Читать книгу Allasurutud mälestused - Elisabeth Naughton - Страница 6

Kaheksateist aastat hiljem…

Inimese meeleseisundi kohta ütleb see palju, kui keset jääkülma Arktikat seisev iglu tundub meeldivam kui soe mugav maja. Samantha Parker plõksas kinni teleris jooksva tõsielufilmi, mida oli maha keeratud häälega kortsus kulmul vaadanud, heitis puldi voodile, siis püüdis logiseval redelil tasakaalu hoides – taas – ajada äsja ostetud kardinaid kardinapuule. Kangas jäi pidama varda roostesel laigul ning ta lükkas jõulisemalt. Toas kajas rebeneva riide kärin, kui kardin takistusest mööda pääses.

„Kurat.“ Sam pööras kardinapuud käes, et näha kohta, kust riie rebenes. Kardina eesmisel aasal oli näha väike rebend.

Imetore. Ootuspärane nii selle õhtu kui ka terve aasta kohta. Ta pomises kikivarvule tõustes: „Käib küll,“ ja palvetas, et vana redel ta raskuse välja kannataks, kui ta paneb kardinapuu konksudele, mille oli varem seina kruvinud, ja pingutas kruve, et varras kindlalt paigas oleks. Alla ronides põrnitses ta oma kätetööd ja astus sammukese tagasi.

Mitte ligilähedalgi täiuslikkusele, aga pole viga. Punased kardinapaneelid sobivad hästi kokku punaste pööristega voodikattel, mille ta oli netipoest tellinud, ja varjavad prao paremal pool akent. Keegi ei näe rebenenud kohta, kui nad just lähedalt vaatama ei kipu, kuid praegu ei hoolinud ta sellest. Arvatavasti oleks ta pidanud alla andma ja ostma uue kardinapuu, kuid ta ei tahtnud sellesse vanasse majja rohkem raha matta.

Kosmeetilised parandused. Seda need on. Ema surmast saadik huvitas teda ainult see, kuidas maja veidigi viisakamaks muuta, et ta saaks selle müügist mõne dollari tasku pista ja siis siit linnast kus seda ja teist kaduda.

Ta pani redeli kokku, toetas vastu seina ja ronis tagasi voodisse. Tagasitulek Hidden Fallsi pidi olema ajutine, kuid nädalad tundusid venivat ja kinnisvaraturu langus ei aidanud ka asjale kaasa. Ta tahtis selle linna seljataha jätta. Lisaks sellele, et linn on liiga väike, oli see ka pungil täis kohalikke, kes armastasid keelt peksta. Ent enamgi veel, Samantha jaoks oli siin varitsemas liiga palju halbu mälestusi. Liiga palju mälestusi vennast, vanematest ja kõigest, mis oli ta perekonna lõhkunud.

Kujutluspildid tollest külmast pimedast õhtust kaheksateist aastat tagasi libisesid ta silme eest läbi. Õõvastav majake udus, sosinaid täis mets, kose kohin. Kuid peamiselt siiski karjed. Nii palju karjeid, et need äratasid ta siiani keset ööd unest. Värin jooksis mööda selga, kuid ta lükkas need kujutluspildid peast ja sundis end minevikule mitte mõtlema. Kui ta seda teeb, siis kistakse ta tagasi õudusunenägudesse, mida ta ei tahtnud uuesti üle elada. Ja ta oli kõvasti pingutanud, et end sellest põrgust välja tirida; ta ei taha sinna tagasi. Ta peab lihtsalt keskenduma tööle. Peab rohkem tegelema maja müügiga. Ainult siis saab ta linnast lõplikult lahkuda ja mitte kunagi tagasi vaadata.

Kell seinal näitas veerand kahtteist, kuid ta ei olnud veel väsinud. Ohates lasi ta end padjakuhilal lõdvaks, otsustas sülearvuti kasuks, eirates kontrolltöödehunnikut, mida ta peaks hindama.

Tema nelja-aastane kuldne retriiver Grimly vingus ja torkas nina ta küünarnuki alla, enne kui Sam jõudis esimest klahvi vajutada, siis nügis ta käsivarre üles.

„Lõpeta ära, sa tobu.“ Sam nihutas käsivarre eemale ja libistas pilgu üle linkide ekraanil. „Mul kulub vaid paar minutit.“

Ta polnud Grimlyt täna peale kooli välja jalutama viinud ja ta teadis, et koer on rahutu, kuid ta oli jäänud tööle kauemaks, et homseid tunde ette valmistada, siis oli tulnud koju ja püüdnud majale veidi värskust lisada, mis kinnisvaraagendi sõnul garanteerib müügi. Nüüd huvitas teda rohkem hingetohter, kes koolidirektori teatel tuleb homme tunde jälgima, kui mure Grimly veiderdamise pärast.

„Doktor McClane,“ ütles ta ja trükkis nime arvuti otsingumootorisse. Arvatavasti on see mingi vana hallipäine känd, kes kannab prille ja koledat tviidülikonda. Või siis mingi libedik, nagu võib olla ainult üks kõrgeltharitud tundemanipulaator. Sam oli venna surma tõttu veetnud psühholoogide juures rohkem tunde, kui tahaks meenutada, ja oli aastate jooksul aru saanud, et terapeutidel oli meditsiinivallas rohkem võimu kui ühelgi teisel arstil. Nad võisid tõsta inimese taevani või ta täielikult murda, kuid sageli nad lihtsalt vusserdasid inimese psüühikas, kuni sinna ei jäänud midagi muud peale kahtluste ja paranoia.

Ignoreerides soovimatuid mälestusi, mis püüdsid jälle ligi hiilida, keris ta lehekülje alla ja vaatas pilte, mis täitsid terve ekraani. Mõni oli tehtud klassis. Mõni väljas, ilmselt noortelaagris. Kuid enamikus olid need laste näod erineval tagapõhjal.

Sam keris pilte edasi, luges allkirju, otsis libedikku, ja viimaks peatus fotol kahest mehest – üks vana ja kuivetunud, teine noor ja korralik, mõlemad seisid piknikulaua ees, keskel üks teismeline poiss.

„Ahah, see peab olema tema.“ Sam keskendus hallipäisele, traatraamidega prille kandvale kõiketeadvale jobule vasakul, ja luges allkirja.

Ja suu vajus lahti. Ta vaatas uuesti pilti ja luges veel kord teksti selle all. „Ei ole võimalik.“

Doktor Ethan McClane oli mees paremal pool. Noor mees, mitte see kortsuline kohtunik teismelise poisi kõrval, kelle ta oli saatnud Hanson House’i, probleemsete laste kodusse, kuhu – nagu oli pildi all kirjas – doktor McClane vabatahtlikult pärast põhitööd oma aega annetas.

Kindel, et ta on asjadest valesti aru saanud, valis Sam teise veebilehitseja ja otsis detailsemat teavet. Sedapuhku tulid fotod ainult doktor McClane’ist, mitte lingid tema praksisest. Aga, jah, esimesel foto oli olnud õige mees, ent tegelikkuses nägi ta palju parem välja. Ta oli tohutult seksikas – veidi üle kolmekümne, paksude tumedate juuste, oliivikarva naha ja ilmselgelt hoolitsetud kehaga ning naeratusega, mis võis peatada liikluse.

Aga ikkagi on ta hingeuuristaja, olgu siis pealegi ajakirja Gentleman’s Quarterly aines.

Sam sulges tülgastunult arvuti, heitis selle voodile ja võttis rohelise pastaka ning kuhja kontrolltöid. No mis siis sellest, et mees on seksikas? Ta on ikkagi soovimatu hingeuuristaja ja Sam ei lase teda oma õpilasele Thomasele ligigi.

Ta libistas pilgu üle esimese töö, pööritas tobeda vastuse peale silmi ja oli just märget tegemas, kui allkorrusel löödi uks nii tugeva paugatusega kinni, et terve maja vappus.

Sami pulss hüppas. Grimly urises ja sööstis trepi juurde. Aegamisi istuli tõustes ütles Sam endale, et paugatus ei saanud tulla majast seest, sest ta elab üksi ja pani alati uksed lukku, aga…

Kõlas küll sedamoodi, et see oli tulnud seestpoolt.

Ta süda hakkas kiiremini taguma ja ta pani paberikuhja voodile, ajas end jalule. Paljajalu ja seljas ainult õhuke puuvillpidžaama, astus ta koridori ja piilus üle trepikäsipuu alla välisukse poole. Kastikuhjad olid seinte äärde lükatud, kuid Sam vaatas Grimlyt, kes seisis tagumistel jalgadel, esikäpad toetatud vastu puidust eesust, ja haukus nagu pöörane.

Hirm andis maad nördimusele, siis kõrvetas teda külm viha. Siseuks see ei olnud. Arvatavasti autouks väljas. Nood teismelised ajasid jälle temaga kiusu.

Ta kiirustas trepist alla, kogu tee vihast vahutades. Kõigepealt olid nad „kaunistanud“ tualettpaberiga ta puud. Siis loopinud akendesse mune. Möödunud nädalal olid nad rikkunud muru, kirjutades sinna valgete plasttähtedega „KAO SIIT“.

Kuna ta oli koolis uus õpetaja, kes ootas, et õpilased, selle asemel et klassis lolli mängida, tegelikult ka teevad tööd, mida ta neile teha annab, olid nad ilmselt ta oma sihtmärgiks valinud. Aga kui nad arvavad, et võivad teda lükata-tõmmata, siis eksivad nad rängalt.

Ta jõudis esikusse, läks ümber nurga ja suundus maja tagaosas asuvasse kööki. Käekott, võtmed ja raamatud olid letil, kuhu ta oli need garaažist tulles jätnud. Ta läks lähemale, kuid ei näinud oma mobiili, ja kui ta vaatas käekotti, ei olnud seda sealgi. „Kurat.“

Grimly tormas kööki, haukudes nii valjusti, et Sam võpatas, ja käekoti sisu pudenes köögiletile. Koer jäi garaaži viiva ukse juures järsult seisma, vingus ja urises, siis sööstis jälle maja etteossa, seejuures oleks Sami peaaegu pikali jooksnud.

„Kurat küll, Grimly.“ Need pagana noorukid on ikka veel seal väljas.

Marssinud kabinetti, haaras ta ema vanalt kirjutuslaualt juhtmeta telefoni ja läks tagasi. Ta möödus koridoris pooleldi pakitud kastidest, tõukas Grimly eemale ukse juurest, kus koer käitus täiesti pööraselt, keeras luku lahti, tiris ukse avali ja karjus: „Te ei hirmuta mind! Arvate, et olete karmid kutid? Te olete argpüksid. Näidake ennast, te väiksed koletised!“

Grimly tormas temast mööda, lüües ta peaaegu jalust maha, tema meeletu haukumine täitis jaheda ööõhu. Sam lõi õla vastu uksepiita ja haaras vaba käega piidast, et jalule jääda. Valu põrus rikošetina mööda käsivart alla ja Grimly lakkamatu haukumine kostis maja tagant.

„Rumal koer.“ Tema hoolimatu veiderdamine viib Sami hukatusse. Ta astus välistrepile.

Rumal koer…

Ta samm aeglustus ja mingi osa Sami rinnas kangestus, pannes kõik tokerdades seisma. Ta on rumal koer. Lihtsalt rumal koer. Ja see, et koer on ohtlik, oli küll viimane asi, mida ta tahtis, et mõni noor kaak arvaks.

Ta süda hakkas puperdama. Ta vaatas uurivalt varjulises eesõues ringi. Üksik tänavalamp vasakul valgustas tühja tupikteed. Vana tamm, lehtedeta, seisis nagu igerik skelett. Sellel tunnil – kolmapäeva keskööl – ei liikunud mitte miski.

Grimly haukumine kostis maja küljelt üha valjemini ja meeletumalt. Logisevast välistrepist alla sööstes jooksis Sam koerale järele, hoolimata sellest, et maapind oli märg ja mudane või et ta oli paljajalu. Ainus asi, mis teda kannustas, oli see, et ta jõuaks koerani enne kui nood noorukid. Raskelt hingates jõudis ta lõpuks garaažini ja nägi kõrvalukse ees üles-alla hüppavat Grimlyt, kes metsikult haukus räpase akna all.

„Grimly!“ Kergendatult, et koeraga oli kõik korras, aeglustas Sam sammu. „Tule kohe tagasi!“

Grimly haukus edasi. Nördinult läks Sam koera selja taha ja sirutas käe ta kaelarihma järele. „Ma ütlesin, tule juba.“

Sam sikutas, kuid Grimly tõmbas tagasi ja haukus veel kõvemini. Sam lasi kaelarihmast lahti. Ta jalg libastus mudasel rohul. Kuidagimoodi sai ta enne kukkumist tasakaalu tagasi. Vandesõnu pomisedes enda, oma koera, terve selle olukorra peale, ajas ta end püsti, siis jäi liikumatult seisma, sest taipas, mis oli Grimly tähelepanu hõivanud.

Ukse ülemisest nelinurksest aknast tilkus punane värv nagu veri. Värviga olid kirjutatud järgmised sõnad: „VÕTA NÕU KUULDA VÕI MUIDU.“

Sam keeras viuhti ringi ja vaatas üle lageda tagaõue ja kauguses tumenevate mägede. Ka seal ei liikunud midagi. Nii kaugele kui silm ulatas, olid näha vaid mändide ja ebatsuugade varjud. Kuid mets on parim koht, kuhu peituda, veelgi parem koht, kus oodata, ja Sam ei kahelnud, et teismelised, kes ta elu põrguks tegid, on seal. Kusagil.

Viha tuli tagasi, kuum ja pakiline. Lapsikud tembud on üks asi, kuid see oli vandalism ja tal sai sellest villand.

Tal oli endiselt juhtmeta telefon käes, ta valis numbri ja tõstis telefoni kõrva äärde. „Jah,“ lausus ta, kui operaator vastas. „Politseiülem Bransonit palun. Samantha Parker räägib.“

Operaator pomises, et politseiülemal on muudki teha kui isiklikke kõnesid vastu võtta, kuid Sam ei kuulanud. Will oli perekonnasõber. Kui Sam paar kuud tagasi koju tuli, et ema eest hoolitseda, oli mees öelnud, et kui ta midagi vajab, võib igal ajal helistada, ja praegu vajas ta meest rohkem kui kedagi teist. Ta saab võtta sõrmejäljed. Sõrmejälgede järgi saab hälvikud kinni nabida. Ja seekord esitab ta süüdistuse. Ta ei kavatse enam head inimest mängida.

Sam pöördus tagasi ukse juurde ja silmitses tilkuvat kirja, oodates Willi saabumist. Tema auto oli pargitud garaaži keskele, täpselt nii, nagu ta oli selle jätnud, puutumata. Kuid pintsel, mida oli kasutatud, ja purk punast värvi pingil, mille ta oli jätnud isa vana tööpingi juurde, olid uued.

Sami pilk rändas sõnumile aknaruudul. Süda tagus katkendlikult vastu roideid. Aegamisi libistas ta sõrmega üle tähtede.

Peale jaheda klaasi ei puudutanud ta sõrm midagi.

Kõris pitsitas. Ta ei hoolinud enam sõrmejälgedest, pani käe uksenupule ja keeras.

See ei liikunud.

„Sam?“

Sami süda jättis löögi vahele ja Willi tuttav hääl telefonis ei aidanud, et lakkaksid mööda selga alla jooksvad jäised hirmujudinad.

Sest keegi oli olnud lukustatud garaažis. Keegi võis selsamal hetkel olla majas sees.