Читать книгу Kaldajärsaku Maja - Elly Griffiths - Страница 7

Peainspektor Harry Nelson istub basseini ääres, õlleklaas käes, ja mõlgutab süngeid mõtteid. On õhtu ja puude külge riputatud tulukeste maniakaalne vilkumine peegeldub seisvalt veelt. Nelsoni abikaasa Michelle istub ta kõrval, aga peab kõrvallaua naisega pingsat vestlust juuksesalkude värvimisest ja on mehele selja pööranud. Michelle on juuksur, seega on salgud ta spetsialiteet ja Nelson on juba kogenud, et naise monoloog tuleb vaguralt lõpuni kuulata. Ta enda eriala – mõrvad – oleks vaevalt sobilik teema, millega vestlust alustada.

Kui Nelson oli Michelle’ile rääkinud, et tal on nädal aega puhkust saada, käis naine välja idee minna kuhugi „ainult kahekesi“. Tollel hetkel oli see mõte mehele päris meeldinud. Nende vanim tütar Laura oli septembris ülikooli läinud ja 17-aastane Rebecca tahtnuks vaevalt terve nädala vanematega veeta. „Pealegi,“ ütles Michelle, „ei tahaks ta koolist puududa.“

Nelson oli skeptiliselt mühatanud. Rebecca ei käinud niigi pealtnäha kunagi koolis, kuna tema abituriendielu näis täielikult koosnevat mõistatuslikest „vabadest tundidest“ ja veelgi mõistatuslikumatest „ekskursioonidest“. Isegi ta riigieksamiained jäid Nelsonile mõistatuseks: psühholoogia, meediauuringud ja keskkonnateadus. Psühholoogia? Seda on Nelson töö juures piisavalt näinud. Iga mõne aja tagant tavatses ta ülemus Gerry Whitcliffe kohale kärutada mõne sagris psühholoogi ja koostada „seaduserikkuja profiil“. Psühholoogi lõppjäreldus näib alati olevat see, et neil tuleb otsida ebaadekvaatset erakut, kellele meeldib inimesi vigastada. Noh, palju tänu ja puha, aga Nelson leidis, et selleni oleks ta ka ise jõudnud, omamata muid kvalifikatsioone kui eluaegne politseitöö kogemus ja algastme eksam metallitöös. Meediauuringud kõlasid nagu teleka vahtimise peenem nimi ja mida paganat pidid tähendama keskkonnateadused, kui neid vaid koolipingis õpiti? See puudutab kliimamuutusi, oli Michelle teadjalt seletanud, aga temagi ei suutnud Nelsonit lollitada. Nad Michelle’iga olid kooli 16-aastastena pooleli jätnud. Mis kõrgharidust puudutas, siis nende lapsed olid sündinud teistsugusesse maailma.

Nelsonile oleks meeldinud puhata Šotimaal või isegi Norras, aga tal tuli puhkus enne märtsi lõppu ära kasutada ja Michelle igatses päikest. Kui sa ei soovi just teisele poole maakera lennata, paistis märtsis päike vaid Kanaari saartel, seega broneeriski Michelle neile täispansioni nelja tärni hotellis Lanzarote saarel.

Hotell oli korralik ja saarel oli oma tuhkhall võlu olemas, aga Nelsoni jaoks kujutas see nädal põrgutuld. Esimesel õhtul oli Michelle teinud juttu ühe teise paariga – Lisa ja Keniga Farnboroughst. Kümne minuti jooksul oli Nelson kuulnud kõike, mida Keni IT-konsultandi- või Lisa kosmeetikuameti kohta teada võis. Ta sai teada, et neil on kaks teismelist last, kes peatuvad praegu Lisa vanemate (Stani ja Evelyni) pool, et nad eelistavad Hiina kiirtoitu India omale ja peavad George Michaelit suurepäraseks kogu pere meelelahutajaks. Ta sai teada, et Lisa on avokaadode suhtes allergiline ja et Ken põeb ärritunud soole sündroomi. Ta sai teada, et Lisa käib kolmapäeviti salsatundides ja et Keni golfihändikäp on kolmteist.

„Mitu last teil on?“ oli Lisa Nelsonilt küsinud ja teda lühinägelikult kissitades piielnud.

„Kolm,“ vastas Nelson napilt, „kolm tütart.“

„Harry!“ Michelle nõjatus ettepoole, kuldketid kokku kõlksumas. „Meil on kaks tütart, Lisa. Järgmisena unustab ta oma nime ära.“

„Vabandust.“ Nelson pöördus tagasi oma krevetisalati juurde. „Kaks tüdrukut, 19 ja 17.“

Vaid korra jäi vestlus kogu selle õhtu jooksul soiku ja katkes.

„Mis tööd sa ise teed, Harry?“ küsis Ken.

„Politseinik olen,“ vastas Nelson ja surkis raevukalt oma praelihatükki.

„Tänu taevale,“ ütles Nelson Michelle’ile, kui nad oma tuppa tagasi jõudsid. „Me ei pea enam iialgi nende kuu pealt kukkunud inimestega rääkima.“

„Mis mõttes?“ küsis Michelle, mässis endale vannilina ümber ja suundus vannituppa.

Nelson kõhkles, enne kui vastas; ta ei tahtnud naist liialt pahandada, kuna panustas puhkusereisi esimese hotelliöö seksile. „Noh, meil pole nendega eriti midagi ühist, ega ju?“

„Mulle nad meeldisid,“ teatas Michelle ja pani dušikabiinis vee jooksma. „Kutsusin nad meiega homme minigolfi mängima.“

Asi otsustatud. Nad mängisid Lisa ja Keniga golfi, käisid koos vaatamisväärsusi külastamas, sõid õhtuti kõrvuti laudades ja kord, ühel võrreldamatult kohutaval õhtul, käisid koos karaokebaaris. Põrgu, mõtiskleb Nelson, kuulates arutelu kuldse juuksevärvi eelistest meenoodiga punase ees, ei saa pakkuda midagi hullemat, kui seda on karaokel „Wonderwalli“ laulmine, duetikaaslaseks arvutiprogrammeerija Farnboroughst.

„Peame kunagi kokku saama,“ seletab nüüd Ken Nelsoni poole nõjatudes. „Liisu ja mina mõtlesime järgmisel aastal Floridasse minna.“

„Me käisime Florida Disneylandis, kui tüdrukud väiksed olid,“ ütleb seepeale Michelle. „See oli vahva, on ju, Harry?“

„Viimase peal.“

„No siis on aeg ilma lasteta uuesti minna,“ soovitab Ken. „Miks ainult neil peaks lõbus olema, eks ole?“

Nelson vahib meest kiviselt.

„Harry on meil töönarkomaan,“ lausub Michelle, „teda on raske lõõgastuma saada.“

„Politseitöö on kindlasti nii stressirohke,“ arvab Lisa. Ta oli öelnud sama asja erinevas sõnastuses iga kord, kui Nelsoni töö jutuks oli tulnud.

„Võib nii öelda küll,“ tõdeb Nelson.

„Harryl on raske aasta olnud,“ selgitab Michelle kaastundliku alatooniga.

Võib ka nii öelda, mõtleb Nelson, kui nad viimaks ometi basseiniäärsest restoranist lahkuvad ja hotellisalongi kohvile siirduvad. Eelmine aasta oli teda kostitanud kahe lapsetapja, vähemalt kolme hullumeelse ja ühe pentsiku suhtega, millist ta kunagi varem kogenud polnud. Suhtest mõeldes tõuseb Nelson järsku püsti. „Lähen jalgu sirutama,“ toob ta põhjenduseks. „Võib-olla kõllan kiirelt Rebeccale ka.“ Õues on mobiililevi parem.

Välja jõudnud, jalutab Nelson kaks korda ümber basseini, mõeldes kuritegudest, mille eest ta Keni vahele saaks võtta. Siis taandub ta pimedale „Itaalia terrassile“ – üsna hüljatud alale täis tühje urne ja kunstipäraselt lõhutud sambaid.

Ta klõpsab nimedel ja kerib R-ini. „Tere,“ ütleb ta viimaks, „kuidas läheb?“

Dr Ruth Gallowayl läheb õigupoolest üsna halvasti. Phil, tema õppetooli juhataja North Norfolki ülikoolis (UNN), oli peale käinud, et kell viis tuleb maha pidada planeerimiskoosolek. Selle tagajärjel jäi Ruth sel nädalal kolmandat korda lapsehoidu hiljaks. Kui ta King’s Lynni ridaelamuboksi ees pidurite kriisates auto peatab, vasardab tal peas, et nüüd on ta nimi mõnda müstilisse „Halbade emade“ musta nimekirja kantud. Lapsehoidja, mõnus vanadaam nimega Sandra, kelle kasuks oli Ruth otsustanud pärast põhjalikke intervjuusid ja soovitajate läbihelistamist, on mõistev. „Pole probleemi, kullake. Ma tean, mis tunne on töötaval inimesel.“ Sellegipoolest tunneb Ruth end süüdi. Ta ei tea kunagi, kuidas õieti Sandraga rääkima peaks. Ta pole päriselt sõber, aga ka mitte tudeng ega kaasõppejõud. Kord oli ta pealt kuulnud, kuidas üks teine ema (Sandra hoiab veel kaht last) Sandraga köögis lobises, klatšis oma meest ja tema räpakust ja teisi lapsi, kes keelduvad kodutöid tegemast ja köögivilju söömast. See kõlas nii sõbralikult ja hubaselt ning Ruth igatses kaasa lüüa. Aga temal polegi meest ega teisi lapsi. Ja tema töö kohtuarheoloogina, kes spetsialiseerub ammu surnud inimeste luudele, pakuks mõnusateks köögijuttudeks vaevalt head ainest.

Kohe, kui neljakuune Kate Ruthi silmab, hakkab ta nutma.

„Oh, seda juhtub kõigil,“ lohutab Sandra, „ta tunneb kergendust, et jälle emmet näeb.“

Aga kui Ruth näeb vaeva, et Kate autoistmele toppida, ei tunneta ta tütre nutus küll mingit kergendust ega isegi kiindumust. Kui miskit, siis kõlab ta lihtsalt vihaselt.

Kate oli suur laps. Pigem pikk kui raske. „Kas teil on pikk partner?“ oli üks ämmaemandatest uurinud, kui punasenäolise pambu Ruthi käte vahele andis. Ruth pääses sellele vastamisest tänu sellele, et ummisjalu saabusid ta vanemad Elthamist, käes lilled ja raamat pealkirjaga „Beebi esimesed piiblilood“. Ema oleks pidanud sünnituse juures viibima, aga tuhud algasid Ruthi sõbra ja poole kohaga druiidi Cathbadi korraldatud halloween’i-peol.

Cathbad, kes kandis heatahtlike vaimude kiituseks valget hõlsti, tuli Ruthiga haiglasse kaasa. „Esimene sünnitus võtab terve igaviku,“ oli ta naist lohutanud.

„Kust sa tead?“ oli Ruth karjunud läbi lõikava valu, mis näis olevat ühtaegu talumatu ja katkematu.

„Mul on tütar,“ teatas Cathbad uhkelt.

„Ega sina teda sünnitanud!“ karjus Ruth vastu. „Su naine ju sünnitas!“

Cathbad ei teinud teist nägugi, kui Ruth kisas, vandus ja kinnitas, et vihkab kõiki mehi, eriti Cathbadi. Viimane oli talle ürte peale puistanud, ümber voodi tammunud ja loitse pomisenud ning viimaks lihtsalt ta kätt hoidnud.

„Siin läheb veel mitu tundi!“ kiitsid ämmaemandad rõõmsalt. Aga Kate tuli ilmale kümme minutit pärast südaööd, vältides seega halloween’i ja saabudes pühakute päeval.

„Mina kogu seda katoliiklaste umbluud ei järgi,“ teatas ema, kui Ruth selle teatavaks tegi. Ruthi mõlemad vanemad olid uuestisündinud kristlased ja leidsid, et kõigist usulahkudest teadis vaid nende oma Tõelist Tõde – Ruth oleks neile varmalt võinud selgitada, et see oli meelepett, mida nad jagasid iga usurühmitusega alates sellest, kui assüürlased hakkasid oma esivanemate juurde matma savianumaid, nii kindluse mõttes.

Kui Ruth oli esimest korda tütre raevukat näokest vaadanud, üllatas teda äkiline äratundmine. Mida iganes ta ka oodanud oli, see polnud igal juhul see. Raamatud olid pajatanud emaarmastusest, eufooriast ja üüratust rõõmust ja tissitamisest iga küsimise peale. Ruth oli liiga kurnatud, et tunda eufooriat. Ta polnud sellel silmapilgul isegi kindel, kas ta armastust tunneb. Selge oli talle vaid see, et ta tunneb oma lapse ära: ta polnud võõras, vaid kahtlemata Ruthi tütar. See tundmus kandis ta läbi rinnaga toitmise agoonia (kaugel sellest looduslähedasest idüllist, mida raamatus lubati), läbi üksinduse, mis mattis ta enda alla niipea, kui vanemad olid lahkunud, läbi magamata ööde ja neile järgnenud zombilike päevade. Ta tundis oma last. Nad pidid selle asja koos läbi tegema.

Ema oli nime valikuga rahule jäänud: „Lühendatud Catherine’ist, nagu su tädi Catherine’il Thornton Heathist.“

„Ei ole see millestki lühendatud,“ oli Ruth nipsanud, aga avastas järjest sagedamini, et kui ta midagi ütles, siis ei kiputud teda kuulama. See tuli Ruthile jahmatusena, kuna ta oli kogu tööelu tegutsenud ülikooli õppejõuna. Kunagi tavatses rahvas tema kuulamise eest maksta. Nüüd, kui ta just otsesõnu titast ei rääkinud, maigutas ta suu tühja nagu neil autos pead nokutavatel koertel.

Cathbadile oli nimi samuti meeltmööda. „Nõidjumalanna Hecate auks. Võimas nimemaagia.“ Ruthi sõber Max, kes oli Rooma ajaloo ekspert, tegi sama tähelepaneku: „Hecatet nimetati mõnikord ammeks, kas tead.“ Ruth teadis seda, aga Kate polnud nimetatud Hecate ega tädi Catherine’i ega püha Siena Katariina auks (nagu arvas üks Ruthi tuttav katoliku preester). Ta oli Kate ainult sellepärast, et Ruthile see nimi meeldis. See oli peenutsemata kena, ranguseta jõuline. Nimi kõlas nii, nagu võiks selle ette kuuluda mõni tiitel, näiteks doktor või parlamendisaadik. Samas oli see tite jaoks piisavalt nunnu.

Tulevane dr Kate Galloway röögib tagaistmel ikka veel, kui Ruth kodu poole sõidab. Ta elab King’s Lynnist väljas, North Norfolki rannikul, aga mitte ühes neist paljudest piltpostkaardisarnastest mereäärsetest kuurortidest, vaid üksildases majakeses inimtühja, ent kauni maalahmaka kõrval, mida nimetatakse Saltmarshiks. „Ega sa sinna hirmsasse majja elama jää, kui lapse saad, ega ju?“ oli ema küsinud. „Miks mitte?“ oli Ruth vastu pärinud.

Ta armastab seda maja, armastab vaadet, mis ulatub üle raba tühjusesse, armastab taevalaotust ja mere häält, armastab taevast mustama panevaid linde, kelle tiivad värvuvad päikeseloojangus roosaks. Aga talv oli karm, pidi ta tunnistama. Ta veetis jõulud vanemate pool Lõuna-Londonis ja oli vaid rõõmus, kui tulema sai, kuna tal sai kõrini palvetamisest enne söögikordi ja vennanaise kalorijuttudest. Aga kui nad Kate’iga viimaks koju jõudsid ja jäid majakeses omaette, tuul mere poolt möirgamas, tundis ta väikest, kuid sugugi mitte ebareaalset hirmutorget. Nad olid omapäi, selles asjas tõesti ainult kahekesi. Ruthi maja on üks kolmest, aga teine on tühi ja kolmas kuulub nädalalõpuveetjatele, kes külastavad seda nüüd, mil nende lapsed on suureks kasvanud, järjest vähem. Ta lähimad naabrid elavad külas, miili kaugusel mööda valgustamata lagedat teed lameda rabamaa kohal, ja sealsete majade aknad olid enamasti talveks laudadega kinni löödud.

Terve jaanuarikuu väljusid Ruth ja Kate majast haruharva. Ruthi hinge toitsid Raadio Neli („The Archersi“ kuuldemängu kaks episoodi olid ta päeva rõõmuoaasid) ja Kate’i jälgimine. Ta polnud oodanud, et imiku tujud päevast päeva muutuvad. Ühel päeval võis Kate naeratada – enamasti naeratas ta Ruthi kassi Flinti peale –, järgmisel päeval laliseda ja ühel rõõmustaval puhul öö läbi magada. Üsna pea tervitas ta ema vingerdamisega üle kogu keha ja rõõmsa jalgade siputamisega. See arvatavasti Ruthi mõistuse päästiski.

Kui veebruaris saabus Cathbad Imbolci ehk kevade saabumist tähistama (veidi enneaegselt, sest lumi oli alles maas), hämmastas ta Ruthi küsimusega, millal too kavatseb tagasi tööle minna. Eraklikust eluviisist oli saanud Ruthi ainus reaalsus, tema side maailmaga oli kahanenud arvutiekraaniks nelja seina vahel. Aga kui Cathbad tööd mainis, taipas Ruth, kui väga ta seda igatseb. Ta igatses oma tudengeid ja kolleege, aga kõige enam arheoloogiat, vaevalist asitõendite läbisõelumist, luude ja mulla ajastutepikkusi saladusi, avastusrõõmu. Jätnud Kate’i oma sõbranna Shona hoolde, kes paistis olevat selle sündmuse puhul terve mänguasjapoe tühjaks ostnud, läks Ruth Phili jutule. Siis tuli ta koju, tellis internetist mõned kontoririided (sünnituseelsed riided olid seletamatul kombel kitsaks jäänud) ja asus Kate’i pudeliga rinnast võõrutama. See viimane ülesanne osutus nii raskeks ja emotsionaalseks, et pani Ruthi äsjaleitud otsusekindluse rängalt proovile. Aga ta jäi siiski endale kindlaks ning märtsi alguseks oli ta tööl tagasi.

Ruth on Raadio Nelja „Naistetunni“ fänn juba aastaid, aga hakkab alles nüüd mõistma, milleks kõik need saatelõigud „žongleerimisest“ ja miks mainitakse pidevalt, et võimatu on „saada kõike, mida hing ihkab“. Kui end natuke liigutada, oli täiesti võimalik seada sisse adekvaatne lapsehoiukord. Mida ta tellinud polnud, olid emotsioonid. Ta tundis end kohutavalt, et Kate’i juurest lahkus, aga kui astus esimest korda oma kabinetti, oma isiklikku kabinetti tema nimega uksel, tundis ta nii tohutut kergendust, et oleks peaaegu nutma puhkenud (ja Ruth reeglina nutmisega ei tegele). Kui ta jääb Kate’ile järeleminekuga hilja peale, süüdistab ta end peaaegu igas inimsusevastases kuriteos. Ta igatseb olla koos oma lapsukesega, aga kui ta on, kipub talle peaaegu paanika peale. Kas ta sellest kunagi ka pääseb või jääb ta emaduse maailma igavesti lõksu?

Nüüd pargib ta roostes auto oma majakese ette. Turvavalgustus süttib ja lööb valgeks umbekasvanud aia ja võsastunud põõsad, mille tuul on maadligi vajutanud. Kate on magama jäänud, ning kuigi see tähendab, et nüüd ei uinu ta uuesti enne südaööd, on Ruth tänulik. Ta kannab lapseistme majja ja asetab selle keset elutuba. Flint tuleb Kate’i nägu nuuskima. Ruth tassib kassi eemale. Ta emal on arvukalt lugusid sellest, kuidas kass istub imiku näole ja lämmatab ta surnuks, aga seni on Flint ilmutanud sõbralikult eemalehoidvat suhtumist ja Ruth toetub liialt tema seltskonnale, et Flinti mingites kurjades motiivides kahtlustada. Ta annab loomale süüa, teeb endale teed ja röstsaia ning valmistub nautima tunnikest rahu.

Kohe, kui ta maha istub, heliseb telefon. Nelson helistab.

„Tere. Kuidas läheb?“

„Hästi. Kust sa helistad? Oled juba tagasi?“

Õõnes naer. „Ei, passin ikka veel siin kuradima Lanzarotel ja kuulan, kuidas maailma kõige tüütum mees räägib kõvaketastest.“

„Kõlab lõbusalt.“

„Sa ei kujuta ettegi.“

Tekib pikk riikidevaheline vaikus. „Kuidas Katiel läheb?“

„Kate’il,“ parandab naine.

Kannatamatu mühatus. „On tal kõik kombes?“

„Kombes. Magab praegu.“ Sealt, kus Ruth istub, näeb ta Kate’i väikest rinda kerkimas ja langemas. Kuigi ta ei kontrolli enam iga kümne minuti tagant, kas tütar ikka hingab, teeb ta seda korra tunnis ikka.

„Kuidas lapsehoidja on? Kõik toimib kenasti?“

„Issand. Sa tegid tema kohta politseipäringu. Kaks korda.“

„Ka neist kontrollidest nihverdatakse asju mööda.“

„Ta on tubli. Pole mõrvar ega lapsepilastaja. Korralik inimene.“

Sigineb järgmine paus, mil kumbki meenutab inimesi, kes osutusid kellekski teiseks, kui esmapilgul tundunud olid. Ruth oli politseid abistanud kahes mõrvajuurdluses, mis puudutasid lapsi.

„Lendan homme koju.“

Aga Ruth teab, et see ei tähenda, et ta lendaks koju tema juurde. „Norfolkis on väga külm,“ mainib ta, kustutades teise entusiasmi.

„Taevas hoia. Seal paganama Norfolkis on alati külm.“

Mees lõpetab kõne ja Ruth istub diivanile, kedrates keerulisi ebamugavaid mõtteid. Kui Trace helistab ja räägib, et nad on Broughtoni Kaldajärsakult avastanud massihaua, pakub see talle erakordset leevendust.