Читать книгу Rikas vend Rikas õde - Emi Kiyosaki - Страница 9

Meil kõigil on sünnist saadik kaks perekonda. Esimene neist on bioloogiline perekond, kuhu me sünnime. Teine on spirituaalne perekond, kogukond, mis kutsub meid sinna, kus saame endast midagi anda ja kasvada… kutsub meid maailma, kus saame elada elu, millesse oleme sündinud.

Me kasvasime üles pärast Teist maailmasõda, keset külma sõda, Hawaiil Hilo väikelinnas Jaapanist pärinevas perekonnas. Meie kodu asus Hawaii saarestiku kõige suuremal saarel, kus seda ohustasid hukatuslikud tõusulained ja ägedad vulkaanipursked.

Meie isa Ralph Kiyosaki oli koolide riikliku järelevalve inspektor, ühtaegu kohaliku tsiviilkaitse ülem, kes tegutses toimekalt päästetöödel, mistõttu tema ja meie ema Marjorie olid sageli päevade kaupa perekonna juurest ära.

Ema oli kutseline meditsiiniõde, kes töötas USA Punase Risti teenistuses. Hilo metodisti kiriku ustava liikmena köitis teda sügavalt muusika ning jõulude ajal paelus teda just see kirik, kus olid parim koor ja dirigent. Ent lapsepõlves põetud reuma tagajärjel vaevas teda südamehaigus. Terviserike oli nõrgendanud tema südant ning just see põhjustas südameataki, mille tagajärjel ta neljakümne üheksa aastaselt suri.

Kiyosaki perekond uskus „lahenduste” leidmist ja toetamist, pakkudes abi ja täites teenistusülesandeid. Hariduse tähtsusest rääkimise asemel õppis meie isa ja teenis teisi. Religioonist rääkimise asemel tunnistas ema oma usku kirikus ja elas selle järgi igapäevaelus. Ühiskonna teenimisest rääkimise asemel tegutsesid nad vabatahtlikena oma kogukonnas. Nad olid loonud kodu, varjupaiga elutormide eest ning andsid laste kaitsmiseks endast parima.

Isa, Robert ja Emi (üks kolme-, teine kaheaastane). Isa suured käed kaitsesid meid alati. Pange tähele tema sigaretti. Ehkki isa armastas oma perekonda väga, röövis suitsetamiskirg ta perekonna juurest, kes oli talle kallis.

Aga nad ei suutnud varjata meid maailma eest ning maailm ründas neid igast suunast. 1962. aastal oli Robert viieteistkümneaastane, Emi neljateistkümnene, nende vend Jon kolmteist ja noorim laps Beth üksteist aastat vana. Kogu perekond vaatas telerit, kui ere sähvatus ehmatas Bethi.

„Oh mu jumal! Vaadake aknast välja!” hüüatas ta.

Me kõik tormasime elutuppa ja vaatasime õhtutaevasse, kus sähvatus sumbus vihaselt oranžiks, seejärel helepunaseks keeriseks, edasi tumepurpurseks ja lõpuks mustast mustemaks. Meie ei teadnud tookord, et olime näinud aatomipommi plahvatust, mille raev vapustas taevast Vaikse ookeani kohal.

Järgmisel päeval kirjutas kohalik ajaleht, et see üks tervest hulgast Jõulusaarel korraldatud USA aatomipommikatsetustest tekitas mulje, nagu oleks taevas verega üle kallatud. Sealne diktor kirjeldas kogetut veelgi piltlikumalt, öeldes, et talle tundus, nagu oleks keegi mingi looma kõri läbi lõiganud ning lasknud verel üle kogu taeva pursata. Ta ütles, et kõigepealt oli veri helepunane ja kobrutas, sest see oli ikka veel hapnikust küllastunud. Surres veri koaguleerus, paksenes, selle värvus muutus tumepunasest purpurseks. Lõpuks asendus sügav purpurne toon mustaga ning tähesira tungis jälle läbi mustava taeva.

Aeg ise, aga ka tollel aatomiplahvatusel oli selles oma osa, mõjutas kogu Kiyosaki perekonna otsustusi, nende toiminguid ja reaktsioone. 1964. aastal loobusid Ralph ja Marjorie oma senisest tööst ning astusid vabatahtlikult president Kennedy Rahukorpusesse, ehkki nad seetõttu palgas tunduvalt kaotasid. Kaks õde ühinesid rahuliikumisega, protesteerides Vietnami sõja vastu koolis ja tänavatel. Ning kaks venda astusid vabatahtlikult sõjaväkke, et teenida Vietnamis: Jon õhujõududes ja Robert merejalaväes.

Otsekui saatuse iroonia tõttu tegutses igaüks meist rahu nimel.

Ehkki olime bioloogilised õed-vennad, osutusime lapsepõlvest alates otsekui kontrastide näidiseks. Juhuslik vaataja märganuks pigem meie erinevusi kui sarnasusi.

Ent kontrastid peitusid veelgi sügavamal, kui seda võiks arvata elegantselt rõivastatud Robert Kiyosaki ja nunnarüüd kandva õe ülesvõtet vaadates. Sügavamal, kui materiaalse jõukuse ja spirituaalse rikkuse kõrvutamisel välja paistab. Sügavamal ja mõjukamalt kui sõja ja rahu… nappuse ja külluse… küsimuste ja vastustega seotud valikud.

Teine perekond on meie spirituaalne perekond, mis köidab meid oma kutse, omaksvõtu lubaduse, tõelise arusaamise ja õnnega. See on kogukond, milles me kogeme tingimusteta armastuse jõudu ja leiame, et seda, mida me oma südames tunneme, pole meie elus olemas.

Meie spirituaalne perekond on meie tõeline kodu, keskkond, kus võime elada elu, milleks oleme sündinud, leida perspektiivi ning suutlikkuse omaks võtta ja hinnata teiste mõtteid ning vaatepunkte. Oma spirituaalse perekonna leidmiseks on palju teid: abielu, haridus, usk, religioon, sõbrad, õpetajad ning isegi kriis ja meeleheide.

Spirituaalse perekonna leidmine abielus tähendab hingekaaslase leidmist. Pole vägevamat liitu kui kaks inimest, kes on leidnud teine­teise, et jagada vastastikku kooselu. Nagu me kõik teame, on abielulahutuste suhtarv suur. On palju ja mitmesuguseid lahutuspõhjusi, kuid üks neist on üksildus – üksildus ja tühjus, mida põhjustab abielu inimesega, kes pole sinu hingekaaslane. On suur vahe, kas armastada oma abikaasat või partnerit või armastada hingekaaslast.

Paljud inimesed otsivad, kuid vähesed leiavad teise perekonna, oma spirituaalse perekonna.

Emi (Tenzin Kacho) Kiyosaki ja Robert Kiyosaki.

See raamat räägib vennast ja õest, kahest samasse bioloogilisse perekonda sündinud inimesest, ning nende rööbitistest, kuid lahknevatest teedest teadmiste ja eneseavastamise kaudu jumala, raha ning õnne juurde. See on lugu, kuidas me erinevatest vaatepunktidest ja vastuolulistest ideoloogiatest hoolimata toetame üksteist, otsides oma spirituaalseid perekondi.

Ühtaegu on see meie spirituaalse õpetaja otsimise lugu. Elu on täis õpetajaid. Väga vähesed neist on spirituaalsed õpetajad.

Kui spirituaalne õpetaja puudutab su südant, avaneb mõistus teisele maailmale, teistsugusele mõtlemise… elamise viisile. Dalai-laama puudutas Emi Kiyosaki südant ning temast sai buda nunn, kes võttis endale Tenzin Kacho nime. Dr Robert Buckminster Fuller puudutas Roberti südant ning Robert leidis tee, mis toetas tema mõistmise, hariduse ja vastuste otsimist.

On oluline mainida, et kumbki meist polnud traditsioonilises mõistes hea õpilane. Meie ei paistnud koolis silma. Aga kohe, kui need spirituaalsed õpetajad olid puudutanud meie südant ja avanud meie mõistuse, said meist mõlemast kõigest senisest hoolimata õppijad – õpilased, kes jõudsid silmapaistvalt edasi, tegeldes sellega, mille tundmaõppimiseks me olime sündinud. Nüüd oleme pühendunud õpilased, kes kasutavad oma andeid, seda laadi kaasasündinud vaimusuurust, mida traditsioonilise hariduse vallas alati tähele ei panda.

Kui lapsed kaotavad oma bioloogilise ema ja isa, nimetatakse neid orvuks. Tänapäeva maailmas on palju spirituaalseid orbusid, kes ikka veel otsivad oma spirituaalset perekonda. Paljude jaoks tähendab see kogu elu kestvat teekonda, teised leiavad oma spirituaalse perekonna varakult ja mõistavad, et nende otsing on läbi – nad teavad, et on leidnud kodu ja perekonna, mis lubab neil elada elu, mille elamiseks nad olid sündinud.

Paljud inimesed kulutavad kogu elu, otsides oma spirituaalset perekonda… leidmata seda kunagi. Paljud inimesed tunnevad ennast tühja ja üksildasena – nad rändavad läbi elu nagu orvukesed, otsides oma tõelist kodu ja perekonda. Sageli küsivad nad endalt: „Kas mu elul on mõte?”, aga nad pärivad sedagi: „Mis on elu mõte?”

Spirituaalseid orbusid köidavad sageli organisatsioonid, milles nad tunnevad, et neid võetakse omaks ja hinnatakse. Mõni leiab lohutust koguduses, patriootliku meelestusega rühmituses või organisatsioonis, mis edendab näiteks loodushoidu või loomade kaitset. Teistest saavad innustunud kuulsuste ihalejad, kes uhkeldavad lemmikmeeskonna värvidega ning hõiskavad nende võidu puhul, peletades tühjust oma südames ja hinges. Inimese üks põhilisi vajadusi on tunnustusevajadus ning paljud, kes ei ole leidnud hingekaaslast, otsivad niisugust ruumi, seda laadi paika, mida nad võivad nimetada spirituaalseks koduks ja perekonnaks.

Paljud inimesed on ametis suurkorporatsioonides – lastekodudes, mis on tulvil neid, kes töötavad raha ja turvatunde, kuid mitte armastuse pärast. Me näeme seda muutuvates suundumustes tööhõive valdkonnas, kus palgatšekist väärtuslikumaks peetud aastakümneid kestnud ustav töö ja sidemed on taandunud mineviku väärtusteks. Kui paljud teist on kogenud vastikustunnet pühapäeva õhtuti, kui mõtted kalduvad eelolevale töönädalale? Paljudel peegeldab see nende elus valitsevat tühjust. Nemad ei kasuta oma erilisi vaimuandeid ega ole leidnud spirituaalset sidet oma karjääris või töös.

Selle keskkooli lõpupildi tegemise ajal ei osanud Barbara Emi Kiyosaki arvata, mida tulevik talle toob.

Nad ei tee seda tööd, milleks olid sündinud.

Ka siis, kui inimesed on alatasa millestki hõivatud ning neid ümbritsevad kaaslased, tunnevad paljud ennast üksildasena. Pärast tööd otsivad nad oma spirituaalset perekonda kirikus või mingis organisatsioonis, mis sobib nende südame, nende mõistuse ja nende hinge missiooniga; sellega, milleks nende hing on sündinud ja miks ta siin maa peal on. Tänapäeval tunnistab kirikuliste üha suurenev arv inimeste kasvavat vajadust leida oma spirituaalne perekond.

Barbara Emi Kiyosaki ei unistanud kunagi sellest, et ühel päeval saab temast nunn. Aga kui ta leidis spirituaalse perekonna, otsustas ta unustada materiaalse külluse, eelistades sellele kogu elu kestva spirituaalse rikkuse otsimist, ja nõnda jõudis ta kloostrielu – üksildase nunnaelu – teele, kus jõukusest loobumine näis olevat nunnale sünnis.

Kaks maailma põrkasid Tenzinis kokku, kui elu päästva ravimise vajadus tähendas vastuollu sattumist ammu, juba palju aega tagasi langetatud otsusega, et materiaalse maailma realiteedid ei motiveeri teda ega valitse tema üle. Ta mõistis, et „elada oma materiaalsetest võimalustest” tagasihoidlikumal viisil on hoopis midagi muud kui enda ja oma elu ohtu seada.

Mõistmine, missugust osa mängib raha meie elus – meeldigu see või mitte –, saabus karmilt ning kiiresti, kui surmaohtlik haigus ja ravivajadus tõid kaasa terve kuhja arveid ning rahanappuse. See hingeline naine, kes oli harjunud ennast nii söögi kui ka spirituaalse keskendumisega valitsema, koges nüüd elu ja surma valikut. Ühtaegu tuli tal selgusele jõuda, kuidas teistsuguse, karmi elutee valinud vend tunnetab ja mõistab õe koormat ning pakub selle kergendamiseks võimalusi.

Tenzin otsis teed, mis aitaks lahendada tema nunnaelu, ravivõlgade ja edaspidise terviseseisundi ilmset konflikti. Seejuures jõudis ta huvitavatele ja kainestavatele järeldustele. Need järeldused süvendasid tema sisekaemuse võimet, aitasid näha oma jõudu, ühtaegu ka nõrkusi, ning koguda enda muutmiseks julgust ja pühendumist.

Robert Kiyosaki ei unistanud kunagi, et ühel päeval saab temast isa eeskujul õpetaja. Ta kukkus keskkoolis inglise keeles kaks korda läbi, sest ta ei osanud kirjutada. Praegu loetakse tema raamatuid maailma paljudes paikades ja keeltes. „Rikas isa, vaene isa” on olnud ligi seitse aastat New York Timesi menukite nimekirjas. Kõigest kaks raamatut ajaloos on selles loetelus pikemat aega püsinud.

Tema leidis oma spirituaalse perekonna pärast merejalaväkke astumist ning hiljem uuesti, võtnud eeskuju rikkast isast – oma parima sõbra isast, kes suunas ta finants- ja investeerimisküsimusi õppima.

1981. aastal muutis Roberti elu kohtumine meie aja üheks suuremaks geeniuseks peetava dr R. Buckminster Fulleriga, kes õpetas talle, et rikkaks võib saada heldemeelsusega, ning uue mõtlemisviisi omaks võtnud Robert alustas The Rich Dad Company loomist. Nii merejalavägi kui ka The Rich Dad Company juhindub tugevast missioonitundest. Jõuline kutsumus köidab spirituaalse perekonna liikmeid… neid, kes otsivad võimalusi, et realiseerida oma elu eesmärk, oma missioon, täites ülesandeid, milleks nad olid sündinud.

Roberti puhkehetk Vietnamis.

Kas olete leidnud oma hingekaaslase? Kas olete leidnud spirituaalse õpetaja, kes juhatab teid teie spirituaalse perekonna juurde? Kas olete leidnud oma spirituaalse elukutse? Teisisõnu: kas te teete tööd, milleks olete sündinud?

Just sellest käesolev raamat räägibki.

Raamat räägib ka kahest teekonnast. See räägib vennast ja õest, kahest ühte ja samasse bioloogilisse perekonda sündinud erinevast inimesest, kes toetasid teineteist, et leida oma spirituaalne perekond ning elada elu, milleks nad olid sündinud. Nende kahe elu tunnistab inimvaimu nõtkusest ning tugevast ja südamlikust sidemest, mis oli midagi enamat kui see, mida perekonnaliikmete vahel lapsepõlves tavaliselt täheldatakse, ning see kätkes endas otsimisele, mõistmisele ja tulevikule pühendatud elu, mis kinkis peategelastele kirka teostumise.

Raamatus puudutatakse ka aatomiplahvatustest ajendatud sündmusi, mis juhtisid Robert Kiyosaki ja Tenzin Kacho muutusteni nende saatuses – ning sealtkaudu edasi. „Rikas vend, rikas õde” pajatab nende erinevatest radadest ja erisugustest filosoofiatest, mille kaudu nad otsisid ühtede ja samade küsimuste vastuseid. See räägib õnne ja elu tähenduse otsimisest.

„Rikka venna, rikka õe” lugu kirjeldab vastuolulisi maailmu: materiaalset ja spirituaalset, sõda ja rahu, küsimusi ja vastuseid, erinevaid vaatepunkte. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas eluteed võivad lahkneda ning kõrgemat spirituaalset väge teenides taas kokku saada.