Читать книгу Mina - Elton Pletcher John - Страница 2
ОглавлениеElton John
Mina
Originaali tiitel:
Elton John
„Me“
Macmillan, 2019
Copyright © Elton John, 2019
Kaanefoto Terry O’Neill © HST Global Limited, courtesy of Rocket Entertainment
Tagakaanefoto © Terry O’Neill/Iconic Images
Kaanekujundus James Annal © Pan Macmillan
Kõik õigused kaitstud. Seda raamatut või selle osi ei tohi ilma kirjastaja loata mingil kujul reprodutseerida.
See kehtib ka lk 307 loetletud fotoõiguste kohta.
Eestikeelne tõlge @ Jana Linnart ja AS Tänapäev, 2019
Toimetanud Ele Jaagusoo
Kujundanud Siiri Timmerman
ISBN 978-9949-85-612−1
e-ISBN 978-9949-85-652-7
Trükitud AS Greif trükikojas
www.tnp.ee
Proloog
Olin South Shieldsi latiinoklubi laval, kui mõistsin, et ei kannata seda enam välja. See oli üks sääraseid õhtusöögiklubisid, mida oli kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel üle kogu Suurbritannia, kõik äravahetamiseni sarnased: ülikondades inimesed istusid laudade taga, sõid korvist kana ja jõid korvpudelitest veini; satsilised lambikuplid ja mustrilised tapeedid, kabaree ja kikilipsuga konferansjee. See tundus nagu hüpe tagasi teise ajastusse. Väljas oli 1967. aasta talv, rokkmuusika arenes ja muutus nii kiiresti, et ainuüksi sellele mõtlemine pani pea ringi käima: biitlite „Magical Mystery Tour“ ja The Mothers of Invention, „The Who Sell Out“ ja „Axis: Bold as Love“, Dr John ja „John Wesley Harding“. Ainus, mis reetis, et käimas olid svingivad kuuekümnendad, oli minu kaftan ja kellukestega kett mu kaelas. Need ei sobinud mulle eriti. Nägin välja nagu Briti kõige ebaveenvama lillelapse konkursi finalist.
Kaftan ja kellukesed olid Long John Baldry idee. Mina olin tema taustabändi Bluesology orelimängija. John oli pannud tähele, et kõik teised r’n’b-bändid muutusid psühhedeelseks: ühel nädalal nägid Zoot Money’s Big Roll Bandi mängimas James Browni laule, järgmisel nädalal kutsusid nad end Dantalian’s Chariotiks, kandsid laval valgeid rüüsid ja laulsid sellest, kuidas kolmas maailmasõda tapab kõik lilled. Ta otsustas, et peame järgima eeskuju, vähemalt riietuse osas. Nii saime kõik kaftanid. Taustamuusikutele odavamad, Johni omad valmistati aga spetsiaalselt Carnaby Streetil Take Sixis. Ta vähemalt arvas, et need olid spetsiaalselt valmistatud, kuni esinesime kusagil ja ta märkas, et publiku seas kandis keegi täpselt samasugust kaftanit. Ta katkestas laulu ja hakkas mehe peale vihaselt röökima: „Kust sa selle särgi said? See on minu särk!“ Mulle tundus, et see läks vastuollu rahu ja armastuse ja üleilmse vendlusega, mida kaftan sümboliseeris.
Ma jumaldasin Long John Baldryt. Ta oli vaimustavalt naljakas, sügavalt ekstsentriline, pööraselt gei ja imeline muusik, võib-olla suurim 12-keelelise kitarri mängija, kelle Ühendkuningriik on eales andnud. Ta oli olnud üks keskseid kujusid Briti kuuekümnendate aastate alguse bluusibuumi ajal ning mänginud koos Alexis Korneri ja Cyril Daviese ja The Rolling Stonesiga. Tal olid bluusi kohta entsüklopeedilised teadmised. Juba üksi temaga koos olemine oli hariv: ta tutvustas mulle säärasel hulgal muusikat, millest ma ei olnud varem kuulnudki.
Kuid veelgi enam – ta oli uskumatult lahke ja helde. Ta oskas muusikutes märgata nende erilisust enne teisi, neid siis poputada ja võtta aega nende enesekindluse suurendamiseks. Ta tegi seda minuga ja enne mind Rod Stewartiga, kes oli olnud üks Johni eelmise bändi Steampacket – Rod, John, Julie Driscoll, Brian Auger – lauljaid. Nad olid uskumatult head, kuid läksid siis laiali. Olin kuulnud, et ühel õhtul pärast esinemist St Tropez’s oli Rodil ja Juliel tüli, Julie oli visanud Rodi valgele ülikonnale punast veini – olen kindel, et suudate ette kujutada, kuidas see mõjus –, ja see oligi Steampacketi lõpp. Nende asemel sai Johni taustabändina esinemise endale Bluesology, mis mängis üle maa hip-souli-klubides ja bluusikeldrites.
See oli lõbus, kuigi Johnil olid muusika osas iseäralikud ideed. Me mängisime kõige veidramates kohtades. Alustasime tõsiselt intensiivse bluusiga: „Times Getting Tougher Than Tough“, „Hoochie Coochie Man“. Publik sõi meil peost, kuid siis nõudis John, et mängiksime lugu „The Threshing Machine“, sedasorti Kagu-Inglismaa laulu, mida laulavad ragbimängijad, kui nad on vihased – näiteks „Twas on the Good Ship Venus“ või „Eskimo Nell“. John laulab seda erilise maneeriga. Ja pärast seda tahtis ta, et esitaksime midagi Suurest Ameerika Laulikust – „It Was a Very Good Year“ või „Ev’ry Time We Say Goodbye“ –, mis võimaldas tal kehastada Ameerika džässlauljat Della Reese’i. Ma ei tea, kust tal tuli mõte, et inimesed tahavad kuulda teda mängimas „The Threshing Machine’i“ või kehastamas Della Reese’i, kuid hoolimata üsna veenvatest tõenditest vastupidise kohta jäi ta surmkindlaks, et nad seda soovivad. Vaadates esirida, inimesi, kes olid tulnud kuulama bluusilegendi Long John Baldryt, võis näha vaid mod’ide rivi, kõik nätsu närimas ja meid täielikus õuduses põrnitsemas: Mida kuradit see tüüp teeb? See oli marunaljakas, kuigi küsisin endalt sedasama.
Ja siis tuli katastroof. Long John Baldryl valmis tohutu hittsingel. Tavaliselt andnuks see muidugi põhjust rõõmustamiseks, kuid „Let the Heartaches Begin“ oli jube plaat – siirupine, kõigile meeldida püüdev koduperenaiste-valiku-ballaad. See oli miljoni miili kaugusel muusikast, mida John pidanuks tegema ning see oli nädalaid esikohal, seda aina käiati raadios. Ütleksin, et ma ei teadnud, mida ta mõtles, kuid teadsin täpselt, mida ta mõtles, ja ei saanud teda tegelikult süüdistada. Ta oli aastaid rüganud ja see oli esimene kord, kui ta raha teenis. Bluusikeldrid ei tellinud meid enam ning me hakkasime esinema õhtusöögiklubides, kus maksti paremini. Sageli mängisime õhtu jooksul kahes klubis. Neid ei huvitanud Johni keskne roll Briti bluusibuumis ega tema meisterlikkus 12-keelelisel kitarril. Nad tahtsid lihtsalt kedagi, kes oli esinenud televisioonis. Vahel tekkis mul tunne, et neid ei huvitanudki eriti muusika. Punkt. Kui mängisid kokkulepitud ajast kauem, tõmmati mõnes klubis lihtsalt eesriie poole laulu pealt ette. Positiivne oli aga see, et vähemalt meeldis „The Threshing Machine“ õhtusöögiklubide publikule rohkem kui mod’idele.
Plaadiga „Let the Heartache Begin“ oli veel üks suur probleem: Bluesology ei saanud seda elavas esituses mängida. Ma ei mõtle seda, et oleksime keeldunud seda mängimast. Ma tahan öelda, et me sõna otseses mõttes ei saanud seda mängida. Singlil esinesid orkester ja naiskoor, see kõlas nagu Mantovani. Meie olime kaheksaliikmeline metsasarvega rhythm and blues’i bänd. Me ei saanud kuidagi seda heli taasesitada. Nii tuli Johnile mõte taustaosa lindile panna. Kui suur hetk saabus, vedas ta lavale hiigelsuure Revoxi magnetofoni, vajutas nuppu ja laulis selle järgi. Meie ülejäänud pidime lihtsalt tegevusetult seisma. Oma kaftanite ja kellukestega. Samal ajal kui inimesed sõid kana ja praekartulit. See oli piin.
Tegelikult oli „Let the Heartaches Begini“ laivis esitamise juures ainus lõbus asi see, et alati, kui John seda laulis, hakkasid naised karjuma. Ilmselt ihast vallatuna jätsid nad korraks oma kana ja krõbekartulid ning tormasid lava ette. Nad kiskusid Johni mikrofonijuhet, püüdes teda enda poole sikutada. Olen kindel, et midagi sarnast juhtus Tom Jonesiga igal õhtul ning ta ei lasknud end sellest häirida, kuid Long John Baldry ei olnud Tom Jones. Jumaldamises peesitamise asemel läks ta marru. Ta katkestas laulu ja röökis nende peale nagu koolidirektor: „KUI TE MU MIKROFONI KATKI TEETE, MAKSATE MULLE VIISKÜMMEND NAELA!“ Ühel õhtul ei võetud tema hoiatust kuulda. Kui naised juhet sikutasid, nägin, kuidas John käe tõstis. Siis raputas kõlareid kohutav mürtsatus ja ma taipasin õõnsa tundega, et see heli tuli sellest, et üks tiirane fänn sai mikrofoniga vastu pead. Järele mõeldes oli see ime, et Johni ei vahistatud ja rünnaku eest kohtusse ei kaevatud. Nii et see oli meile ülejäänutele „Let the Heartaches Begin“ ajal peamine meelelahutus – mõelda, kas John jälle mõnd kriiskavat imetlejat klohmib.
Just see lugu kõlas, kui mind tabas South Shieldsis äkiline selgusehetk. Olin lapsest peale unistanud saada muusikuks. Minu unistused olid võtnud eri kujusid: vahel olin Little Richard, vahel Jerry Lee Lewis, vahel Ray Charles. Kuid mis kuju need ka ei võtnud, ei sisaldanud need kunagi Newcastle’i lähedal õhtusöögiklubis laval seismist ja mitte mängimist Vox Continentali orelil, samal ajal kui Long John Baldry vaheldumisi ümises magnetofoni saatel ning ähvardas trahvida kuulajaid viiekümne naelaga. Ja ometi olin ma siin. Nii väga, kui ma Johni ka ei armastanud, pidin ma tegema midagi muud.
Teisi variante ei olnud just ülekülluses. Mul ei olnud aimugi, mida tahan või oskan teha. Teadsin, et oskan laulda ja klaverit mängida, kuid oli selge, et ma ei olnud popstaari materjalist. Esiteks ei näinud ma popstaari moodi välja, mida tõendas mu võimetus kanda välja kaftanit. Teiseks oli mu nimi Reg Dwight. See ei ole popstaari nimi. „Täna õhtul saates „Top of the Pops“ uus singel … Reg Dwightilt!“ Oli selge, et seda ei juhtu. Bluesology teistel liikmetel olid nimed, mida võis kujutada „Top of the Popsis“ teadustatavat: Stu Brown, Peter Gavin, Elton Dean! Isegi saksofonimängija nimi meenutas rohkem popstaari, ometi ei olnud tal vähimatki soovi selleks saada: ta oli tõsine džässimees, kes lõi Bluesologys aega surnuks, et siis võimalusel alustada törtsutamist mõnes vaba improvisatsiooni kvintetis.
Muidugi võinuksin nime muuta, aga mis mõtet sel oli? Mitte ainult ma ise ei arvanud, et ma ei ole popstaari materjalist, vaid seda oli mulle sõna otseses mõttes ka öeldud. Mõni kuu varem olin käinud Liberty Recordsi prooviesinemisel. Nad olid New Musical Expressis avaldanud reklaami: LIBERTY RECORDS OTSIB TALENTI. Kuid nagu selgus, mitte minu oma. Olin kohtunud Ray Williamsi nimelise tüübiga, mänginud talle ette, salvestanud isegi väikeses stuudios paar laulu. Ray meelest oli mul potentsiaali, kuid keegi teine firmas seda ei arvanud: tänan, aga tänan, ei. Sellega oli siis klaar.
Tegelikult oli mul täpselt üks variant veel. Libertys prooviesinemisel käies olin Rayle rääkinud, et oskan laule kirjutada, vähemalt poolenisti. Võisin kirjutada muusikat ja meloodiaid, kuid mitte sõnu. Olin Bluesologys proovi teinud ja tulemused sundisid mind ikka veel öösiti külma higiga kaetuna üles ärkama: „Võiksime olla nii õnnelik paar, luban, et kõik saab olema klaar“. Peaaegu nagu lohutusauhinnana pärast mu tagasilükkamist ulatas Ray mulle ümbriku. Keegi, kes oli vastanud samale reklaamile, oli saatnud laulusõnad. Mul oli tunne, et Ray ei olnud neid enne mulle edasiandmist tegelikult lugenud.
Sõnade autor oli pärit Lincolnshire’st Owmby-by-Spitalist, mis ei olnud just maailma tukslev rock’n’roll’i pealinn. Ilmselt töötas ta kanalas, kärutades surnud kanu. Kuid tema sõnad olid üsna head. Esoteerilised, pisut Tolkienist mõjutatud, meenutasid veidi Procol Harumi „A Whiter Shade of Pale’i“. Peamine, miski neis ei tekitanud minus soovi oma pead piinlikkusest otsast rebida, mis tähendas, et nad olid kõvasti paremad kui miski, millega olin seni kokku puutunud.
Veelgi enam, tundsin, et suudan neile viise kirjutada ja teha seda tõeliselt kiiresti. Miski tema tekstides tundus minuga kokku kõlksuvat. Ta tuli Londonisse, käisime kohvi joomas ja klappisime otsemaid. Selgus, et Bernie Taupin ei olnud sugugi maamats. Ta oli seitsmeteistaastase kohta äärmiselt arenenud: pikajuukseline, väga kena, suure lugemusega, tohutu Bob Dylani fänn. Hakkasimegi koos laule kirjutama, õieti mitte küll päris koos. Tema saatis mulle Lincolnshire’st sõnad, mina kirjutasin muusika kodus, oma ema ja võõrasisa korteris Northwood Hillsis. Nii tegime koos kümneid lugusid. Tuli tunnistada, et seni ei olnud meil õnnestunud saada ühtki teist artisti neid paganama laule ostma ning kui oleksime täielikult sellele pühendunud, olnuksime pankrotis. Ent mida oli meil kaotada peale raha? Kärutäis surnud kanu ja „Let the Heartaches Begin“ kaks korda õhtu jooksul.
Ütlesin Johnile ja Bluesologyle, et lahkun detsembris pärast ülesastumist Šotimaal. Kõik oli kombes, ei mingit tüli: nagu ütlesin, oli John uskumatult lahke inimene. Kojulennul otsustasin, et peaksin ikkagi nime muutma. Mäletan, et mulle tundus miskipärast, et pean väga kähku midagi muud välja mõtlema. Ilmselt oli tegemist sümboolse kannapöörde ja uue algusega: Bluesology ja Reg Dwightiga oli lõpp. Kuna mul oli kiire, otsustasin valida teiste inimeste nimed. Elton Elton Deanilt ja John Long John Baldrylt. Elton John. Elton John ja Bernie Taupin. Laulukirjutajate duo Elton John ja Bernie Taupin. Minu meelest kõlas see hästi. Ebatavaliselt. Löövalt. Teatasin oma otsusest nüüdseks endistele bändikaaslastele bussis tagasiteel Heathrow’st. Nad kõik pahvatasid naerma ja soovisid mulle siis edu.