Читать книгу Allasurutud mälestused - Elisabeth Naughton - Страница 7

Ethan McClane vajas hädasti üht sigaretti.

Ei, vajada ja tahta on kaks eri asja. Ta tahtis sigaretti. Vajas aga üht valusat hoopi vastu pead, et oli üldse nõustunud selle rumala mõttega.

Ta pistis suhu kirsimaitselise kommi, see ei teinud suurt midagi suitsunälja leevendamiseks, ja ta pööras pilgu keskkooli vanadest tellistest seintele. Mis tobedus. Kui ta turvaliselt oma BMW-s istus, ei paistnud, nagu seal oleks palju muutunud, kuid ta polnud lootnudki midagi erilist. Õu oli endiselt suur ja tühi, välja arvatud paar tamme, mis olid suuremad, kui ta mäletas. Mõned lapsed viibisid väljas, lobisesid pärastlõunase päikese paistel. Kõrval asuvalt väljakult kostis hõikeid, seal harjutas jalgpallimeeskond.

Tuttav vaatepilt näis vaikne ja rahulik, kuid Ethani sisemus tõmbus tonnist närvidest pingule. Peaaegu kakskümmend aastat on möödas, ent paljas mõte selles Oregoni osariigi loodeosa vaikses linnas viibimisest ajas tal südame pahaks.

Võta end kokku. Tuleta meelde, miks sa siin oled. Seekord ei ole asi isiklik.

Ta tõmbas päikseprillid eest ja heitis need konsoolile. Niipea kui kohtunik Wilson talle selle juhtumi pärast helistas, oleks ta pidanud mõtlema, kuidas sellest välja vingerdada. Tal on praegu isiklik erapraksis. Ta ei tööta enam riigi palgal. Ei pea andma hinnangut ega ravima alaealisi seaduserikkujaid, kui ei taha. Kuid ta oli sellele jõulisele vanale kohtunikule võlgu selle eest, et too oli käitunud leebelt ühe ta poisiga. Ja kui ta mõtles sellele piisavalt palju, pidi ta tunnistama, et talle tuleks kasuks see juhtum tasuta käsile võtta. See võiks sundida teda omaenda deemonitele otsa vaatama, et ta saaks mineviku lõplikult seljataha jätta.

Loomulikult juhtus see kõik enne, kui ta tegelikult siia jõudis.

Pagan, ta vajab suitsu. Ja lobotoomiat.

Ta tõukas BMW ukse lahti, haaras kõrvalistmelt koti ja ronis autost välja. Ta oli Thomas Adlerit vaid korra kohanud. Kohe pärast seda, kui poiss oli Portlandis sissemurdmiskatsel kinni võetud. Thomase süüdistustenimekiri oli pikk: vargus, kallaletung, vandalism, – kuid selle asemel et saata Thomas pärast ta viimast seaduserikkumist kolooniasse, oli kohtunik Wilson otsustanud, et Thomas vajab tegelikult keskkonnavahetust ja nõustamist. Nüüd elab Thomas koos oma võõraks jäänud vanaemaga väikelinnas ja Wilson oli palunud Ethanil aidata poisil uue keskkonnaga kohaneda.

Ethan ei ole naiivne. Ta teadis tänu aastatepikkusele tööle riigi heaks, et on lapsi, keda ei saa enam aidata. Ta lootis, et Thomas ei kuulu nende hulka.

Karge novembrituul puhus äsja maha langenud lehti krabisema ta jalge all, kui ta meeli tervitasid küpsete õunte külluslik lõhn kõrval asuvast õunaaiast ja värskelt kaevatud mulla lõhn. Koolimajale lähenedes sundis ta end naeratama teismelisele tüdrukule, kes trepil istudes teda ettevaatlikult silmitses. Tüdruk nihutas end ta eest kõrvale, nõjatus lähemale poisile, kes oli üleni mustas nagu goot ja istus tema kõrval, ning sosistas midagi, mida Ethan ei kuulnud.

Sõbralik.

Kulme kortsutades tõmbas Ethan raske välisukse lahti. Majas tervitasid teda vana puidu, tööstuslike puhastusvahendite ja tindi lõhnad. Vasakut koridoripoolt kaunistas pikk, karikaid täis vitriin. Ta libistas silmadega üle väljapaneku, lugedes nimeplaate. Kui ta pilk langes osariigi meistrivõistluste korvpallimeeskonna pildile, ta kangestus.

„Kas saan teid aidata?“

Ethan pööras pea paremale, kabinetiukse poole, kus üks hallipäine naine silmitses teda kahtlustava pilguga, nagu oleks tal kavatsus midagi pihta panna. Hale naeratus kergitas Ethani suunurki. Sunnitud naeratus, nagu ta isegi teadis. „Jah. Ethan McCane on mu nimi. Mul on kokkulepitud kohtumine direktor Burke’iga.“

Sekretär lükkas punaste raamidega lugemisprillid ninal kõrgemale. „Ah jaa. Teie olete see psühholoog.“ Põlgus pudenes ta sõnadest, kui ta pöördus, viibates, et Ethan järgneks. „Istuge siin ja oodake. Härra Burke’il on nõupidamine.“

Ülimalt sõbralik. Kindlasti on vees midagi.

Tänusõnu pomisedes järgnes Ethan sekretärile kitsasse eesmisse kabinetti. Keskel laiutas kõrge lett. Paremal oli kolm tooli seina äärde lükatud.

Kuna sekretär istus ja asus uuesti arvuti taga tööle, ilmutamata vähimatki huvi vestelda, pani Ethan koti toolile ja uuris teadetetahvlit uudiste ja infoga koolis toimuvate ürituste kohta. Uks ta selja taga avanes, enne kui ta lõpetas lugemise talvemuusikali kohta.

„Ma ei tea, kuidas te ootate, et ma teen oma tööd nii nigela eelarvega, nagu te olete määranud õppetarvete ostmiseks,“ kaebas naishääl.

„See ei ole erasektor,“ vastas mees. „Ja mul ei ole praegu aega, et teiega vaielda. Mul on järgmine kokkusaamine.“

Kostsid sammud, siis ilmus mees avatud uksele, nördinud ilme näol selgelt kõigile näha. Ta oli keskmist kasvu, alla viiekümne, tumedate, meelekohtadel kergelt hallinevate juuste ja täishabemega, ja ta vaatas Ethani poole, otsekui oleks Ethan see, kes tahab karjudes majast välja tormata, mitte vastupidi. „Teie olete kindlasti doktor McClane. David Burke. Astuge sisse.“

Rõõmuga.

Ethan haaras koti.

„Millal teil on aega minuga vaielda?“ päris naine kabinetis. „Ma paneksin aja teie kalendrisse kirja, et te saaksite oma vastuväited ette valmistada.“

Direktor ohkas. „Kuidas oleks homsega? Ma võin isegi varem kohale tulla, teil on siis piisavalt palju aega kisa tõsta. Kas see sobib teile?“

Naine ei vastanud kohe, ja kui Ethan kabinetti astus, saatis ta mehe poole vihase pilgu.

Naine oli noorem, kui Ethan oli hääle järgi arvanud – võib-olla alla kolmekümne. Tumedad lokkis juuksed olid klambriga kuklasse kinnitatud. Tema põsesarnad olid kõrged, nina sirge ja tal oli väga vähe meiki näol, mis ei varjanud sugugi tumedaid rõngaid silmade all. Kuid isegi põrnitseva pilgu ja ilmselgete väsimustunnustega oli ta kaunitar. Ja ta silmad… need olid hüpnotiseerivad. Nagu soe sulašokolaad, millesse on mett puistatud. Silmad, mis hõikasid vaata mind, ehkki ta püüdis oma välimust maha teha, pisendada, halvemaks muuta, kandes kõige inetumat halli pükskostüümi, mida Ethan oli näinud.

Ethan naeratas – see oli tõeline naeratus – ja esimest korda sellest saadik, kui ta oli nõustunud selle juhtumiga tegelema, ei tundunudki otsus siia tulla nii halb. Eriti kui teda ootab iga päev ees selline silmailu.

Naine tõmbas silmad kissi ja ta lummavas pilgus lõi särama uudishimu. Kuid selle asemel et esitada küsimusi, mis ta peas ringlesid, keskendus ta uuesti direktorile. „Kui te äkki unustate meie kohtumise või jääte just siis haigeks, David, olen ma teie koduukse taga.“

„Selles ma ei kahtlegi,“ pomises Burke, kui naine kabinetist lahkus. Ta ei heitnud Ethanile pilkugi, pühkis mehest mööda, justkui polekski teda seal. Kuid tema möödudes hõljus meheni magusat lavendli ja vanilli lõhna, mis saatis Ethani kõhtu kuuma sähvatuse.

Eesmisest kabinetist kostsid summutatud hääled, millele järgnes uksepaugatus. Kõmatuse haihtudes võttis Burke lauanurgalt toimiku ja ohkas. „Vabandage. Ärritatud õpetajad on tihti hullemad kui pahurad postitöötajad.“

„Nii hull kohe?“ Kuna direktor ei võtnud istet, pani Ethan oma koti ühele laua ette seatud toolidest ja torkas käed püksitaskutesse.

„Te ei tea pooltki. See naine ei ole enne õnnelik, kui saab mu munad regulaarselt kruustangide vahele pigistada.“

Ethan turtsatas. Imelikul kombel kõlas see selle naise puhul ühtaegu nii valuliku kui ka meeldivana. „Veab teil.“

Burke ulatas talle toimiku. „Mulle ei meeldi küll nii kiiresti meie jutuajamist lõpetada, aga pean veerand tunni pärast ringkonna kantseleis olema. Meil on homseks kõik valmis. Kui te ei sekku õppetöösse, teeme meie omalt poolt koostööd, kui vähegi saame.“

„Ma oskan sulanduda.“ Ethan lõi toimiku lahti ja libistas pilgu üle pealmise lehe. „Kas need on õpetajate hinnangud Thomase käitumise kohta?“

„Jah, ainult Sam Parkeri oma on puudu.“

„Ja see mees on…?“

„Keemiaõpetaja.“ Burke pani kuue selga ja viipas lõuaga ukse poole. „Te olete temaga juba kohtunud.“

„Ahaa.“ Ethan kergitas suunurka. „Rahulolematu õpetajanna. Jah. Ma arvan, et mäletan.“ Justkui ta suudaks unustada sädelevate silmadega tüdrukut.

„Ta läks tagasi oma klassiruumi. Tõenäoliselt saate ta kätte, kui vajate tema hinnangut enne homset.“

Ethan ei vajanud seda. Tegelikult mitte. Alustuseks oli tal piisavalt materjali. Ent mõte näha jälle noid silmi oli kena kõrvalepõige, et ta ei peaks uuesti üle elama kogu seda jubedust, mis temaga selles linnas juhtus.

Burke kohendas kuuekraed ja suundus ukse poole. „Annette annab teile Adleri tunniplaani ja kaardi, et te ära ei eksiks. Kui midagi ette tuleb, teatage mulle. Näeme homme hommikul.“

Ethan jättis direktoriga hüvasti, sai linnaku kaardi ja külaliseloa Annette’ilt, halliseguste juustega sekretärilt, kes silmitses teda endiselt, nagu tal oleks kaks pead, ja lonkis siis mööda pikka koridori, kus olid kulunud seinad ja õpilaste logisevad kapid. Plakatid kuulutasid peatselt toimuvat tantsuõhtut. Laest alla rippuv loosung tuletas õpilastele meelde, et nad end vaimude nädalaks vastavalt riidesse paneksid. Koridori lõpus pühkis koristaja, kõrvaklapid peas, harjaga põrandat. Mees tõstis Ethani lähenedes pea, tõmbas silmad vidukile, pöördus siis kiiresti eemale.

Veel üks sõbralik elanik. Vastuvõtt siin muutub iga hetkega üha lahkemaks.

Ethan heitis pilgu kaardile, jätkas piki koridori ja keeras siis paremale. Poolel teel märkas ta keemiaõpetajat vormika blondiini kõrval, kellel oli seljas lühike seelik ja all tikk-kontsad, millel ükski terve mõistusega naine ei suuda terve päeva seista.

Tõenäoliselt kuulsid nad tema tulekut, sest mõlemad pöördusid tema poole, niipea kui ta nurga tagant välja astus. Ja samal hetkel, kui Sam Parkeri lummavad silmad kinnitusid Ethani pilku, moodustus mingi kõva ja tihke tomp tema keskmes.

Pagan, neile silmadele peaks tõesõna olema hoiatus kaasa pandud.

Blondiin peatus keset lauset ja mõõtis Ethanit kuuma pilguga. „Te paistate olevat eksinud, iludus.“

Ethan vaatas suurustlevat briljantsõrmust blondiini vasakus käes ja pihale kinnitatud nimesilti. Margaret Wilcox. Inglise keele osakond, kui ta õigesti mäletas toimikust, mida oli ennist uurinud. „Tegelikult ei ole. Ma otsin proua Parkerit.“

Margaret vilksas Sami poole pilgu. „Noh, see on kindlasti esimene kord.“

Ethanil ei jäänud märkamata pilklik toon ega vaenulikkus, mis lõi kahe naise vahel lausa sädemeid. Siin on kindlasti oma lugu. See ei peaks teda huvitama, kuid äratas sellegipoolest uudishimu.

Sam Parkeri silmad tõmbusid pilukile. „Kas David saatis teid siia, doktor McClane?“

Naine teadis, kes ta on. See ei ole suur üllatus. Ta püüdis naeratada, kuid naise kivinenud näoilme tõestas, et ta suudab mehelikule võlule vastu panna. Või siis ainult tema võlule. „Ma tahtsin teada, kas teil on olnud võimalus lõpetada oma hinnang Thomas Adlerile.“

„Ahaa, see selgitab asja,“ lausus Margaret Wilcox ta kõrval. „Ma ei arvanudki, et te olete tema tüüp.“

„Käitumishinnang. Õigus.“ Viivuks pigistas Sam silmad kinni ja näpistas ninajuurt. „See on minu kabinetis.“

Margaret turtsatas. „Tõlge? Seda pole veel tehtudki. Võib juhtuda, et te peate kaua ootama, doktor McClane. Sam ei lõpeta kunagi mitte midagi. Kui teil igav hakkab, tulge ja otsige mind üles.“ Heitnud Samile viimase mõnitava pilgu, ta pöördus ja lahkus, kontsad klõpsusid tsementpõrandal nagu kahurituli.

„Kena proua,“ lausus Ethan, kui naine oli silmist kadunud. „Sõber?“

„Must lesk.“ Sam vaatas blondiinile järele. Kuid enne kui Ethan jõudis pärida, mida ta oma märkusega mõtles, selgines Sami näoilme. Ta pöördus ja vaatas mehele otsa. „Nii et teie olete see hingetohter, kelle osariik saatis Thomase järele nuhkima.“

„Terapeut,“ parandas mees, tabades naise põlguse.

„Nojah.“

Ethan pingutas, et näoilmet neutraalsena hoida. Sel naisel võivad ju olla ilusad silmad, kuid kindel oli ka see, et ta on vihane ja kibestunud ja Ethanil ei olnud praegu energiat, et temaga sõneleda.

„Teie hinnang on mu kirjutuslau…“

Terav klaasiklirin katkestas naise kõne. Koridoris kajas vali kõmakas, sellele järgnes uus klaasiklirin. Silmi pärani ajades suundus Sam klirina poole.

„Proua Parker. Oodake!“

Naine ei paistnud teda kuulvat. Tema pilk oli kinnitunud uksele koridori lõpus. Haaranud uksenupu pihku, surus ta puusa vastu puitust ja pomises: „Kurat võtaks.“ Ta koukis kottis pükste esitaskust võtmerõnga, lükkas selle lukuauku ja keeras.

Tema selja taga heitis Ethan pilgu läbi pika neljakandilise ukseakna. Üks vari vilksatas pimedas ruumis.

Ethani adrenaliin tõusis haripunkti. Ta pani käe naise kitsale õlale. „Oodake!“

Uks andis praksatusega järele. Naine raputas käe õlalt, kuid Ethan trügis tema ja avatud ukse vahele, enne kui Sam sai sammugi astuda. Vari sööstis laborilaudade taha.

„Hei!“ hüüdis Sam, astudes Ethani selja tagant välja.

Kingad kriuksusid plaaditud põrandal. Ethan pillas koti maha ja tormas sissetungijale järele. Nooruk või täiskasvanu – Ethan ei saanud aru kumb – tõmbas kardinad eest ja libises avatud aknast välja. Lükanud raske kanga kõrvale, haaras Ethan teksastes jalast kinni. Hämariku raugevas valguses eristas Ethan ainult teksaseid ja kapuutsiga pusa, mis oli üle isiku näo tõmmatud. Sissetungija lõi jalaga, vabanes Ethani haardest, kukkus siis mütsatusega väljas maha. Avatud aknast kostis sissetungija jooksumüdin.

Sam tuli akna juurde ja tõmbas kardinad eest. Hämar valgus imbus läbi klaasi ruumi. „Kurat.“

Ethan pöördus et näha, mida ta vaatab. Suured, musta pealispinnaga lauad olid ümber lükatud. Toolid lebasid külili, pingid ümber laborikohtade uppis. Klaasikilde ja puruksrebitud pabereid oli terve põrand täis ning vastik keemilise aine lõhn levis terves ruumis.

„Mis see on?“ päris Ethan nina krimpsutades.

Keemiaõpetaja tormas labori etteotsa. „Gaasitoru.“

Ta põlvitas pika leti taha. Kuni tema tegeles peakraaniga, lükkas Ethan aknad lahti, et värsket õhku sisse lasta. Ventilaatorilehvik laes klõpsas tööle, tasane surin katkestas vaikuse.

„Sellest peaks piisama,“ lausus Sam jalule tõustes.

Ethan ei olnud selles nii kindel. „Me peaksime kellelegi helistama. Päästeametisse, gaasifirmasse…“

Sam pööras end aegamisi ringi, vaadeldes kahjustusi. „Kraan ei olnud nii kaua lahti. See peaks selginema hetk…“

Ta kangestus ja uudishimutsedes, mida ta nüüd nägi, vaatas Ethan naise pilku järgides valge tahvli poole. Suurte punaste tähtedega oli kirjutatud: VÕTA NÕU KUULDA.

Halva eelaimuse sosin sööstis Ethani selgroogu pidi alla, sellele järgnes mälestus peaaegu kahekümne aasta tagusest ajast. Külm, pime öö. Kose kohin. Pidev lainete laksumine. Jääkülm vesi täidab kopse. Ja kaldalt kajav naer, võigas ja pahatahtlik.

Sosin kasvas ta kõrvus möirgeks. Kuid ta meenutas endale, et need sõnad polnud määratud talle, et selles linnas ei tea mitte keegi, kes ta on. Kuni ta hoiab keele hammaste taga, et saa keegi mitte kunagi tõtt teada.

Ta pilk langes Samile ja piinatud ilme tõttu naise silmis nihkus mure temalt endalt naisele. Ta astus lähemale, kuid enne kui ta jõudis küsida, kas kõik on korras, pöördus naine kõrvale ja jäi siis liikumatult seisma.

Ethan vaatas üle õla ja silmas tagaseinas avatud ust, kust paistis ainult pimedus.

„Pagan võtaks.“ Sam astus üle toolide ja purunenud katseklaaside.

„Oodake!“ Ethan sirutas käe ta poole, kuid Sam põikas kõrvale. „Te ei tea, kas keegi on veel seal.“

Naise sammud praksusid purunenud klaasil, kui ta pimedusse kadus. Ethan järgnes talle kiiresti. Samal hetkel, kui ta ületas ukseläve, läks tuli põlema, valgustades toapugerikku, mille seinu ääristasid riiulid kemikaalidega, millest enamik oli õnneks endiselt püsti.

„Jumal tänatud,“ pomises Sam kusagilt seestpoolt. „Ma kartsin, et nad on need ka puruks tagunud.“

Ethan liikus sügavamale toapugerikku, mis oli tema kodu vannitoast väiksem. Ukse kõrval paremal pool seisis lukustatud ustega klaaskapp, kus olid pudelid ja katseklaasid sildiga „Ohtlik“. Mõni kanister oli avariiulitel ümber lükatud, kuid ei paistnud, et miski oleks purunenud.

Ethan seadis plastpudeli roosade kristallidega püsti. „Mis sorti asju te hoiate siin…“

Uks lajatas kõva paugatusega kinni.

Ethan vaatas prahvatuse peale selja taha. „Mida kur…“

„Kurat.“ Seksikas õpetaja pühkis temast mööda ja pani käe uksenupule. „Seda ei saa…“

Tuli kustus ja läks pimedaks ning teiselt poolt ust kostis naeruturtsatus. Salapärane, pahaendeline naeruturtsatus, mis vingerdas sisse läbi prao ja ajas Ethani kuklakarvad püsti.

Seda turtsatust oli ta kindlasti juba varem kuulnud.

Kaheksateist aastat tagasi, kui olla päris täpne.