Читать книгу Rikas vend Rikas õde - Emi Kiyosaki - Страница 10

Inimesed räägivad sageli: „Ei mingit juttu religioonist, poliitikast, rahast ega seksist.” Teatavasti on kõik need sügavalt mõjukad emotsionaalsed kõneteemad, mille kohta peaaegu igal inimesel on temale iseloomulikud, puhuti irratsionaalsed seisukohad. See raamat eirab antud nõuannet ning arutab kahte mainitud tabuteemat: raha ja religiooni.

2006. aasta suvel lendasin oma naise Kimi saatel Arizona osariigist Phoenixist Californiasse Los Angelesse. Soovisime sel päeval jõuda konverentsile, kus pidi kõnelema Tema Pühadus dalai-laama. Minu noorem õde Emi Kiyosaki, keda tuntakse tema budistliku Tenzin Kacho nime all, oli meid sellele kokkutulekule kutsunud. Kim ja mina ei ole budistid. Seda polnud ka minu õde Emi, vähemalt lapse­põlves mitte. Kiyosakide pere nelja last kasvatati kristlastena. Emi sai Tenziniks kolmekümnendate eluaastate keskpaiku ning kui te oleksite tundnud minu õde lapsena, siis poleks te kunagi osanud arvata, et ühel päeval saab temast buda nunn.

Vähemalt mina poleks osanud seda kunagi arvata.

Meie limusiinijuht peatus Gibson Amphitheatre’i ees. Olime juba mitu kilomeetrit mööda sõitnud rahvasummast, kes liikus samas suunas. Rahvasummast rääkides pean silmas arvukat inimkogumit, kuhu kuulusid hipid, pintsaklipslased, kolledžitudengid, linnagangsterid ja veelgi rohkem keskmise väljanägemisega inimesi. See rahvasumm oli kirev rassisegu: mustad, valged, kollased, punased, pruunid ja kuldsed. Me nägime kummalisi ja päris tavalisi soenguid, samuti rohkesti paljakspöetud päid, inimesi, kes sarnanesid minu õega. Samuti hakkas silma kõige mitmekesisemaid rõivaid, osa otsekui kiriku pruugitud kehakatete poest pärit, aga teised kõigest mõne kilomeetri kauguselt Rodeo Drive’i kõige kallimatest kauplustest ostetud.

Ma olin pisut kohmetu, nagu oleksin kuhugi sobimatusse paika sattunud, kui juht limusiini peasissepääsu ees peatas. Ta avas autoukse ning Kim ja mina astusime kogunenud inimhulga silme ees sõidukist välja. Limusiiniga saabumine sobinuks mõne Hollywoodi filmi esilinastusele tulekuks, kuid meie polnud sel põhjusel Hollywoodis.

Me olime tulnud selleks, et näha meie aja ühte kõige mõjukamat usujuhti.

Hawaii saarte kaart. Pöörakem tähelepanu Hilole, kus asus Kiyosaki perekonna kodu, ning Pahalale, kus algas Ralph ja Marjorie Kiyosaki tutvus. Just seal alustas Emi budistlikke õpinguid ning seal kohtus Robert viimast korda dr R. Buckminster Fulleriga.

Kui limusiin minema sõitis, kadusin koos Kimiga inimmerre. Me ei teadnud, kuhu minna. Minu õde ei saanud meile vastu tulla, sest tal oli kulisside taga tegemist, ning me teadsime ainult seda, et keegi ootab meid, piletid käes. Äkki ilmus meie juurde ilmselt eurooplannast nunn – pea paljaks pöetud, veinipunane rüü üll. Ta juhatas Kimi ja minu rahvahulga ümbert ringi külgukse juurde, kustkaudu sisenesid väga tähtsad isikud. Peagi juhatati meid esirea keskel paiknevatele kohtadele, sinnasamasse, kus istusid paljud Hollywoodi kuulsused. Kim sattus Sharon Stone’i kõrvale.

Publik laskus toolidele, auditooriumi tuled kustusid ja jutukõma vaibus. Kui eesriie avanes, nägin üllatusega oma õde, kes avasõnaks ette astus ja tutvustas Tema Pühadust dalai-laamat. Mul polnud aimugi, et õde oli selle sündmusega seotud.

Hommikusel istungil olime osa saanud traditsioonilisest budistlikust õpetusest. Ehkki ma ei saanud rituaalidest aru, osutus kogu pooleteisetunnine programm köitvaks. Lava oli heledasti valgustatud ning täis munki ja nunni. Kõneldes ei maininud Tema Pühadus pattu ega põrgut ja äraneedmist. Ta ei öelnud, et rahahimu on kõige kurja juur. Ta ei toetanud ühtki poliitikust kandidaati. Ta ei saatnud korjanduskandikut ringi käima. Ta lihtsalt rääkis kõikidele meile – sealhulgas endalegi – iga päev osaks langevatest katsumustest ja kannatustest. Ta ei tõstnud ennast pjedestaalile.

Kuna tiibeti budistid ei usu jumalat, siis ei väitnud ta, nagu oleks tal jumala salajane mobiiltelefoni number. Ta rääkis lihtsate, igapäevaste sõnadega peamiselt argiasjadest. Tema sõnad täitsid auditooriumi lahkuse, kaastunde ja huumoriga. Aastatuhandete tarkus ja kaastunne pulbitsesid sinna kogunenud inimeste südames ja mõistuses.

Programmi lõpupoole astus teine nunn Kimi ja minu juurde. See nunn juhatas meid lava taha, kus lõpuks nägin oma õde, kes seisis kahe kõrge kulissi vahel. Ta nägu säras, tema naeratus oli helge ja kaunis ning ta viipas meid enda poole. Meie viimasest kohtumisest oli möödunud juba mitu kuud. Kui Kim ja mina lähemale nihkusime, jõudis minu õe armastus meieni ning puudutas meid juba eemalt.

Kui olime tema juurde jõudnud, küsis ta vaikselt: „Kas sooviksite kohtuda Tema Pühadusega? Ta lahkub varsti lavalt.”

„Sa vist naljatad,” vastasin. „Kas sa tõepoolest suudad seda korraldada?” Tenzin – ehk Emi, nagu ma teda ikka kutsusin – naeratas ja vastas nokkivalt:

„Vaatan, mida ma teha saan.”

Meie perekonnas on neli last. Me oleme USA jaapanlaste neljas põlvkond. Meie esivanemad jõudsid Hawaiile 1880. aastatel ning asusid suhkruroo- ja ananassiväljadel tööle. Ehkki meid, USA-s elavat neljandat sugupõlve, kasvatati mõlema kultuuri vaimus, oleme meie minu arvates pigem ameeriklased kui jaapanlased. Kuigi ema ja isa oskasid jaapani keelt, pole ükski laps seda selgeks õppinud.

Enamasti teatakse, et ühe ja sama perekonna lapsed on sageli vägagi erinevad. Isegi identsetel kaksikutel võivad kujuneda erinev isiksus, temperament ja huvialad. Kõik Kiyosaki perekonna neli last on isemoodi, kaasa arvatud minu õde Barbara Emi Kiyosaki. Emi on tema jaapanipärane nimi, mida kasutasime lapsepõlves. Kasvades oli ta alati lahke, rõõmus ja õnnelik. Praegu on ta seda veelgi enam. Tegelikult võin öelda, et ta on kõige armuküllasem ja rõõmsam inimene, keda ma tean.

Pilguheit tulevikku: Robert, Emi ja Jon.

Mina olen tema täielik vastand. Ehkki mul on ka lahkem külg, pean ma teesklema, nagu oleksin kena. Sellal kui tema teeb kõik, et konflikti vältida, on minule mõnus kaklus alati meelepärane olnud. Vietnami sõja ajal töötas mu õde rahu heaks, aga mina teenisin sõda.

Sel fotol on meie perekonna neljast lapsest kolm: mina, Emi ja vend Jon, kolmas Kiyosaki neljast lapsest. See on otsekui pilguheit tulevikku. Aastaid hiljem astus Jon lennuväkke, aga minust sai merejalaväelane. Me mõlemad võitlesime Vietnami sõjas. Minu õed Emi ja Beth töötasid rahu heaks. Minu ema ja isa astusid Rahukorpusse.

Meie seisime lava taga, dalai-laama kõne jätkus. Ta ei rääkinud rahust. Ta rääkis rahust lähtudes. Ta kõneles kaastundega. Teda kuulates imestasin, kas minagi suudaksin elada ja rääkida nii lahkel viisil. Ma olin neli aastat õppinud sõjakoolis ja teeninud kuus aastat merejalaväes piloodina ning harjunud palju karmimate sõnade ja keskkonnaga.

Oli huvitav jälgida, kuidas ta oma pöördumist arendas. Oma asukohast nägin nii teda kui ka publikut. Ta õilistas neid spirituaalselt.

Äkki lõppes programm ning Tema Pühadus juhatati lava taha, tema kannul tuli vanemaid munki, nunnasid ja usule pühendunuid. Näinud tema ümber parvlevat inimhulka, ei lootnudki ma temaga kohtuda. Kui ta rõivistu poole suundus, moodustus kaks rivi, kes teda sõnatult austasid, seadnud käed palvetamisasendisse ning kummardades aupaklikult, kui ta neist möödus.

Lähemale jõudnud, märkas dalai-laama Tenzinit ja astus meie poole. Tenzin suunas ta leebelt sinna, kus meie seisime. Olin vapustatud. Ma ei suutnud uskuda, et minu väike õde kutsub meie aja kõige mõjukama usujuhi meiega kohtuma.

Kui Tenzin oli meid tutvustanud, seisime seal, vesteldes Tema Pühaduse dalai-laamaga mitu ääretult hinnalist minutit. Ja siis ta lahkus. Mõtlesin, et ma ei pese enam kunagi kätt, mida ta surus. Tundsin ennast õndsana. Mu õde avaldas mulle sügavat muljet ja ma olin tema üle uhke. Mida tugevamalt kogetu mind mõjutas, seda malbemaks õde muutus.

Teadsin, et mu õest oli saanud buda nunn, kuid peale selle polnud mul aimugi, mida ta teeb, kes ta on või kelleks ta oli saanud. Ma teadsin, et ta oli aastaid otsinud oma elu, oma kutsumust ja oma rada. Asiaadi, läänlase, kristlase ja üksikemana polnud see talle kerge. Tema Pühaduse ja Emi kõrval vanema vennana seistes rõõmustasin pigem oma õe kui dalai-laamaga kohtumise pärast. Emi oli leidnud oma koha maailmas. Endale väga iseloomulikul malbel viisil oli ta leidnud oma jõu ülimalt leebe armastuse jõu kaudu. Emi oli toime tulnud elu suurima saavutusega: ta oli kasvanud isiksuseks, kelleks ta oli sündinud.

Edu ei tähenda alati seda, et me kujuneme selleks, kelleks oleme sündinud. Kolledži lõpetamine ei osuta tingimata seda, et meist on saanud see, kelleks me sündisime. Lihtsalt ametialane edukus – olgu isik advokaat või arst – ei tähenda, et need inimesed teevad seda, milleks nad on sündinud. Seesama käib ka raha kohta. Ainuüksi see, et sa oled rikas, ei tähenda veel, nagu oleksid saanud selleks, kelleks oled sündinud.

Kõikjal, kuhu dalai-laama läheb, ütleb ta: „Tunnen, nagu kohtuksin ammuste sõpradega.” Ta oskab tähelepanuväärsel viisil tekitada inimestes tunde, et neid armastatakse ja nad on teretulnud. Tenzin osales kohtumisel, et kavandada edasisi plaane.

Ning lihtsalt tõsiasi, et minu õest oli saanud nunn, ei tähendanud veel, et temast oleks saanud see, kelleks ta oli sündinud. Saamine selleks, kelleks oled sündinud, tähendab midagi enamat kui edu ja teadmised. Saamine selleks, kelleks oled sündinud, tähendab oma tee taasavastamist ning tagasiastumist sellele rajale.

Jutt on eluteest, mitte elu ettemääratusest.

Ristiusu jutlustaja, kelle kirikuteenistusel ma kunagi osalesin, ütles: „Me oleme sündinud inimloomuseks. See tähendab, et me oleme ühtaegu inimesed ja loomus. Mõni meist on rohkem inimene kui loomus.” Selgitamist jätkates ütles ta: „Inimestel on piirid. Loomusel mitte. Loomus on piiritu. Inimesed saavad vanaks. Loomus areneb.”

Ta rääkis edasi: „Inimesed surevad. Loomus mitte. Inimesed vajavad tööd. Loomusel on missioon.” Ma olin just naasnud Vietnamist ja olin pisut üle kahekümne aasta vana, kui ma selle jutlustaja sõnumit kuulsin. Kuna ma olin lahingutes surma nii sageli näinud, avaldasid tema sõnad mulle otsekohe mõju. Vietnamis viibides kogesin sündmusi, mida pole võimalik traditsioonilises elu ja surma kontekstis seletada. Nagu ütles mu kunagine klassikaaslane, kes samuti teenis Vietnamis: „Mina elan sellepärast, et surnud mehed jätkasid võitlemist.” Vietnamis õppisin ma tundma keha ja vaimu erinevust, nagu jutlustaja seda määratles – inimese ja loomuse erinevust. Kui mind puudutas meie vaimu vägi, siis tulin tagasi teistsuguse inimesena, sest mu olemus oli muutunud.

Ilmselt põhjustas see inimese ja olemuse, keha ja vaimu erinevus mulle elus palju probleeme. Kui sa ei karda surra, siis hakkad elama. Niisuguse transformatsiooni häda on selles, et siis on raske taluda inimesi, kes elavad piiratuses, elavad surmahirmus, elavad eksimise pelguses, elavad kriitikahirmus ning pigem kindlustunde kui rikka, täiuslikuma elu nimel.

1974. aastal lahkusin merejalaväe teenistusest, et taasalustada elu tsiviilinimeste maailmas. Ma olin viibinud sõjaväelaste hulgas ligi kümme aastat. Sel aastal astusin Honolulus Xerox Company teenistusse ning alustasin müügimeheks õppimist. Müümisoskuste omandamine oli minu meelest lausa kohutav, kuid vähemalt ma teadsin, et õpin oma hirmudest ja kogemuste vaegusest üle saama. Kuna ma õppisin lendama ja jäin lahingus ellu, siis teadsin, et saan ka müümise selgeks.

Teadsin, et ühel päeval õpin ma ettevõtjaks.

1974. aastal hakkasin aduma, et paljud äriilma tegelased olid rohkem inimesed kui loomus ning rohkem keha kui vaim. Sain selgesti aru, kui palju ärimehi tahaks öelda: „Ma ei suuda seda teha.”

Või: „See ülesanne on liiga raske.”

„Teeksin seda, kui mul oleks rohkem raha.”

„Mis siis, kui ma läbi kukun?”

„Mis siis, kui ma eksin?”

„Ma ei saa seda endale lubada.”

„Kas maksate mulle ületunnitöö eest?”

Niisugust tossikese moodi käitumist merejalaväes ei sallita. Kui ohvitser annab mulle lahingus otsese käsu „Vallutada see kuulipildujapesa!”, siis ei tohi ma öelda: „Aga mis siis, kui ma pihta saan?” Või: „Ma ei tunne ennast hästi. Mul on puhkepäev saamata. Käskige kedagi teist.” Meie tohtisime vastate ainult: „Jah, söör!”

Ja kui me ülesande täitsime – ning seejuures ellu jäime –, siis ei lubatud meil ärbelda. Me olime piisavalt distsiplineeritud ning küsisime lihtsalt: „Mis on järgmine ülesanne?”

Sõjaväeteenistus sarnaneb paljuski religiooniga. New Yorgi sõjaväeakadeemias oli meie esimene ülesanne meelde jätta Ühendriikide merelaevanduse akadeemia missioon. Merejalaväes on missioon tähtsam kui elu.

Religioonis nimetatakse tõelisi jüngreid misjonärideks. Kahjuks on reaalses maailmas inimestel enamasti töö, mitte missioon. Tööinimesed töötavad raha nimel, aga misjonitundega inimesed töötavad spirituaalse kutsumuse õhutusel. Kui nägin 2006. aastal oma õde dalai-laama kõrval seismas, olin ma uhke ja õnnelik vend, sest ma teadsin, et õde oli saanud selleks, kelleks ta oli sündinud. Ta oli leidnud oma spirituaalse raja, tee, millel ta oli tõenäoliselt varemgi käinud. Ta oli leidnud oma spirituaalse kodu ja oma spirituaalse perekonna… taas.

Ma olen juba öelnud, et meie perekonnas on neli last ning kõik neli on väga erinevad. Arvan, et me erineme, sest igaühel meist on erinev missioon, erinev elutöö. Minu noorem vend Jon on mehaanikageenius. Lapsepõlves tassis ta alatasa koju vanu raadioid, kelli ja mootoreid, kulutades nende parandamiseks palju tunde. Praegu töötab ta Honolulu suure kinnisvarakompanii varahaldamise osakonnas. Tema ülesanne on hoolitseda, et valdused oleksid hästi hooldatud ning kogu seadmestik heas töökorras. Tema ja mina ei saaks rohkem teineteisest erineda. Kui pistate minu vennale kruvikeeraja pihku, siis kasutatakse seda tööriistana. Minu käes saab kruvikeerajast relv. Kui tema võtab haamri, siis tehakse asjad terveks. Kui haamri haaran mina, siis asjad purunevad.

Meie noorim õde Beth on sündinud kunstnik. Kogu kooliaja jooksul paistis ta silma kunstivallas, nii maalimises, keraamikas kui ka kudumises. Tema anne avaldus varakult, ta õppis kolledžis ning tegi kahe aastaga diplomitöö. Praegu on ta New Mexico osariigis Santa Fes kunstnik. Ka temaga oleme täiesti vastandlikud inimesed. Ta loob ainulaadseid originaale. Ta on tõeline kunstnik. Kahtlustan, et pigem sureks ta nälga, kui hakkaks äri ajama ja müüks oma taieseid massiturul.

Aga mina, teisest küljest, olen läbi ja lõhki äritegelane. Mulle meeldivad massturud. Ma tahan, et minu töid masstoodetaks. Mulle meeldib, et minu raamatuid müüvad Barnes and Noble, Amazon.com, Borders, Wal-Mart ja Costco. Meelsasti silmitsen teoste nimetusi maailma paljude paikade menukite müüginimekirjades. Mina pigem müün, kui nälgin.

Kuni 2007. aastani elasin lihtsalt oma elu, keskendudes ainult sellele, mida tegin. Ma ei suhelnud venna ja õdedega kuigi sageli. Mina elasin oma maailmas ja nemad enda omas. Nägime üksteist harva. Sel aastal mõistsin, et me kõik oleme juba täiskasvanud, ning hakkasin arutama, kuidas mu vend ja kaks õde oma rahaasjadega toime tulevad ning kas nende tervis on korras. Mõtlesin, kas ehk mina olen see, kes meie kõikide vananedes peab nende eest hoolitsema. Ükski neist polnud kunagi palunud minult rahaabi, kuid meile kõigile lisandus aastaid, ning kui meil veab, siis elame kaua hea tervise juures.

2007. aastal sain teada, et mu õde Tenzin vajab südameoperatsiooni. Tema arterid olid ummistunud ning vereringe säilitamiseks tuli paigaldada kolm stenti. Mitu aastat varem oli ta põdenud vähktõbe, mistõttu tema tervisekindlustusega polnud kõige paremad lood. Südamelõikuse kulutusi ei tahetud katta.

Ma ei teadnudki tema vähktõvest. Ta ei rääkinud mulle sellest kunagi. Sõbrad Seattle’is aitasid tal toime tulla. Aga südamelõikuse tõttu vajas ta abi.

Tema tervisemured vapustasid mind. Tema oli meie neljast lapsest esimene, kes põdes surmaohtlikku haigust. Ema ja isa olid surnud mitu aastat varem. Isa suri seitsmekümne ühe aasta vanuselt kopsuvähki. Ta oli peaaegu kogu elu suitsetanud. Ema suri südamehaiguse tagajärjel neljakümne üheksa aastasena. Vanima lapsena, kellel pealegi oli kõige rohkem raha, tundsin, et ei saa olla ainult armastav vend, vaid olen millekski enamaks kohustatud. Pühapäevakoolis olin lugenud sõnu: „Kas ma olen oma venna hoidja?”^[1.]

Tenzini vähktõve tõttu omandasid need sõnad sügavama tähenduse.

USA on vahva riik, kui sul on raha. Kui oled vaene, siis on sul seal üsna kibe elada. Hetkeks oma õe elu üle aru pidanud, mõistsin, et tema on üks paljude seast, kellel puudub oma kodu. Ehkki ta hakkas juba kuuekümneseks saama, oli ta alati olnud üürnik. Tiibeti nunnana polnud tal maja ostmiseks raha, iseäranis veel Los Angelese ümbruskonnas, kus ta elab. Nunnana saab ta väikest toetust ning teeb oma kulutuste katmiseks lisatööd.

Minu naine Kim ja mina saatsime talle südamelõikuseks raha. Jagasime oma investeerimisteadmisi ja ostsime talle Arizonas kortermaja. Ehkki Tenzin ei ela seal, vähemalt praegu mitte, saab ta üüritulu ning teab, et tal on oma kodu.

Tenzini teine surmaohtlik tervisehäire sundis mind aru pidama, et esitada endale küsimusi, millele ma polnud varem tulnud. Mis juhtub siis, kui tal pole edasiste ravikulude katmiseks enam raha ega tervisekindlustust? Mis juhtub, kui tema järgmine ohtlik seisund nõuab üha rohkem raha? Mis juhtub, kui ta ei jaksa enam enda eest hoolitseda? Kas mina vastutan tema eest?

Ilmselt oli minu vastus „jah”.

Võib-olla huvitab lugejaid nagu mindki, et mu õde oli olnud juba aastaid taimetoitlane. Ta püüab igati elada lihtsat stressivaba elu. Ta mediteerib hardalt. Ta ei tarvita alkoholi ega suitseta.

Mina, teisest küljest, söön liha, võtan napsi ja suitsetan sigareid. Stress kosutab mind. Suurem osa arste ütleks, et just mina peaksin põdema vähktõbe ja südamehaigust. Aga ometi pole see nõnda. Ning ehkki minu tervisega ei ole kõik korras – sündisin ema reumast põhjustatud nõrga südamega, mis oleks äärepealt takistanud mul sõjaväkke astumast –, on mul siiski raha ennetada tervisehäireid, mis sest, et ravikindlustus neid kulusid ei kata. See on suur erinevus.

Ma püüan igati arstidest ja haiglatest hoiduda. Pigem külastan kiropraktikuid, loodusraviarste ja akupunktuuri asjatundjaid ning sõidan üle ookeani nende alternatiivraviarstide juurde, kellel Ühendriikides ei lubata praktiseerida. Usun tervist, mitte meditsiini. Kui sul pole raha, siis on raske hea tervise juures olla. Hea tervis võib olla kulukas.

Armastuse, perekonna- ja rahaprobleemidele mõteldes mõistsin, et minu perekonnas ilmnenud mured on samasugused nagu kõikidel teistelgi inimestel maailmas, isegi Ameerikas. 2008. aastal hakkas esimene 78 miljonist iibetõusuaegsest ühendriiklasest saama riiklikku sotsiaalkindlustust ning peagi ka Medicare’i^[2.] soodustusi. Ma imestan, kuidas maailma rikkaim riik saab endale lubada 78 miljonit eakat beebibuumi ajal sündinud last, kes nüüd üha enam sõltuvad riigipoolsest arstiabist ja neile makstavatest toetustest. Kui igaüks neist 78 miljonist vajab valitsuselt 1000 dollarit kuus, siis kulutatakse neile ainult ühes kuus 78 miljardit dollarit.

Kes tasub selle arve? Ja mis juhtub perekondadega, kel pole küllalt raha kulutusteks, mida valitsus ei kata? Pühapäevakoolis sain teada, et inimesele kala andmine toidab teda ainult ühe päeva. Parem on õpetada teda ennast kalastama kui talle kala kinkida. Sellele tarkuse­terale mõteldes jääb mulle mulje, nagu usuks meie valitsussüsteem pigem inimestele kala andmisse kui neile kalapüügitarkuste õpetamisse.

Võib-olla räägitakse just sellepärast meie koolides vähe rahast.

Ehkki Kim ja mina võiksime õe tervise eest pikka aega hoolitseda, arvasin, et parem oleks aidata tal endal kalastada. Pealegi olen kapitalist. Ma mõtlen ärimehe moodi, pooldan lausturustust. Ma lõin oma firma The Rich Dad Company selleks, et inimestele kalapüüki õpetada. Kui juttu tuleb rahast, siis toetan ma küll hea­tegevust, kuid ma ei mõtle finantsalmuste jagamisele. Mina usun, et vaestele raha jagamine jätab nad ainult veelgi kauemaks vaesusse. Minu rikas isa ütles sageli: „Raha ei ravi vaesust.”

Väga noorest east alates oli mul kaks isa, kes mõlemad jagasid mulle nõuandeid. Minu bioloogiline isa oli mees, keda ma nimetan oma vaeseks isaks. Ta oli kõrgesti haritud ja intelligentne inimene, kuid sellegipoolest finantsraskustes. Minu rikkal isal, mu parima sõbra isal, oli jäänud isegi kaheksas klass lõpetamata. Ent sellegipoolest arendas ta lausa fanaatiliselt oma mõistust. Minu rikas isa ütles: „Minu aju muutub iga päevaga tugevamaks, sest ma arendan seda. Mida tugevamaks see muutub, seda rohkem raha ma teenin.”

Niisiis, selle asemel et anda õele rohkem raha, otsustasin, et parem oleks talle kalapüüki õpetada. See on üks põhjus, miks me otsustasime kirjutada selle raamatu – nimelt selleks, et raha teenida. Käesolev raamat on rahategemise projekt. Just nõnda jagan ma õega, mida olen eluaeg õppinud – seda, kuidas saada kapitalistiks. Ma olen täiesti kindel, et aitan oma teadmisi jagades tal multimiljonäriks saada, kui ta soovib nii palju raha teenida. Buda nunnana ei ole ta andnud vaesusetõotust, nagu nõuavad paljud teised religioonid.

Kui küsisin õelt, kas ta tahab saada miljonäriks, ta ainult naeratas ja ütles: „Praegusel hetkel tahaksin lihtsalt oma raviarved maksta.”

Teine põhjus, miks ma otsustasin selle raamatu kirjutada, oli armastus. See ei tähenda, nagu poleks mul elus armastust. Mul on palju armastust. Tunnen ennast õnnistatuna, et olen Kimiga armuküllases, õnnelikus ja õitsvas abielus.

Kim on minu hingekaaslane. Ta sarnaneb paljuski mu õega, inimesega, kes pärineb armastusest. Ma lihtsalt soovisin sügavamat armastusetunnet, armastust, mida kiirgub rõõmu ja õnne kaudu, selle rõõmu ja õnne kaudu, milleni minu õde on elus jõudnud. Kapitalistina arvasin, et oleks vahva, kui mul õnnestuks kinkida õele oskus tekitada raha, mida ta soovis ja vajas, ning tema kingiks mulle sügavama tunde, mis aitaks mul armastada kingitust, mida nimetatakse eluks.

Need on kaks põhjust, miks ma otsustasin kirjutada selle raamatu. Üks neist on armastus ja teine raha.

Sõda lahutas õe minust aastaid tagasi ja meie rajad ristusid taas siis, kui me mõlemad näisime otsivat jumalat, teadmata seejuures, kas jumalat üldse on. Paljuski räägib see raamat pigem oma eluteede otsimisest kui jumalast – oma spirituaalse töö, kodu, hingekaaslase ja perekonna leidmisest.

See raamat võib trotsida paljude religioosseid uskumusi. Ma tean, et viis, kuidas ma ärgitasin õde äriga tegelema, võib haavata nii mõndagi inimest, eriti neid, kes usuvad, nagu oleks rahahimu kõige kurja juur. Mina isiklikult ei usu, et raha oleks kurjus. Raha iseenesest on neutraalne. Kuri võib olla see, kuidas me oma raha teeme. Näiteks, kui mina rööviksin panku, töötaksin inimesi tapnud kompaniis või hävitaksin keskkonda, siis oleks see kurjus. Aga minu jaoks on raha lihtsalt raha ja valikuvõimaluse korral eelistaksin pigem palju raha, kui oleksin vaene.

Pealegi ei usu ma, nagu armastaks jumal vaeseid rohkem kui rikkaid. Mina ei arva, et vaesed pääsevad taevasse ja rikkad paisatakse põrgupõhja. Minu meelest on julm – ja kuri –, et meie haridussüsteem ei anna inimestele rahaõpetust. Süda vaevab mind ikka veel, kui näen raharaskustes inimesi, sest nad meenutavad mulle minu ema ja isa. Kui ma arvaksin, et vaestele raha jagamine lahendaks nende mured, siis teeksin seda. Ent selle asemel olen ma valinud oma elutööks finantshariduse. Just sellepärast loodi The Rich Dad Company.

Pühapäevakoolis õpetati mulle sedagi, et Kristuse viimased sõnad ristil olevat olnud: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.”^[3.] Kahjuks minu maailmas, raha maailmas, ei andesta teile keegi, kui te ei tea, mida teete. Kui te minu maailmas ei tea, mida teete, siis karistab rahamaailm teid karmilt. Rahamaailm rusus mu südamehaiget õde. Taas suutsin teda aidata, õpetades talle kalapüüdmist.

Ma sain rikkaks, kui hakkasin mõtlema rohkem andmisele kui saamisele.

Üks kõige mõjukamaid õppetunde, mis ma pühapäevakoolis sain, oli „andke ja teile antakse”. Finantsraskustes inimesi kohates saan aru, et sageli on see nõnda ainult sellepärast, et nad keskenduvad saamisele, mitte andmisele. Kui tahan rohkem saada, siis tuleb mul rohkem anda. Selleks, et mu õde saaks multimiljonäriks, pean talle õpetama, kuidas ta saaks oma andeid rohkem jagada.

Ehkki mu õe usk ei õpeta jumalasse uskumist, nagu paljud meist jumalast arvavad, on ta õpetanud mulle nii mõndagi, kuidas saaks armuküllasemat ja rikkamat elu elada. Mina usun sellesse jumalasse, keda Ameerika indiaanlased nimetavad Suureks Vaimuks. Minu elu muutus siis, kui ma loobusin rügamast, et ainult endale rikkust koguda, ja hakkasin töötama, et kõik saaksid rikkamaks.

Ja see on selle raamatu tuumiksõnum. See räägib võitlusest, millega paljud meist kokku puutuvad, võitlusest, kas olla inimene või olla loomus. See pajatab meie keha ja vaimu lõhest. See on lahkusest ja meie südame väest.

Selles raamatus on juttu meie spirituaalsest perekonnast ning elust, mille elamiseks oleme sündinud.

1 1Mo 4:9. – Tõlk. [ ↵ ]

2 USA riiklik eakate tervisekindlustus. – Tõlk. [ ↵ ]

3 Lk 23:34. – Tõlk. [ ↵ ]