Читать книгу Kaldajärsaku Maja - Elly Griffiths - Страница 5

Kaks inimest, mees ja naine, astuvad mööda haiglakoridori. On selge, et nad on siin varemgi käinud. Naise nägu on leebe ja mälestustes, mees tundub kartlik, jääb palatiuksel hetkeks toppama. Juba ainuüksi keeldude nimekirjast piisaks, et ükskõik kes ära hirmutada. Lilled keelatud, telefonid keelatud, alla 8-aastased lapsed keelatud, köhijad-aevastajad keelatud. Naine osutab telefonikeelule (üsna aegunud välimusega telefoni jämedalt läbi kriipsutatud kujutis), aga mees kehitab vaid õlgu. Naine naeratab, nagu tal kombeks, kui mehelt sellise vastuse saab.

Nad vajutavad kellanuppu ja neil lubatakse sisse astuda.

Kolmanda voodi juures nad seisatavad. Pruunijuukseline naine istub voodis, beebi süles. Ta ei toida last, ainult vaatab, vaatab üksisilmi, justkui püüdes iga tema näojoont mällu talletada. Naiskülaline, kes on blond ja pilkupüüdev, lippab vastse ema juurde ja suudleb teda. Siis kummardub ta lapse kohale, pühkides juustega üle ta näo. Tita avab oma läbipaistmatud tumedad silmad, aga nutma ei hakka. Mees tammub taamal jalalt jalale ja blond naine viipab ta lähemale. Mees ema ega last ei musita, aga ütleb midagi, mis paneb mõlemad naised pidurdamatult naerma.

Beebi sugu on lihtne aimata: voodit ümbritsevad roosad kaardid ja tutid, isegi pisut lõtvunud õhupall kirjaga „See on tüdruk!“. Imik ise on aga riietatud meresinisesse, justkui väljendaks ema sellega meelsust soostereotüüpide vastu. Blond naine võtab lapse sülle ja too vaatab talle ainiti oma tumedate pühalike silmadega otsa. Pruunijuukseline naine vaatab mehe poole ja pöörab taas ruttu pilgu ära.

Kui külastusaeg on lõppenud, jätab blond naine kinkide ja muside saatel hüvasti ja silitab viimast korda beebi pead. Mees seisab voodijalutsis, toksides kergelt oma kingakontsa, justkui kannatamatult lahkuma kibeldes. Ema naeratab, äiutades oma last kõigutamatu emaduse ajatus poosis.

Uksel pöördub blond naine lehvitama. Mees on juba läinud.

Aga viis minutit hiljem on ta tagasi, üksi, tuleb kiiruga, peaaegu joostes. Voodi juures ta peatub. Sõnatult asetab naine beebi ta kätele. Ta nutab, kuigi laps on endiselt rahulik.

„Ta näeb sinu moodi välja,“ sosistab naine.