Читать книгу Sinu jäljed - Emily France - Страница 3

Kalmistu asub linnast lõuna pool, umbes veerandtunnise sõidu kaugusel. Sõit kestab natuke vähem, kui minna mööda suurt maanteed, mida ma ka teen. Ma suudan mõelda üksnes sellele, kui pöörane kõik on ja et ma sõidan oma ema hauale, et teda sealt päriselt otsida. Jay telefon huugab ikka veel sõnumitest. Iga sekundi järel täidab autot gongi kaja ja laksuvate lainete müha. See ajab mind hulluks.

„Kes kurat see on?”

„Eikeegi,” ütleb Jay endiselt trükkides. See vastus ei meeldi mulle. Eikeegi tähendab, et see on keegi, kelle nime mingil põhjusel öelda ei taheta. Aga vahet pole, me oleme jõudnud kohani, kus tuleb maanteelt ära pöörata.

Ma keeran vasakule ja hakkan kalmistu poole sõitma.

„Oota,” ütleb Jay. „Kus me oleme?”

„Eikuskil,” vastan ma. (Seda mängu saab ka kahekesi mängida.) Sõidan lihtsalt edasi. Lõpuks jõuame kalmistu väravani ja ma jään seisma, auto esitulede valguses on suur silt Richfieldi kalmistu.

„Oi, Riley,” ütleb Jay. „Mul polnud aimugi, et me tuleme siia.” Ta paneb telefoni taskusse. „Ma arvasin, et sa muretsed ajaloo kontrolltöö pärast. Aga sa… sa igatsed teda?”

„Võib ka nii öelda,” vastan ma. „Me peame üle aia ronima.” Osutan suurele tabalukule ja väravavõre ümber mässitud ketile.

Ma pargin auto rohuribale. Me astume välja ja ta ronib kiiresti üle raudtara. Ma järgnen talle, aga palju kohmakamalt, ning jään tara otsa pidama. Selle teravatipulised lipid torgivad mind läbi teksaste. Enne kui ma kukun, haarab Jay minust kinni ja aitab mind alla. Ta paneb mind pehmelt rohule maha ega lase minust lahti enne, kui on veendunud, et ma kindlalt jalgel seisan. Ma vaatan talle otsa ja silmitsen seejärel meid ümbritsevat selget, tähtedega üle külvatud taevast, ning sel hetkel tundub tänane õhtu äkitselt kuidagi kaunis. Aga siis meenub mulle, kus ma olen ja miks me siin oleme. Sõna „kaunis” ma selle öö kirjeldamiseks küll ei kasutaks. Ega õigupoolest üldse oma elu kohta.

Me kõnnime pimeduses haudade poole ja tuul libiseb üle mu naha, nagu silitaksid mind kellegi külmad sõrmed. Me mõlemad võtame oma iPhone’id välja ja kasutame taskulambirakendust, et endale teed valgustada. Jay tundub närvis olevat, ta silmad on pärani, kui me aeglaselt hauakividest ja inimeste toodud lilledest mööda kõnnime. Kunstlilled näivad iPhone’i külmas valguses räbaldunud ja närtsinud. Me möödume puudesalust – mändidest, suurtest vanadest tammedest, leinapajudest, mille siluetid meenutavad külmunud purskkaeve. Ma kuulen sahinat ja oksa murdumist.

„Mis see oli?” sosistan ma. Pööran palavikuliselt telefoni paremale ja vasakule, otsides ema helesinist dressipluusi, tema lillemustriga kleiti, ta silmi.

„Orav,” ütleb Jay mu selja taga. „Ei midagi hirmsat.”

Mu närvid on pingul, aga ma keeran pilgu tagasi teerajale. „Vabandust! Öised surnuaiad. Vastik.”

Kui me ema madala marmorist hauakivi juurde jõuame, on mul sama tunne, mis alati: et ta on olnud kadunud ja ma olen äkitselt leidnud temast esimese märgi, esimese tõelise jälje, midagi konkreetset, mis meenutab mulle, et ta oli päriselt olemas ja see, et mul oli ema, polnud lihtsalt mingi jõhker kauge unenägu. Ma langen põlvili ja hõõrun kivil seisvaid tähti.

CLAIRE WALKER STROUT

1968–2011

Abikaasa, ema, tütar, sõber

Armastame ja igatseme, elad igavesti meie südameis

Jay on rohkem kui paar korda siin minuga kaasas käinud ja näinud mind seda tegemas. Nagu alati paisub mu rind valust, mis on nii tugev, et toob mulle pisarad silma – nii tugev, et tekib vajadus nutta, aga pisaraid ei tule. Ma ei nuta kunagi. Mitte pärast tema matuseid. Ma lihtsalt… ei suuda.

Ema, kus sa oled? Ma nägin sind. Ma tean seda. Palun tule tagasi. Ainult korrakski. Ma tahan sind veel ühe korra näha.

Ma ootan. Ootan, et kuulda rohus tema samme, tema valju ja rõõmsameelset naeru männipuude vahel kajamas, et näha mõne hauakivi tagant tema kleidi välgatust. Ma hingan sügavalt sisse, üritades tabada tema lõhnaõli lavendli hõngu. Ma ei tea, kui kaua ma seal niimoodi istun, aga see tundub terve igavikuna. Ma lihtsalt ootan, kuulatan, vaatan. Eelkõige loodan. Kuid midagi ei juhtu. Teda ei ole siin.

„Räägi minuga,” ütleb Jay kätt mulle õlale asetades.

„Anna andeks… pole vist midagi,” ütlen ma, üritades ennast veenda. Pööran ringi, et talle otsa vaadata. „Midagi muud ei olegi – ma igatsen teda. Ma tõesti väga igatsen teda.”

Ta naeratab mulle nukralt vastu. „Miks sa siis vabandust palud?”

___

SÕIT TAGASI Jay majja kulgeb vaikuses. Ebamugavas vaikuses – vähemalt minu jaoks. Ma olen täiesti liimist lahti. Ma ei suuda uskuda, et vedasin ta endaga nii hilja õhtul ema hauale kaasa. Üheksandas klassis oleksin ma seda veel kuidagi selgitada suutnud. Aga nüüd? Ta peab mind ilmselt hulluks, igavesti murtud inimeseks. Võib-olla ma olengi. Vaikust lõhestab sõnumi zen-helina gong ja lainemüha. Ma olen vahelesegamise eest vist tänulik, kuid kergitan uuesti küsivalt kulmu.

„Okei, okei,” ütleb ta. „See on Sarah Larsen.”

Seksikas Sarah? Populaarne Sarah? Nagu umbes kolmeteistaastaselt süütuse kaotanud Sarah? Ma põrnitsen tuimalt maanteed. Sarah’ ümber on koondunud meie kooli kõige jubedam tüdrukutekamp. Need tüdrukud kehastavad kõike, mis on Brecksville’i-suguses peamiselt valgetest inimestest koosnevas Kesklääne eeslinnas halvasti. Need tüdrukud peavad Clevelandi kõige hirmsaks paigaks maamunal; Akroni linna nimetavad nad Kräkkroniks. Muidugi, pärast Goodyeari rehvitehase sulgemist on Akron kindlasti alla käinud, aga ikkagi – pole vaja selline sitapea olla. „Ära ütle, et sa kavatsed teda välja kutsuda. Ta on üks vastik tuim tükk, kellel puudub täiega oma arvamus. Kuidas võib sulle meeldida temasugune tüdruk, kes…”

„Tegelikult on ta päris vaimukas,” segab Jay vahele.

Vähemalt ei vasta ta sõnumile. Tähendab, me käisime just mu ema haual – kui ta nüüd minu kõrval istuks ja sõnumeid saadaks, siis oleks see ikka ilgelt nõme. Ta pistab käe tasku ja paneb telefoni hääletu peale.

Ma tean, et see Sarah’ asi ei tohiks mind väga üllatada. Jayd tõmbavad alati valed tüdrukud. Nagu tookord, kui ta armus õpilasesinduse presidenti, kes ei teadnud sedagi, et Pink Floyd on bänd. Kui Jay mängis talle kitarril ühte nende kurvavõitu pala, puhkes tüdruk naerma. Või tookord, kui Jay jahtis ülisportlikku tüdrukut, kes oli üks parimaid W. H. Beesi võrkpallinaiskonna liikmeid. Tüdruk pakkus, et nad võiksid esimesel kohtingul koos jooksma minna. Kuidas ma ka üritasin, ei suutnud ma naeratust tagasi hoida, kui Jay rääkis, et tal tuli juba poole kilomeetri järel õhust puudus. Pole vist vaja lisada, et kummastki suhtest ei saanud asja. Kate ütleb alati: Jay radar on katki.

„Mul on temaga palju ühist,” lisab ta.

Nagu see, et te mõlemad vajate hingamiseks hapnikku?

„Nonoh, milleks selline nägu?” küsib ta. „Vaata ette, või see jääbki sul selliseks.” Ta ütleb seda ettevaatlikult, nagu küsivalt: kas nüüd tohib juba nalja teha?

Ma kingin talle sunnitud naeratuse, mis peaks tähendama, et kõik on korras, ja me keerame tema maja ette. „Aitäh, et sa minuga kaasa tulid. Mul oli lihtsalt… vaja minna.”

Ta vaatab mulle korraks otsa, uurivalt, justkui püüaks otsustada, kas see on tõesti okei, kui ta laseb mul koju sõita.

„Kõik on korras,” ütlen. „Ma pean lihtsalt magama heitma. Puhkama. Homme kukun ma läbi nii ajaloo kui ka füüsika kontrolltöös.”

See veenab teda ning ta avab autoukse.

„Head ööd!” ütleb ta ja tema pruunides silmades välgatab pea kohal rippuva tänavalambi valgus. Ta tõstab käe, et minuga rusikaid kokku lüüa.

„Head ööd!” vastan, meie käed puutuvad korraks kokku. Küsi temalt. Nüüd kohe. „Kuule, Jay?” Ma ütlen seda enne, kui ta jõuab autoukse kinni lüüa. „Mul on sulle üks veider küsimus.”

„Okei. Lase tulla.”

„Tead seda ristiga kaelakeed, mille su isa leidis?”

Ta noogutab.

„Noh…” Ma jään toppama, mõistes, kui arulagedalt mu jutt kohe kõlab. „Kas sa vahel seda kannad ka?”

„Sul on õigus, see küsimus on tõesti täiega veider. Sa ju tead, et sellega tegeles alati mu isa. Ta ähvardas meid maha lüüa, kui me seda puudutame. See on ju umbes miljon aastat vana. Miks sa küsid?”

„Kas tema pani selle kunagi kaela?”

„Mul pole aimugi. Ta hoidis seda kogu aeg luku taga. Aga tegelikult ka, miks sa seda küsid?”

Nüüd vaatab ta mulle otsa, nagu oleks ma mingi täielik friik, ja ma tean, et pean lagedale tulema mingi põhjusega, miks ma nagu muuseas just sellest juttu tegin.

„Ma nägin History Channeli pealt ühte antiigiteemalist saadet,” luiskan, kuigi ma ei tea isegi, miks. Ma oleks saanud asja selgitada ka risti mainides. Ma oleks võinud küsida, kas Jay on kunagi oma isast teravalt puudust tundnud, kummalistel kellaaegadel, nagu mina täna ema igatsesin. Ja kas see tunne on tema jaoks kunagi nii tugev olnud, et ta on sellepärast veidraid asju teinud – näiteks seda risti kaela proovinud. Lõppude lõpuks suri tema isa selle kee pärast. Jay ütles, et inimesed suhtusid selle avastuse järel isa joomisesse palju andestavamalt. Aga see Sarah Larseni asi lööb mind verest välja. „Tead küll neid saateid, kus inimesed viivad kõik oma vanemate pärandatud perekonnareliikviad pandimajja. See pani mind lihtsalt kaelakee peale mõtlema.”

Jay vaikib hetke ja kehitab siis õlgu. „Nojah, oleks ikka sitaks nõme see pandimajja viia. Ma räägin emale kogu aeg, et selle koht on muuseumis.” Ta vaatab mind leebemalt, kuid ei näi ikkagi veel veendunud, et tal pole vaja muretseda. „Oled sa kindel, et kõik on okei?”

Ma noogutan. Ta vaatab mulle uurival pilgul otse silma sisse.

„Okei siis,” ütleb ta. „Head ööd!”

„Head ööd!”

Ta astub mõne sammu maja poole, kuid jääb siis seisma ja õngitseb mobiili tagataskust välja. Ta vastab Sarah’le. Ta ei või isegi oodata, kuni ta tuppa jõuab?

Sirvin mõttes oma telefoni kurbade emotikonide rivi. Ma mõtlen nutvatele nägudele ja sellele, et pisarad on neil erinevatesse kohtadesse joonistatud. Kurb nägu, millel on üks pisar parema silma juures. Või vasaku. Silmade kohal või all? Nägu, millel voolavad pisarad mõlemast silmast. Seejärel liigun ma nende juurde, kes kortsutavad erineval viisil kulme ega vala sugugi pisaraid. Aga isegi suurest kurbade nägude valikust ei sobi praegu eriti ükski.

Huvitav, milline oleks emotikon, mis kujutab hallutsinatsioonide nägemist oma emast? Selle näol peegelduks segadus, silmades oleks eksinud pilk. Selle kõrval seisaks lahtine ravimipurk, üksik tablett eemale veeremas. Ma kujutan ka emotikoni inimesest, kes on täiega masendunud, sest talle meeldib hullult tema parim sõber. See tuigerdaks, oleks seda nägu, et hakkab kohe-kohe oksendama, ja hoiaks käes silti kirjaga ARMASTUS ON NÕME.

Ja just seda ma Jayle kirjutan. Võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu hakkaks ma segi minema; võib-olla sellepärast, et ma nägin oma ema; võib-olla sellepärast, et mul on tunne, nagu ähvardaks terve maailm kokku variseda, aga ma saadan talle sõnumi:

ARMASTUS ON NÕME.

Üks, kaks, kolm. Ta tõstab pilgu ja pöörab ringi. Siis kõnnib ta tagasi auto juurde ja avab kõrvalistujapoolse ukse.

„Misasja?” küsib ta. „Armastus on nõme?”

Ma tunnen, kuidas ma punaseks lahvatan, otsekui üritaks varjata tõsiasja, et mind nõelas praegu sada mesilast. Ta põrnitseb mulle vastust oodates otsa. Sekundid mööduvad, aga mulle ei tule pähe ühtegi mõistlikku selgitust, miks ma talle just niimoodi kirjutasin: ARMASTUS ON NÕME. Ma jõllitan teda tardunult.

„Riley,” ütleb Jay, pruunid silmad sädelemas. „Miks sa mulle seda kirjutasid?”

Täpselt sel hetkel, kui mul on tunne, et ma murdun, avan suu ja räägin talle kõik ära – et ma nägin ema ja et ta meeldib mulle nii väga –, juhtub midagi. Ühe silmapilgu jooksul vilksatab miski – või keegi – just sealsamas, kus seisab Jay. Ma põrkan tagasi, surudes ennast vastu juhipoolset ust. Aga see juhtub uuesti. Tekib ja kaob. Nagu silmapete, nagu oleks mu silmad udused; ma näen blondide juuste ja pruunide silmade välgatust.

„Oota korra,” ütleb ta. Ta vaatab oma telefoni ja trükib sõnumit. Mu kopsude töö peatub, ma ei suuda sisse hingata, kuid mul õnnestub autol käik siiski sisse lükata.

„Okei, kõik,” ütleb ta. Ma ei vaata talle otsa. Mu pilk püsib auto esitulede valguses tantsival sääseparvel. Ma ei suuda Jay poole vaadata, ei suuda ja kõik. „Vabandust, mul oli lihtsalt tunne, et ma pean Sarah’le vastama,” ütleb ta. „Millest me rääkisimegi?”

„Ma… ma…” kogelen.

„Ah jaa: armastus on nõme. Miks sa mulle seda kirjutasid?”

Mu pea ei hakka tööle. Ütle midagigi. „Noh, et ära seo ennast vale inimesega. Minuga on see juhtunud ja see oli nõme. Muud midagi.”

„Kellega? Ja millal? Sul pole ju kunagi poissi olnud…”

„Sa ei tunne teda,” valetan ma kujuteldavat inimest silme ette manades. Nüüd suudan ma Jayle otsa vaadata; tema tavapärasest ilmest võib välja lugeda, et ta on täiesti segaduses.

Ma ei suuda siia sekundikski kauemaks jääda. Surun jala gaasipedaalile, kuigi kõrvalistujapoolne uks on ikka veel lahti. Ma jätan Jay teeveerde pimedasse seisma. Ma ei heida isegi pilku tahavaatepeeglisse. Kui olen tema majast umbes kümme tänavavahet edasi sõitnud, saan äkitselt aru, et ma lausa kihutan. Sõidan stoppmärgi alt peaaegu läbi ja surun jala pidurile. Auto jääb kriiksatades seisma, pooleldi ristmikul väljas. Ma vaatan üles tähtede poole, süda tormlemas ja pekslemas.

Mis minuga lahti on?