Читать книгу Sinu jäljed - Emily France - Страница 2

Ta on kaks aastat surnud olnud, kui ma teda toidupoes näen. Ta uurib vannivahupudeleid. Ta võtab roosa pudeli, keerab korgi lahti ja nuusutab. Ta kirtsutab nina ja asetab pudeli tagasi riiulile. Ta mõtleb, millist lõhna järgmisena proovida, ja ma pilgutan silmi.

Ma hakkan vist hulluks minema. Vaatan uuesti. See on tema.

Tema juures on kõik nii, nagu ma mäletan – ta lühikesed kastanpruunid juuksed, pehme kullakarva nahk ja kõrged põsesarnad, tema tuttav sinine sviiter, mille lukk on poolenisti kinni tõmmatud. Tal on seljas seesama kleit, milles me ta matsime, helesinisest linasest riidest, väikese lillemustriga. Ma pilgutan jälle silmi ja siis veel kord. See on tema. Ma vaatan oma ema. Ema, keda ma nägin viimati kirstus; ema, kelle matustest Richfieldi kalmistul möödus eelmisel nädalal kaks aastat. Ema, kes on surnud minu süül.

Ta võtab uue vannivahupudeli kätte ja loeb selle silti. Ma astun talle sammukese lähemale, ta tõstab pilgu ja naeratab. Kui meie pilgud kohtuvad, tunnen ma, et vajun kõikide nende väljaütlemata sõnade raskuse all kokku. Tahaksin öelda, et mul on tolle õhtu pärast kahju. Et viimased sõnad, mida ma talle laususin, olid vihased ja kurjad ja kohutavad. „Ma vihkan sind,” ütlesin ma. Vihkan, vihkan, vihkan. Ja mul on kahju, et ma ei üritanud teda peatada, kui ta uksest välja jooksis, haavunud ja solvunud, ning istus autorooli, kuhu ta poleks tohtinud üldse istuda. Mitte oma olukorras.

Ema ei tohtinud autot juhtida minu pärast. Kui ma sündisin, tabas ema haigushoog. Sünnituse ajal kerkis tema vererõhk järsult ja ta sai insuldi. See oli küll väike insult, aga niivõrd tõsine, et mõjutas tema nägemist ja osalt ka mälu. Ta rääkis alati, et ta tunneb väga paljudest asjadest puudust. Ta ei näinud piisavalt hästi, et õpetada mind meikima, jalgrattaga sõitma või korralikult tee äärde parkima.

Aga kui ta seda ütles, siis ma teadsin, et ta ei rääkinud seda tegelikult minule – ega isegi mitte minu pärast. Ta oli olnud sunnitud loobuma autojuhtimisest, haiglaõe töökohast, mida ta armastas. Ta jäi ilma paljudest headest asjadest, millest oli unistanud, asjadest, mis oleksid pidanud juhtuma. Kõik sellepärast, et sündisin mina. Ja viimased sõnad, mis ma talle ütlesin – emale, kelle elu ma olin ära rikkunud –, olid „Ma vihkan sind”.

Ja nagu nende sõnade karjumisest oleks veel vähe olnud, jooksin ma oma tuppa ja säutsusin Twitteris:

Ma vihkan oma ema. Vihkan. #päriseltka.

Ma säutsusin seda, sest mul polnud Twitteris eriti palju jälgijaid. Siiamaani ei ole. Ma pole kunagi tegelikult kuigi populaarne olnud – ei netis ega kusagil mujal. Aga minu säutsu nähti. Seda säutsuti edasi. Siis postitas keegi selle Facebooki. Ja kiirelt sai minust tüdruk, kes sõimas oma ema sellel õhtul, kui too surma sai. Ma tõotasin endale, et ei postita enam elu lõpuni mitte ühtegi säutsu, aga sellest ei ole mingit kasu. Ma ei saa kunagi teada, kui paljud inimesed seda nägid; ma ei saa seda tagasi võtta, et see oleks minu enda salajane häbi. See on lihtsalt… kuskil internetiavarustes olemas.

Kuid nüüd seisab ta toidupoes minust kolme meetri kaugusel ja mulle on antud uus võimalus. Ma suudan mõelda üksnes: a nna andeks . Anna andeks, et ma sündisin, anna andeks, et ma su elu ära rikkusin, anna andeks, et ma niimoodi ütlesin. Ma tahan kuulda tema häält, tunda tema lõhna, põimida oma käed selle naise ümber, kellega mul on ühine veri. Ma tahan teda emaks kutsuda. Ja ma jooksen. Nojah, vähemalt üritan joosta. Mu jalad ei tööta. Ma panen küll ühe jala teise ette nii kiiresti, kui suudan, aga mu pea käib ringi ja ma ei saa hästi aru, mis toimub.

Kui ma lähemale jõuan, muutub tema ilus naeratus õudusega segatud ilmeks. Ta suskab vannivahupudeli tagasi riiulile ja kõnnib minema.

Ma lisan kiirust. Tema samuti. Ta keerab ümber nurga ja ma kaotan ta silmist, kui ta suurte küpsisekastide taha kaob. Ma lausa sprindin, pööran kastikuhila tagant välja ja jooksen talle peaaegu otsa.

Ta keerab ringi. Ainult et nüüd pole see naine, kes minu ees seisab, enam üldse mu ema moodi. Ta on blond ja tema huuled on kärtsroosaks värvitud. Ta kleidilt on kadunud tuttavlik lillemuster. Nüüd on tal hoopis teksased jalas.

„Kas te soovite midagi?” küsib naine. Mu põsed lahvatavad poe pimestavate päevavalguslampide all tulikuumaks.

„Ei, proua. Va… vabandage! Ma pidasin teid kellekski teiseks,” vastan ma.

Naine paistab olevat ärritunud, et ma teda kinni pidasin. Ärritunud ja võib-olla ka natuke ehmunud. Ta vangutab pead ja kiirustab minema. Ma vaatan talle järele ja tean, et peaksin mõtlema, et olen hulluks läinud. Aga ma ei mõtle seda. Ma mõtlen ainult üht asja: tule tagasi, ema.

Ja siis tuleb ka teine mõte: ma vist tean, miks ma sind nägin.

MINU PEAS VALITSEB paras segadus, kui ma Heinen’si poe parkimisplatsilt välja keeran. Mu peopesad on higised ja ma ei suuda rooli korralikult käes hoida. Olen täiesti ribadeks, seest katki, aga selle asemel, et kihutada, sõidan ma väga aeglaselt. Ma sõidan, nagu kardaks, et põrutan millelegi või kellelegi kohe-kohe otsa, sest ma ei suuda teele keskenduda. Üks minu taga liikuv auto sõidab mulle liiga ligidale ja selle juht vajutab signaali. Ma vaatan tahavaatepeeglisse, et näha, kas ma tunnen roolis olevat meest, aga näen vaid tema maasturit uduselt mööda vilksatamas, kui ta minust mööda põikab ja mulle keskmist sõrme näitab.

Ma sõidan edasi, nüüd juba natuke kiiremini, ja märkan tahavaatepeeglis omaenese pruune silmi. Võib-olla hakkab süütunne lõpuks minu üle võimust võtma. Ma tahtsin ema peatada, kui ta tollel õhtul pärast meie tüli välja tormas. Kui ta minust mööda tuhises, autovõtmed pihus, tahtsin ma teda hüüda. Palun ära mine! – need sõnad olid mul isegi keele peal. Külmavärinad jooksid mööda mu käsivarsi nagu miljonid väikesed naha all veerevad marmorkuulid. Kui ma vaatasin, kuidas ta uksest välja lipsas, siis ma kuidagi teadsin, et ta ei astu enam sellest uksest sisse. Aga võib-olla ma üksnes mäletan seda nõnda. Võib-olla on kergem ennast veenda, et ma teadsin, et kaotan ta, juba enne, kui see tegelikult juhtus. Nagu poleks see sedasi nii hirmus. Ma ei tea. Kindlalt tean ainult seda, et ma ei öelnud midagi. Ma lihtsalt lasksin tal minna.

Mõni tund hiljem ilmus kohale politseinik. Ta ütles, et ema oli maanteel I-77 vastassuunavööndisse kaldunud ja otsejoones vastu sõitva veoautoga kokku põrganud. Ta küsis, kas ema oli joonud.

„Ei, ei,” vastas isa. Ta hääl oli pinges, vaoshoitud. Ta hoidis end vaos minu pärast. Aga siis hakkas ta vabisema. „Ta ei joonud kunagi. Võib-olla pool klaasi jõulude ajal.” Isa hääl murdus ja ta pöördus eemale, õlad sügava nuukse käes vappumas.

Ma mäletan, et mõtlesin, et isa nuuksed on maailma kõige õudsem heli. Need kohutasid mind. Need purustasid ühe hetkega mu südame. Ma panin oma käed talle ümber ja hoidsin teda kõvasti.

„Ta ei teinud avariid joomise pärast,” ütlesin ma politseinikule. „See juhtus minu pärast.”

MA RAPUTAN mälestuse peast ja keskendun autojuhtimisele. Sõidan otsejoones sinna, kuhu ma olen tuhat korda varemgi sõitnud: Jay juurde. Ma ei lähe eesukse juurde, sest ma pole seda juba üheksandast klassist peale kasutanud. Jay laseb mind alati aknast sisse. Pole küll ainustki põhjust, miks ma ei võiks eesuksest käia, isegi hilja öösel. Tema ema on tavaliselt kuskil väljas, mõne netist üles korjatud veidrikuga kohtingul. Aga Jay tuba on esimesel korrusel, seega on tema aken nagu minu isiklik sissekäik.

Ma piilun aknast sisse ja seal ta ongi – voodis pikali, lemmik T-särk seljas. See on sinine, kuldsete tähtedega: Go W. H. Bees. See on meie keskkooli pesapallimeeskond – Woodhull High Bees. Ilmselt sobivadki väikesed nõelavad putukad maskotiks suurele Ohio keskkoolile, kus käivad kahe Clevelandi eeslinna lapsed. Selles mõttes, et õpilaste arv on küll natuke kurjakuulutav, aga samas võib meid kärbsepiitsaga vagaks teha. Või pudelitäie putukamürgiga.

Jayl on seljas sama pesapallisärk, mis oli tal seljas sel päeval, kui me istusime minu koduukse ees trepil ja ma rääkisin talle esimest korda avameelselt emast ja sellest, kui süüdi ma ennast tundsin. Paistis, et ta sai asjast kohe aru. Jay rääkis, et tema ema ei ole kunagi olnud eriti hea ema; mina rääkisin, et minu oma polnud kunagi olnud eriti õnnelik.

Tõstan käe, et aknale koputada, aga peatun. Ma kardan nii kohutavalt talle öelda, miks ma siin olen. Ma lihtsalt seisan seal, natuke nagu halvatuna, ja vaatan teda. Ta nõjatub patjadele ja põrnitseb oma iPhone’i helendavat ekraani. Tema kitarr toetub vastu voodiraami ja tema selja taga seinal ripub mitu plakatit: Pink Floyd, Led Zeppelin, The Doors. Kui me tuttavaks saime, küsisin ma temalt, miks ta nii vana muusikat kuulab.

„Väga lihtsalt põhjusel,” ütles ta. „See meeldib mulle, sest see on neetult äge.”

Ma mäletan, et naeratasin ja mõtlesin: ta täiega meeldib mulle. Kuidas saakski olla, et ta mulle ei meeldi?

Ma hingan sügavalt sisse ja koputan aknaklaasile.

Jay kargab voodilt püsti ja lükkab sõrmedega läbi oma tihedate pruunide juuste. „Tšau!” sosistab ta akent paotades. „Mis toimub?” Ta võtab mul käest kinni, kui ma aknalauale ronin ja tema pehmele sinisele vaibale hüppan.

„Tšau!” Ma ei suuda rohkem öelda. Ma upuksin nagu kohmetusse vaikusesse ega suuda endast rohkem ühtki sõna välja pigistada.

„Räägi minuga,” ütleb ta. „Sa ei näe just hea välja.” Jay kahvatupruunides silmades on uuriv helk nagu alati, kui ta mures on – tema pilk annab mõista, et kui ta saaks asja korda ajada, siis ta teeks seda. Ma tahan talle kõik ära rääkida: et ma nägin ema ja arvan, et tean, miks see juhtus, aga ma tardun, sest korraga on mulle täiesti selge, kui ogaralt see kõlab.

Ma nägin vist täna oma ema. Ma tahan ta üles otsida. Ja ma arvan, et sina saad mind aidata. Ma räägin sulle alati kõigest… Noh, peaaegu kõigest, välja arvatud sellest, et sa mulle täiega meeldid. Aga see asi. SEE. Ma ei suuda välja mõelda, kuidas sulle SELLEST rääkida.

„Kõik on hästi,” ütlen ma, üritades aega võita. „Ma olen lihtsalt pisut pinges.”

„Mille pärast?”

Ma otsin meeleheitlikult põhjust mingitekski võimalikeks stressiallikateks, millel poleks midagi pistmist kaks aastat tagasi surnud inimese nägemisega. Mu tuba on sassis. Ma kuulsin vist pealt, kuidas mu isa mingi naisega telefonis flirtis, ja ma oleks tahtnud lihtsalt röökida. Ma muretsen, sest mu rinnahoidja korvi number pole terve igaviku kasvanud.

„Ega sa selle ajaloo kontrolltöö pärast ei muretse?” küsib ta.

Ajaloo kontrolltöö. Ideaalne. Ma olin kunagi läbinisti viieline õpilane, priimus kõiges, ajaloost kuni bioloogia ja füüsikani välja. Pärast ema surma ei suutnud ma aga enam keskenduda. Ega õppimisest hoolida. Ega isegi mäletanud, miks see mulle kunagi korda läks.

„Jah, ma olen sellepärast täitsa närvis. Kes see Polk veel on? Ma ei saa öösel magadagi.”

„Päris lahe, kuidas sa Henry Clay kampaania juhtlauset praegu ära kasutasid,” ütleb Jay irvitades. „Tubli töö! Seda on ikka väga raske tavalisse vestlusse sisse põimida.” Ta tõstab käe, et tervitada mind nii, nagu meil on tavaks saanud: rusikamüksuga, mille järel avab ta peopesa ja tõmbab käe aeglaselt eemale. See on muidugi natuke tobe, aga me nägime seda ükskord ühes filmis ja jõudsime otsusele, et see on täiuslik tervitus – eriti minu jaoks. Pärast ema matuseid sai mul üsna kiiresti kõrini, et inimesed minuga kohtudes mind haletsevalt vaatasid ja kallistasid, sest mu elu on täiega pekkis. Siis otsustasime Jayga, et me tervitame teineteist rusikamüksuga igal ajal – heal ja halval –, et protestida sellega maailmas laialt levinud haletsustervituste vastu.

„Ma aitan sul täna õhtul õppida,” ütleb ta. „Ära muretse, küll me…”

Tema jutu katkestab gongi kumin ja randuvate lainete mühin.

„Mida kuradit?” küsin ma.

Ta viskub voodile kõhuli ja krahmab oma mobiili. „Sõnum,” ütleb ta. „See on mu uus sõnumi märguanne: zen ’i kellad.”

Kes iganes selle sõnumi saatis, toob see ta näole naeratuse. Ta puhkeb vastust trükkides isegi vaikselt naerma. Ma ronin voodi jalutsisse ja toetan end vastu voodiotsa. Mõtlen erinevatele viisidele, kuidas talle rääkida, et ma nägin oma ema. Kuule, ma käisin täna poes. Ei. Kuule, tead seda risti, mis su elutoas on? Ei. Mida sa arvad elust pärast surma? EI.

Jay trükib muudkui sõnumeid ja ta silmadest peegeldub ekraani ere valgus.

„Kas keegi on sulle öelnud, et su silmad on suhkruvaba vahtrasiirupi värvi?” küsin ma. Ta raputab eitavalt pead, aga ei tõsta pilku. Ta toksib ekraani edasi. „Lihtsalt mõtlesin. Ma tulen kohe tagasi, käin vetsus,” luiskan ma.

„Okei,” kostab ta ega tõsta endiselt pilku.

Ma libistan end voodilt maha ja astun koridori. Kuid selle asemel, et otse vetsu minna, põikan elutoast läbi. Ma näen hämaruses diivanit ja selle kõrval seisvaid pähklipuust lauakesi, millel on ühesugused messinglambid. Vaimusilmas kujutan ette, kuidas Jay ema oma kohtingukaaslasi siia tassib, et neil valgetel patjadel keskealiste moodi natuke vallatleda. See mõte ajab mul südame pisut läikima, aga peamiselt ajab see mind lihtsalt vihale. Jay ema on omadega ikka täitsa sassis. Võiks olla mingi reegel, et enne, kui inimene tohib lapse saada, peab ta tõestama, kas ta on selleks valmis. Ta peaks teadma, kuidas elus ette tulevate raskustega – surma, elu keerdkäikude, pettumusega – hakkama saada. Ma ei tea küll, missugune see test võiks täpselt olla, aga selle läbimiseks peaks saama vähemalt 70 protsenti õigeid vastuseid.

Ma astun diivanist mööda ja vajutan ühe messinglambi põlema. Akna all pikal kitsal laual on klaaskarp, mida ma olen ka varem sada korda seal näinud. Ma piilun sisse. Väikesel sametpadjal lebab mustunud hõberistiga kaelakee. Rist on kriimustustega kaetud ja sellele on graveeritud sõna, mis on minu arvates ladinakeelne. Magis . Aga mul pole õrna aimugi, mida see tähendab. Selle kõrval on messingist silt. loyola püha ignatiuse kadunud rist, umbes 1556.

Jay isa oli Howard Bell, Case Westerni ülikooli tuntud teoloogiaprofessor. Jay sõnade järgi veetis ta kogu oma elu (kaasa arvatud need hetked, mille ta oleks võinud pigem koos Jayga veeta), uurides ühe vana katoliku pühaku Ignatiuse kirjutisi. Jay sünnist peale oli tal olnud kinnisidee leida üles püha Ignatiuse kadunud rist, mida viimati nähti kuskil 1500. aastatel.

See, et tal õnnestuski rist leida , tegi Jay isa mõnes mõttes kuulsaks. Aga leid ainult õhutas tema joomahimu. Jay ütleb alati, et inimeste arvates kannavad kõik alkohoolikud räpaseid vihmamantleid, istuvad silla all ja joovad paberkotti peidetud pudelitest alkoholi. See pole tõsi. Alkohoolikuid on igasuguseid – isegi üliedukaid tarku professoreid, kes arvavad, et kui nad joovad üksnes hilisõhtul oma kodus, pärast seda, kui lapsed on magama läinud, ei tee nad sellega kellelegi kurja. Ükskord hilja öösel, kui Jay oli umbes kümneaastane, libistas ta isa peaaegu terve pudeli Šoti viskit naha vahele – ta nimetas seda jooki intellektuaalide sõbrameheks – ja kukkus siis keldritrepist alla. Ta pea põrkas vastu betoonpõrandat. Hommikul leidis Jay tema surnukeha kuivanud vereloigust.

Ma raputan peast pildi väikesest Jayst, kes oma isa surnuna leiab. See on lihtsalt nii jube. Heidan uuesti pilgu klaaskarbis lebavale ristile ja loen klaasile graveeritud kirja.

ära puutu !

Just seda keeldu ma eile koos oma parima sõbranna Kate’iga eirasin.

MUL ON ÜHTEKOKKU kolm parimat sõpra – Kate, Jay ja Noah. Me kõik istume suurema osa ajast Jay pool, peamiselt sellepärast, et tema ema pole peaaegu kunagi kodus. Ma ütlen nende kohta „parimad sõbrad”, kuigi see tobe sildistus ei kirjelda isegi poolenisti seda, mida nad minu jaoks tähendavad. Inglise keeles lihtsalt polegi selle jaoks sobivat sõna. Ma kohtasin neid üheksandas klassis pärast tunde toimuvas õppe- ja nõustamise programmis „Tagasi ree peale”, kus meid osalema sunniti. Meid saadeti sinna sellepärast, et meid kõiki iseloomustas kaks asja: meie kunagised suurepärased hinded olid langenud ja meie suhtumine jättis kõvasti soovida. Me kõik olime pööranud elus põrumise teele, aga meie neli saime lähedaseks täiesti teisel põhjusel.

Enamik õpilasi jõudis „Tagasi ree peale” programmi tavaliste komistuskivide tõttu: liiga palju kanepit, liiga palju alkoholi, liiga palju kanepit ja alkoholi või siis diagnoosimata haigus (sisestage siia mis iganes vaimne häire). Aga meie neljakesi ei jõudnud sinna sellepärast. Ei, meie põhjus oli kummalisem ja traagilisem: me kõik olime kaotanud mõne lähedase. Jay oli kaotanud isa. Mina ema. Noah oli kaotanud venna Cami, kes end kolm aastat tagasi nende keldris üles poos. Ja Kate tädi – too oli talle ema eest –, kelle tappis tema vägivaldne eksabikaasa.

Erinevalt pesapallimeeskonnast pole Woodhulli keskkooli „Tagasi ree peale” programmil oma T-särki. Aga kui oleks, siis ma usun, et sellel seisaks meie kooli maskott: mesilane, tiivad kinni seotud, häbimärk otsa ees ja kõrval Prozacit täis meepurk.

Juhendamine ja nõustamine pole meie hindeid ega tulevikuväljavaateid kuigivõrd parandanud, aga ma tean, et me oleme õppinud üht-teist kaotuse kohta: kui leiad sõbrad, kellele see on tuttav, kes on selle läbi elanud ja kes saavad päriselt aru valust, mis sinu kontides pesitseb ja liigutab, siis hakkab natukene parem. Asjad, mida sa nende sõpradega jagad, asjad, mida sa nende kohta teada saad ja mida nemad sinu kohta teada saavad, muudavad nimetuse „parimad sõbrad” täiesti mõttetuks.

Seega, eile, kui Noah oli hambaarsti juures, läksime Kate’iga Jay juurde. Kui Jay haaras kitarri ja oli oma Pink Floydi kontserdiga viienda lauluni jõudnud, otsustasime meie Kate’iga sellest natuke puhata ja niisama majas ringi kolada. Selles polnud midagi ebatavalist. Kuigi Noah’d ei olnud meiega, on see üsna tüüpiline, et me laseme jalga, kui Jay arvab heaks leierdada pala „Wish You Were Here”. Kuid see, mida me tegime, enam nii tavaline ei olnud. Köögis olid harilikud suupisted, mis varieerusid konservubadest hallitanud pähkliküpsisteni, seega läksime elutuppa, et seal telekat vaadata. Aga kuna telekast ei tulnud absoluutselt mitte midagi, läks Kate klaaskarbi juurde, mille sees on ristiga kaelakee.

Pärast väitis ta, et võttis selle kätte puhtast igavusest ning pillas põrandale talle nii omasest kohmakusest. Karbi põhja tekkis pragu ja lukk läks lahti.

Me ei mõelnud selle peale üldse, me isegi ei öelnud midagi, aga me mõlemad proovisime risti kaela. Tema tegi seda esimesena. Ma tõesti ei tea, miks. Ilmselt olime mõlemad lihtsalt uudishimulikud; me tahtsime nii vana eset puudutada. Ja kuigi see kõlab täiesti pööraselt, arvan ma nüüd, et võib-olla sellepärast, et ma risti kaela proovisin, ma ema nägingi. Võib-olla on see rist mingi katoliku voodoo või millegi sarnasega ära neetud. Võib-olla sellepärast oligi rist nii tähtis ja väärtuslik ja Jay isa nägi nii suurt vaeva, et seda leida.

Ma vaatan uuesti kaelakeed. Raputan oma ogara mõtte peale pead. Üleüldse, ma ei usu sellesse spirituaalsesse värki. Ma pole kunagi uskunud seda, mida usk püüab meile pähe määrida: et on olemas mingid supererilised inimesed, kelle paavst on otsustanud pühakuks kuulutada ja kes pääsevad otseteed taevasse. Või et kuskil pilve peal on mingi tähtis nina, kellele minu tibatilluke elu karvavõrdki korda läheb. Aga kui ma ka eksin ja Ta tõesti on seal üleval, siis pole Ta just selline, kellega ma tahaksin hirmsasti sõbraks saada. Teate küll, mu ema sattus autoõnnetusse ja sai surma ja värki. Mul on justkui tunne, et me ei saaks vist eriti hästi läbi. Meie vahel oleks liiga palju paksu verd.

Korraga panen ma tähele, et räägin hõberistiga. Kuigi ma tegelikult ei usu, et see on millegi poolest erilisem kui BFF-kirjaga kee, mille ma kaubanduskeskuse mänguautomaadist kümneaastasena võitsin. Ma ei usu seda sugugi.

„Kui ma nägin ema sinu pärast,” sisistan ma klaaskarbile vihaselt, „siis tee nii, et ta tuleks tagasi.”

KUI MA JÄLLE Jay tuppa jõuan, tõstab ta sõnumitelt pilgu.

„Tuli kõik ilusti välja?” küsib ta nipsaka naeratusega.

„Rõve,” ütlen tema kõrvale voodile viskudes. Ma hingan sügavalt sisse. „Kuule, mul on sulle üks natuke veider küsimus.”

„Okei. Küsi ära.”

„See puudutab seda kaelakeed. Ristiga kaelakeed. Seda, mille su isa leidis. Kas sa oled kunagi…”

Tema telefonist kostab jälle gong ning täpselt nagu enne täitub tuba randuvate ookeanilainete mühaga.

„Ossaa!” ütleb ta. Ta hakkab uuesti kirjutama, vahtrasiirupikarva silmad rõõmsalt sädelemas. „Oota üks hetk. Ma pean sellele vastama.”

Ma tunnen end lihtsalt siin istudes luuserina, seega võtan oma telefoni taskust välja ja põrnitsen ekraani, kus pole ühtegi sõnumit. Sellest pole abi. Ma guugeldan püha Ignatiust ja tema risti. Vastuseks tulevad lingid infoga, mis puudutavad tema asutatud preestrite ordut, mida nimetati jesuiitide orduks, ja lisaks lingid igasuguste jesuiitlike ülikoolide kodulehtedele. Ma püüan infot endasse ahmida, aga ei suuda. Ülla-ülla – see on sama keskendumise probleem, mis on mind ema surmast saadik vaevanud. Sõnad lihtsalt sulavad kuidagi ühte.

Jay on ikka veel oma sõnumitesse süvenenud.

Ma guugeldan fraase, nagu „surnute nägemine” ja „surnud inimeste kohtamine” ja „neetud ristid”. Vastuseid on igasuguseid. Ekraanile kargavad erinevad rühmitused: wicca paganad, ravitsejad, ennustajad, kummituslausujad. Link ühe populaarteadusliku psühholoogiaartikli juurde, mis räägib inimestest, kes oskavad väidetavalt surnutega suhelda. Ma üritan seda lugeda, aga see on lihtsalt solvav. Igatahes, mõttest saan ma aru. Tuleb välja, et inimesed, kes jutustavad oma psühhiaatrile, et nad on näinud surnuid või nendega suhelnud, „ei suuda kohaneda muutustega” ja „kannavad endas lapsikut soovi, et asjad oleksid teisiti või paremad”. Soov, et mu ema poleks surnud, on lapsik? Mida iganes. Ma sirvin edasi, kuni mu tähelepanu haarab üks lause: „Paljud patsiendid räägivad, et nad on surnuid näinud nende matmispaikades.”

Kalmistul. Muidugi.

Ma müksan kergelt Jay jalga. „Ma tahaksin, et sa minuga ühte kohta kaasa tuleksid. Ja me peaksime minema… nagu nüüd ja kohe .”

„ Okeiiiii ,” ütleb ta ega tõsta ikka oma telefonilt pilku. „Kas ma tohin küsida, kuhu?”

„Kas ma tohin tee peal selgitada?”

„Täiega imelik,” ütleb ta endiselt ekraanil toksides. „Aga ma olen igatahes põnevil.”

„Sa siis tuled?”

Lõpuks ometi jätab ta sõnumite trükkimise ja vaatab mulle kulmu kortsutades otsa. Tema kulmukortsutus räägib enda eest.

Nagu oleks seda üldse vaja küsida.