Читать книгу Kaldajärsaku Maja - Elly Griffiths - Страница 6

On mõõnaaeg. Ehavalguses sirutub liiv kollaste ja hallide ja kuldsete lintidena kaugusse. Kaljulompide vesi peegeldab kahvatusinist taevast. Kolm meest ja naine jalutavad aeglaselt üle ranna, aeg-ajalt nad küürutavad, uurivad tähelepanelikult maapinda, võtavad proove ja pildistavad. Ühe mehe käes on midagi üsna sauasarnast, mille ta kindla vahemaa tagant liiva sisse surkab. Nad mööduvad üksikul kaljurünkal konutavast majakast, mille viks punane ja valge värv on maha koorumas, ja rannast, millele hiljuti varisenud kivid sunnivad neid madalast mereveest läbi kahlama. Siit edasi on rannajoon moondunud ridamisi väikesteks abajateks, mis oleksid justkui pehmest liivakivikaljust välja uuristatud. Nende käik aeglustub, kui nad peavad ukerdama üle vetikatest ligedate kivide ja vanade muulivaremete. Üks meestest kukub vette ja teised mehed naeravad, häälte kõma liikumatus õhtuõhus vastu kajamas. Naine rühib tagasi vaatamata edasi. Viimaks jõuavad nad kohta, kus kalju küünitub merre ja moodustab seal lageda neeme. Maa kaardub teravalt eemale, tekitades V-kujulise merekääru, kus looded näivad eriti kiirelt liikuvat. Valgetipulised lained tormavad sakiliste kaljude poole ja kajakad kisavad hullunult. Kõrgel pea kohal, kalju merepoolseimas tipus, seisab hall, pisut gooti stiilis kivimaja parapeti ja merepoolse ümara torniga. Tornis lehvib Union Jack.

„Kaldajärsaku Maja,“ tutvustab üks meestest ja seisatab selga sirutama.

„Kas seal ei ela mitte üks parlamendisaadik?“ küsib teine.

Naine on lahe kaugemas küljes ootama jäänud ja vaatab samuti üles maja poole. Kindlusemüürid näivad kuhtuvas valguses tumehallid, peaaegu mustad.

„Jack Hastings,“ kinnitab ta, „Euroopa Parlamendi liige.“

Kuigi naine on neist neljast noorim ja selgelt alternatiivse välimusega – lillad juuksed ogadena püsti, mitmed needid ja armeevarude ülejäägist soetatud jope –, paistavad teised teda austavat. Nüüd sõnab üks meestest peaaegu anuvalt: „Kas me ei peaks sinu arust pille kotti panema, Trace?“

Sauaga mees – kiilas hiiglane, keda kutsutakse Iirlase-Tediks – lisab: „Siin on korralik joogikoht, Kaldajärsaku pubi.“

Teised mehed varjavad muiet. Ted on kuulus selle poolest, et on joonud igas Norfolki pubis, mis pole just käkitegu maakonnas, kus olevat iga kuupäeva jaoks eraldi joogikoht.

„Kõnnime selle ranna veel lõpuni,“ otsustab Trace ja võtab välja fotoaparaadi. „Jõuame mõned GPSi näidud võtta.“

„Siin on kõva erosioon,“ täheldab Ted. „Olen selle kohta lugenud. Kaldajärsaku Maja on ohtlikuks kuulutatud. Jack Hastingsil on päris peenike pihus. Sonib aina sellest, kuidas inglase kodu on tema kindlus.“

Kõik tõstavad pilgu hallile hoonele kaljunukil. Torni kumer sein jääb kaljuservast vaid kahe-kolme jala kaugusele. See, mis tarast järel, ripub hullumeelselt vabas õhus.

„Kunagi oli maja taga terve iluaed. Suvekodu ja puha,“ mainib Craig, üks meestest. „Mu vanaisa käis seal aednikuks.“

„Rand on ka liiva täis tuisanud,“ täheldab Trace. „Too suur veebruaritorm on kivid kõvasti liikuma pannud.“

Nad vaatavad kitsa rannariba poole. Kaljude all moodustab kiviklibu kaljuperve, mis siis järsult merre langeb. See on eemale peletav paik, kus ei kujutaks ette peresid piknikku pidamas, lapsi ämbrite ja labidatega mängimas, täiskasvanuid päevitamas.

„Paistab, nagu oleks see kaljuvaring,“ sõnab Ted.

„Võimalik,“ ütleb Trace. „Aga võtame ikkagi mõned näidud.“

Ta juhatab neile teed piki randa, järgides kaljuserva kuju. Lauge tee viib Kaldajärsaku Maja juurest alla mere äärde, kaugemal seisavad kalapaadid ankrus tõusujoonest eespool, aga looded pressivad kiiresti peale.

„Siitkaudu pole rannast väljapääsu,“ hoiatab mees, kelle vanaisa oli aednikuna töötanud. „Me ei taha veelõksu jääda.“

„Siin on piisavalt madal,“ vaidleb Trace, „kahlame läbi.“

„Aga siin on reetlikud hoovused,“ hoiatab omakorda Ted, „lähme parem ära pubisse.“

Trace ei tee temast väljagi, vaid pildistab kaljuseina, mille hallide ja mustade kihtide seas esineb aeg-ajalt üllatavalt punaseid triipe. Ted torkab saua maasse ja märgib GPSi näidu üles. Kolmas mees, Steve nimeks, uitab edasi kohani, kus kalju lõhenemine on tekitanud sügava kuristiku. Kuristiku suue on tõenäoliselt varingu ajal pudenenud kividest umbes. Steve hakkab üle klibu ronima, kummikud lahtistel kividel libisemas.

„Ettevaatust,“ ütleb Trace, aga ringi ei vaata.

Meri on nüüd valjem, surudes kõminal maale peale, ja merelinnud naasevad pesadesse kõrgetel kaljunukkidel. „Hakkame parem minema,“ pakub Ted uuesti, aga siis tõstab Steve kaljuseina ääres häält: „Kuulge, tulge vaadake seda!“ Nad longivad tema juurde. Steve on kiviklibuhunnikusse pilu kaapinud ja kükitab selle taga avaneva koopasuu ees. See on sügav tühemik, peaaegu kangialune, mille kohal võlvuvad tumedad rusuvad kaljud. Steve on mõne suurema kivi kõrvale nihutanud ja küünitab end nüüd millegi kohale, mis liivasest mullasest pooleldi välja turritab.

„Mis see on?“

„Oleks nagu inimese käsi,“ ütleb Ted argisel toonil.

Seersant David Clough sööb. Selles pole midagi uut. Cloughi suu käib tööpäeval peaaegu vahetpidamata: ta alustab McDonald’si hommikueinega, hävitab lõunaks Marsi šokolaadibatoone ja mitu karpi kiirnuudleid ning ooteks võtab rammusa võileiva ja koogitüki, enne kui lubab endale õhtusöögiks pindise õlle ja karriroa. Sellest hoolimata on Cloughi vöökoht imetlusväärselt sire, ja selle tõsiasja põhjenduseks on tal „jalgpall ja keppimine“. Hiljuti oli talle aga sõbranna siginenud, mis on vähemalt üht neist tegevustest harvemaks jätnud. Cloughi päev on katsumusterohke. Ülemus on puhkusel ja Clough lootis salamisi, et just sellel nädalal luusib Norfolkis ringi sarimõrvar, kelle nabib isiklikult kinni superpolitseinik David – peatselt rüütliks löödav – Clough! Aga selle asemel on tal tulnud tegeleda kahe murdvarguse, ühe maksmata ära sõitnud tankija ning trepiliftist surnuna leitud vanataadiga. Mitte just „Miami Vice“ või mis?

Ta telefon heliseb, kriisates „The Simpsonsi“ ärritavat tunnusmeloodiat. „Trace! Tšau, musi.“

Seersant Judy Johnson, kes jagab (protestidest hoolimata) Cloughiga töölauda, imiteerib oksendamist. Clough ei tee teda märkamagi, vaid topib alles jäänud mustikamuffini suhu.

„Dave, sa peaksid siia tulema,“ ütleb Trace, „me leidsime luid.“

Clough kargab liikvele, haarab telefoni ja sööstab ukse poole, karjudes, et Judy talle järgneks. Efekti rikub õige pisut see, et ta unustas autovõtmed maha ja peab nende pärast tagasi tulema. Judy istub endiselt laua taga, kivinägu ees:

„Mis mõttes „järgne mulle“? Sa pole minust kõrgemal auastmel.“ Clough ohkab. Nii tüüpiline Judyst vastu punnida ja selle nädala ainuke mürglivõimalus Cloughi jaoks ära rikkuda. Naine on tähtsust täis läinud, sestpeale kui ta eelmisel aastal ametikõrgendust sai, arvab Clough. Olgu, ta on kobe politseinik, aga norib tema kallal iga pisiasja pärast, nagu lõpetamata aruanne, maha magatud kohtumine, salvestamata telefonikõne. Aga millal aruanne varem on kuritegusid lahendanud, küsib Clough temalt mõttes, kuigi välja ta seda ei ütle, kuna Judy on üsna hirmuäratav.

Nüüd üritab ta näole manada sama ilmet, mida teeb boss, kui kannatus katkemas on. „Broughtoni Kaldajärsaku juurest leiti inimluid. Lendame parem kähku kohale.“

Judy ei liiguta oimugi.

„Kust need leiti? Täpsemalt?“

Seda Clough ei tea. Tal oli tegudele asumisega liiga kiire, et pärima hakata. Ta põrnitseb ametikaaslast altkulmu.

„Kas Trace helistas? Kust ta need leidis?“

„Jah. Ta teeb kaljude juures mingit uuringut ja mida veel.“

„Arheoloogilist uuringut või?“

„Kust mina tean. Aga tean, et nad leidsid luid, inimese säilmeid. Kas tuled ka või küsitled mind õhtuni?“

Nagu arvata oligi, tungis tõusuvesi selleks ajaks peale, kui nad Broughtoni Kaldajärsaku Maja juurde jõudsid, ja rannaleminek olnuks liiga ohtlik. Clough saadab Judyle etteheitva pilgu, mida too aga nägemagi ei tee. Trace ja Steve ootavad neid kaljupealsel, Kaldajärsaku Maja sissepääsu juures. Meri on jõudnud kallakuteeni, lained laksuga vastu kiviseina murdumas. Abaja kaugemas küljes kõrguv tume püstloodis kaljusein on nüüd tõusuveest ära lõigatud. „Küll teil läks kaua,“ tervitab Trace Cloughi, „Ted ja Craig läksid juba pubisse ära.“

„Iirlase-Ted või?“ küsib Clough. „Tema vist pubis elabki.“

Judy võtab märkmiku välja ja kontrollib kellaaega, enne kui selle üles kirjutab. Cloughile tundub ta aina ärritavam.

„Kust te täpselt luud leidsite?“ küsib Judy.

„Kalju sees on auk,“ vastab Steve, „selline kuristiku moodi.“ Steve on väga sooniline mees ilmast parkunud naha ja halli hobusesabaga. Tüüpiline arheoloog, arvab Clough.

„Kuidas te need leidsite?“ pärib Judy edasi.

„Uurisin kivivaringut. Liigutasin suuremaid kive ja seal need olidki, varingu all. Muld liikus vist maalihke ajal paigast ära.“

„Kas need on tõusujoonest kõrgemal?“ küsib Judy. Üle lahe murduvad nüüd esimesed lained vastu kaljujalamit.

„Praegu jäävad need loodetavasti kivivaringu varju,“ ütleb Trace vahele.

„Aga see on kevadine tõus,“ mainib Steve, „kõrgevõitu.“

„Kui kivid eest ära koristame ja šurfi kaevame,“ ennustab Trace, „saab meri need kindlasti kätte.“

Nad jälgivad, kuidas vesi nüüd uskumatu kärmusega läheneb, ühendab kaljulombid, uputab meremuuli ja muudab väikese lahe keevaks valgeks basseiniks.

Trace vaatab kella. Ta pole Cloughile tolle saabumisest peale otsa vaadanud; mees ei oska arvata, kas naine on turris tema hilise saabumise tõttu või töötab ta praegu lihtsalt oma ametlikul arheoloogi režiimil. See on mehe jaoks uus asi, käia karjääritüdrukuga, mis siis veel rääkida tüdrukust, kes kannab punkari soengut, keeleneeti ja Doc Martensi saapaid. Nad tutvusid siis, kui Trace lõi kaasa ühe teise juhtumi juures, mis puudutas samuti arheolooge ja maetud luid. Cloughile meenub, kui väga teda Trace’i poole tõmbas, kui ta nägi tüdrukut esimest korda kaevamas, peened käsivarred lihastega vooderdatud. Ta peab neid lihaseid (ja neete) endiselt äärmiselt seksikaks. Omalt poolt loodab ta vaid, et treenitud kõhulihased kompenseerivad tõsiasja, et ta pole lugenud ühtegi raamatut alates sellest ajast, kui jäi inglise keele algtaseme rühmas „Hiirtest ja inimestest“ lugemisega poole peale toppama.

„Kas oled kindel, et need on inimluud?“ küsib Judy.

„Üsna kindel,“ vastab Trace. Ta väriseb kergelt. Päike on loojunud ja tuul kogub tuure.

„Kui vanad siis?“

„Ma ei tea. Peame paluma Ruth Gallowayl pilgu peale visata.“ Trace, Clough ja Judy vahetavad pilke. Igaühel on Ruth Gallowayst oma mälestus. Ainult Steve ei reageeri seda nime kuuldes. „Kas ta on see kriminalistika tibi? Arvasin, et ta läks töölt ära.“

„Ta oli emapuhkusel,“ täpsustab Judy, „aga minu teada peaks ta nüüd tagasi tööl olema.“

„Võiks kodus oma tite eest hoolitseda,“ arvab Clough üsna järelemõtlematult.

„Ta on üksikema,“ nähvab Trace, „ilmselt läheb tal raha tarvis.“

„Kuidas te rannale sattusite?“ jätkab Judy kärmelt küsitlemist.

„Tegime ülikooli jaoks rannikuerosiooni mõõtmisi. Uurime kõiki Kirde-Norfolki randu. Oleme mõne huvitava leiu ka saanud. Titchwellist tuli välja paleoliitikumiaegne käsikirves, Burgh Castle’ist Rooma-aegne käevõru, hunnik laevavrakke. Steve vaatas siin kaljusid üle, kui varingut märkas. Luud olid selle taga lõhes. Tundub, et need maeti üsna sügavale, aga kui kivid alla sadasid, siis nihkus maa paigast ära.“

„Kuidas te neid asju avastate?“ küsib Judy, kui nad mööda kaljurada tagasi jalutavad. „Kui meretase tõuseb, siis miks see kõike kinni pole katnud?“

Cloughil on hea meel, et naine seda küsis. Ta oleks ka seda teada tahtnud, aga kartis end Trace’i ees lolliks teha.

„Looded muutuvad,“ põhjendab Trace napisõnaliselt. „Liiv tassitakse mujale, mõned osad uhutakse liiva täis, teised jäävad paljaks. Kivikesed lükatakse kõrgemale rannale. Asjad, mis olid kord maetud, tulevad päevavalgele.“

„Nagu luud,“ täheldas Steve. „Need võidi matta kaugele tõusujoone kohale, aga mida lähemale vesi tõuseb, seda rohkem see pinnast eemaldab. Ja siis tuli osa kaljuseina ka nende peale alla.“

„Kas saite neid korralikult näha?“ küsib nüüd Clough.

„Mitte eriti,“ vastab Steve. „Tõusuvesi pressis liiga kiiresti peale. Me ei tahtnud vales rannaosas veelõksu jääda. Aga ühe pilgu põhjal ütleksin, et nägime rohkem kui ühte surnukeha.“

Clough ja Judy vahetavad pilke. „Kindlasti inimeste omad ikka?“

„Minu tagasihoidliku hinnangu kohaselt jah.“

„Leidsime midagi veel,“ sõnab Trace, kelle hinnang pole kunagi tagasihoidlik. Nad on pubi juurde jõudnud. Selle silt, mis kujutab üsna maitselagedalt kaljult alla kukkuvat meest, kriiksub jõudu koguvas tuules. Nad näevad aknast Tedi, kes õlletoobrit huultele tõstab. Aknast langevas kollases valguses toob Trace nähtavale eseme, mis meenutab natuke soojustusmaterjali, väikese palli kohevaid kollakaid kiude.

„Mis see on?“ küsib Judy.

„Puuvill?“ pakub Clough.

„Haiseb ka,“ lisab Steve. Materjalist tuleb tõesti mingi tugevat väävlisarnast lehka.

„Fantastiline,“ ütleb Clough ja hõõrub käsi kokku, „bossile see juba meeldib.“

„Kus Nelson üldse on?“ küsib Trace.

„Puhkusel,“ vastab Clough, „esmaspäevast tagasi. Ta loeb kindlasti juba päevi.“

Judy naerab. Nelsoni tülgastus puhkuste vastu on jaoskonnas tuntud anekdoot.