Читать книгу Kui olen lahkunud - Emily Bleeker - Страница 6

See oli ilus matus. Kuidas see saanuks teisiti olla? Natalie oli kõik planeerinud, ürituste korraldamises oli ta alati osav olnud. Luke ja Natalie olid üheskoos matusebüroos käinud, aga kogu töö oli teinud Natalie. Alates annetusekorvist riiklikule vähiliidule kuni fuajeeseinal pidevalt jooksvate isiklike videosõnumiteni oli see Michigani äärelinna Farmington Hillsi aasta tähelepanuväärseim matus.

Luke vajutas garaažiukse kaugjuhtimispuldi nupule ja sõitis sisse, Natalie kollakaspruunist minifurgoonist vasakule. Nad ületasid kaks tuttavat kühmu, mis tähendas, et nad olid kodus, ja lapsed liigutasid end tagaistmel.

Luke vaatas tahavaatepeeglist Willi. Poisi silmaääred olid taas punased ja silmad märjad. Neliteist aastat on ema kaotamatagi karm iga. Ta ei olnud jõudnud veel seisundisse „mu pisarad on otsa saanud“. Teismelistel on ilmselt hormoonide tõttu erilised pisaravarud.

Luke ise oli „läbikuivanud“ seisundis ja see oli isegi halvem kui ohjeldamatu nuuksumine. Kui sa nutad, siis ei kommenteeri keegi, kui hästi sa seda talud või kui kergendatud peaksid olema, et naine on nüüd „paremas paigas“. Nad ei tea, et rahulik välja näha on tublisti kergem kui tegelikult rahulik olla.

May kergitas aeglaselt pead, otsekui kaaluks see kakskümmend naela. „Mul on kõht tühi, issi. Mis õhtuks on?“ Vahel tundus Luke’ile, et May sarnaneb pigem teismelise poisi kui üheksa-aastase tüdrukuga.

Will ohkas. „Me sõime matusel, May. Isal ei ole aega, et…“

„Pole viga, Will.“ Luke tõstis käe. „Vanaema Terry pani mõned toidud sügavkülmikusse. Kui Mayl on kõht tühi, siis valmistan õhtusöögi.“ Natalie ema lahkus matuselt kohe pärast seda, kui viimane „Aamen“ oli kooris lausutud. See polnud üllatav. Ta polnud kunagi Luke’i suur fänn olnud. Luke võis minna koju, tundmata endal ämma kivist pilku, nagu arvaks too, justkui oleks tema seda soovinud, et Nataliel vähk oleks.

„Teie, semud, minge sisse. Mina võtan Claytoni.“

May ja Will tegid turvavööd lahti. „Kas sa tõid lantšilt mõned šokolaadipulgad kaasa? Need olid head.“ May surus oma väikese näo kahe esiistme vahele. Tema nöbinina oli emalt, silmad olid Luke’ilt ja naeratus oli hämmastav DNA segu neilt mõlemalt.

„Jumal küll, ära käitu, nagu oleksid sa käinud mingil sünnipäevapeol,“ ütles Will, lükates autoukse lahti ja virutades selle seejärel nii kõvasti kinni, et auto kõikus. See viha oli midagi uut.

„Anna andeks, kullake, ta ei mõelnud nii,“ lohutas Luke Mayd. Selle asemel et vabandada, oleks ta pidanud Willi selle eest noomima, et too õega nii käitus, kuid ta ei tahtnud riidu. May kehitas õlgu ja avas ukse, mille Will oli ta nina ees kinni löönud. „Vanaema pani köögisaare alla kappi mõned suupisted. Võid võtta, mis sulle meeldib.“

„Aitäh, issi.“ May nihutas ennast kähku istmeservale ja hüppas autost välja.

Willi viha oli uus, kuid mitte üllatav. Luke oli läbi elanud mitu vihahoogu alates päevast, mil Natalie oli naasnud iga kolme kuu järel toimuvast kontrollist. Esimesed kolm ajutise paranemise kuud olid nad elanud rõõmu ja närvilise optimismi seisundis. Päeval pärast terveks tunnistamist kinnitas Natalie oma auto külge kollase magnetlindi ja kolme kuu pärast olid ta juuksed selleks piisavalt kasvanud, et ta ei pidanud taluma kaastundlikke pilke, kui nad avalikkuses liikusid. Vähiliidu üritusel Relay for Life kandis ta violetset T-särki rinnale trükitud kirjaga ELLUJÄÄJA. Ta oli paranemas, pagan võtaks. Aga kolme kuu pärast tühistas dr Saunders kõik selle mõne skaneeringu ja vereuuringuga. Jah, siis oli Luke vihane.

Luke tõmbas süütevõtme välja ja libistas taskusse, võpatades, kui sõrmenukid pükste kangast puudutasid. Ainus viis, kuidas ta oskas vihast jagu saada ja mitte enesekontrolli kaotada, oli poksikoti peksmine keldrikorrusel. Järgmisel korral peaks ta käsi hoolikamalt teipima, aga praegu oli valu tähelepanu kõrvalejuhtimiseks teretulnud.

Ta avas auto tagaukse vaikse klõpsuga ja vaatas hetkeks magavat Claytonit. Poisi huuled kaardusid täiusliku Cupido vibuna, peaaegu nähtamatud ripsmed puudutasid põski. Miks ahvatlevad väikeste laste põsed nii väga suudlema, eriti kui nad magavad? Kui ta avas kolmeaastase lapse rinnal turvarihma, läksid Claytoni silmad lahti.

„Issi, kas me oleme kodus?“

„Jah, kullake, oleme kodus. Paneme sulle pidžaama selga.“ Luke vajutas pöidlaga oranži nuppu, avades kaks viimast rihma ja vabastades Claytoni.

„Ma armastan sind, issi.“ Clayton sirutas käed ette ja libistas kergelt oma kõhna keha turvatoolist välja, lõtvudes Luke’i kätel, kus ta sulges silmad ja vajus tagasi sügavasse unne. Luke tõmbas ta lõhna ninna. Ta lõhnas väikese poisi ja Cheetose maisipulkade puru järele – Cheetos oli ainus asi, millega Terry poisi matusetalituse ajal vaiksena hoida suutis. Ei, Luke ei olnud nüüd vihane, vaid lihtsalt kurb – kurbus oli ta rinnas, kontides ja peaaegu igas kehaosas.

Luke jõudis majja viiva terasukseni, käed väiksest magavast poisist hõivatud. Uks oli praokil, ta tõukas seda õlaga, puges kitsast avast läbi ja lükkas ukse jalaga kinni. Tema sammud kajasid vastu tühjas eeskojas, mis tavaliselt oli täis ranitsaid ja hooletult korvidesse kuhjatud lastejalatseid. Ta oli varem alati vihanud neid jalatsitest üle ajavaid korve, mille otsa ta töölt tulles komistas. Nüüd tundis ta neist ja tavalistest igapäevaelu tüütustest puudust.

Enne lahkumist oli Natalie ema maja maast laeni puhtaks teinud. Eestuba oli tühi. Haiglavoodi, ajakirjakuhjad ja pooltäis veepudelite virnad – need kõik olid kadunud. Telerit, mille nad olid riputanud välisukse juurde nurka, ei olnud enam. Eile oli elektrik tulnud enne surnuvalvet ja seadnud selle üles keldrikorrusel koos uue mängukonsooliga, mille Terry oli ostnud, justkui saaks see panna lapsi unustama, et nende ema on surnud. Nüüd nägi tuba, kus Luke’i naine oli oma viimased hingetõmbed teinud, välja nagu iga tavaline elutuba: valge mööbel kollakaspruunil vaibal ja perekonnapildid seintel.

Vähemalt lõhnas see endiselt vanilli ja kaneeli järele. Kusagil pidi olema midagi lõhnavat, mis ventilatsioonist läbi pumbatakse. Ta peab selle varsti selgeks tegema, sest muidu ühel päeval see kaob ja kodu ei lõhna enam koduna. Annie peaks teadma. Natalie parima sõbrana peaks kõige tõenäolisemalt tema kõigist neist väikestest trikkidest teadlik olema.

Luke tõmbas sügavalt hinge, õhus olevad vürtsid täitsid ta kopse, justkui saaksid need teda toita. Nüüd, mil Will oma toas kurvastas ja May köögis ringi tuhnis, tundus siin peaaegu normaalne. Hea oli olla üksi kodus, ilma kõigi suuremeelselt, kuid kohmakalt abivalmis sugulaste ja sõpradeta. Nüüd võis ta dressipükstes ringi uidata, muretsemata selle pärast, kas auk tagaküljel ei paljasta liiga palju tema boksereid.

Clayton muutus iga hetkega raskemaks, Luke’i sõrmenukid ja käsivarred tulitasid tema hilisõhtusest poksiseansist. Ta pööras trepi poole, palvetades, et magav laps ei ärkaks enne, kui ta jõuab ta voodisse panna. Kui ta tühjast, vastukajavast esikust läbi sammus, libises ta jalg millelgi, viies ta tasakaalust välja ja ähvardades kukutada. Vaarudes tasakaalustas ta Claytoni keha, soovides meeleheitlikult vältida kukkumisest tulenevat nuttu. Luke vahtis lihtsat värvilisest paberist nelinurka, mis oli ta peaaegu vääratama pannud.

Tavaliselt oleks lahtine paberitükk põrandal tähendanud mahapudenenud kodutööd või külmikumagneti alt välja kukkunud, hoolikalt joonistatud kunstiteost. Veel üks kaastundekaart, mõtles ta kükitades. Clayton niheles ta õlal. Luke napsas jäiga ümbriku sõrmeotste vahele ja hoidis seda vastu välistrepilt paistvat valguslaiku.

Ümbriku esiküljele oli kirjutatud looklevate mustade tähtedega „Luke’ile“. Tähe L ülaosas ja küljel oli silmus, K oli väike ja kaldu. Luke hammustas keelde – see oli Natalie käekiri. Tema silmi kõrvetasid tuttavad pisarad.

Kust see tuli? Luke vaatas ringi, et mõista, kuidas sai kiri tema surnud naiselt lebada keset esikut. Ta pilk peatus eesukse pronksist klapil. Postipilu. Natalie oli valinud tolle tobeda ukse, kui nad kümme aastat tagasi selle maja ehitasid. Hiljem, ühel külmal Michigani talvel, oli ta palunud selle kinni pitseerida. Luke ei olnud kunagi selleni jõudnud. Mitte üheksa aasta kestel. Ja nüüd suhtles tema surnud naine temaga selle pilu kaudu.

Ei. Muidugi mitte. Luke raputas pead ja pistis kirja kuuetaskusse. Mis iganes see oli, kindlasti ei olnud see kiri surnud Natalielt. Kui inimesed surevad, ei saada nad postipilu kaudu kirju, nad ei lähe isegi elama mingisse maagilisse kohta nimega taevas, nad lihtsalt surevad. Keegi tegi temaga halba nalja.

Kui Luke jala trepile asetas, jooksis köögist välja May, ikka veel mustas põlvini ulatuvas kleidis, millega oli matusel olnud. „Isa, kas ma võin võtta need kaeraküpsised?“ Ta hoidis käes läikivat hõbedast pakendit. „Ema ütles alati, et enne magamaminekut ei või magusat süüa, aga ma mõtlesin, et ehk seekord võib?“ May suutis mainida ema nii tavalisel kombel, et see andis Luke’ile otsekui hoobi kõhtu. Kuidas saab tüdruk olla nii tugev ja tema nii nõrk?

„Muidugi, kullake.“ Siis lisas pisut süüdlaslikult: „Võta sellega koos klaas piima, eks?“

„Mh, isa? Ma ei saa ise piima valada. See on liiga raske. Ma ajan alati maha.“ Ta pani pruuni õlgadeni küündiva juuksesalgu suunurka, see oli komme, mille ta oli omandanud niipea, kui juuksed olid selleks küllalt pikad. Natalie oli arvanud, et see on lohutuseks, kuid siiski selle vastu vastikust tundnud. Luke pidas paremaks seda ignoreerida; praegu võis May ju pisut lohutust leida.

„Saadan Willi alla sind aitama.“

„Ta ei ole enam minu peale vihane, ega?“ Tüdruk tõmbas märja juuksesalgu suust ja toppis selle kõrva taha. Luke väristas ennast. Okei, võib-olla on see tõesti vastik.

„Ei, kullake, ei ole. Ta on kurb, aga mõnikord väljendub kurbus vihas.“

„Hm. Okei.“ Tüdruk kehitas õlgu, rebis paki hammastega lahti ja läks kööki tagasi.

„Ma armastan sind,“ hüüdis Luke talle järele.

„Mina sind ka!“ hüüdis tüdruk üle õla vastu.

Olles Claytoni sülest pannud ja keelitanud Willi väikest õde eine ja magamamineku juures aitama, viskas Luke kuue voodile ja tõmbas püksirihma plaksuga ära. Ta kasutab rihma ka edaspidi, otsustas ta, kuid mitte ülikonda. Kuidas sa saaksid kanda ülikonda, mida mis sul seljas oli oma naise matusel, ilma et sulle meenuks… kõik? Ta võttis kapist ülikonnakoti ja riputas kähku ülikonna sellesse. Tema pilk tabas sinist välgatust taskus.

Kiri. Ta oli selle unustanud, või ehk ennast sundinud unustama. See nägi välja Natalie käekirjana, seetõttu kahmas ta kirja ja laskis ülikonnakotil koos puidust riidepuuga põrandale kukkuda. Ta rebis ümbriku lahti, libistades sõrme klapi alla. Välja libises spiraalmärkmiku kokkuvolditud leht. Noh, see oli kinnitus. Mitte keegi peale Natalie ei kirjutaks kirju oma lesele viiekümnesendisesse spiraalmärkmikku ega rebiks sellest lehti välja, serva ära lõikamata.

Luke viskas tühja ümbriku voodile, kuid peatus, olles heitnud pilgu üle toa oma peegelpildile. Tema tuhkblondid juuksed olid ikka veel hoolikalt lahku kammitud, lips kurgu all sõlme seotud. Ta nägi välja kena ja korralik, valmis töövestluseks või suureks esitluseks töö juures. Ainus märk sellest, kui muserdav see päev oli olnud, oli ta lõuga kattev õlekarva habemetüügas. Talle ei tundunud õige olla väliselt nii tasakaalukas, olles sisemiselt täiesti liimist lahti. Luke tõmbas kiiresti särgi pükstest välja, lõdvendas lipsusõlme ja tõmbas käega läbi juuste, kuni juukselahk kadus.

Nii, palju parem, mõtles ta, olles uuesti oma peegelpilti hinnanud.

Ta ei saanud seda kauem edasi lükata. Värisevate kätega istus ta voodile, selg peegli poole, ja voltis spiraalmärkmiku lehe lahti. Ülaserval, kirjutatud kahtlemata Natalie käekirjaga, ütles see: „Minu matusepäeval“. Allpool järgnes tihe kiri, mille silmustega tähed olid nii tuttavad, et tundus, nagu sosistaks naine lugemise ajal Luke’ile kõrva.

Armas Luke!

Või peaksin ehk ütlema „Armsaim Luke“ või „Minu armastavale abikaasale Luke’ile“ või olema igapäevane ja ütlema „Hei, Luke!“? Ma ei tea täpselt, kuidas surnud naine oma mehe poole pöördub. Kui sa seda loed, olen arvatavasti surnud. Või nuhid sa minu asjades, leidsid mu isikliku päeviku ja otsustasid seda lugeda. Sellisel juhul häbi sulle! Aga ma oletan, et olen surnud, sest tegelikult ei ole sa uudishimulik tüüp.

Kõigepealt luba mul öelda – ma armastan sind. Armastan sind ja meie lapsi rohkem, kui iial suudan sõnadega kirjeldada. Mõte, et sina elad ja mina mitte, tekitab mul soovi oksendada nagu tookord, kui meil kohe pärast Claytoni sündimist oli too kohutav kõhugripp. See teeb mind vihaseks ja armukadedaks ja tekitab veel kimbu muid tõeliselt inetuid emotsioone. Niisiis, enne kui ma sellel arvatavasti niigi juba supernutusel päeval nutuseks muutun, lõpetan siinkohal sellega: ma ei tahtnud sinust lahkuda.

Tunnen end üpris melodramaatiliselt, kirjutades kirja, mis avatakse minu matusepäeval. Dr Saundersi sõnade kohaselt on mul üsna rahuldav võimalus sellest asjast jagu saada, aga sa tunned mind: ma ei usalda arste. Sellest pole midagi, et ma seda päevikut alustasin, lihtsalt igaks juhuks. Olen alati tahtnud kirjutamises kätt proovida; võib-olla on see mu esimene samm selleks, et lõpuks kirjutada romaan sellest, mis viimased kümme aastat mu peas keerleb. Öeldakse, et kirjuta sellest, mida tead, eks? Ilmselt ma tean, et vähk ja mina ei ole sõbrad.

Homme on keemiaravi esimene päev. Olen väga närvis. Ei, see ei ole selle juustevärgi pärast, kuigi ma tean, et vingun selle pärast üsna palju. Olen vähem mures juustekaotuse ja rohkem selle pärast, et kaotan ennast, kardan muutuda üheks neist kuhtunud keemiapatsientidest, kes istuvad Saundersi ooteruumis, ise nagu luu ja nahk. Täna oli seal üks tütarlaps, kes pärast ravi otse sealsamas ooteruumis oksendas. See oli arvatavasti üks tema esimestest kordadest, sest tal olid veel juuksed peas, või oli see lihtsalt suurepärane parukas. Märkus endale: küsi, kust ta paruka sai.

Tahad teada kõige halvemat? Õed tegutsesid nii, nagu poleks see midagi erilist, nagu oleks okse rookimine onkoloogi ooteruumi põrandalt (ja seintelt ja toolidelt) normaalne. Kui ma selle peale mõtlen, siis Saundersi vastuvõtus ei ole üldse vaipu. Võib-olla pidid nad liiga sageli aurupuhastusteenust kasutama ja otsustasid, et linoleum on säästlikum?

Siiski aitab sellest. Annan sulle teada, kuidas homme läheb. Loodan, et annad täna õhtul meie lastele lisakallistuse ja -musi nende emalt. Ma ei arva, et peaksid neile juba sellest rääkima. Võib-olla on üsna hirmutav mõelda, et su ema kirjutab sulle taevast… või kus iganes ma olen. Ma tean, et kui Tangerine’il akvaariumis kõht püsti oli, ütlesid sa lastele: „Kui sa sured, siis sa sured.“ Olen aus: arvasin, et see on pisut julm. Ma mõtlen, kas sa arvad, et olen nüüd igaveseks lahkunud? Ussisööt, väetis, karikakarde turgutaja, igavest und magaja. Noh, kus iganes ma olen, armastan sind. Tunnen sinust puudust. Kirjutan sulle homme jälle.

Armastusega

Natalie

Luke silus lehe murdejooni reie vastas. Ta ei teadnud, mida mõelda. Kirja lugedes kuulis ta kõrvus naise häält, otsekui istuks too tema kõrval. Ta arvas, et see teeb ta kurvaks, kuid millegipärast ei teinud. Kiri pani ta tundma sisemist soojust. See tekitas temas soovi ülikond üles riputada, mitte seda ära põletada.

Ta voltis paberi mööda olemasolevaid murdejooni hoolikalt kokku, pani tagasi ümbrikusse ja asetas selle oma padjale. Näis, nagu kuuluks see sinna. Natalie tegi alati läbimõeldud asju nagu see. Ükskord kirjutas ta musta tindiga isegi armastuskirja banaani peale, mille Luke’ile lantšiks pani. Sel ajal oli Luke mõelnud, et armastuskiri banaanil on kõige kummalisem viis sõnumi edastamiseks. Tänaseni. Kirjade kirjutamine haua tagant oli palju kummalisem, kuid samas – imeline. Kas tõesti võib homme järgmine tulla? See mõte pani ta peaaegu naeratama.

Võib-olla peaks ta ülikonnaküsimusega mõnel teisel päeval uuesti tegelema. Ta lõpetas ümberriietumise auguga dressipükstesse ja pikkade käistega T-särki, mõeldes, kas ta täna öösel üldse magada saab. Lein ajas lohutava une ära ja ta igatses ööd, mil ta võiks triivida õndsasse teadvuseta unenäomaailma, kus elu võiks küll olla kummaline, kuid kindlasti vähem halvav. Arst oli talle unerohtu kirjutanud, kuid nüüdseks oli Luke unetusega peaaegu harjunud.

Ta lõpetas oma ülikonnapükste ja kuue riputamise nende suurtele puidust riidepuudele, pani need riidekotti ja tõmbas luku kinni. Ta silmitses kohta, kuhu ta selle tavaliselt riputas, kapi esiosasse just lühikeste käistega töösärkide ette. Kui ta tahab ülikonna alles jätta, ei saa see jääda kapi esiossa, kus ta iga kord riietudes või kingapaari võttes seda näeks. See peab minema tahapoole, kuhu ta mõne aja möödudes võib selle isegi unustada. Ta tungis vapralt garderoobi, selg Natalie poole suunas, kus rippusid segamatult naise kleidid ja pluusid, teadmata, et neil ei ole enam omanikku, kes neid kannaks.

Praegu oli viimane riideese Luke’i riidekapis liig suur must Hawaii särk, mille rinnale olid maalitud erepunased lilled. Luke lükkas särki ettepoole, et ruumi teha, ja asetas ülikonna tekkinud tühimikku. Kui metallkonks kõlksatades varba puudutas, laperdas märkmikuserva valge riba vaibale nagu lumehelves. Luke vaatas selle langemist aukartusega, justkui oleks see aastaaja esimene lumi. Aga niipea, kui see vaipa puudutas, napsas ta selle üles, nagu võiks see ära sulada. Hoides hälbinud paberitükki peos, laskus Luke põrandale ja nõjatus Natalie garderoobi painduva seina vastu. Naise tuttav pesupehmendaja ja tualettvee lõhn ujutas ta üle, kui ta pabeririba uuris.

Kiri ei kõrvaldanud tühja kohta ta sisemuses, mis põletas, nagu oleks oluline siseelund eemaldatud, kuid tegi midagi muud. Esimest korda mitme kuu jooksul ei kartnud ta hommikust päikesetõusu, sest midagi võis veel tulla. Kas just seda polnudki Natalie öelnud? Ta kirjutab veel?

Viimasel ajal oli Luke lakanud lootmast, leides, et see oli täiesti kasutu tegevus, mis ei toonud talle midagi muud kui kibedust. Aga täna õhtul, kui ta kujutles veel üht helesinist ümbrikku salapäraselt läbi eesukse postipilu libisemas, liigatas temas jälle midagi lootuse taolist. Luke võttis pabeririba pöidla ja nimetissõrme vahele, hõõrus seda ja sosistas: „Tänan sind.“