Читать книгу Rikas vend Rikas õde - Emi Kiyosaki - Страница 11

Lapsena olin ma alati kindel, et meid armastatakse.

Minu vanemad, meie arvukad perekooslused, kogukond ja terve riik alustasid pärast Teist maailmasõda uue hooga. Igaühel olid suured lootused, otsekui oleksid sõja kõik lahingud, vaenulikkus ning vihkamine maailma puhastanud ning inimesed võisid alustada taas perekonna, karjääri ja õnne loomist.

Meie vanemad olid noored, targad ja heade sidemetega, nad lõid innukalt perekonna ning alustasid kooselu. Robert, Jon, Beth ja mina sündisime selles lootuse ja meelekindluse mullis. Meid armastati ning meie saabumist maailma tervitati kogu juubelduse ja rõõmuga, mida lapse sündimine perekonda toob. Vanavanavanemad silmitsesid uhkusega oma uut kodumaad Ameerika Ühendriike ning Robert oli meie isapoolse perekonna esimene pojapojapoeg, esimene pojapoeg ja esimene poeg. Tema sündimine andis põhjust pidutseda.

Mina saabusin aasta hiljem, Jon aasta pärast seda ja Beth kaks aastat pärast Joni sündimist. Elu muutus askeldusterohkeks – toimekaks, ärevaks ja nõudlikuks. Meie lapsepõlveaastaid varjutasid sagedased haigused ning väikesest sissetulekust ja sageli napist uneajast vaevatud vanemate elu muutus pingeliseks ning raskeks.

Suurte lootuste ja unistustele pürgimisega alanud perekonnaelu pandi proovile. Elumured vapustasid meid ning tungisid laastava jõuga meie unistustesse. Isegi meie kõige reaalsema ellusuhtumisega pereliige mäletab aega, kui avali optimism – ohjeldamatu tulevikulootus – õhutas meie elu. Meile ei õpetatud, mida teha siis, kui kohtutakse elu karmima tegelikkusega. Meie reageeringud elumuredele olid samasugused nagu naisel, kellega kohtusin varjupaigas töötades. Tema abikaasa oli suremas, naisel tuli hoolitseda väikeste laste eest ja ta ütles mulle: „Seda ei osanud ma küll oodata.”

See perekonnapilt tehti Mauil vanaisa fotostuudios. Vasakult paremale: Barbara Emi, Marjorie, Jon Hideki, Ralph koos Beth Teruga ja Robert Toru. Emile meeldib see ülesvõte, sest oli kangesti uhke kanda samasugust kleiti nagu emal ja Beth’il. Emal on hämmastavad balsapuust kõrvarõngad, mis isa talle nikerdas. Neil aastail oli perekond väga lähedane.

Me sünnime, elame ja kohtume surmaga; see on vältimatu. Eluteel saadavad meid ka haigused ning vananemine. Perekonna loomine, laste kasvatamine ja elu ise toovad kaasa valulise arusaamise. Iga inimene igatseb õnne ja alustab oma unistuste täitumise lootustega. Meie Ameerika ühiskond toetab seda unistust ning me maalime oma tulevikust roosilisi pilte. Ent elu tegelikkus leiab võimaluse ja koputab meile õlale, meenutades igaühele meist tema olemust.

Meie vanemad tegelesid oma muredega, aga Robert ning mina, nagu igal noorel sugupõlvel kombeks, asusime oma plaanide ja unistustega teele ning rändasime maadele ja paikadesse, mida oma väikese saare linnas kasvades olime ainult vaimusilmas näinud.

Mina valisin spirituaalse loobumise raja, ehkki õppisin isiklike kogemuste varal, et tervist ja rahalist heaolu ei tohi eirata. See pidanuks olema niigi selge, sest Buddha esimene õpetus oli neli üllast tõde, millest esimene on kannatuste tõde. Elu ei püsi kaua; seetõttu, et me oleme sündinud, peame taluma ka vananemist, haigust ja surma. Sellegipoolest arvasin, et siiralt praktiseerides ja oma õpetajaid hästi teenides pälvin eduka elu. Seega, kui ma vähktõppe haigestusin ja seejärel südamerike endast märku andis, leidsin ennast vaikselt oigavat: „See pole aus!”

Nii naiivselt ma mõtlesin. Minu õpetajad olid mulle seda kogu aeg rääkinud, samuti Robert. Oma eakat keha vaevavate tervisehädade ja halvast kindlustuslepingust põhjustatud finantsõudusega maadeldes avanesid mu silmad maailmale, millele paljud ameeriklased – eriti beebibuumi ajal sündinud – praegu vastu vaatavad.

Robert õhutab alati: „Alusta oma äri!” Roberti maailmas tähendab see, et oma eluplaane – elamise ja tuleviku kujundamise plaane – tuleb väga tähtsaks pidada. Isegi oma lihtsas maailmas pean ma talitusi meeles pidama, neile tähelepanu osutama. Kui ma tervisekindlustuspoliisi taotlesin, keeldusid mitu tuntumat firmat seda mulle võimaldamast varasema jalaturse tõttu, mida ei põhjustanud niivõrd terviserike kui mõne lümfisõlme eemaldamine veendumaks, et vähisiirded polnud neisse jõudnud. Siirdeid ei olnud. Sellegipoolest ei uurinud ma kindlustuskompaniid, kellega ma lõpuks lepingu sõlmisin, ega vaadanud lepingut põhjalikult üle. Pärast paari tegevusest hõivatud aastat püüdsin kiiresti varjupaika tagasi jõuda ning eelistasin poolt muna tühjale koorele, eeldades, et niikuinii on mu tervis korras.

Leppinud tagasihoidlikuma tervisekindlustuslepinguga ning jätnud sõlmimata tulusama pensionikindlustuslepingu, elasin ma nunnana, keskendudes igapäevamuredele ja hoolitsedes teiste vajaduste eest. Nõnda oli mu elu kulgenud juba aastakümneid. Ma olin palju saavutanud ja õppinud, kuid süsteem murdus.

Koostöö Robertiga avas mul silmad ning „minu laeva õgvendamine” on olnud olulise tähtsusega, reibastav ja raske. Kui koidab arusaamine, mis ilmutab inimese elus esile kerkinud haigusetunnuseid ja seni märkamatuks jäänud seiku, siis võime jahmuda ja kurta, aga ka muudatuste kasuks otsustada. Minul oli tegemist mõlema kombinatsiooniga. Juurdunud harjumuste kohaselt oli teekond koosnenud hüpetest ja paigalseisust, kuid muutumise otsus on ajendav jõud, mis mind nüüd liikumas hoiab. Sellegipoolest tuleb ette hetki, kui ma uinun või tahan naasta olnu juurde, sest vana käitumismustri murdmine on raske.

See, millega ma silmitsi seisin, ei piirdunud kasuliku tervisekindlustuse muretsemisega. Tegemist oli mõtlemise ja ellusuhtumise lubjastunud mõtteviisi muutmisega. Elumäng ei ole lihtne ega aus ning oleneb inimesest endast, kas ta teab, mis paigas ta mängulaual asub, missugused mängunupud tal on olemas, mida ta vajab ja kuidas soovib mängida.

Ühel Roberti seminaril jagunesime rühmadeks, millest igaüks pidi mitu päeva koos töötama. Keegi minu rühma kuuluv naine oli tark, veetlev ja väga teotahteline. Ta näis hästi tundvat ideid, millest Robert rääkis, ja andis igaühele seda teada. Ühel laupäeval andis Robert meile mingil tänaval asuva koha aadressi ja käskis sinna minna, üll rõivad, millest meil pole kahju loobuda. Imestasime, mis meiega juhtub.

Mitu tundi hiljem jõudsime lõpuks värvikuulide laskeväljale ja võtsime koha sisse. Iga meeskond pidi võistlema vastasmeeskonnaga, et hõivata teiste lipp ja tuua see oma baasi. Areenil oli tõkkeid, punkreid ja peidupaiku, kust inimesed võisid värvikuule lasta või tabamuste eest hoiduda. Kandsime polsterdatud kehakaitset ja näokattega kiivrit, mistõttu ma ei näinud kõige selgemini. Kiiver surus mu prillidele ja need muutusid uduseks. Võitlesime pimeduses, milles häirivalt lahvatas stroboskoobivälgatuste staccato. Robert paiskas meid mängutulle.

Too teotahteline naine oli kogu seminari jooksul uhkelt ja enese­kindlalt käitunud. Ent värvikuulide areenil sai ta tabamuse selga ja nuttis peagi kõrval. „Nad ei mängi ausalt!” nuuksus ta. Kuulsin, mida Robert üle lärmi teisest servast karjus.

„Elu polegi aus!”

Meie meeskond ei tegutsenud meeskonnana, igaüks võitles ainult enda eest. Nüüd tagasi vaadates mõistame, et oleksime pidanud üksteist katma ja abistama, kuid igaüks tahtis olla staar ja ise lipu ära tuua. Meil puudus koostegevuse strateegia.

Meie elu on varjundiküllane ja paljutahuline ning kõik see, millele me tähelepanu ei pööra, ilmutab ennast mingil hetkel ning seda tuleb sobitada avarama pildiga. Oma õpingute ning kombetalitustega tegeldes olin unustanud tervise ja isikliku heaolu. Igal kõhklusehetkel vilksatab minu teadvuses stseene, kui Robert õhutab: „Alusta oma äri!”

Meid kõiki on elu õpetanud.

Pärast südame veresoonte lõikust ja lõputut suhtlemist kindlustuskompanii, arsti ja haiglaga tuli mul tasuda rohkem kui 17 000 dollari suurune arve. Käesoleva raamatu kirjutamise ajal astus nii rutakalt valitud kindlustuskompanii minuga jälle ühendusse – poolteist aastat pärast protseduuri –, avas uuesti toimiku ja vaatas üle arved, mis ma olin juba tasunud ning arvasin, et nendega on kõik korras. See kompanii nõudis minult veel 8000 dollarit, sundides mind uuesti kirjavahetust alustama. Üks kahest, kas see kindlustuskompanii pole oma poliitikas kindel või lihtsalt püüab minult rohkem raha välja pigistada.

Robert ja Kim aitasid mul esimest arvet maksta, saates mulle 10 000 dollarit, nii et mul ei tarvitsenud muretseda ega laenu võtta. Kuid Robertile ei meeldi lihtsalt niisama raha käest anda. Tema juhindub tuttavast kristlikust ütlusest: „Kui annad inimesele kala, siis toidad teda ühe päeva. Õpeta see inimene kala püüdma, sest siis toidad sa teda terve eluaja.” Haigestumise ja päratu suurte arvete saamise vastik situatsioon oli minu ärkamise õppetund – ma hakkasin mõtlema oma ärile.

Seda tehes lihvin ma oma kaplanikogemusi ja õpetamisoskusi, töötades varjupaiga suurepärase meeskonnaga ning hoolitsedes oma elu eest. Minu budistliku keskuse kindel ja turvaline maailm pakkus küll suurepärast pelgupaika usutavade harrastamiseks ja õppimiseks, kuid see pidi avarduma. Pidin lihvima oma elu teisigi tahke ja kogema uusi õppetunde. Ma alustan teed uute horisontide poole, et leida kahekümne esimese sajandi kloostrielule dünaamilisi ja elujõulisi lähenemisteid.

Robert helistas mulle hiljuti ja rääkis loo, mida ta alatasa kuulvat. Keegi oli küsinud temalt uppuva majanduselu ja aktsiaturu kohta ning soovis teada, mida tuleks ette võtta. Robert vastas neile: „On aeg loota oma säästudele.”

„Need kõik on ära kulutatud,” vastati.

„Tehke siis oma tööd edasi,” soovitas Robert.

„Mul ei ole tööd.”

„Siis olete uppunud,” ütles Robert.

Ehkki see võib kõlada tundetuna, kuid Robert lihtsalt nentis fakte, ilustamata tõde. Tema öeldu tähendas, et tuleb leida iseenda toitmise tee.

See on ka minu lugu ning kuuekümneaastasena rajasin ma endale tagasitee töötavasse maailma. Ma pean arendama äri, luues võimalusi enda eest hoolitseda. Robert ütles, et beebibuumi põlvkond tekitas küll uskumatult rikka inimrühma, kuid samal ajal kujundas see terve hulga sotsiaalkindlustusest sõltujaid ning veelgi rohkem inimesi, kes elavad ühest palgast teise ja krediitkaartide võlgadest. Niisugune suhtumine – meie elupositsioon – tuleneb eelkõige meie mentaalsest suhtumisest ning seejärel sellest, kuidas me maailmas toime tuleme ja endale tegevust leiame. Kui olete elanud nõnda aastaid, siis oletegi oma reaalsuse verminud.

Inimolendi veetlev omadus on see, et meil on võimalik muutuda. Meie ei pea tallama harjunud rada. Meie mõistus on vägev ja suudab kujundada muutusi. Ma ütlen isegi oma varjupaigas elavatele lootusetult haigetele patsientidele: „Sinu mõistus on vägev. Arenda jõulisi mõtteid. Ära mõtle nõnda: tahaksin veel seda näha… või ma peaksin… või ma hakkan puudust tundma…”

Isegi elu lõpul võime öelda: „Elagu minu perekond hästi.”

„Olgu mu lapsed edukad.”

„Tehku meie juhid teistele head.”

„Olgu rahu maa peal.”

Robert ja mina jagame oma seiklust teiega sellepärast, et see pole lihtsalt füüsiline, vaid ka spirituaalne teekond. Oleme oma elus otsinud välismaailma, mis peegeldaks ja haarduks meie siseretkega, meie südame otsinguga.

Me kirjutame, kui suuresti erineb elukogemuste kool kohtumisest meie spirituaalsete õpetajatega, kes andsid meile püsivuse ja aitasid elus suuna määrata. Paljuski on meie otsing igaühe otsing. Ning see on tähenduse, kuuluvuse, edu ja arusaamise otsing – rahulolu ning rahu otsimine. Selle raamatu kaudu räägib Robert, kuidas ta hakkas paremini mõistma lahkust, seda lahkust, mis kasvab südames. Meie süda on meie kõige väärtuslikumate andide kodu ning lahkus on nende hulgas väga erilisel kohal.

Teisest küljest, mina olen julgust juurde õppinud. Nagu teekond võlur Ozi maale pajatab see lugu minu julguseotsingust; kirjutades ning oma elu ja teekonda jagades leidsin ma julguse. Robert, kes riskis koos õega astuda uuele ning alles kaardistamata territooriumile, et kirjutada üheskoos raamat oma retke spirituaalsest nägemusest, leidis oma südames rohkem lahkust.