Читать книгу Mina - Elton Pletcher John - Страница 4

Täiusliku ajastusega saabusin oma esimesele töökohale Denmark Streetil just siis, kui Denmark Streeti tabas allakäik. Kümme aastat varem oli see olnud Briti muusikatööstuse keskus, kuhu kirjutajad läksid müüma oma laule kirjastajatele, kes müüsid need omakorda artistidele. Siis olid tulnud The Beatles ja Bob Dylan ning kõik muutus. Nemad ei vajanud elukutseliste laulukirjutajate abi: selgus, et nad on ise professionaalid. Tekkis üha enam bände, kelle liikmete seas oli ka laulukirjutaja: The Kinks, The Who, The Rolling Stones. Oli selge, et nüüdsest ongi nii. Tööd jagus endiselt täpselt nii palju, et Denmark Streeti hinges hoida – sugugi mitte kõik uued bändid ei suutnud ise lugusid kirjutada ning endiselt oli hulk vokaliste ja moosihääli, kes hankisid oma laulud vanal viisil –, kuid muutus oli alanud.

Isegi minu töö Mills Musicus tundus kui tagasipöördumine möödunud aegadesse. Sellel ei olnud popiga mingit pistmist. Minu ülesanne oli pakkida noote puhkpilliorkestritele ja viia pakid Shaftesbury Theatre’i vastas asunud postkontorisse. Ma ei töötanud isegi peahoones, pakkimisosakond asus selle taga. Paiga vähest glamuursust rõhutas see, kui ühel pärastlõunal ilmus ootamatult kohale Chelsea staarkesktormaja Terry Venables ja paar tema klubikaaslast. Ajakirjandus jahtis neid: puhkenud oli skandaal seoses sellega, et nad olid klubijuhi käsku eiranud ja pärast mängu jooma läinud ning nad otsustasid peita end minu uude töökohta. Nad teadsid Mills Musicut hästi – nad olid mu nõo Ray jalgpallisemud – ning ilmselgelt aru saanud, et pakkimisosakond on viimane koht Londonis, kust otsida kedagi kuulsat.

Kuid pall oli minu käes. Olin saanud jala muusikatööstuse ukse vahele. Ja isegi kui Denmark Streeti viimased päevad olid käes, oli sellel minu jaoks endiselt võluvägi. Seal oli glamuuri, kuigi tuhmuvat glamuuri. Tänaval olid kitarrikauplused ja salvestusstuudiod. Lõunat võis süüa Gioconda kohvibaaris või Lancaster Grillis Charing Cross Roadil. Siin ei näinud ühtki kuulsust: need olid restoranid inimestele, kes ei saanud endale midagi paremat lubada, kuid neis oli ikkagi suminat – need paigad olid täis lootusrikkaid inimesi, tulevasi staare ja neid, kes vajuvad unustusse, inimesi, kes tahtsid, et neid märgataks. Inimesi nagu mina.

Pinneris olime ema ja Derfiga kolinud Croxley Greene’i rõskest kooruva tapeediga üürikorterist uude kohta, mis asus paari miili kaugusel Northwood Hillsis, mitte kaugel pubist, mille aknast olin sageli välja roninud. Frome Court tundus väljast nagu tavaline paarismaja, kuid sees oli see jagatud kahe magamistoaga korteriteks. Meie korter oli 3A. See tundus koduna eelmise elupaigaga võrreldes, mis oli olnud nagu karistus emale ja Derfile selle eest, et mõlemad olid lahutanud: olid teinud midagi halba ja pidid seepärast seal elama. Ja mina mängisin kõrtsiesinemiste raha eest ostetud elektriklaverit uues bändis, mille oli pannud kokku teine The Corvettesi endine liige Stuart A. Brown. Bluesology oli hoopis tõsisem. Meil oli ambitsioon: Stuart oli tõsiselt kena välimusega ja veendunud, et temast saab staar. Meil oli saksofonimängija. Meil oli kava täis Jimmy Witherspooni ja J. B. Lenoiri tundmatuid bluusipalasid, mida me harjutasime ühes Northwoodi pubis, mille nimi oli Gate. Meil oli isegi mänedžer, Soho kullassepp, kelle nimi oli Arnold Tendler; meie trummar Mick Inkpen töötas tema juures. Arnold oli tore väike mees, kes tahtis pääseda muusikaärisse ning tal oli kohutav ebaõnn valida oma suurinvesteeringuks Bluesology, kui Mick veenis teda tulema üht meie esinemist vaatama. Ta uputas oma raha meie tehnikasse ja lavakostüümidesse: ühesugused polokampsunid, püksid ja kingad, ega saanud midagi tagasi, kui välja arvata meie pidev hädaldamine, kui asjad ei läinud nii, nagu lootsime.

Hakkasime esinema Londonis ja Arnold maksis meie demoplaadi salvestamise eest ühes Rickmansworthi kokkupandavas ubrikus asunud stuudios. Mingi ime läbi suutis Arnold saata demo Fontana Recordsile. Veelgi suurema ime läbi andsid nad välja singli, ühe loo, mille olin kirjutanud – õigemini ainsa laulu, mille olin kirjutanud. Selle pealkiri oli „Come Back Baby“. See ei saavutanud mitte midagi. Seda mängiti paar korda raadios, ilmselt mõnes kahtlases piraatjaamas, kus mängiti kõike, kui plaadifirma neile pisut maksis. Räägiti, et see tuleb ühel nädalal saatesse „Juke Box Jury“ ja me kogunesime ootusärevalt teleri juurde. Saatesse seda ei tulnud. Siis andsime välja veel ühe singli, samuti minu kirjutatud „Mr Frantic“. Seekord ei olnud isegi juttu, et see võiks „Juke Box Jurysse“ pääseda. See lihtsalt haihtus.

1965. aasta lõpu poole saime tööd Roy Tempesti juures, kes spetsialiseerus mustanahaliste Ameerika artistide Suurbritanniasse toomisele. Tema kabinetis oli akvaarium piraajadega ning tema ärimeetodid olid niisama teravad kui piraajade hambad. Kui tal ei õnnestunud saada The Temptationsit või The Driftersit üle Atlandi tulema, leidis ta Londonist pundi tundmatuid mustanahalisi lauljaid, pani neile ülikonnad selga ja tellis neile tuuri ööklubides, reklaamides neid kui The Temptin’ Temptations või The Fabulous Drifters. Kui keegi kurtis, teeskles ta teadmatust: „Muidugi ei ole nad The Temptations! Nad on The Temptin’ Temptations! Hoopis teine bänd!“ Nii leiutas Roy Tempest sisuliselt tribuutkontserdid.

Mõnes mõttes pääses Bluesology isegi kergelt. Vähemalt olid artistid, kellele meid taustabändiks palgati, tõelised: Major Lance, Patti LaBelle ja The Blue Belles, Fontella Bass, Lee Dorsey. Ja see töö tähendas, et võisin lõpetada puhkpilliorkestri nootide pakendamise ja saada elukutseliseks muusikuks. Tegelikult ei olnudki mul valida. Ma ei oleks saanud päeval tööl käia ja sobitada sekka esinemisgraafikut, mida Tempest meile korraldas. Paraku oli tasu vilets. Bluesology sai viisteist naela nädalas, millest pidi jaguma bensiini, söögi ja elamise jaoks. Kui esinemine oli Londonist liiga kaugel, et koju tagasi sõita, pidime ööbima viie naela eest B&B-s. Olen kindel, et staarid, kellele me tausta mängisime, ei saanud palju rohkem. Koormus oli jube. Edasi-tagasi mööda maanteed, õhtu õhtu järel. Mängisime suurtes kohalikes klubides: Manchesteri Oasises, Sheffieldi Mojos, Hanley Place’is, Newcastle’i Club A Go Go’s, Derby Cloudsis. Esinesime lahedates Londoni klubides: Sybilla’ses, Scotch Of St Jamesis, kus biitlid ja Stones jõid viskit ja kokat, ning Cromwellianis, mille kuulus baarmen Harry Heart oli peaaegu niisama tuntud kui popstaarid, keda ta teenindas. Harry oli väga kämp, kasutas slängi ja hoidis letil salapärast vaasi, mis oli täis läbipaistvat vedelikku. Saladus lahenes, kui pakkusid, et teed talle napsi välja: „Palun džinn toonikuga ja võta ka endale üks, Harry.“ Tema vastas: „Ooh, tänan, kullake, bona, bona, siis üks potti.“ Ta mõõtis džinni välja, kallas selle vaasi ja jõi teenindamise vahel. Tõeline saladus peitus selles, kuidas mees, kes jõi nähtavasti õhtu õhtu järel ära vaasitäie puhast džinni, püsis õhtu edenedes endiselt püsti.

Mängisime ka kõige pentsikumates klubides. Oli üks koht Harlesdenis, mis oli põhimõtteliselt kellegi eestuba, ning üks Spitalfieldsis, kus mulle teadmata põhjusel oli lava asemel poksiring. Esinesime palju mustanahaliste klubides, mis pidanuks olema heidutav: kamp valgeid eeslinnapoisse, kes üritasid mängida mustade muusikat mustanahalisele publikule, kuid ei olnud seda miskipärast kunagi. Esiteks tundus, et see publik lihtsalt armastas muusikat. Ja teiseks, kui veetsid teismeea, püüdes mängida „Roll Out the Barrel“, samal ajal kui Northwood Hillsi pubiseltskond üksteist klohmis, ei tekkinud hirm niisama lihtsalt.

Tegelikult oli ainus kord, kui tundsin end ebamugavalt, Glasgow’ lähistel Ballochis. Kohale jõudes avastasime, et lava oli umbes üheksa jalga kõrge. Nagu selgus, oli see turvameede: see takistas publikut lavale ronimast ja muusikuid maha löömast. Kuna see naudinguvõimalus oli nende jaoks suletud, püüdsid nad selle asemel üksteist maha lüüa. Saabudes võtsid nad kohad sisse klubi kahes servas. Meie kava avanoot oli ilmselgelt kokku lepitud signaal, et pidu võib alata. Äkki lendasid ringi õlleklaasid ja algas klobimine. See ei olnud niivõrd esinemine kui väike mäss r’n’b