Читать книгу Mina - Elton Pletcher John - Страница 3

Elvis Presleyt tutvustas mulle ema. Ta võttis igal reedel pärast tööd palga välja, astus teel koju läbi Siever’sist, elektritarvete kauplusest, kus müüdi ka plaate, ja ostis uue 78-se. See oli mu lemmikaeg nädalas – ootasin kodus, mida ta kaasa toob. Emale meeldis käia tantsimas, seepärast meeldis talle bigbändimuusika: Billy May and His Orchestra, Ted Heath – ja ta jumaldas Ameerika vokaliste: Johnnie Ray, Frankie Laine, Nat King Cole, Guy Mitchell laulmas „She wears red feathers and a huly-huly skirt“. Kuid ühel reedel tõi ta kaasa midagi muud. Ta ütles, et pole kunagi varem midagi säärast kuulnud, kuid et see oli nii vaimustav, et ta pidi selle ära ostma. Niipea kui ta ütles sõnad Elvis Presley, tundsin need ära. Eelmisel nädalavahetusel olin lehitsenud kohaliku habemeajaja juures juukselõikust oodates ajakirju ja sattunud fotole kõige veidrama välimusega mehest, keda olin eales näinud. Kõik tema juures tundus erakordne: riided, soeng, isegi see, kuidas ta seisis. Võrreldes inimestega, kes paistsid Londoni loodepoolse eeslinna Pinneri habemeajamistöökoja aknast välja vaadates, võinuks ta olla niisama hästi ereroheline, antenn laubalt kerkimas. Olin nii lummatud, et ei olnud isegi foto kõrval olnud artiklit lugenud, ja selleks ajaks, kui jõudsin koju, olin ta nime unustanud. Aga see ta oli: Elvis Presley.

Niipea kui ema plaadi peale pani, oli selge, et Elvis Presley kõlas samamoodi, nagu välja nägi – justkui oleks pärit teiselt planeedilt. Võrreldes muusikaga, mida mu vanemad tavaliselt kuulasid, ei saanud „Heartbreak Hoteli“ peaaegu muusikaks nimetadagi, mida isa järgmiste aastate jooksul ka korduvalt rõhutas. Olin juba kuulnud rock’n’roll’i, „Rock Around the Clock“ oli olnud 1956. aastal suur hitt, kuid „Heartbreak Hotel“ ei kõlanud ka sedamoodi. See oli toores ja napp ja aeglane ja võõrik. Selle veider kaja ujutas kõik üle. Sõnadest, mida ta laulis, ei saanud peaaegu midagi aru: mõistsin, et kallim oli ta maha jätnud, kuid pärast seda kaotasin igasuguse niidiotsa. Mis oli „dess clurk“? Kes oli „Bidder Sir Lonely“, keda ta pidevalt mainis?

See, mida ta ütles, ei olnudki oluline, sest tema laulu ajal juhtus midagi peaaegu füüsilist. Võis sõna otseses mõttes tunda kummalist energiat, mida temast õhkas. See oli justkui nakkav … nagu tuleks see kõlarist otse sinu kehasse. Pidasin end juba muusikahulluks – mul oli koguni oma isiklik väike plaadikogu, mille eest olin maksnud sünnipäevadeks ja jõuludeks saadud kinke- ja rahakaartidega. Kuni selle hetkeni oli minu kangelane olnud Winifred Atwell, suur ja määratult rõõmsameelne Trinidadi daam, kes esines laval kahe klaveriga – tiibklaveril esitas ta kerget klassikat ning vanal mõlkis kabinetklaveril ragtime’i ja kõrtsilaule. Mulle meeldis tema küüniline iroonia, pisut kämbilik maneer, millega ta teatas: „Ja nüüd lähen ma oma teise klaveri juurde“, see, kuidas ta mängides tahapoole naaldus ja publiku poole vaatas, näol kõrvuni naeratus, nagu veedaks ta suurepäraselt aega. Pidasin Winifred Atwelli imeliseks, kuid teda kuulates ei olnud ma eales midagi säärast kogenud. Ma ei olnud kogu oma elu jooksul midagi säärast kogenud. Kui „Heartbreak Hotel“ mängis, tundus, nagu oleks miski muutunud, nagu ei saaks miski enam endine olla. Nagu selgus, oligi miski muutunud ja miski ei olnud enam endine.

Ja jumal tänatud, sest maailm vajas muutust. Kasvasin üles 1950. aastate Suurbritannias ning enne Elvist ja rock’n’roll’i oli Suurbritannia üsna sünge paik. Mul ei olnud midagi Pinneris elamise vastu – ma ei ole kunagi kuulunud nende rokkstaaride hulka, keda motiveeris leegitsev soov eeslinnadest pääseda. Mulle päris meeldis seal, kuid kogu riik oli halvas kohas. Suurbritannia oli hiiliv, hirmunud ja eelarvamuslik. See oli inimeste maailm, kus piiluti kardina tagant, näol hapu ilme, tüdrukute maailm, kes saadeti minema, sest nad Sattusid Hätta. Kui mõtlen viiekümnendate Suurbritanniast, siis mõtlen meie kodutrepil istumisele ja mu ema venna onu Regi kuulamisele, kes üritas ema ümber veenda, et see isast ei lahutaks: „Sa ei tohi lahutada! Mida inimesed arvavad?“ Mäletan selgelt, kuidas ta kasutas kord väljendit „Mida naabrid ütlevad?“. See ei olnud onu Regi süü. See oli lihtsalt tolle aja mõtteviis: et õnn oli kuidagi vähem oluline kui väline külg.

Tegelikult ei oleks mu vanemad tohtinud üldse abielluda. Sündisin 1947. aastal, kuid olin sisuliselt ikka veel sõjalaps. Ilmselt eostati mind, kui isa oli RAFist puhkusel – ta oli astunud kuninglikku lennuväkke teise maailmasõja kõrgajal 1942. aastal ning valiti jätkama õhujõududes ka pärast sõja lõppu. Mu vanemad olid igasuguse kahtluseta sõjapaar. Nende lugu kõlab romantiliselt. Nad kohtusid samal aastal, kui isa lennuväkke astus. Isa oli seitseteist ja oli töötanud Rickmansworthi paaditöökojas, mis spetsialiseerus kanalipaatide valmistamisele. Ema oli kuusteist, tema neiupõlvenimi oli Harris ja ta vedas hobuvankriga United Dairiesele piima – töö, mida naine ei oleks enne sõda eales teinud. Isa oli innukas amatöörtrompetimängija ja puhkusel olles, kui ta oma orkestriga North Harrow’ hotellis esines, märkas ta nähtavasti publiku hulgas ema.

Tegelikult ei olnud Stanley ja Sheila Dwighti abielu sugugi romantiline. Nad lihtsalt ei saanud läbi. Mõlemad olid kangekaelsed ja ägedad – kaks imelist omadust, mida mul on olnud õnn neilt pärida. Ma ei tea, kas nad üldse kunagi teineteist armastasid. Sõja ajal tormasid inimesed abielluma – tulevik oli ebakindel, isegi mu vanemate abiellumise ajal 1945. aasta jaanuaris, ning hetkest tuli kinni haarata. Võib-olla oli nende abiellumine samasugune. Võib-olla olid nad kunagi teineteist armastanud või vähemalt arvasid abielludes nii. Nüüd ei paistnud nad teineteisele isegi meeldivat. Tülid olid lõputud.

Vähemalt lakkasid tülid, kui isa eemal oli, ja seda juhtus tihti. Ta edutati kapteniks ja ta viibis sageli välismaal, Iraagis ja Adenis, nii et ma kasvasin majas, mis tundus olevat täis naisi. Elasime koos mu emapoolse vanaema Ivyga aadressil Pinner Hill Road 55 – samas majas, kus ma sündisin. See oli sedasorti munitsipaalmaja, mis täitsid 1920. ja 1930. aastatel kogu Suurbritannia: kolme magamistoaga paarismaja, alumine korrus punastest tellistest, ülemine krohvitud ja valgeks värvitud. Tegelikult elas majas veel üks mees, kuid teda polnud peaaegu märgatagi. Mu vanaisa oli surnud väga noorelt vähki ja Nan oli uuesti abiellunud Horace Sewelli nimelise mehega, kes oli kaotanud esimeses maailmasõjas jala. Horace’il oli kuldne süda, kuid ta ei olnud eriline jutumees. Ta tundus veetvat suurema osa ajast väljas. Ta töötas kohalikus Woodman’si lasteaias, ja kui ta seal ei olnud, oli ta aias, kus kasvatas kõik meie köögiviljad ja lõikelilled.

Võib-olla oli ta aias selleks, et vältida mu ema, ja sel juhul ei saa ma teda kuidagi süüdistada. Isegi kui isa kodus ei olnud, oli emal kohutav iseloom. Tagasi lapsepõlvele mõeldes meenuvad mulle ema tujud: kohutav sünge ja õnnetu vaikimine, mis laskus majale ette hoiatamata ning mille ajal tuli käia kikivarvul ja väga hoolikalt sõnu valida, et teda mitte endast välja viia ja selle tulemusena nüpeldada saada. Kui ema oli heas tujus, võis ta olla soe, võluv ja elurõõmus, kuid ta tundus alati otsivat põhjust mitte olla õnnelik, paistis alati otsivat tüli, talle pidi alati jääma viimane sõna. Onu Reg ütles ikka, et ema võib algatada vaidluse ka tühjas toas. Arvasin aastaid, et see oli kuidagi minu süü, et võib-olla ta ei tahtnud üldse emaks saada – kui ma sündisin, oli ta vaid kakskümmend üks, lõksus abielus, mis selgelt ei töötanud, sunnitud elama ema juures, sest rahaga oli väga kitsas. Kuid tema õde, mu tädi Win, rääkis mulle, et ema oli olnud alati säärane, ja et juba lapsena tundus, et Sheila Harrise kannul käib tume pilv – teised lapsed kartsid teda ning see paistis talle meeldivat.

Ema mõtted lapsevanemaks olemise kohta olid sügavalt iseäralikud. Sel ajal hoiti lapsi ohjes neid klobides, valitses üldine arvamus, et pole midagi, mida lapsest ei saaks põhjaliku keretäiega välja ravida. Ema oli selle filosoofia kirglik pooldaja, mis oli hirmus ja alandav, kui see juhtus avalikult: eneseväärikusele ei mõju miski halvemini kui keretäis Pinneri Sainsbury juures hulga silmanähtavalt huvitatud pealtvaatajate ees. Kuid mõnd ema meetodit oleks peetud isegi tollaste standardite järgi kahtlasteks. Sain aastaid hiljem teada, et kui olin kahene, õpetas ta mind potil käima, pekstes mind traatharjaga veriseks, kui juhtusin püksi tegema. Kui vanaema sellest teada sai, oli ta mõistagi maruvihane ja nad ei rääkinud mitu nädalat. Vanaema sattus marru ka siis, kui avastas ema ravimi kõhukinnisuse vastu. Ta pani mind köögis nõudekuivatuslauale ja torkas mulle tagumikku tüki karbolseepi. Kui emale meeldis inimesi hirmutada, siis pidi ta minu üle tõsiselt rõõmustama, sest ma kartsin teda kohutavalt. Ma armastasin teda – ta oli mu ema –, kuid veetsin lapsepõlve pidevas häireseisundis, püüdes mitte teha midagi, mis võiks ta endast välja viia: kui ta oli rõõmus, olin ka mina rõõmus, kuigi ajutiselt.

Vanaemaga sääraseid probleeme ei olnud. Teda usaldasin ma kõige rohkem. Ta tundus perekonna keskpunkt, ainus, kes ei käinud tööl – pärast sõja ajal piimavankri juhtimist töötas ema järjest mitmes kaupluses. Vanaema kuulus töölisklassi vaimustavate matriarhide hulka: asjalik, töökas, lõbus. Ma jumaldasin teda. Ta oli suurepärane kokk, tal olid rohelised sõrmed, ta armastas juua ja kaarte mängida. Tal oli olnud uskumatult raske elu – tema isa oli hüljanud ta raseda ema, seepärast sündis Nan vaestemajas. Ta ei rääkinud sellest kunagi, kuid tundus, et see tegi temast inimese, keda ei suutnud miski heidutada, isegi mitte tookord, kui tulin karjudes trepist alla, eesnahk püksiluku vahel ja palusin, et ta selle kätte saaks. Vanaema vaid ohkas ja asus asja kallale, nagu olnuks väikese poisi peenise luku vahelt kättesaamine midagi, mida ta tegi iga jumala päev.

Vanaema maja lõhnas pajaprae ja söetule järele. Alati oli keegi uksel: tädi Win või onu Reg, mu nõod John ja Cathryn, üürikoguja, Watwordi aurupesumaja mees või söekaupmees. Ja alati mängis muusika. Raadio käis peaaegu lakkamatult: Two-Way Family Favourites, Housewives’ Choice, Music While You Work, The Billy Cotton Band Show. Kui raadio ei olnud sees, mängisid plaadid – peamiselt džäss, kuid vahel ka klassika.

Võisin veeta tunde lihtsalt plaate vaadates, eri plaadifirmade tooteid uurides. Sinised Deccad, punased Parlophone’id, erkkollased MGM-id, HMV-d ja RCA-d, millel mõlemal oli mulle arusaamatul põhjusel pilt grammofonil istuvast koerast. Plaadid tundusid kui võluesemed, mind hämmastas, kuidas neile nõela pealepanemine kutsus salapärasel viisil esile heli. Mõne aja pärast tahtsin kingiks vaid plaate ja raamatuid. Mäletan pettumust, kui tulin kord trepist alla ja nägin suurt kingipakki. Oh taevas, nad olid ostnud mulle Meccano konstruktori.

Ja meil oli klaver, mis kuulus tädi Winile. Perekonnas oli palju lugusid minu varasest andest sellel instrumendil, kõige sagedamini korrati juttu sellest, kuidas Win võttis mu sülle, kui olin kolmene, ja ma mängisin kohe kuulmise järgi „The Skaters’ Waltzi“. Mul ei ole aimugi, on see tõsi või ei, kuid kindlasti hakkasin mängima klaverit väga varakult, umbes samal ajal, kui läksin esimesse kooli Reddifordi. Mängisin selliseid lugusid nagu „All Things Bright and Beautiful“, kirikulaule, mida kuulsin aktustel. Mul oli lihtsalt kaasasündinud hea kuulmine, samamoodi nagu mõned inimesed sünnivad fotograafilise mäluga. Kui ma olin midagi korra kuulnud, võisin minna ja mängida seda klaveril enam-vähem täpselt järele. Olin seitse, kui hakkasin käima klaveritunnis proua Jonesi juures. Varsti pärast seda hakkasid vanemad laskma mul perekonnapidudel ja pulmades mängida „My Old Man Said Follow the Van“ ja „Roll Out the Barrel“. Hoolimata kõigist plaatidest ja raadiost usun, et kõige rohkem armastas mu pere vanamoelisi ühislaule.

Klaver oli kasulik, kui isa kodus puhkusel oli. Isa oli tüüpiline viiekümnendate aastate Briti mees selles mõttes, et ta tundus suhtuvat kõigi emotsioonide – peale viha – väljanäitamisse kui saatusliku iseloomunõrkuse ilmingusse. Ta ei kallistanud mind, ei öelnud kunagi, et ta mind armastab. Kuid ta armastas muusikat ning kui ta kuulis mind klaverit mängimas, sain tasuks „tubli poiss“, võib-olla käe ümber õla, uhkuse- ja heakskiidutunde. Olin ajutiselt tema juures heas kirjas. Ja isa juures heas kirjas olemine oli minu jaoks ülioluline. Kui ma kartsingi teda pisut vähem kui ema, siis ainult seetõttu, et teda ei olnud kuigi palju kodus. Kui olin kuuene, oli ema otsustanud Pinnerist ja oma pere juurest ära kolida ja minna koos isaga Wiltshire’sse – isa oli lähetatud ajutiselt RAFi Lynehami baasi Swindoni lähedal. Ma ei mäleta sellest suurt midagi. Tean, et mulle meeldis maal mängida, kuid mäletan, et muutus tekitas minus ka segadust ning ma jäin koolis maha. Me ei olnud seal kaua – ema mõistis ilmselt väga kiiresti, et oli teinud vea ning kui tulime tagasi Pinnerisse, tundus, et isa käib meil pigem külas kui elab meie juures.

Ent tema külaskäikude ajal asjad muutusid. Äkki olid kõige kohta uued reeglid. Mul tuli pahandus, kui lõin jalgpalli murult lillepeenrasse, aga pahandus tuli ka siis, kui sõin sellerit Valesti. Õige Viis sellerisöömiseks, kui teile peaks äkki huvi pakkuma, oli hammustades mitte liiga kõvasti ragistada. Kord lõi isa mind, kuna võtsin koolijaki väidetavalt valesti seljast, paraku olen vist unustanud, kuidas oli Õige Viis koolijakki seljast võtta, kuigi see teadmine oli ilmselgelt tähtis. See lugu viis mu tädi Wini nii endast välja, et ta tormas vanaema juurde pisarais rääkima, mis toimub. Vanaema, kes oli arvatavasti väsinud tülidest potilkäimise ja kõhukinnisuse pärast, käskis tal mitte sekkuda.

Mis siis ometi lahti oli? Mul ei olnud aimugi. Mul ei olnud oma isa probleemidest rohkem aimu kui ema omadest. Võib-olla oli asi seotud sellega, et ta oli sõjaväes, kus olid samuti kõige kohta reeglid. Võib-olla oli ta pisut armukade, tundis, et on perest kõrvale tõrjutud, kuna ta oli nii palju ära: kõik need reeglid olid tema viis ennast perekonnapeana kehtestada. Võib-olla oli asi tema kasvatuses, kuigi tema vanemad – mu vanaisa Edwin ja vanaema Ellen – ei tundunud eriti ägedaloomulised. Või pidasid mõlemad mu vanemad lastekasvatamist lihtsalt raskeks, sest nad ei olnud seda kunagi varem teinud. Ma ei tea. Ma tean, et isal oli uskumatult lühike süütenöör ning tundus, et ta ei oska kasutada sõnu. Ta ei reageerinud kunagi rahulikult: „Tule nüüd, istume korraks“. Ta lihtsalt plahvatas. Dwighti perekonna äge loomus. See oli lapsena mu elu needus ja jäi mu elu needuseks, kui selgus, et see on pärilik. Mul oli kas geneetiline soodumus endast välja minna või olin alateadlikult õppinud teiste eeskujust. Nii või teisiti osutus see suurema osa mu täiskasvanuelu jooksul tõeliseks nuhtluseks nii mulle endale kui ka kõigile minu ümber.

Kui ei oleks olnud mu ema ja isa, oleks mul olnud täiesti tavaline, isegi igav viiekümnendate lapsepõlv. „Muffin the Mule“ telekas ning laupäevahommikused lasteetendused North Harrow’ Embassys, Goons raadios ning pühapäeva õhtuti tee kõrvale rasvaleib. Kodunt eemal olles olin täiesti õnnelik. Üheteistaastaselt läksin üle Pinneri krahvkonnagümnaasiumi, kus olin silmatorkavalt tavaline. Mind ei kiusatud ja ma ise ei olnud kiusaja. Ma ei olnud tuupur, aga pätt samuti mitte. Selle jätsin oma sõbra John Gatesi hooleks, kes tundus veetvat kogu lapsepõlve pärast tunde istudes või direktori ukse taga, kusjuures karistused ei muutnud tema käitumist karvavõrdki. Olin pisut ülekaaluline, kuid spordis üsna tubli ilma vähimagi ohuta saada tippsportlaseks. Mängisin jalgpalli ja tennist, kõike peale ragbi. Kasvu tõttu pandi mind palli mängupaneku rivvi, kus minu pearoll oli saada korduvalt vastasmeeskonna poolt munadesse. Tänan, ei

Minu parim sõber oli Keith Francis, kuid ta kuulus suurde sõpraderingi, nii poiste- kui tüdrukuteringi, kellega ma siiani kokku saan. Vahel korraldan enda juures klassikokkutuleku. Esimesel korral olin tõsiselt närvis: möödas on viiskümmend aastat, ma olen kuulus, elan suures majas, mida nad minust arvavad? Kuid nad ei hoolinud sellest põrmugi. Kui nad kohale jõudsid, võinuks vabalt olla aasta 1959. Keegi ei paistnud olevat eriti muutunud. John Gatesil oli endiselt silmis sädemeke, mis viitas sellele, et ta võib olla paras tegelane.

Elasin aastaid elu, kus midagi õieti ei juhtunud. Suurimat elevust pakkus kooliekskursioon Annecysse, kus elasime oma Prantsuse kirjasõprade juures ja vahtisime, suu ammuli, Citroën 2CV-sid, mis ei meenutanud ühtki autot, mida olime näinud Briti maanteedel – istmed meenutasid rannatoole. Või üks päev lihavõttevaheajal, kui me otsustasime Barry Waldeni ja Keithiga põhjustel, mis on aegade uttu kadunud, sõita ratastega Pinnerist Bournemouthi – idee, mille arukuses hakkasin kahtlema, kui sain aru, et nende ratastel on käigud ja minu omal mitte: kulus kõvasti paanilist ülesmäge pedaalimist, et üritada neil kannul püsida. Ainus oht, mis kedagi meist ähvardas, oli see, et mõni mu sõber võinuks tüdimusest surra, kui hakkasin plaatidest rääkima. Mulle ei piisanud nende kogumisest. Iga kord, kui mõne plaadi ostsin, tegin selle kohta märkmeid. Kirjutasin üles A- ja B-poole lugude pealkirjad ja kogu plaadifirma informatsiooni: autor, kirjastaja, produtsent. Seejärel õppisin kõik pähe ja minust sai kõndiv muusikaentsüklopeedia. Süütu küsimus, miks nõel hakkab hüppama, kui püüdsid mängida The Diamondsi „Little Darlinit“ viis selleni, et rääkisin kõigile, kes olid kuuldeulatuses, et The Diamondsi „Little Darlin“ oli Mercury Recordsi toode, mida Suurbritannias levitas Pye, ning Pye oli ainus, kes tegi plaate vanamoelise šellaki asemel uudsest vinüülist ning šellakist nõelad töötasid vinüülil teistmoodi.

Kuid ma ei kurda sugugi, et elu olnuks igav – mulle meeldis nii. Kodus oli olukord nii kurnav, et igav elu teisel pool ust tundus mõnus, eriti siis kui vanemad otsustasid proovida jälle koos elada. See oli kohe pärast seda, kui hakkasin käima Pinneri gümnaasiumis. Isa oli lähetatud RAFi Medmenhami baasi Buckinghamshire’s ja me kõik kolisime Pinnerist umbes kümneminutilise sõidu kaugusele Northwoodi aadressil Potter Street 111. Elasime seal kolm aastat. Piisavalt kaua, et tõestada lõplikult, et nende abielu ei toimi. See oli kohutav viletsus: lakkamatud tülid ja jäine vaikimine. Hetkekski ei olnud võimalik end lõdvaks lasta. Kui veedad elu, oodates ema järgmist vihapurset või isa teadet veel mõnest reeglist, mida oled rikkunud, ei tea sa enam, mida teha: ebakindlus selle ees, mis võib järgmiseks juhtuda, täidab su hirmuga. Seetõttu olin meeletult ebakindel, kartsin iseenda varju. Kõige krooniks arvasin, et olen kuidagi vastutav oma vanemate abielu olukorra pärast, sest paljud nende tülid olid minu pärast. Isa noomis mind, ema sekkus ja järgnes kohutav tüli minu kasvatamise teemal. See ei tekitanud minus enda suhtes head tunnet ja väljendus eneseusu puudumises oma välimuse suhtes, mis kestis veel täiskasvanueaski. Ma ei suutnud aastaid end peeglist vaadata. Ma tõesti vihkasin seda, mida nägin: olin liiga paks, liiga lühike, mu nägu oli veider, mu juuksed ei hoidnud kunagi nii, nagu tahtsin. Lisaks veel see enneaegne väljalangemine. Teine püsiv mõju oli hirm vastasseisu ees. See kestis aastakümneid. Jäin viletsatesse ärisuhetesse ja kehvadesse isiklikesse suhetesse, sest ei tahtnud paati kõigutada.

Kui asjad kodus liiale läksid, oli minu alaline reaktsioon joosta ülemisele korrusele ja uks lukku panna ning täpselt seda ma vanemate tülide ajal tegingi. Läksin oma tuppa, kus kõik oli täiuslikus korras. Ma ei kogunud üksnes plaate, vaid ka koomikseid, raamatuid, ajakirju. Olin kõiges piinlikult hoolas. Kui ma ei kirjutanud märkmikku uue singli infot, kirjutasin Melody Makerist, New Musical Expressist, Record Mirrorist ja Discist ümber singlite edetabeleid, koostasin tulemusi, koondades need oma isiklikku edetabelite edetabelisse. Olen alati olnud statistikafriik. Veel praegugi lasen endale iga päev edetabeleid saata – Ameerika raadioedetabeleid, filmide ja Broadway näidendite kassaedetabeleid. Enamik artiste ei tee seda, neile ei paku see huvi. Kui ma nendega räägin, tean ma nende singli käekäigust rohkem kui nad ise. See on jabur. Ametlik ettekääne on see, et ma pean teadma, mis sünnib, sest mul on firma, mis teeb filme ja esindab artiste. Tegelikult teeksin seda ka siis, kui töötaksin pangas. Ma olen lihtsalt friik.

Psühholoog ütleks arvatavasti, et püüdsin lapsena luua korda kaootilises elus, kus isa tuli ja läks ning noomimised ja tülid olid lakkamatud. Mul ei olnud kontrolli selle üle ega ema tujude üle, kuid mul oli kontroll asjade üle oma toas. Asjad ei saanud halba teha. Mulle pakkusid nad lohutust. Rääkisin nendega, käitusin, nagu oleksid neil tunded. Kui miski katki läks, olin väga endast väljas, nagu oleksin midagi tapnud. Ühe eriti hullu tüli ajal viskas ema isa plaadiga, mis purunes jumal teab kui mitmeks tükiks. See oli Austraalia ragtime’i pianisti Dolores Ventura „The Robin’s Return“. Mäletan, et mõtlesin: „Kuidas sa saad seda teha? Kuidas sa saad lõhkuda selle kauni asja?“

Mu plaadikogu kasvas plahvatuslikult, kui saabus rock’n’roll. Õhus oli teisigi põnevaid muutusi, asju, mis viitasid sellele, et elu võib hallist sõjajärgsest maailmast edasi liikuda isegi Londoni loodepoolses eeslinnas. Meie koju tulid teler ja pesumasin ning Pinneri High Streetil avati kohvibaar, mis tundus kujuteldamatult eksootiline – kuni lähedal Harrow’s avati restoran, kus pakuti Hiina toitu. Kuid see kõik juhtus aeglaselt ja järk-järgult, paariaastaste vahedega.

Rock’n’roll’iga ei olnud nii. See tundus tulevat eikusagilt, nii kiiresti, et oli raske aduda, kui täielikult see oli kõike muutnud. Ühel hetkel tähendas popmuusika vana head Guy Mitchelli ja lugu „Where Will the Dimple Be?“ ning Max Bygravesi, kes laulis hambaharjadest. See oli viisakas ja lääge ning suunatud lapsevanematele, kes ei soovinud kuulata midagi liiga põnevat ja šokeerivat: sõja üleelanutena jätkus neil viimasest kogu eluks. Järgmisel hetkel tähendas popmuusika Jerry Lee Lewist ja Little Richardit, kes kõlasid arusaamatult, nagu oleks neil lauldes suu vahus ning keda su vanemad vihkasid. Isegi minu ema, Elvise austaja, taganes Little Richardi välja ilmudes. Tema arvates oli „Tutti Frutti“ lihtsalt kohutav müra.

Rock’n’roll oli nagu pomm, mille plahvatamine ei lõppenud – rida plahvatusi, mis olid nii kiired ja ägedad, et oli raske aru saada, mis toimub. Äkki näis üks uskumatu plaat ilmuvat teise järel: „Hound Dog“, „Blue Suede Shoes“, „Whole Lotta Shakin’ Goin’ On“, „Long Tall Sally“, „That’ll Be the Day“, „Roll Over Beethoven“, „Reet Petite“. Pidin hankima laupäevase töökoha, et sammu pidada. Õnneks otsis härra Megson Victoria Wine’is kedagi kaupluse tagaruumi appi laduma tühje õllepudeleid kastidesse ja neid seejärel virna. Usun, et ähmane mõte oli pisut raha säästa, kuid oleksin pidanud mõistma, et see plaan oli algusest peale määratud läbikukkumisele. Victoria Wine’i kõrval asus Siever’si plaadipood. Härra Megson võinuks panna kümme šillingit, mis ta mulle maksis, niisama hästi otse nende kassasse ja jätta vaheosa kõrvale. See oli näide eluaegseks kujunenud suhtumisest ostlemisse: ma ei ole kuigi osav raha taskus hoidma, kui on midagi, mida osta tahan.

Kuuekümne aasta tagant on raske selgitada, kui revolutsiooniline ja šokeeriv rock’n’roll tundus. Ja mitte ainult muusika, vaid kogu kultuur, mida see esindas, riided, filmid ja hoiakud. See oli nagu esimene asi, mis tõeliselt teismelistele kuulus, mis oli suunatud üksnes meile, mis pani meid tundma end vanematest teistsugusena, tundma, et me võime midagi saavutada. Raske on ka seletada, millisel määral vanem põlvkond seda põlgas. Võtke mis tahes näide moraalsest paanikast, mida popmuusika on pärast seda põhjustanud: punk, gangsta-räpp, mod’id, rokkarid ja heavy metal. Liitke need kõik kokku ja korrutage kahega – niisugust pahameelt põhjustas rock’n’roll. Inimesed suisa vihkasid seda. Ja keegi ei vihanud seda rohkem kui minu isa. Ilmselgelt ei meeldinud talle see muusika – talle meeldis Frank Sinatra –, kuid see oli midagi enamat, ta vihkas selle sotsiaalset mõju, arvas, et kogu see värk on moraalselt vale: „Vaata, kuidas nad riietuvad, kuidas nad käituvad, õõtsutavad puusi, näitavad oma riista. Sa ei tohi end sellesse segada.“ Kui ma seda teen, pidin sattuma nii-öelda laiale teele. Lai tee, kui te ei peaks teadma, on vana Briti väljend pisipäti kohta – petis, inimene, kes pisut sahkerdab või vahel teisi alt tõmbab. Eeldades ilmselt juba, et võin rajalt maha joosta oma võimetuse tõttu õigesti sellerit süüa, oli isa veendunud, et rock’n’roll viib mind täieliku allakäiguni. Ainüksi Elvise või Little Richardi mainimine vallandas vihase epistli, milles oli peakohal minu vältimatu laiale teele sattumine: ühel hetkel kuulas ta rõõmsalt „Good Golly Miss Mollyt“ ja järgmisel hetkel oli selge, et mind ootab ees varastatud sukkpükstega sahkerdamine või Pinneri kehvadel tänavatel inimeste meelitamine sõrmkübaramängu mängima.

Selle juhtumiseks ei tundunud olevat erilist ohtu – ka benediktiini mungad võivad olla pöörasemad kui mina teismelisena –, kuid mu isa ei kavatsenud riskida. Selleks ajaks, kui hakkasin 1958. aastal käima Pinneri krahvkonna keskkoolis, võis näha, kuidas inimeste riietumisviis muutub, kuid mul oli karmilt keelatud kanda midagi, mis võinuks viidata mingilegi seosele rock’n’roll’iga. Keith Francis lõi laineid kingadega, mille ninad olid nii pikad, et tundusid jõudvat klassi mitu minutit enne teda. Mina riietusin endiselt nagu miniatuurne versioon oma isast. Mu kingad olid minu masenduseks niisama pikad kui mu jalad. Lähim vaste riietusmässule olid mu arsti kirjutatud prillid või pigem see, kui palju ma neid kandsin. Need tuli ette panna vaid tahvlile vaatamiseks. Totra ettekujutuse tõttu, et meenutan nendega Buddy Hollyt, kandsin neid kogu aeg, rikkudes täielikult oma silmanägemise. Siis pidingi neid kogu aeg kandma.

Mu viletsamaks muutuval nägemisel olid ootamatud tagajärjed ka seksuaaluuringute vallas. Ma ei mäleta, millistel oludel isa mind masturbeerimast tabas. Usun, et ma ei tegelenud akti endaga, vaid pigem püüdsin vabaneda tõenditest, kuid mäletan, et ma ei tundnud säärast õudust, kui oleksin pidanud, peamiselt seetõttu, et ma tegelikult ei teadnud, mida teen. Mis puutus seksi, siis olin hilise arenguga. See ei huvitanud mind eriti, enne kui olin juba tublisti üle kahekümne, kuigi pärast seda pingutasin kõvasti, et kaotatud aega tasa teha. Kuid koolis kuulasin, kuidas sõbrad sellest rääkisin ning see ajas mind lihtsalt naerma: „Jah, viisin ta kinno, sain pisut tissi mudida.“ Kuidas? Miks? Mida see pidi tähendama?

Nii et see, mida ma tegin, oli ilmselt rohkem meeldiva tunde kogemine kui oma tärkava seksuaalsuse palavikuline väljendamine. Nii või teisiti, kui isa mind teolt tabas, lasi ta kuulda kulunud jutu selle kohta, et kui ma veel Seda Teen, jään pimedaks. Muidugi hoiatati poisse üle kogu riigi täpselt samamoodi, nad said aru, et see on jama ja eirasid seda rõõmsalt. Kuid mind jäi see kummitama. Aga kui see on tõsi? Olin juba kahjustanud nägemist rumala katsega näha välja nagu Buddy Holly: võib-olla viib see asja lõpule. Kuigi paljud muusikud võivad kinnitada, et Buddy Hollyl oli nende elule suur mõju, olen mina ilmselt ainus muusik, kes võib öelda, et ta tegi tahtmatult lõpu mu pihkupeksmisele, kui ta ei juhtunud just näiteks tuuri ajal peale The Big Bopperile, kui see sellega ametis oli.

Ent hoolimata reeglitest riietuse kohta ja hoiatustest mu vältimatu allakäigu kohta, oli isa jäänud juba hiljaks, et käskida mul rock’n’roll’ist eemale hoida. Olin selles juba kaelast saadik sees. Nägin kinos filme „Loving You“ ja „The Girl Can’t Help It“. Hakkasin käima kontsertidel. Iga nädal suundus koolist suur punt Harrow Granadasse. Mina, Keith, Kaye Midlane, Barry Walden ja Janet Richie olime kõige pühendunumad, püsiliikmed koos ühe poisiga, kelle nimi oli Michael Johnson. Ta oli ainus inimene, kellele tundus muusika olevat samasuguseks kinnismõtteks nagu mulle. Vahel paistis ta teadvat koguni asju, mida mina ei teadnud. Paar aastat hiljem oli just tema see, kes tuli kooli, kaasas The Beatlesi – kes need ka ei olnud – plaat „Love Me Do“ ja väitis, et neist saavad suurimad tegijad pärast Elvist. Mulle tundus see pisukese liialdusena, kuid kui ta mulle plaati mängis, otsustasin, et ta jutus võib olla iva: süttis veel üks muusikaline kirg.

Pilet Granadasse maksis kaks šillingit ja kuus penni või viis šillingit, kui tahtsid paremaid kohti. Nii või teisiti oli see soodne, sest kontserdid olid lauljaid ja bände pungil. Ühe õhtu jooksul nägid kümmet artisti, igaüks esitas kaks lugu kuni peaesinejani, kes tegi neli-viis lugu. Tundus, et varem või hiljem esinevad seal kõik. Little Richard, Gene Vincent, Jerry Lee Lewis, Eddie Cochran, Johnny and the Hurricanes. Kui keegi keeldus juhuslikult Harrow Granadat oma kohalolekuga austamast, võis sõita metrooga Londonisse – seal nägin ma Palladiumis Cliff Richard ja The Driftersit, enne kui tema taustabänd võttis endale uueks nimeks The Shadows. Eeslinnades hakkasid kontserte korraldama ka väiksemad kohad: South Harrow’ Briti Leegion, Kentoni Konservatiivide Klubi. Vabalt võis näha kaht-kolme esinemist nädalas, kui vaid raha oli. Naljakas, kuid ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud mõnda halba esinemist ja tulnud koju pettunult, kuigi osa kontserte pidid olema jubedad. Heli pidi olema kohutav. Olen üsna kindel, et South Harrow’ Briti Leegionis ei olnud 1960. aastal helisüsteemi, mis suutnuks rock’n’roll’i jõhkrat metsikut väge täielikult edasi anda.

Kui isa kodus ei olnud, mängisin klaveril Little Richardi ja Jerry Lee Lewise lugusid. Nemad olid mu tõelised iidolid. Asi ei olnud üksnes nende mängustiilis, kuigi see oli vaimustav – nad mängisid säärase agressiivsusega, nagu ründaksid klahve. Asi oli selles, kuidas nad mängides end püsti ajasid, klaveritooli eemale lõid ja klaveri peale hüppasid. Nad muutsid klaverimängu visuaalselt niisama erutavaks, seksikaks ja pööraseks nagu kitarrimängu või laulmise. Ma ei olnud kunagi varem taibanud, et klaver võib seda olla.

Mul oli piisavalt indu, et esineda paar korda kohalikes noorteklubides bändiga, mille nimi oli The Corvettes. See ei olnud midagi tõsist, ka teised liikmed käisid alles koolis – kohalikus Northwoodi keskkoolis – ning see kestis vaid paar kuud. Enamiku esinemiste eest maksti meile kokakoolas. Kuid äkki teadsin, mida tahan oma eluga teha ning see ei olnud seotud mu isa plaanidega minu jaoks, mis keskendusid lennuväkke astumisele või tööle pangas. Ma ei oleks eales söandanud seda valjusti välja öelda, kuid otsustasin vaikselt, et ta võib need mõlemad plaanid endale perse pista. Võib-olla muutis rock’n’roll mind siiski mässuliseks, nagu isa oli kartnud.

Või ehk ei olnud meil kunagi midagi ühist peale jalgpalli. Kõik mu õnnelikud lapsepõlvemälestused isast on seotud sellega. Ta oli pärit jalgpallifännide perest. Tema kaks vennapoega olid professionaalid, mõlemad Londoni edelaosas Fulhamis: Roy Dwight ja John Ashen. Isa viis mind neid preemiana vaatama Craven Cottage’is väljaku küljejoone tagant päevil, kui nende parem sisemine oli Jimmy Hill ja suurim väravalööja Bedford Jezzard. Isegi väljakult eemal tundusid Roy ja John mulle uskumatult glamuursed. Olin nendega kohtudes alati pisut kohmetu. Pärast karjääri lõppu sai Johnist väga nupukas ärimees, kes jumaldas Ameerika autosid – ta tuli oma naise Betiga meile Pinnerisse külla ja parkis maja ette ebareaalse välimusega Cadillaci või Chevrolet’. Roy oli fantastiline mängija, paremäär, kes läks üle Nottingham Forestisse. Ta mängis nende koosseisus 1959. aasta FA karikafinaalis. Vaatasin seda kodus telerist, varuks hulk šokolaadimune, mida olin selle suursündmuse ootuses lihavõtete ajal kõrvale pannud. Ma ei söönud šokolaadi lihtsalt niisama, vaid lausa toppisin seda hüsteeriaseisundis suhu. Ma ei suutnud uskuda, mis ekraanil toimub. Pärast kümmet minutit tegi Roy avavärava. Ta oli juba ootel, et pääseda Inglise koondisse. Nüüd oli ta kindlasti oma saatuse otsustanud: minu nõbu – päris sugulane – pidi mängima Inglismaa eest. See tundus niisama uskumatu kui Johni automaitse. Viisteist minutit hiljem viidi ta kanderaamil minema. Ta oli rüseluses jala murdnud ja tema saatus oli otsustatud. Jalgpallurikarjäär oli sisuliselt läbi. Roy proovis veel, kuid temast ei saanud enam kunagi endist mängijat. Lõpuks sai temast Londoni lõunaosa poistekooli kehalise kasvatuse õpetaja.

Isa meeskond oli oluliselt vähem glamuurne ja aukartust äratav Watford. Olin kuuene, kui isa viis mind esimest korda nende mängu vaatama. Nad vaevlesid Kolmanda Lõunadivisjoni alumises otsas, mis oli nii madal, kui jalgpalliliigas enne lõplikku väljalangemist üldse olla sai. Veidi enne seda, kui hakkasin Watfordi mängudel käima, olid nad mänginud nii viletsalt, et olid jalgpalliliigast välja visatud; neil lubati edasi jääda, kui nad taotlesid tagasipääsumänge. Nende väljak Vicarage Roadil ütles kõik, mida nende kohta teadma pidi. Väljakul oli kaks väga vana ja logisevat väikest katusealust tribüüni. Lisaks kasutati väljakut koerte võiduajamiseks. Kui mul olnuks vähegi aru peas, oleksin heitnud väljakule ühe pilgu, kaalunud Watfordi viimase aja vormi ja otsustanud toetada mõnd meeskonda, kes oskas jalgpalli mängida. Oleksin säästnud end kahekümnest aastast peaaegu lakkamatust viletsusest. Kuid jalgpallis ei käi asjad nii, vähemalt ei peaks käima. See on sul veres. Watford oli mu isa meeskond, seepärast oli Watford ka minu meeskond.

Pealegi ei hoolinud ma väljakust, meeskonna lootusetusest ega kibedast külmast. See kõik lihtsalt meeldis mulle. Elevus, et sain esimest korda spordivõistlust näha, põnevus rongisõidust Watfordi ja läbi linna väljakule kõndimisest, ajalehemüüjad, kes käisid vaheajal ringi ja teatasid teiste mängude seisu, rituaal seista alati samas kohas terrassil Shrodellsi tribüüni juures piirkonnas, mida nimetati Kurviks. See oli nagu uimasti, millest satud kohe sõltuvusse. Jalgpall oli mulle samasuguseks kinnismõtteks nagu muusika; kui ma ei koostanud oma toas oma edetabelite edetabelit, siis lõikasin koomiksitest välja jalgpalliliigade võistlustabeleid, kleepisin need seinale ja kandsin hoolt, et tulemused oleksid pidevalt ajakohastatud. Sellest sõltuvusest ei ole ma kunagi vabanenud, sest pole seda tahtnud – see on pärilik, isa poolt edasi antud.

Kui olin üksteist, esitas mu klaveriõpetaja mind Londoni kesklinnas asuvasse Kuninglikku Muusikaakadeemiasse. Sooritasin eksami ja järgmised viis aastat oli see minu laupäev. Hommikuti klassikaline muusika ja pärastlõunati Watford. Eelistasin viimast. Tollal tundus Kuninglik Muusikaakadeemia lehkavat hirmu järele. Kõik selles oli heidutav: hiigelsuur uhke Edwardi-aegne hoone Marylebone Roadil, auväärne ajalugu heliloojate ja dirigentide koolitamisel, tõsiasi, et kõik peale klassikalise muusika oli sõnaselgelt keelatud. Tänapäeval on see hoopis teistsugune: alati, kui seal nüüd käin, on see tõeliselt rõõmsameelne koht, õpilasi õhutatakse tegelema lisaks klassikalisele koolitusele popi või džässi või omaloominguga. Kuid tollal olnuks isegi rock’n’roll’ist rääkimine Kuninglikus Akadeemias pühaduseteotus, nagu kirikusse minemine ja kirikuõpetajale ütlemine, et tegelikult huvitab sind hoopis saatanakummardamine.

Vahel oli Kuninglikus Akadeemias tore. Mul oli suurepärane õpetaja, kelle nimi oli Helen Piena. Mulle meeldis kooris laulda ning ma nautisin Mozarti, Bachi, Beethoveni ja Chopini meloodiliste palade mängimist. Kuid vahel oli see tõeliselt tüütu. Olin laisk õpilane. Mõnel nädalal, kui olin unustanud teha kodutöö, ei läinud ma üldse kohale. Helistasin kodust, tegin hädist häält ja ütlesin, et olen haige, ning siis – et ema aru ei saaks, et viskan poppi – sõitsin rongiga Baker Streetile. Sealt istusin metroosse. Sõitsin kolm ja pool tundi ringiratast Circle Line’il ja lugesin Bartóki harjutamise asemel raamatut „The Pan Book of Horror Stories“. Teadsin, et ma ei taha saada klassikalise muusika esitajaks. Esiteks ei olnud ma piisavalt hea. Mu käed ei sobi selleks kuigi hästi. Mu sõrmed on pianisti jaoks liiga lühikesed. Kui vaadata kontsertpianistide fotosid, siis on neil kõigil käed nagu tarantlid. Ja teiseks ei olnud see lihtsalt see, mida mina muusikast soovisin: kõik oli täpselt paika pandud, tuli mängida õigel ajal õige tunnetusega õigeid noote, improvisatsioonile ruumi ei olnud.

Mõnes mõttes on irooniline, et minust sai aastaid hiljem Kuningliku Akadeemia doktor ja auliige – seal õppides ei oleks ma eales saanud auhinda. Kuid teises mõttes ei ole see sugugi irooniline. Ma ei ütle elu sees, et Kuninglik Akadeemia oli minu jaoks ajaraiskamine. Olen tõeliselt uhke, et seal õppisin. Olen teinud benefisse ja kogunud raha nende uue oreli jaoks. Olen käinud Suurbritannias ja Ameerikas ringreisidel koos Kuningliku Akadeemia sümfooniaorkestriga, maksan seal igal aastal kaheksat stipendiumi. Akadeemia oli täis inimesi, kellega sattusin tegema koostööd aastaid hiljem, kui minust sai Elton John. Nendeks olid produtsent Chris Thomas, arranžeerija Paul Buckmaster, harfimängija Skaila Kanga ja löökpillimängija Ray Cooper. Ja see, mida ma õppisin, tungis minu muusikasse: see õpetas mulle koostööd, akordistruktuuri ja seda, kuidas laulu kokku panna. See tekitas minus huvi kirjutada laule rohkem kui kolme-nelja akordiga. Kui kuulata albumit „Elton John“ ja praktiliselt kõiki teisi mu hilisemaid albumeid, võib märgata klassikalise muusika ja Kuningliku Akadeemia mõju.

Sellal kui õppisin Kuninglikus Akadeemias, lahutasid mu vanemad lõpuks oma abielu. Nende vastu õiglane olles tuleb öelda, et nad püüdsid seda toimima panna, kuigi oli selge, et nad ei talunud teineteist; võimalik, et nad soovisid pakkuda mulle stabiilsust. See oli täiesti vale mõte, aga nad pingutasid. Kuid 1960. aastal saadeti isa Yorkshire’ Harrogate’i ja tema äraolekul kohtas ema kedagi teist. Ning sellega oli lool lõpp.

Kolisime emaga tema uue elukaaslase Fredi juurde, kes oli maaler ja sisekujundaja. Rahaliselt oli see tõsiselt raske aeg. Ka Fred oli lahutanud, tal oli eksabikaasa ja neli last, nii et rahaga oli suur kitsikus. Elasime jubedas korteris Croxley Greenil, kus tapeet koorus ja seintel olid rõskuseplekid. Fred rabas tööd teha. Ta pesi lisaks sisekujundustöödele aknaid ja tegi juhuotsi, kõike, et meil oleks toit laual. See oli raske temale ja raske mu emale. Onu Regil oli olnud õigus: tollal tähendas lahutamine tõepoolest häbimärki.

Kuid mina olin rõõmus, et nad lahutasid. Kadunud oli ema ja isa koosolemise igapäevane hõõrumine. Ema oli saanud, mida tahtis – isast lahti –, ja vähemalt mõnda aega tundus, et see muutis teda. Ta oli õnnelik ja see õnnetunne kandus ka minule. Vähem oli tujutsemist ja kriitikat. Ja Fred meeldis mulle väga. Ta oli lahke, suure südame ja laheda olemisega. Ta pani raha kõrvale ja ostis mulle madala lenksuga jalgratta. Tema meelest oli naljakas, kui hakkasin ütlema tema nime tagurpidi ja kutsuma teda Derfiks, hüüdnimi, mis jäi külge. Enam ei olnud piiranguid sellele, mida võisin selga panna. Hakkasin kutsuma Derfi kasuisaks aastaid enne seda, kui nad emaga abiellusid.

Kõige parem oli see, et Derf armastas rock’n’roll’i. Nad toetasid emaga tõsiselt mu muusikakarjääri. Usun, et emal oli ka lisapõhjus, sest ta teadis, et minu julgustamine ajab mu isa marru, kuid vähemalt mõnda aega tundus ta olevat mu suurim fänn. Ja Derf hankis mulle mu esimese tasulise esinemise klaverimängijana Northwood Hillsi hotellis, mis ei olnud tegelikult üldse hotell, vaid kõrts. Derf rüüpas seal õlut, kui kuulis peremehelt, et nende püsipianist oli lahkunud, ning tegi ettepaneku, et nad võiksid mind proovida. Mängisin kõike, mis pähe tuli. Jim Reevesi laule, Johnnie Rayd, Elvis Presleyd, „Whole Lotta Shakin’ Goin’ On“. Al Jolsoni lugusid: neid nad armastasid. Kuigi mitte nii palju kui vanu Briti pubilaule, mida kõik kaasa oskasid laulda: „Down at the Old Bull and Bush“, „Any Old Iron“, „My Old Man“ – samad lood, mida mu pere armastas pärast paari napsi laulda. Teenisin väga hästi; mu palk oli vaid üks nael õhtu pealt kolmel õhtul nädalas, kuid Derf tuli minuga kaasa, käis kannuga ringi ja kogus jootraha. Vahel sain nädalas viisteist naela, mis oli kuuekümnendate algul viieteistaastase poisi jaoks hiigelsumma. Panin raha kõrvale ja ostsin elektriklaveri – Hohner Pianette’i – ja mikrofoni, et end kõrtsilärmis paremini kuuldavaks teha.

Lisaks rahateenimisele oli kõrtsimuusiku ametil veel üks oluline ülesanne. See muutis mind esinejana üsna kartmatuks, sest Northwood Hills Hotel ei olnud mingis mõttes Briti kõige tervislikum esinemispaik. Mängisin kõrtsiosas, mitte selle kõrval asuvas peenemas salongis, ning praktiliselt igal õhtul, kui tarbitud oli küllalt alkoholi, puhkes tüli. Ma ei pea silmas sõnavahetust, vaid ehtsat kaklust: klaasid lendasid, lauad löödi uppi. Algul püüdsin edasi mängida asjatus lootuses, et muusika võib olukorda rahustada. Kui „Bye Bye Blackbird“ imet ei teinud, pidin pöörduma abi palumiseks regulaarselt kõrtsi külastanud rändurite poole. Sõbrunesin ühe nende tütrega – ta kutsus mind koguni nende karavani õhtust sööma –, ja nad kandsid hoolt, et minuga kakluse käigus midagi ei juhtuks. Ning kui neid mõnel õhtul kohal ei olnud, pidin laskma käiku viimase abinõu. See tähendas klaveri kõrval olevast aknast väljaronimist ja naasmist, kui olukord oli rahunenud. See oli hirmutav, kuid muutis mu esinedes vaimselt sitkeks. Tean artiste, keda halb esinemine osavõtmatu publiku ees täielikult maatasa teeb. Ka mina olen esinenud osavõtmatu publiku ees, kuid see ei ole mulle kunagi liiga rängalt mõjunud. Kui mul ei ole vaja mängu katkestada ja oma elu pärast kartes aknast välja ronida, on see algusega võrreldes siiski edasiminek.

Mu isa kohtus Yorkshire’s Edna-nimelise naisega. Nad abiellusid, kolisid Essexisse ja avasid paberitarvete kaupluse. Isa pidi olema õnnelikum – neil sündis neli poega, kes kõik teda jumaldasid –, kuid tema suhtumine minusse ei paistnud muutuvat. Tundus, nagu ei oskaks ta minuga kuidagi teisiti käituda. Ta oli endiselt kauge ja range, kurtis endiselt rock’n’roll’i kohutava mõju pärast, leidis endiselt, et ma lähen laiale teele ja häbistan Dwightide nime. Green Line’i bussiga Essexisse tema juurde sõitmine oli iga nädala viletsaim osa. Ma ei käinud temaga enam koos Watfordis: olin küllalt vana, et üksi Kurvis seista.

Isa läks ilmselt marru, kuuldes, et kavatsen enne A-taseme eksamite sooritamist koolist lahkuda ja asuda tööle muusikaäris. Ta ei leidnud, et see on gümnaasiumiharidusega poisile sobiv karjäär. Asja tegi veelgi hullemaks see, et töö hankis mulle tema enda vennapoeg – mu nõbu Roy, kes lõi FA karikasarjas värava ja sai mu emaga hästi läbi ka pärast lahutust. Jalgpalluritel tundus alati olevat sidemeid muusikatööstusega ning Roy sõbrustas Tony Hilleri nimelise mehega. Tony juhtis Denmark Streetil asunud Mills Music kirjastust, mis oli Briti versioon Tin Pan Alley’st. Roy kaudu sain teada, et firma pakkimisosakonnas on vaba koht – mitte midagi erilist, palk oli neli naela nädalas, kuid sain jala ukse vahele. Pealegi teadsin, et A-taseme eksamite sooritamiseks ei ole mul niikuinii võimalust. Millalgi Kuningliku Akadeemia, Jerry Lee Lewise moodi klaverimängu harjutamise ning Northwood Hills Hoteli aknast väljaronimise vahel oli mu koolitöö hakanud kannatama.

Ütlen, et isa läks ilmselt marru, sest tegelikult ma tema reaktsiooni ei mäleta. Tean, et ta kirjutas emale ja nõudis, et ta takistaks mind, kuid võite kujutleda, kuidas see mõjus: ema oli suisa rõõmus. Kõik paistsid minuga rahul olevat: ema ja Derf, isegi mu koolijuhataja, mis tundus lausa suurepärane. Härra Westgate-Smith oli väga range ja vali mees. Tundsin pöörast hirmu, kui läksin tema juurde töökohast rääkima. Kuid ta oli suisa imeline. Ta ütles, et teab, kui väga ma muusikat armastan; ta teadis Kuninglikust Akadeemiast ning ütles, et laseb mul minna, kui luban, et töötan kõvasti ja annan endast selle projekti heaks kõik. Olin jahmunud, kuid ta mõtles seda tõsiselt. Ta võinuks vabalt keelduda: oleksin niikuinii läinud, kuid oleksin lahkunud koolist pahandusega. Selle asemel toetas ta mind kogu südamest. Aastaid hiljem, kui olin edu saavutanud, kirjutas ta mulle ja ütles, kui uhke ta minu üle on.

Ja äraspidisel moel aitas mind ka isa suhtumine. Ta ei muutnud kunagi mu karjäärivaliku suhtes meelt. Ta ei öelnud kunagi: hästi tehtud. Hiljuti kirjutas mulle tema naine Edna ja ütles, et isa on omal viisil minu üle uhke, ta lihtsalt ei näita seda välja. Kuid see, et ta seda kunagi välja ei näidanud, tekitas minus soovi talle näidata, et olin teinud õige otsuse. See andis mulle motivatsiooni. Mulle tundus, et mida edukamaks ma saan, seda enam tõestab see, et ta eksis, tunnistas ta seda siis või ei. Veel praegugi mõtlen vahel, et püüan isale midagi tõestada, kuigi ta suri 1991. aastal.