Читать книгу Elu eesliinil. Koroonalahing Kuressaare haiglas - Elo Selirand - Страница 5

Hakkasin kell 5.30 kodust sõitma, pumpasin rehvid täis, tankisin. Saaremaa ju tapab ja nakatab, igaks juhuks ei tohi puudutada seal ka mulda, aga eriti mitte tankuri käepidet bensiinijaamas.

Päike tõusis ja kuu oli täis. Üks mees oli ka täis, see solvus, kui ma käratasin nagu pirts proua „Ärge elage seljas!“, kui ta bensukas müüjat tüütas. Ise ka imestasin, et selline sakslikkus minust välja kargas. Õigustasin end, et eesmärk on mul üllas.

ERIOLUKORD oli ju mu silme all kehtestatud. Või õigemini, nagu Forrest Gump – maailma geniaalseim idioot, kes oli alati tahtmatult sündmuste keerises – olin ma olnud kohal igal ajalugu muutval hetkel. Hommikuse otsesaate puldis, kui sotsiaalminister tõi teate, et Eestisse on jõudnud esimene COVID-19 positiivne. Olin ise saatejuhile sidet kasutades kõrva sisisenud „Kas lennujaam läheb nüüd lukku?“ ja nii saanud kaudselt vastuse, mis anti rahvale mõne tunni pärast – haigus saabus bussiga. Oli veebruari lõpp. Tegelikult haigus alles hakkas saabumist sättima. Ta tuli imeliselt sportlikus pakendis, pakkus elevust pealtvaatajatele ning tervitas kõiki järgmisel päeval Kuressaare joogifestivalil, kust ma kindlasti oleksin tahtnud osa võtta. Mullijoogid on väga šikid. Hilisõhtul välja kuulutatud eriolukorrale järgnenud hommikul olin taas otsesaate režiipuldis. Vajutasin eetrisse peaministri intervjuu, millest sai selgeks, et see on alles algus. Jõllitasin Jüri Ratase suurt plaani, kust paistis haljas hirm. Kandsin üle esimest pressikonverentsi, mis edaspidi, iga päev kordudes, oma erilisuse kaotas. Liitusin arstide veetud liikumisega, mis nõudis kiiret ja täielikku isoleeritust, et tagada kõige efektiivsem kaitse ja vältida haamrit, mis sunnib arste tegema valikuid, kes saab hingamisaparaadi ja kes mitte. Uskusin nende muret, et kaitsevahendeid jagub loetud päevadeks. Olin üldiselt õppinud arste uskuma.

Kandsin kolleege ärevaks tegevat maski, et vähemalt mitte ise teistele ohtlik olla, sest tõdesin, et mitte keegi, absoluutselt mitte keegi ei saa vanduda, et tema pole viirusekandja.

Seda kõike tehes tegin ilmselt ikkagi sadu asju valesti. Puudutasin oma nägu. Kallistasin kedagi kogemata, sõin kolleegidega ühes lauas, ei desinfitseerinud oma oste ja kilekotte. Ma eksisin nagu me kõik. Sest me kõik olime alustanud eluülikooli täiesti uut peatükki „Sõda nähtamatu vaenlasega“.

Sellepärast ma teadsin, et ükskõik kui etanooli too mees seal bensukas ka täis ei oleks olnud, oli ta ikkagi ohtlik, kääludes üle leti müüjat ahistama. Ahistamine ei meeldi mulle üldse. Ja ehk veidigi saare naisele väärilise atsakusega olen mõelnud: „Kui Jumal on mulle suu andnu, siis miks ma ei peaks seda kasutama?!“ Kindlasti kasutan ma seda söömiseks. Olen sellega elus ilmselgelt liialdanud. Peened õhtukleidid ei kipu mulle hästi istuma. Ma peaks vähem sööma.

Ma ostsin kolm viineripirukat. Tundus palju, aga sõin kohe ära. Ja see oli tark tegu.

TEEL tahtis isegi tukk peale tulla. Mingit elevust polnud. Virtsu sadam oli vaikne. Keegi ei kiirustanud praamile, ei süstinud mööda. Kümme minutit oli väljumiseni aega. Sõitsin värinal politseipatrullini. Natuke nagu nõukogudeaegses kangelasfilmis olemise tunne oli. Rivimassiividelt küsitakse, kes on valmis teate läbi vaenlase tuleliini viima, ja siis astub kangelane ette. Noh, eeldatavasti jõuab ta teatega kohale, sest see on ju kangelasfilm, aga selleks, et kangelane olla, peab ta hukka saama.

Lisaks merele lahutas Saaremaad mandrist füüsiliselt nähtamatu, aga samas täiesti nähtav joon – seal on ohtlik. Lasin akna alla. Hõikusin eemal autos istuvale politseinikule oma isikukoodi ja tema sai oma arvutist kinnituse, et olen meditsiinitöötaja. Sõitsin laevale ainsa sõiduautona Benu apteegi kaubikute ja Omniva rekade vahel, kes minust Muhus kohe mööda uhasid.

Elevus kasvas. Kui Saaremaa juba paistis, siis tegin Eesti maalilisimal tammil ikka pilti ka. Selline pilt oli haruldasem kui kusagil Mumbukus tehtu. Iga mats siia ei saa. Ikkagi meditsiinitöötaja, praktiliselt arst.

KURESSAARES otsisin üles oma ööbimiskoha. Tavaline ühikas. Ei mingit peenutsemist. Kui peenutseks, ütleks – rustikaalne. Samas oli ka luksust. Ovaalse kujuga peegel voodi kohal ja ühesed toad. Pesema peab koridoris, aga ma ju ei tulnud siia tšillima. See on okei. Proua, kes maja näitas, oli pealegi väga südamlik ja ütles, et tunne on, nagu oma lapsed tuleks koju, aga nemad on Londonis. Minu meelest oli tal isegi natuke pisar silmas. Läksin kohevile nagu need alfaisased, kes tavatsevad sulle hakata patroneerivalt jutlust pidama, et tead, bimbsu, kuidas need asjad päriselt käivad. Mis siin nutta, abi on kohal, ärge muretsege, kohe olete kõik päästetud. Mina ju tulin, mandrilt.

Täpselt kell 10.00 seisin Kuressaare haigla ees. Olin selle üles leidnud ühe ilusa, pika, musta – eeldatavasti kirste vedava – auto järel sõites. Proua personalist lehvitas mulle keskmise maja aknast. Vantsisin trepist üles, oma isetehtud mask ees. Oletatav laadung meditsiinilisi maske oli juba küll Eestisse jõudnud ning isegi kõik need perearstid (ei midagi isiklikku, minul on väga tore arst), kes kippusid sõna võtma, kuidas maski pole absoluutselt vaja kanda, olid vait jäänud. Mina lähtusin nende teiste eesliini arstide nõuannetest. Et hea on iga mask. Ma tahtsin, et nad saaks oma südamehaigeid edasi ravida, ja jätsin muidu köha ja nohu ekspertidena tuntud meedikute nõuanded tähelepanuta. Eriti tähelepanuta jätsin ma riikliku institutsiooni nõuanded, mis oli oma sõnumit selleks hetkeks nii mitu korda muutnud ning ohtlike otsustega ja otsustamatusega tegelikult esimesed ohvrivered altarile määrinud.

See sama haigla oli siin teinud ühe väikehaigla kohta väga adekvaatseid ning kiireid otsuseid. Pannud püsti välitestimise telgid, saanud selle eest kõrgematelt ülemustelt pähe. Paar päeva hiljem oli sama tehtud kogu riigis. Saarlastele oli keelatud sümptomiteta testimine, mis tõi kaasa haiglasisese viiruse leviku, mida nad oleks saanud takistada. Nad olid härdalt palunud võimalust mass-testida kogukonda, mis oli selleks ajaks täielikku isolatsiooni suletud.

Minu meelest olid nad teinud väga head tööd. Ühelt haiglalt, mille igapäevatöö on tegeleda peaaegu perearstikeskusena krooniliste haigete, plaaniliste oppide ja komplikatsioonideta kulgevate sünnitustega, oli Kuressaare haigla olnud mu meelest eesrindlik. Nad olid teinud rohkem, kui neil oli inimesi ja oskusi. Kampaania korras oli aidanud rahvas. Asjadega. Rahaga. Oma saabumisel ei osanud ma seda hinnata. Veel mitu päeva. Antagu see mulle andeks.

TOHUTUT katastroofi, et olen saabunud lekkivasse tuumajaama või alustan sukeldumist allveelaevaga Kursk, ei paistnud. Ainus erakorraline asi oli välihaigla maja ees. Hindamatu abivahend, kui käib sõda ja on vaja kusagil kiiresti haavatuid opereerida. Ma olin seda imet ise filminud. Neil oli ka väga mahukas morg. Maja ees seisev välihaigla tundus ise samuti üsna surnud seisus. Päike oli soe, üks mees tegi suitsu. Tšill. Kevad. Häštäg #päästamesaaremaad#.

Töölekutsuja oli mures, kas ma olen nõus ühikas elama. Ikka olin. Inimesed nõudvat mujale majutamist. Aga kuhu mujale? Vald selle andis. Mindavat elamistingimuste pärast tagasi. Ma püüdsin mõista anda, et mina ei lähe. Mina pean vastu. Toomata näiteid urgastest, kuhu ihnsad produtsendid (olgu peale, eelarveolude sunnil) olid mu teletöö ajal majutanud. Selle kõrval oli ühikas peaaegu tärnidevääriline elukoht. Ma ei hakanud muretsevale prouale oma eelmist elu lahti seletama. Mis tähtsust sel on?

Kuigi oli. Personaliga kabetaja oli mõelnud sellele, et ma olen režissöör. „Te olete ju režissöör, teil oleks vast kõige huvitavam ikka kohe koroonaosakonnas.“ Ta püüdis – väikse valge valega, ma ütleks – luua meeleolu, et olen võitnud lotol kui mitte peavõidu, siis vähemalt diagonaalide mängu. „Koristaja jäi haigeks. Meil on seal vaja põrandaid pesta. Saate tööd jälgida. Mis hooldajad teevad.“ Selleks olin ma ju tulnudki. Noogutasin. Maskid ajavad kurgu kähedaks ja panevad köhatama. Köhimine on Saaremaal suur lugupidamatus. Isegi pussutamine oleks parem. Kõlblusnormid on muutunud.

KOHE viidi mind proua juurde, kes haaras mu kaasa ja viis riietusruumi. Seal oli palju vabu kappe. „Paljud on meilt lahkunud,“ ütles proua ja ehmus ise ka. „Mitte ses mõttes,“ parandas ta ruttu. Natukese aja pärast tuli välja, et tegelikult ikka ses mõttes ka. Läksime riideid saama. Emand Sadade Pükste Perenaine mõõtis mind lahke pilguga ja leidis, et suured riided tuleb otsida. „Need ei lähe, need ei lähe,“ sättis ta erinevaid pükse. „Oleksin ikkagi pidanud rohkem jooksmas käima,“ kurvastasin omaette. Nüüd põhjustasin asjatuid komplikatsioone. Sain kaks paari valgeid pükse (ilmselt kellegi lahkunu omad, mitte ses mõttes – teises). Kirjutati kribinal „Elo“ sisse ja läksin riideid vahetama. T-särk oli miski populistliku kirjaga, „Sa ei ole üksi“ või midagi nii. Vahet pole, vähemalt tundus hingav riie. Sokid sain ka.