Читать книгу Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas - Elo Selirand - Страница 3

Olin isaga kahekesi palatis. Tegin kõike seda, mida pea 400 päeva tema aina süveneva haiguse ajal olin teiste pealt spikerdanud, õppinud ja kaasa teinud. Puhastasin, pöörasin, liigutasin peamisi lihaseid, uurisin süvenenult tekkivaid punaseid laike. Parandasin täpsete salvitäpsudega uusi haavandeid. Puhastasin trahheostoomi. 400 päeva varem olin ma täiesti tavaline mis-siin-elus-ikka-juhtuda-saab naine, „kulturnik“, nagu ütleks ehk isa, kes sel hetkel enam midagi öelda ei saanud ning kelle soove tuli lugeda tema hääletutelt huultelt. Isa haigusega olin ma kaasa teinud kõik lähedast inimest tabavad hoovused. Abitusest, hüsteeriast, murest, aktiivsest püüdlikkusest kuni mingi rutiinini. Jälgides ja matkides omandanud võtteid, millega kergendada tema olemist, nii palju, kui see võimalik oli. Õppinud sõnu (koos tähendustega) nagu „kontraktsioon“, „trahheostoom“, „artroos“, „gastrostroom“, „saturatsioon“. Heade füsioterapeutidega kuude viisi koos võimeldes ja samal ajal ikka vesteldes (mida muud üks „kulturnik“ oskabki) püüdnud meelde jätta baastõed. Juba ammu ei pööranud ükski hooldaja tähelepanu, kas ma saabusin täpselt külastusajal ja kui kauaks ma jäin. Ma tulin, kui ma tulin, iga päev – või vähemalt nii ma püüdsin – ja tegin tunni jagu olulisi toiminguid, paar korda nädalas kahe tunni jagu, sõltudes voodislamaja põletikunäitudest ja jõust. Visuaalsetes vaatlustulemustes kõheldes rullisin õdede posti nurgas konutava masina palatisse ja mõõtsin veres olevat hapnikku. Kas ma tegin neid asju õigesti? Ma ei tea. Ma vähemalt tegin. Ma ei osanud olla ilma tegemata. Ilma püüdmata seda kõike peatada. Mõistes (enda arvates suhteliselt funktsioneeriva) ajuga, et see on peatamatu. Kuid ma ei saanud südame vastu.

Ühel sellisel päeval imbusid palatisse kaks tütarlast. „Meid saadeti teie juurde praktikale,“ andsid nad teada. Tulijad olid meditsiinikooli õpilased. Tegime kõik koos läbi ja „tarkuse emana“ paaril järgmisel päeval veel ka kordasime. Ehtisin end võõraste sulgedega. Kümnetelt inimestelt kogutud tarkustega, aja jooksul sõpruskonnaks muutunud arstide ja õdede jagatud õpetustega. Mul polnud kahju seda jagada. Mina olin selle kõik ju nii saanud.

Tütarlapsed lahkusid tänulikult, saades kirja praktikatunnid. Julgem köhatas hääle puhtaks ja küsis: „Me saame aru, et te olete arst, aga mis arst täpselt?“ „Pediaater?“ täpsustas teine areldi. Ma oleks võinud neile tõtt rääkida. Mis oleks muutunud eriti naeruväärseks kõik nende vaevaga välja teenitud erialapunktid. Ma valetasin.

„Jaaah … Noh, praktiliselt …, aga hetkel ma süsteemis ei tööta.“