Читать книгу Tuhande tähe saar - Emma Karinsdotter - Страница 4

Küllap jäin ma lõpuks magama. Ärkasin selle peale, et mu toa uks lükati lahti ja keegi laulis:

„Õnne soovime sul, õnne soovime sul …”

Üks hääl. Neid pidi ju olema kaks!

Katkestasin vanaema keset laulu.

„Kus ta on?” küsisin ma.

Vanaema ohkas ja langetas pilgu hommikusöögikandikule. Seal auras tass kuuma kakaoga. Vanaema kohendas ümarat punast pakki, mis kandikult maha kippus libisema. Koogitükil põles üksteist väikest värvilist küünalt. Hommikusöök voodis, just nagu tavaliselt sünnipäevadel. Aga isa ei olnud – see oli ebatavaline.

„Palju õnne sünnipäevaks, Tigrisaki.”

Vanaema naeratas kergelt. Ta kasutas minu Kreeka hellitusnime nagu alati, kui tahtis mu tuju tõsta. Aga kui ta hakkas kandikut öökapile panema, tuli talle nähtavasti meelde, et mul polegi veel öökappi. See seisis ikka veel muu mööbli hulgas elutoas või esikus. Selle asemel pani vanaema kandiku mu teki peale ja istus voodiservale.

„Isa magab veel, kullake. Ma ei tahtnud teda äratada.”

Tema pilk oli kurb, kui ta mu põske silitas.

„Kas ta tuleb siis pärast?” küsisin ma. „Millal me hauale läheme?”

„Jah, küllap siis, kui ta on veidi virgemaks saanud. Ta on ju viimasel ajal kogu aeg väsinud,” ütles vanaema.

Väsinud. Me nimetasime seda niimoodi, ehkki see polnud päris tõsi. Isal oli depressioon. Ta oli juba mitu aastat haiguslehel ega saanud enam fotograafina töötada. Ta oli ka kõik oma fotoaparaadid maha müünud.

„Kui Lyra suri, muutus kõik halliks. Fotograaf peab suutma värve näha, Tigris,” ütles isa ükskord, kui ma küsisin.

See polnud isa süü, et ta oli kurb, ta ju püüdis rõõmus olla. Ta tahtis rõõmus olla. Aga vanaema ütles, et depressioon on haigus täpselt samamoodi nagu murtud luu, ehkki see asub südames. Ta oleks nagu närtsinud igal aastal koos sügislehtedega. Kui minu sünnipäev lähemale hakkas jõudma, oli ta kõhn ja habras. Nii oli see alati.

Ehkki sel talvel oli asi hullem kui tavaliselt. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud. Ta oli nii kõhn, et paistis peaaegu läbi. Ta muutus selliseks siis, kui me saime teada, et peame kolima. Varem tundis ta end mõnikord paremini ja siis me tegime toredaid asju, mis meile mõlemale meeldisid. Käisime muuseumis, mängisime kaarte ja tegime süüa.

Mulle meeldis tohutult koos isaga süüa teha. Kui ema elas, armastas isa söögitegemist. Tal tuli see maru hästi välja, eriti Kreeka toit, sest ema ja isa kohtusid esimest korda Kreekas. Isa oli seal oma sugulastel külas, ema aga puhkusel. Minu lemmiktoit oli moussaka, mina määrisin tomatikastet ja hakksojat, isa ladus kartuliviilude kihte. Kui me üheskoos moussaka’t tegime, tundus mulle alati, nagu oleks mul südames suvi, soojad kaljud ja paitav päike.

Pärast kolimist polnud moussaka’st juttugi. Isa istus enamasti … oleksin äärepealt öelnud, et teleka ees, sest nii oli see meie vanas korteris. Kuid uues korteris istus ta selle asemel akvaariumi ees. Vanaema ütles, et telekas läks kolimise käigus kaduma. See oli imelik, sest kolimas olime ainult meie kolmekesi. Ma usun, et vanaema viskas teleka minema. Selle asemel ostis ta akvaariumi ja lasi vett täis.

„Kalad tuleb teil endil valida! Just sellised, mis teile tõe-poolest meeldivad,” ütles ta.

Siiani pole veel mingeid kalu ostetud. Isa ei ole jaksanud. Ta ütles, et kolimine võttis kogu ta jõu ära. Aga ma ei tea, kas tal enne sedagi kuigi palju jõudu alles oli. Ta istus nüüd päevade kaupa ja vahtis tühja akvaariumi.

Ehkki päris tühi see ju muidugi ei olnud. Põhjas oli suur hall kivi, mida isa oli aastaid teleka kõrval hoidnud. Peale kivi olid vees ka õhumullid, mida õhupumbast kogu aeg ülespoole vulksus. Nii et küllap isal seal vaatamist jätkus. Vanaema ütles, et akvaarium on tore. Tal oli nõrkus toredate asjade vastu. Toredad asjad olid näiteks vanaema lemmikmaiustus filidutt, armsad kiisud, koogid, ristsõnad, Kreeka randade ja vesilaines juustega stiilsete härrasmeeste pildid. Jah, vanaema armastas kõike, mis oli tore!

Peale selle armastas ta mind.

„Tigrisaki,” ütles ta ja noogutas koogitüki poole. „Kas sa ei tahaks midagi soovida? Sul on ju täna sünnipäev!”

Rõõmsavärvilised küünlad põlesid ikka veel.

„Soovi nüüd midagi!” ütles vanaema.

Niisiis ma soovisin. Panin silmad kinni ja soovisin, et isa oleks rõõmus ja kogu aeg oleks suvi. Ja ehkki see oli võimatu, täiesti lootusetult võimatu, soovisin, et ma näeksin jälle ema. Üksainus kord. Kõigest üks ainuke kord. Hingasin sügavalt sisse ja puhusin küünlad ära.

Kui ma silmad jälle lahti tegin, kerkis küünaldest natuke suitsu, aga muidu oli kõik nagu tavaliselt. Eks ma teadsin ju küll, et soovimisel pole tegelikult mõtet, soovid lähevad täide ainult muinasjuttudes.

Aga vanaema oli rõõmus.

„Sünnipäevad on nii toredad! Tee nüüd kingitused lahti,” ütles ta ja ulatas mulle hõbedase paki.

Sain vanaemalt litritega pusa ja mõned Jaapani pliiatsid, mida olin soovinud. Isalt sain raamatu, see tundus põnev, ja veel sain ma …

„… kaisuloom?” küsisin ma ja tõstsin koheva sabaga roosa orava kõrgele õhku.

Vaatasin üllatunult vanaema poole.

„Ma saan ju ometi üksteist,” ütlesin ma.

Kui keegi teine oleks mulle üheteistkümnendaks sünnipäevaks kaisuorava kinkinud, oleksin ma vihastanud. Kes üldse niimoodi teeb, ah? Kingib üheteistkümneaastasele kaisuloomi?

„Ma ju ütlesin talle seda eelmisel aastal, kui panda sain. Ja aasta enne seda, kui mulle delfiin kingiti. Kas te ei kuula, mida ma räägin?”

Märkasin vanaema kurba pilku. Ta näperdas kingipaberit.

„Milo oli nii rõõmus, kui poes seda nägi …” ütles ta.

„… rõõmus?” küsisin ma.

Heitsin pilgu kaisuloomale. Ta oli nii pisike mu süles. Pruunid silmad vaatasid mind igatsevalt. Mu viha oli hetkega nagu pühitud.

„Kas ta meeldib sulle?” küsis vanaema.

Noogutasin ettevaatlikult ja silitasin orava pehmet põske.

„Mis sa talle nimeks paned?” küsis vanaema.

„Ah, ei pane ma talle mingit nime,” ütlesin ma ja vaatasin kõrvale.

Kuigi see polnud muidugi tõsi. Tal oli juba nimi. Ta sai selle samal hetkel, kui ma otsustasin ta endale jätta. Tema nimi oli Pixie. Kuigi see oli nii piinlik, et isegi vanaema ei tohtinud seda teada.

Pärast hommikusööki läks vanaema kööki nõusid pesema. Piilusin isa toa ukse vahelt sisse. Ta magas ja norskas põrandal madratsil. Võib-olla sa arvad, et oleksin pidanud isa peale vihane olema kaisulooma ja minu sünnipäeva hommikusöögi mahamagamise pärast? Kuid isa peale on võimatu vihane olla. Vaatasin, kuidas ta magab, eilsed riided ikka veel seljas. Teistel isadel olid teksased, kootud kampsunid või särgid ja muu selline. Minu isal mitte, tema oli alati dressides. Mõnikord ma mõtlesin, et minu isa on õrnem kui teised isad, võibolla sellepärast ta vajaski enda ümber pehmust. Ükskord ma ütlesin:

„Sa käid kogu aeg kapuutsiga pusas ja dressipükstes.” Selle peale vastas ta:

„Ei, täna on mul dressipüksid ja kapuutsiga pusa.”

Seda öeldes naeratas ta natuke, aga hiljem läks ta siiski välja ja ostis omale uued riided. Nüüd ei olnud tal enam üksnes mustad dressid. Nüüd olid tal ka hallid.

Kuna ma ei saanud isa peale vihastada, siis vihastasin selle asemel teiste peale. Seda ei juhtunud sageli, kõigest mõned korrad aastas, aga vahetevahel lõi mul nagu silmade ees mustaks. Võisin saada kohutavalt vihaseks vanaema peale, või siis metroorongi peale, kui see hiljaks jäi. Ükskord vihastasin ma koguni kartuli peale.

Ma ei tahtnud isa äratada. Panin ukse vaikselt kinni. Läksin selle asemel elutuppa mööblihunniku juurde, et oma öökapp välja otsida. Tõstsin kolimiskaste ja suuri musti prügikotte. Kotid olid hirmus rasked, aga sellest hoolimata sikutasin ma neid eemale. Prügikottide taga oli minu öökapp. Kapp oli valge, kaunistatud mõne kassikleepsuga. Sirutasin juba käe öökapi järele, kui märkasin midagi imelikku.

Puukast.

See ei näinud välja samasugune nagu ülejäänud kolimiskastid. See oli suurem ja tehtud vanadest kulunud laudadest. Kast tundus kuidagi eriline. Ma polnud seda kunagi varem näinud. Kuid see polnud veel kõige kummalisem. Kõige kummalisem oli ema nimega silt selle kaanel: „Lyra asjad”.