Читать книгу Sinu jäljed - Emily France - Страница 4

Koju jõudnud, ronin ma otsekohe voodisse ja tõmban teki üle pea nagu lapsena, lootes, et mind ümbritsev maailm kaob, kui ma seda ei näe. Kummardun oma telefoni kohale, justkui oleks see tilluke soojendav lõke. Kuid praksuvate ja pragisevate okste asemel kuulen ma saabuvate sõnumite piikse ja helinaid. Jay küsib, kas minuga on kõik okei, kas ma jõudsin koju. Ma põrnitsen eresiniseid kirju, suutmata vastata.

Aga lõpuks hakkavad mu sõrmed siiski aeglaselt klahvidel liikuma. Mul õnnestub teda veenda, et minuga on kõik korras ja et ma tunnen lihtsalt oma emast puudust ja et olen homsete kontrolltööde pärast närvis. Ta ei küsi enam, miks ma talle enne sellise sõnumi saatsin: ARMASTUS ON NÕME. Ma natuke isegi tahaks, et ta küsiks, sest praegu, tekkidest ehitatud telgis, pärast tänast päeva… võiksin ma talle tõtt öelda.

Järgmised paar tundi põrnitsen oma toa laes helendavaid plasttähti ning loen lambaid, üritades ennast veenda, et see on üksnes halb unenägu. Olen jõudnud kolmesajanda pööraselt üle aedade hüppava pehme määgiva lambani, kui pean loendamist otsast alustama. Kuskil viiekümnendast lambast alates muutuvad nad kõik kuidagi õelaks ja pahaendeliseks.

Sa oled peast segi, ütlevad nad ja kargavad veel ühest valgest lattaiast üle. HULLUDEMAA. Hüpe. Elanik.

UMBES KELL KOLM hommikul otsustan ma kööki minna ja natuke piima juua. Ma küll ei usu, et piim oleks piisavalt võimas, et ravida mis iganes vaimset häiret, millega ma praegu rinda pistan, aga proovida ikka tasub. Võtan oma mobiili ja panen taskulambirakenduse tööle, et endale koridoris teed valgustada. Kuid siis näen, et isa toas põleb tuli.

Ma kõnnin vaikselt tema ukse juurde ja piilun sisse. Ta on voodis ja loeb, tekk lõuani, öölamp tema üksikule kogule pehmet kurblikku valgust heitmas. Ta märkab mind ja manab näole naeratuse, mis peaks tähendama, et ta on õnnelik, aga ma näen sellest otsekohe läbi. Siis silman ema öökapil tema lemmikteetassi. Ta jõi alati enne magamaminekut ühe tassi teed. Huvitav, kui kaua on see tass seal seisnud ja kas ma olen seda seal ennegi näinud, kuid pole sellele lihtsalt tähelepanu pööranud?

„Ema tass,” kohman ma tassile osutades.

„Ah soo,” ütleb isa, heites pilgu tassile, millel on uskumatult mugavas poosis karu, öömüts peas. „Hm… Ma vist panin selle sinna ja unustasin. Mõnikord panen ma asju tema poole peale. Siis ei tundu tuba nii tühi.”

Mis hääl see oli? Nojah, muidugi. See oli minu süda. See murdus.

Kui näen isa silmades kurbust, ema tassi tema öökapil, just nagu oleks ta tee sinna tõmbama jätnud ja tuleks kohe tagasi, et sellest lonksu võtta, siis kaotan ma peaaegu enesevalitsuse. Ma tunnen, kuidas karje mulle kurku tõuseb, tunnen vajadust hüüda: MA NÄGIN EMA, MA NÄGIN TEDA.

Aga ma raputan selle mõtte peast. Ma ei saa seda isale rääkida; ma ei räägi talle kunagi midagi muud peale heade asjade, peale selle, et minuga on kõik hästi. Üritan alati olla silmatorkamatu. Ma tean küll, et see kõlab natuke kurvalt või üksildaselt või mis iganes, aga kui oled see laps, kes rikkus ära oma ema elu ja põhjustas siis tema surma, muutub su elufilosoofia umbes selliseks: istu maha, ole vakka ja püüa olla nii, et sa endale liiga palju tähelepanu ei tõmbaks. Sinust on juba küllalt tüli olnud.

„Ma mõtlesin endale just piima tuua. Kas tahad ka?”

Isa noogutab ja ronib voodist välja. Aga kui me kööki jõuame, ei võta ta kapist piima. Ta võtab hoopis praepanni.