Читать книгу Allasurutud mälestused - Elisabeth Naughton - Страница 8

Sam logistas uksenuppu, kuid see ei pöördunud.

„Kuradi kurat.“ Ta lõi terasest ust jalaga nii kõvasti, kui jaksas, ja lõi käega vastu siledat, jahedat pinda. „Pagana persevest! Kui ma su kätte saan, sa soovid, et ma poleks sind leidnud!“

Ainult see tal veel täna puudus. Tal oli juba eilsest õhtust küllalt sellest… mis põrgut see oli olnud. Ta isegi ei teadnud enam, sest naastes politseijaoskonnast, Will sabas, olid sõnad, mida ta oli uksel näinud, kadunud.

Ta oli terve öö üleval olnud, püüdes aru saada, kas need sõnad ikka olid seal olnud või oli ta neid ette kujutanud, kas ta hakkab aegamisi hulluks minema või keegi kiusab teda. Aga nüüd ta teadis, et sõnad olid olnud tõeliselt olemas. Sama tõeliselt olemas nagu sõnum tahvlil. Sama tõeliselt olemas nagu too värdjas, kes oli ta sellesse pugerikku lukustanud.

Ta vandus veel kord ja andis uksele järjekordse tugeva hoobi.

Valuvahk sai alguse varvastest ja sööstis mööda jalga üles. Ta nihutas keharaskust ja hüppas tervel jalal. Hõõrudes haiget saanud varbaid, andis ta viimaks alla tugevale kihule ning karjatas.

„Enne murrate jala, kui see uks viga saab.“

Sam tardus. Ja sulges ühe südametukse möödudes silmad.

Kurat. Tal oli täiesti meelest läinud, et ta pole üksi. Otsekui elu ei saaks enam hullemaks minna. Tema selja taga pimeduses rebenes mingi paber. „Kummikommi?“

Sam tõmbas rahustavalt hinge, mis ei teinud suurt midagi ta tormitseva pulsi aeglustamiseks. „Ei, doktor McClane, mul ei ole vaja suhu midagi, mis mind vaikima sunniks, tänan väga.“

Pimedusest kajas tasane naeruturtsatus. Ja liiga hilja taipas Sam, kui kahemõtteliselt see kõlas. Ta surus oige alla. Pagan võtaks, ta eksis. Tema elu võib muutuda hullemaks. Ilmselt ikka palju hullemaks.

„Ma ei ürita teid vaikima sundida, proua Parker. Arvasin vaid, et see võiks abiks olla.“

„Abiks?“ Sam pöördus mehe poole ja jõllitas vihaselt pimedust, ehkki ta teadis, et mees ei näe teda. „Kell on peaaegu viis. Nüüdseks on abi juba ammu läinud.“

„Loodame, et mitte.“ Roheline valgus läks põlema, Sam taipas, et see tuli mehe mobiilist. Tuluke valgustas mehe veetleva näo tasapindu ja nurki, kui mees numbreid valides alla vaatas. Jalga masseerides püüdis Sam meest mitte vaadata. Ta võib ju olla hullumise äärel, aga ta on siiski naine. Juba esimese pilguga märkas ta kohe, et McClane on elava inimesena tuhat korda kuumem kui piltidel, mis ta oli internetist eile õhtul välja otsinud.

Mis oli teda veelgi enam vihastanud.

Mees kortsutas ekraani uurides kulmu. „Kurat.“

Sam surus alla keelele tükkiva: ma ju ütlesin. „Las ma mõistatan. Levi ei ole.“

Kui mees pööras pilgu tema poole, pöördus ta tagasi näoga ukse suunas ja raputas taas uksenuppu. „Terve see kool on nagu hiiglaslik surnud tsoon. Kellelgi pole siin levi.“

Pagan, ta ei taha terveks ööks selle mehega siia kinni jääda. Ta lajatas käega vastu ust. „Kenny!“

Peale ventilaatorilabade vuhina klassis ei kostnud kõrvu midagi.

„Kes on Kenny?“

Uksele prõmmida oli sama kasutu kui soovida, et ta poleks kunagi siia tulnud. „Majahoidja. Aga tõenäoliselt on ta koolimaja teises tiivas ja isegi kui ta pole seal, kannab ta alati neid tobedaid kõrvaklappe, kui ta töötab.“

„Aga teised õpetajad?“ Doktor McClane astus ta kõrvale ja mehe sõrmed puudutasid uksel tema omi. Soojus keerles üle Sami naha. Ta astus kiiresti kõrvale, siis hammustas huulde, et mitte karjatada, kui valu varbas hullemaks läks.

„Kas te pole varem üheski koolis käinud?“ päris ta, kui valu vaibus. „Enamik õpetajaid kaob siit kohe, kui kell on neli saanud. Ma annan pea, et siin ei ole enam kedagi.“

Ja miks pagana päralt oli ta seda öelnud? Hea küll, ta on tõsiselt peast segane. Ta oli äsja öelnud võhivõõrale inimesele – mehele, kes on temast vähemalt kolmkümmend viis kilo raskem ja kes ilmselgelt teeb trenni –, et keegi ei tule neid otsima. Et keegi isegi ei tea, et nad on siin luku taha pandud.

Njah, see oli nutikas. Ta taganes, kuni põrkas seljaga vastu riiuleid.

Mees lülitas sisse telefoni taskulambi ja suunas valguse üle ukse, kui ta lukku uuris. „Aga see õpetaja, kellega te koridoris rääkisite? See blond must lesk?“

Must lesk. Suurepärane. Ta oli juba unustanud, et kutsus Margareti psühholoogi ees mustaks leseks. Ta võib ainult ette kujutada, mis tillukesi infokillukesi mees sellest vestlusest tema kohta on kogunud.

Ta tõrjus selle mõtte, kui taipas, et isegi Margaret on juba ära läinud. Ta jäi täna kauemaks ainult individuaalse õppekava koosoleku pärast. Aga mehel ei ole vaja seda teada. „Mmm… ta võib kusagil olla, ma arvan.“

Mees pöördus Sami poole. Ja hämaras valguses nägi Sam, kuidas ta silmad tõmbusid vidukile. Kuidas ta uuris naist, nagu oleks see laborirott, täpselt nagu kõik teised psühholoogid olid teda uurinud.

Ärevus ja hirm andsid maad vihale. Vihale, mis lisas talle jõudu. Vaata nii palju, kui tahad, hingeuuristaja. Ma ei karda sind.

Mees langetas pilgu, ohkas ja vajus põrandale, selg vastu terasust, pikad jalad ette sirutatud. Sam jäi sinna, kus ta oli, kuid seisnud pärast paariminutilist vaikust ühel jalal, et võtta raskus haiget saanud varbalt, andis ta lõpuks alla ja laskus samuti põrandale. Toetanud selja vastu riiuleid, tõmbas jalad konksu ja pani käsivarred põlvedele, jälgides hoolega mehe vähimatki liigutust, nii igaks juhuks.

„Ma lülitan tule välja, et akut säästa,“ ütles mees.

Sam ei vastanud. Ruumis oli pime. Sami pulss kiirenes jälle, kui ta ootas, et silmad harjuksid pimedusega. Ent isegi siis ei suutnud ta eristada muud kui ukse alt paistvat imepeenikest valguskiirt. Ja pimedas tunnetas ta eriti teravalt kitsast, kokkusurutud ruumi, McClane’i lähedust, ruumis kerkivat kuumust.

McClane ohkas. „Kuna me oleme kord juba siia jumal teab kui kauaks luku taha jäänud, võiksite mulle rääkida ajatäiteks sellest, kes teie peale viha kannab.“

Võttes arvesse neid huligaansusi, mida Sam oli viimasel ajal pidanud taluma, tuleks sellest üks pagana pikk nimekiri. Mida ta ei kavatse hingeuuristajaga jagada. „Ma ei tea.“

„Teil ei ole aimugi?“

„Ei, doktor McClane, mul ei ole aimugi, kes vihkab mind nii hirmsasti, et nad midagi niisugust teevad.“

„Ethan.“

„Mida?“

„Mu eesnimi on Ethan.“

Sam surus hambad kokku. Ta ei tahtnud teada mehe eesnime. Ta ei tahtnud teada mitte midagi tema kohta. Ja miks siin nii palav on? Ta tegi jakinööbid lahti ja tõmbas kleepuva pluusi rinnast eemale.

Sugenes vaikus. Vaikus, mis oli ühtaegu nii intiimne kui ka rahutukstegev. Ta püüdis end kaugemale nihutada, kuid lõi õla vastu riiulit ära. „Kurat.“

„Kas saite haiget?“

„Pole midagi.“ Samile kohe kindlasti ei meeldinud mure, mida ta mehe hääles kuulis. Ega kuumus, mis sööstis üle keha ja teatas, et mees on lähemal, kui ta oli arvanud. „Püsige ainult enda poole peal.“

„Ma tunnetan teis teatavat vaenulikkust, proua Parker. Püüan lihtsalt aidata.“

Jälle see sõna „aidata“. Miks kõik arvavad, et ta vajab abi? „Seda ütlevad kõik hingetohtrid,“ pomises Sam õlga hõõrudes.

„Äkki seletate selle lahti?“

Sam lakkas hõõrumast, tänulik pimedusele, et mees ei näinud ta nördinud näoilmet. „Kuulge, selles ei olnud midagi isiklikku, lihtsalt minu kogemus on selline, et enamik hingeuuristajaid…“

„Terapeute,“ katkestas mees.

„No hästi, terapeute. Enamik terapeute põhjustavad lõppude lõpuks rohkem pahandusi, kui nad alguses tahtsid ravida. Mul on probleeme nende uuristajatega… terapeutidega,“ parandas ta, enne kui mees seda teha jõudis, „kes jagavad nõuandeid, kui tegelikult pole neil õrna aimugi, millised tagajärjed nende sõnadel võivad olla.“

„Ai, see oli valus.“

„Ja mida see veel tähendab?“ nähvas Sam, suutmata end tagasi hoida.

„Lihtsalt seda, et see kõlas väga isiklikult.“

Nojah, see kõlas ka Sami kõrvus isiklikult. Ta needis oma ägedust ja teravat keelt, eriti kuna ta oli siin võhivõõra mehega luku taha pandud.

Veel kord rebiti paberit ja ruumis levis kirsi magusat lõhna. Sami kõht korises. Tal oli hommikusöök vahele jäänud, sest ta oli eelmisel õhtul olnud liiga ärritatud vandalismi pärast oma majas. Oli ka lõunasöögi söömata jätnud, et aidata paaril õpilasel laborit ümber seada. Ja peotäis krõpse, mida ta pärast kooli oli muginud, ei olnud abiks.

„Hea küll, olgu peale,“ lausus ta, kui oli mitu minutit kuulanud meest kommi lutsutamas. „Andke mulle ka üks.“

Mees turtsatas kurgupõhjast. Hetk hiljem põrkasid ta sõrmed pimedas Sami sõrmedega kokku. Ja kuumus levis üle naise naha, kui väike ümar komm ta pihku pudenes.

Ta tõmbas käe kiiresti tagasi, pistis kommi suhu ja sundis end alla suruma kirsi magusa maitse peale huulile tekkivat oiatust. Ainult see oleks veel puudunud. Oiata seksika hingeuuristaja juuresolekul, kui too juba niikuinii arvab, et tal on probleeme.

„Kui kaua te olete siin õpetanud?“ päris mees.

„Kuus nädalat,“ Sam tõmbas end kiire vastuse peale kössi.

„Ainult kuus nädalat? Ohoo. Kui kaua te ühtekokku olete õpetanud?“

Kas nad ei või lihtsalt vaikida? Kas seda oleks liiga palju paluda? Sam hõõrus uuesti laupa, ihates vaikust, kuid ta teadis, et on siin ummikus. Tal on kaks võimalust: kas olla vait ja sildistada mees ebaviisakaks või olla kena, üritades leevendada pinget. Mees ei ole teinud tema suunas agressiivseid liigutusi. Tegelikult, kui ta õigesti mäletab, püüdis too takistada teda ruumi tormamast, kui Sam märkas avatud ust, kuid idioot nagu ta on, polnud ta kuulanud.

Pisuke osa ärevusest kadus. Ta suudab olla kena. Isegi kui mees on hingeuuristaja – parandus, terapeut.

Ta lükkas kommi teise põske ja hoidis pingutusega vaenuliku noodi häälest. „Jah, ainult kuus nädalat. Mind võeti tööle asendusõpetajaks. Eelmine keemiaõpetaja sai närvivapustuse.“

Tõepoolest sobilik. Taevas hoidku, mis on lahti selle kooliga? Selle linnaga?

„Kena. Ja te ei arva, et kelleltki töö võtmine ei ole põhjus tahta teie lahkumist?“

Sami kulm vajus kortsu. Ta oli automaatselt oletanud, et tema ruumi oli lõhkunud ja maja kallal vandaalitsenud mõni teismeline. On siis võimalik, et see oli mees, kelle asemele ta oli tulnud?

Ta mõtles ähvardavale naeruturtsatusele, mida nad kuulsid, kui uks oli kinni lajatanud, ja judin jooksis selga mööda alla. „Lülitage oma taskulamp sisse. Mul on siin kusagil pipragaas.“

Tuli läks põlema, valgustades ruumi sooja valge kumaga. Ta tõukas end püsti, astus üle mehe pikkade jalgade ja leidis nurgast tabureti. Ta tiris selle ruumi tagaseina, ronis taburetile ja kobas riiulil.

„No see annab mulle küll turvatunde.“ Mees tõusis ja jäi ta selja taha seisma. „Õpetaja ohtliku relvaga. Ma arvan, et ma nägin keskkoolis sellest õudusunenägusid. Mida te teete pipragaasiga, endal lapsed ümberringi?“

„David muretses mu ohutuse pärast. Eelmisel õpetajal oli enne töölt vabastamist paaril korral politseiga tegemist. Pipragaas oli ettevaatusabinõu.“

„Arusaadav. Lubage ainult, et te ei pihusta seda minu peale. Minu õpetajaga seotud fantaasiates on tavaliselt joonlaud, lühike seelik ja mõnikord ka piits. Ei midagi nii masohhistlikku nagu pipragaas.“

Sam ei saanud sinna midagi parata. Ta naeratas. Siis kustutas selle kiiresti. „Ma luban, kui te hoiate oma käed paigal. Ahaa, siin see on.“

Ta tõusis kikivarvule, sirutudes riiuli tagaosa poole. Sõrmed puudutasid kanistrit. Ta sai selle peaaegu kätte. Haarates riiuliservast, tõusis Sam kõrgemale. Taburet ta jalge all kõikus.

„Kurat.“ Metall kolksus. Õhk vuhises piki Sami selga. Ta sõrmed haarasid riiuliserva järele, kuid taburet kukkus kolinal ümber. Ja siis Sam kukkus…

„Proua Park…“

Sam kukkus tagumikule ja urahtas. Valu sööstis selga mööda üles. Ta vaatas üles riiulite poole. Pudelid ja kanistrid tormasid otse tema peale.

Sam karjatas ja varjas pea kätega. Tuli kustus. Kostis mürtsatus, kuid üllataval kombel ei tabanud teda miski.

Ta pilgutas mitu korda silmi, kindel, et riiul peaks olema talle peale kukkunud, ja langetas käed. „Mis juhtu…“

„See jätab jälje,“ ühmatas McClane kusagilt tema kohalt. „Arvatavasti isegi mitu.“

Sam tõukas end käte abil üles ja lõi lauba tugevasti millegi kõva vastu ära.

„Kurat,“ pomises McClane. „See jätab veel ühe jälje.“

Sam krimpsutas nägu ja hõõrus pead. McClane oli otse tema kohal. Ta oli oma pea vastu mehe pead ära löönud. Ei kulunudki rohkem kui kaks sekundit, kui ta taipas, et mees oli end tema ja hädaohu vahele sokutanud.

„Ärge liigutage.“ Sami käed ja jalad pillutasid pudeleid ja balloone põrandal laiali, kui ta puges välja mehe alt, kes oli neljakäpukil põrandal.

Sam haaras riiuli metallservast ja lükkas suure pingutusega riiuli tagasi püsti.

Riiul läks paugatusega tagaseinas paigale ja Sam hingas raskelt välja. Ringi pöörates astus ta McClane’i poole, kuid ta mõistlikud madalad kingad libisesid mingis pulbris ja ta vaarus. „Oih.“

„Ärge liigutage.“ McClane tuli sahinal ta jalge juurde. „Las ma otsin oma mobiili üles.“

Balloonid veeresid põrandal laiali. Sam kujutas, kuidas mees otsib neljakäpukil telefoni, mis võib selles segaduses olla kus iganes. Samal hetkel, kui ta oli kindel, et too ei leia seda kunagi, läks mobiilituli põlema.

Samil keeras kõhus ringi, kui ta nägi katkisi purke ja pulbreid üle terve põranda. Õnneks ei olnud riiulil ohtlikke kemikaale, kuid ta kergendustunne kestis üürikest aega, kui ta märkas McClane’i.

„Oi, taevake. Te saite viga.“ Sam astus üle pulbripurgi, et meheni jõuda. Mehe valge särk oli õla juures rebenenud, ta juuksed olid kaetud peene valge pulbriga ja midagi märga ja musta voolas mööda nägu alla. Sam puudutas mehe laupa ja taipas, et vedelik oli soe ja kleepuv. „Ärge liigutage. Mul on rätikuid.“

„Uskuge mind. Ei kavatsegi.“ Mees veeretas end põrandal istuli. „Pagan küll. Mu päev ei lähe sugugi paremaks.“

„Minu oma ka mitte.“ Sam võttis mehe pakutud telefoni, et saaks riiulit valgustada. Haaranud hunniku käterätte, põlvitas mehe kõrvale ja surus riide ta laubale. „Mul ei ole aimugi, kuidas see juhtus. Riiulid on poltidega seina külge kinnitatud.“

„Ilmselt mitte väga hästi.“

Sam tõmbas rätiku eemale. Tal oleks uuesti süda pahaks läinud vaatepildist, kui palju verd oli valgel riidel. Ta surus rätiku uuesti mehe laubale.

Mees sisistas hinge tõmmates.

„Vabandust.“ Sam vähendas survet. „Ma püüan olla ettevaatlikum.“

„Ma hakkan arvama, et te toote halba õnne, proua Parker.“

Sam krimpsutas nägu, sest jah, tal endal oli samasugune tunne.

Ta kontrollis, kas mehel pole teisi vigastusi, kui mees istus käte najal, silmad suletud. Värvilised graanulid katsid ta vasemat õlga, kuid õnneks ei veritsenud ta kusagilt mujalt. Sam libistas pilgu üle mehe kindla lõuajoone, üle käsivarte ja rinnalihaste ja saleda piha, mis kadus pükstesse. Imelik!

Soojus kogunes kõhusoppidesse. Soojus, mis tuli eikusagilt. Kuid selle varjutas kiiresti aimus, et mees oli teda kaitsnud – jälle.

Kogu vaenulikkus haihtus ta soontest, kui ta nihutas rätikut, nii et puhas rätikupool oli surutud vastu immitsevat haava. „Vabandust, et ma olin varem nii tõre. Asi ei ole teis, asi on…“

„Terapeutides. Jah, sain aru.“

Sam kontrollis veel rätikut, meenutas endale, et peahaavad veritsevad kõvasti, kuid ta ei suutnud lämmatada muret selle pärast, et veri edasi voolas. „Asi pole selles. Thomas meeldib mulle. Ta püüab kõvasti sulanduda. Ma tean, mida see tähendab, kui oled teistsugune, ja ma ei taha, et ta kogeks tagasilööke. Teie siinolek võib seda teha. Ma tean, et ta on olnud seadusega pahuksis, aga ma arvan tõsiselt, et ta tahab uut võimalust. Ta on hea poiss.“

Doktor McClane puudutas Sami käsivart ja kuumusesädemed paiskusid üle naise naha, see oli seda sorti kuumus, mis seiskas kõik muu. „Ma ei ole siin selleks, et Thomasele probleeme tekitada. Peaasi, et ta hoiab pahandustest eemale, siis on minu siinviibimine puhas formaalsus. Uskuge mind, keegi ei usu uutesse võimalustesse rohkem kui mina.“