis mulle tassi piima ja tüki leiba ning ütles, et tal on köögis terve päev tegemist. Kui ma tahtsin temaga kaasa minna, ütles ta ei. Mina pidin tuppa jääma.

Kui läks nii valgeks, et ümbrust näha oli, läksin jälle vanaema otsima, aga üks naine peatas mind ja käskis tagasi minna. „Lapsed ei tohi kööki minna.”

Teadmata, kuhu minna või mida peale hakata, panin tähele, et suur laud toa keskel on kaetud valge linaga, mis ulatub igast küljes peaaegu maani. Lauaalune oli suurepärane koht, kust jälgida, mis toimub. Jälgisin mööda kõndivaid jalgu ning õppisin nende jalgade omanikke kingade ja susside järgi ära tundma veel enne, kui nägin nende nägusid. Teised lapsed mind ei huvitanud, aga üks põngerjas ronis üha laua alla ja üritas lina laualt maha sikutada. Poisike ei teadnud, et mina hoian lina teisest otsast kinni. Kui ta lina kätte ei saanud, pistis ta karjuma, kuni ema sidus talle nööri ümber piha ja pani ta kummutijala külge kinni. Poiss kisas edasi, aga minul oli nüüd ohutu olla. Mind huvitas vaid, millal näen vanaema tuttavaid kingi ja sukki, et saaksin talt pärida, miks me peame siin olema. Aga vanaema ei öelnudki seda mulle.

Möödus üks päev teise järel. Üks öö teise järel. Naised ilmusid harva köögist lagedale. Neil kulus kogu päev, et keeta suppi ja küpsetada leiba. Muutusin vapramaks, hiilisin ukse juurde ja asusin neid jälgima. Kui nad olid tainasõtkumise lõpetanud, voolisid nad tainast pikad pätsid ning torkasid need pika leivalabidaga ahju. Kui pätsid ahjust välja võeti, kaeti need käterättidega ja pandi köögikapi peale. Seal sel kombel reas, meenutasid nad sisse mässitud ja ritta seatud tittesid, neist mitte kuigi kaugel magas kummutisahtlites tõesti kaks kõvasti kinni mähitud titte.

Ihates hirmsasti, et vanaema mind märkaks, soovisin, et ta jätaks töötamise, et saaksin olla tema lähedal. Kui vanaema siis tuli, patsutas ta mind põsele ja käskis mängima minna.

„Millal me koju läheme?” küsisin.

„Varsti,” lubas vanaema.

Mehi päeval majas ei olnud. Mehed saabusid õhtul. Õhtust sõime varakult. Kausitäie suppi ja viilu leiba. Kui olime söönud, pesti kausid puhtaks ja laud kaeti meeste jaoks uuesti.

Esmalt kuulsime neid tagaukse juures jalgadega kopsimas, köhimas ja kindas käsi kokku tagumas. Meeste jämedad kumisevad hääled segunesid elevil vadinaga, naised naersid ja sosistasid, rõõmsad, et näevad mehi, kuid nähtavasti kartes liiga valju häält teha. Naised aitasid meestel vammused seljast, villased mütsid peast ja sallid kaelast. Mehed tulid tuppa ettevaatlikult, ise küürus, kas sellepärast, et lagi oli madal, või sellepärast, et olid külmast kanged. Nad olid habemes ja karmi olemisega. Vanematel meestel olid habe ja juuksed hallid. Suuremal osal olid seljas räbaldunud vammused ja kampsunid ning jalas lapitud püksid. Nooremate meeste habe oli ajamata ja silmad aukus. Kõigi näod punetasid külmast. Jälgisin neid huviga. Ainsad mehed, keda olin senini lähedalt näinud, olid härra Peterson ja näitlejad. Ja muidugi isa, aga tema oli harva enda nägu.

Naised kandsid meestele toitu ette, kuni kõik oli otsas. Siis istusid nad nende juurde, tõmmates toole lähemale, kui pingi peale enam ei mahtunud. Kuna ma ühtki neist meestest ei tundnud, läksin meie nurka ootama, et vanaema jälle minu seltsi tuleks. Küünlad oli nüüd asendatud petrooleumilampidega, mis heitsid seintele ja lakke pikki varje. Kardinad olid tihedasti ette tõmmatud. Laua taga istujad vestlesid sosinal. Kobaras koos istujate hääled sulasid kokku pidevaks üminaks, mis viimaks hajus ja ma uinusin magama. Kui ärkasin, olid mehed läinud ning leivapätsid kaasa võtnud.

Ühel päeval olid naised jälle köögis ja küpsetasid leiba, kui mehed äkki päise päeva aegu metsast tagasi tulid, kaasas ämbritäied kasemahla. Neid tervitati rõõmuga ja kõik asusid kasemahla jooma. Minagi lipsasin nende kannul tuppa, et leiba ja kasemahla saada.

„Kao välja!” hüüdis keegi. Mind aeti minema.

Ma polnud harjunud, et minuga karmilt kõneldakse, nõnda läksin vanaema otsima. Oli päikesepaisteline päev. Lumi sulas. Leidsin sulava jääkupli alt kimbu õide puhkenud lumikellukesi. Päike paistis läbi peente jääkristallide ja valgustas hapraid õielehti, rohelisi varsi ja musta kuldselt küütlevat mulda. Taevast nõrgus külma kulda. Kükitasin seal hulk aega, kuni viimaks vanaema minu kõrvale ilmus.

„Näe, siin sa oledki,” ütles ta. „Otsisin sind igalt poolt.”

Olin tüdinud. Mõnikord tulid naised köögist tuppa, tõmbasid järi lähemale ja kiikasid murelikult aknast välja.

Kui nad tagasi kööki läksid, tõmbasin samuti järi akna juurde, lootes näha midagi huvitavat, aga ei näinud midagi – ainult õue ja päevinäinud kõrvalhooneid, osalt kokku kukkunud aita, tühje kuure ja longuvajunud traataeda. Aia taga oli raba, mida kirjasid mustavad veeloigud ja sellesama pruunika rohu tutid, mille otsa olime siia tulles üha komistanud. Loomi talus ei olnud, ainult kanad. Aga selle asemel, et neid õuele nokkima lasta, hoiti neid köögiukse kõrval kanalas kinni. Aeg-ajalt tiriti sealt sulekeerises üks välja ja siis saime kanasuppi. Koerakuudi juures eesukse kõrval oli ketis kaks koera. Öösel kuulsin nende kettide kõlinat, kui nad seal edasitagasi saalisid.

Ühel õhtul nägin mehi hanereas saabumas, õlal riistapuud, mida pidasin labidateks. Ka neil oli kaasas koer, saksa lambakoer. Mehed toetasid labidad seina najale ja kraapisid saapatallad porist puhtaks. Asja lähemalt uurides sain aru, et need polnud labidad, vaid püssid. Koer jäi välja ukse juurde. Ta lebas seal vaikselt, kuid urises iga kord, kui keegi eemal tee peal liikus. Teed meie juurest näha ei olnud, aga küllap koer teadis paremini: ta ajas end püsti ja ta kuklakarvad läksid turri. Mul oli meeles, kuidas üks koer mulle selga kargas, kui olin kaheaastane, ja ma ei läinud enam kunagi ühegi koera ligi.

Ainus koht, kus ma end turvaliselt tundsin, oli lauaalune. Maani ulatuv laudlina oli nagu kaitsev telk, mis varjas mind selle eest, mida kõik paistsid kartvat. Ma ei teadnud, mis see on, aga nad aina rääkisid kellestki või millestki, mis oli siin käinud varem ja pidi tagasi tulema. Kellestki, keda kutsuti NKVD-ks. Too NKVD oli ühes talus käinud ja seal elava perekonna käed köögilaua külge naelutanud, asetanud siis keset lauda kannu piima ja jäänud välja ootama, et pereisa kuuleks oma naise ja laste karjeid. Perenaine oli end lahti kiskunud, et lapsi toita, ja verest tühjaks jooksnud. Teises talus olid nad rebinud tite ema käte vahelt ja löönud selle pea vastu seina puruks.

Laual oli kolm kannu. Sinine ja kaks valget. Valges kannus oli piim, ülejäänud kahes mahl. Ja meil olid kummutisahtlis nood kaks vastsündinut. Ma lootsin, et kui NKVD tuleb, arvab ta, et tited on tited, mitte leivapätsid, ega viruta neid vastu seina.

Vanaema küünitas ühtelugu alla, andmaks mulle märku, et on lähedal.

„Pidage meeles, et siin on lapsi,” hoiatas ta vestlevaid inimesi, kuid asjata. Ega tal polnudki mind ju kusagile eemale saata. Ja ma poleks läinudki, püsisin vanaema jalgade juures. Tundsin puudust Tondust. Hoolimata meie sagedastest arvamuste lahkuminekutest, oli Tondu olnud alati käepärast, kui mul läks pea alla karvapatja tarvis. Tolles talus olid mul ainult vanaema sussid.

Too naine oli rääkinud NKVD tegevusest ja hävituspataljonidest, mis moodustati 1941. aastal, et võidelda Nõukogude võimu vastastega. Pataljonide peamiseks sihtmärgiks olid arreteerimise või sõjaväkke võtmise eest metsadesse põgenenud mehed. Metsades ja soodes elasid väikesed ja suuremad inimeste grupid. Neid mehi kutsuti metsavendadeks. Mõnikord jäi nende naispere tallu elama, et mehi salaja toita. Ma usun, et just nõnda oli lugu tolle taluga, kus meie peatusime. Seekord aga ei vältinud mehed Nõukogude vägesid, vaid taganevaid sakslasi, kes samuti mehi jahtisid ja noori poisse Saksa Luftwaffesse ajasid.

Läksime Haapsallu tagasi. Nüüd olid ainsad promenaadil liikujad lühemat teed otsiv tavaline linnarahvas või poisikesed, kes lõhkusid mudapargaseid, mis polnud veel põhja vajunud. Mudaravila oli suletud.

Ema oli Tallinnas ja läkitas meile meeleheitlikke kirju, väljendades kahtlust, kas ta meid üldse enam kunagi näeb. Ta ütles vanaemale, et kuulab Soome raadiot. Venelased pidasid Läti piiril lahinguid. Kirjades oli alati ka eriläkitus mulle: „Ole vapper tüdruk!” Kui ema meiega oli, ei tundnud ma teda peaaegu ära. Enam ei olnud ta Lumekuninganna, vaid tavaline naine tavalistes rõivastes, sall pea ümber mässitud. Ta sammus toas edasitagasi ja suitsetas kohutava lõhnaga sigarette, mida ta kutsus mahorkaks. Minuga ta peaaegu ei rääkinudki. Ta luges lakkamatult, hoides raamatut oma konisid tuubil täis tuhatoosi kohal. Ta sõi ühe käega ja keeras teisega raamatu lehti. Mind hämmastas, kust ta teab, kuhu kahvel torgata. Mul kästi teda mitte häirida.

Käsku „mitte häirida ema” oli minusse tambitud juba nii kaua, et viimaks ma plahvatasin. Ühel õhtupoolikul ma lihtsalt kõndisin tema tuppa sisse. Ema tõstis raamatu kohalt ehmunult pea. Enne kui ta jõudis mu peale karjuma hakata, näitasin talle keelt ja oma paljast tagumikku. Ootasin, et nüüd saan peksa, aga seda ei juhtunud. Ema pani lihtsalt raamatu kinni ja läks toast välja. Järgmisel päeval sõitis ta tagasi Tallinna.

Ema oli teatrist lõplikult ära tulnud. Ta oli Marga õe Hilda abiga saanud enesele audiitori koha ühes Philips Electricaliga seotud firmas. Firma nimi oli Oranje.

Niipea kui ema oli ära sõitnud, läksin mädarõikamaale oma „pisikeste inimeste” juurde neid noomima, et nad olid solvavalt käitunud. „Näete siis!” Aga neil ei olnud isegi mitte häbi.

Ema ja isa abielu oli sisuliselt läbi. Kui Marga meile külla tuli, kuulsin, kuidas ta emale rääkis, et tema ema, too ämmaemand, oli aidanud ilmale isa poja teatriorkestri viiuldajaga. Kui isa ütles, et tal ei ole enam tütart, tahtis ta sellega öelda, et ei kuulu enam meie perekonda.

Venelased tulid tagasi. Keegi ei olnud unustanud 1941. aasta küüditamist ja muid õudusi, millele oli lõpu teinud Saksa okupatsioon.

Jõudsin koju ja nägin köögis istumas kaht õde Andersoni teiselt poolt tänavat. Nad lõpetasid jutu, kui ma kööki astusin. Tädi Alma vaatas mulle teraval pilgul otsa ja ütles: „Mine korja väheke tilli.” Kui ma tilliga tagasi jõudsin, jätsid õed parajasti hüvasti. Nad kavatsesid Rootsi minna ja jätsid oma majavõtmed meile.

Ema elas nüüd jälle meiega, kuid minu jaoks ei jätkunud tal endiselt aega. Aga selleks ajaks olin otsustanud, et ega mina temaga ka ei mängi, isegi kui ta mind paluks.

Me polnud kaua aega näinud Viljat ja tema ema, ja ma tundsin Viljast puudust. Mul oli veel üks sõber, Moonika, aga Viljaga oli lõbusam. Vilja oli minust pikem ja võis seista mere ääres madalas vees, ilma et aluspüksid oleksid märjaks saanud. Olime tahtnud pardipoegi kätte saada, aga emapardil õnnestus alati neid meie keppide ulatusest eemal hoida. Kui ma vanaemalt pärisin, miks Vilja ja tema ema enam meile ei tule, muutus ta ilme veidraks ja ta tegi teist juttu.

Siis aga ilmus üks teine ema sõber, kaasas tütar nimega Salme. Salmel oli eakas tädi, just nagu tädi Alma. Olime neid kohanud Rootsi turul. Ema ja Salme ema olid sõpradeks saanud.

Salme oli teistest mu tuttavatest lastest erinev, sest temal oli mänguasju. Tõelisi mänguasju. Mina olin mängasjadeta eluga päris rahul, joonistades pilte, kirjutades luuletusi, ujutades kõrkjast paate, püüdes parte kätte saada, käies vanaemaga jalutamas ja mängides meremudaga – kuni Salme tõi kaasa oma mängupostkontori. Ma polnud poest ostetud mänguasju kunagi varem näinud. Pärast seda ei tahtnud ma enam mängida „loomulike mänguasjadega”, nagu vanaema nimetas oksakesi ja kive, mis mulle varem olid meeldinud. Ma tahtsin endale mängupostkontorit nagu Salmel, millel oleks lett, postikaal, mänguraha, margid, ümbrikud, kummitemplite riiul ja templipadi. See oli nii põnev, siis aga ütles Salme, et tema on postipreili ja mina klient, nõnda jäi mulle üle seista leti taga sabas, sellal kui Salme tagus templeid.

Kui Salme oli läinud, hakkasin vanaemale peale käima, et ta laseks mul pööningule ronida. Neil paaril korral, kui mul oli õnnestunud ronida kõige kõrgemale redelipulgale, olin näinud pööningul puuhobu ja nukumööblit.

„Need olid su ema mänguasjad,” ütles vanaema. Ta ütles veel, et ma olen ema mänguasjade jaoks veel liiga väike ja teen need katki. Tal oli ka alles ema nukk Marie, mida ta hoidis luku ja riivi taga ühes sinise toa kapis. Tõsi. Ma olin nuku silmad välja torganud, kui olin kolmene, aga nüüd olin ju juba peaaegu seitsmene.

„Kui ma ei saa endale postkontorit, kas ma siis ei võiks saada nukumööbli?” küsisin vanaemalt. Ma ei rääkinud talle, et tahtsin mööbli viia oma „pisikeste inimeste” juurde.

„Ma ei tea, võib-olla siis sünnipäevaks,” andis vanaema järele. „Ma küsin ema käest.”

Oma seitsmendal sünnipäeval saingi palutud nukumööbli.

Ema oli jälle meie juures tagasi, töötas Lääne Elus tõlgina ja me tähistasime mu sünnipäeva nagu meie peres kombeks. Ema, vanaema ja tädi Alma äratasid mu varahommikul, tulles mu tuppa tordiga, millel põlesid küünlad. Nad laulsid: „Ta elagu, ta elagu, ja tuhat kord ta elagu!”

Isast polnud märkigi. Tema näoilmest meie viimasel kohtumisel mõistsin, et ei näe teda enam kunagi. Seekord ei hoidunud ema minust eemale. Ta vaatas kurval pilgul, kuidas ma kingipakke avasin.

Küll see nukumööbel oli tore!

Kui ema oli tööle läinud, viisin mööbli välja ja seadsin mädarõigaste kõrvale. Katsin taskurätikuga laua ja ütlesin „pisikestele inimestele”, et nad võivad end laua alla peita, kui neil on hirm. „Aga kui te ennast halvasti ülal peate, saadan teile NKVD kallale ja nemad naelutavad teie käed laua külge,” hoiatasin ma. Noomisin neid ka selle eest, et nad tahavad lakkamatult mu tähelepanu.

„Kas te siis ei näe, et mul on tegemist?”

Nüüd, kus mul oli nukumööbel, polnud mul aga, kelle ees sellega uhkustada. Salme ja tema ema enam meile ei tulnud.

„Miks Salme enam meile ei tule?” küsisin emalt lõunalauas. Kartsin, et see oli meie nägeluste tõttu kummitemplite ja templipadja pärast.

„Nad sõitsid ära,” vastas ema. Siis jätkas ta raamatu lugemist.

„Kas Rootsi?”

„Ma ei tea.”

„Vilja läks Siberisse,” ütlesin talle.

Ema näis kohkunud. Hetkeks arvasin, et ta küsib, kust ma seda tean, aga nähtavasti muutis ta meelt.

Teisel päeval olin just lõpetanud söömise ja kavatsesin öelda oma „pisikestele inimestele”, et ma konfiskeerin nende maja ja nende eestoa ja luban neil kasutada ainult kööki, kui kuulsin, kuidas eesvärava haak lahti tehti ja nägin ema tulemas jooksuga mööda teerada, karjudes: „Alma! Memme! Mulle tullakse järele! Saatke laps minema!”

Vanaema haaras piimamannergu ja torkas selle mulle kätte. „Mine too piima,” hüüdis ta ja lükkas mu uksest välja sellise jõuga, et pidin peaaegu trepist alla kukkuma. Ta polnud minu peale kunagi häält tõstnud ja ma polnud kunagi üksi piima järel käinud. Raha mul ka ei olnud. Jahmununa vanaema ootamatust käitumisest, läksin ümber maja ja jäin seisma köögiakna alla, ainsasse kohta, kust võisin kuulda, mis majas toimub.

Ema nuttis hüsteeriliselt, loopides asju huupi kohvrisse.

Tädi Alma käskis vanaemal mind otsima minna. „Mine võta laps! Minge metsa,” andis ta käsu.

Kuulsin, kuidas vanaema eesuksest välja läks ja tänaval mu nime hüüdis. Ema vaatas köögiaknast välja ja nägi mind. Ta oli nii vihane, et ma arvasin, et ta kargab sealtsamast köögiaknast välja. Lasksin piimamannergul kukkuda ja jooksin vanaemale järele.

Aga kedagi ei tulnud.

Kui me kõik jälle köögis tagasi olime, võttis ema mul õlgadest kinni ja raputas mind nii, et mu hambad lõgisesid.

„Kui ma ütlen sulle, et jookse, siis sa jooksed! Kui ma ütlen, et mine peitu, lähed sa peitu! Kuuled sa?” karjus ta mulle näkku.

Nüüd siis tahab ta peitust mängida, mõtlesin mina. Olgu, aga mina ei kavatsenud temaga kunagi mängida – mitte kunagi. Läksin oma tuppa ja peitsin end voodi alla.

See vahejuhtum jäi mulle mõistatuseks kuni 1997. aastani, kui avastasin Haapsalu lehes artikli. „Liki Toona oli „meie mees Havannas”, kes sai meid hoiatada vaenlase plaanidest …”^[3.] Ilmselt oli ema siis jälle sakslaste tõlgina tööl ajalehe juures ning seega oli tal juurdepääs arreteeritavate inimeste nimekirjadele. Tal oli võimalus neid hoiatada, et nad kodust lahkuksid. Päeval, kui ta jooksuga koju tuli, oli ta nimekirjas näinud omaenda nime.

Aga sakslased ei tulnudki talle järele, sest just sel päeval pöördus sõjaõnn ja nad asusid taganema.

1 2005. aastal kuulutas Ameerika Ühendriikide Kongress 14. juuni Balti riikide päevaks, kõigi eestlaste, lätlaste ja leedulaste leinapäevaks, kes viidi Siberisse ja kes seal surid. [ ↵ ]

2 Kindral Georg von Küchler oli Saksa Põhja väegrupi ülemjuhataja. [ ↵ ]

3 Venda Sõelsepp, Lääne Elu, 24. aprill 1997. [ ↵ ]