Читать книгу Tuhande tähe saar - Emma Karinsdotter - Страница 5

Ma ei suutnud end liigutada. See võis olla täiesti haige vaatepilt, kuidas ma seal seisin, käed öökapi poole sirutatud, aga pea kasti poole pööratud. Nagu mingi kummaline kahe oksaga puu.

„Lyra asjad”. Kõik, mida ma emast teadsin, olin kuulnud isa ja vanaema käest. Ja tegelikult polnud seda kuigi palju. Ma tahtsin ju ema kohta kõike teada saada. Aga kui me temast rääkisime, muutus isa kurvaks. Ja vanaema hakkas ebamugavust tundes nihelema. Meie vahele tekkis mingi imelik vaikus. Mul läks sellest alati tuju pahaks. Ehkki siis, kui me vanaemaga kahekesi olime, rääkis ta mõnikord emast. Aga ainult mõnikord. Vanaema rääkis parema meelega ju Toredatest asjadest ja ema surm polnud sugugi tore. Kuigi ma mõtlesin päris tihti, et ema elu oli kindlasti tore, tal oli minu ja isa seltsis tore, enne kui ta suri. Vahel tundus, et isa ja vanaema mõtlesid ainult tema surma peale ja unustasid hoopiski ära, et ta oli ka elanud.

Ükskord ütles isa, et ma olen ema moodi. See oli siis, kui me ühes kunstimuuseumis kohvikus istusime ja mu nägu oli kaneelisaia süües kogu aeg tuhksuhkruga koos, kuigi ma seda salvrätiga ära pühkisin. Isa naeratas natuke ja ütles:

„Sa näed praegu välja nagu Lyra. Tema ei suutnud ka kunagi kaneelisaia süüa ilma, et pool saia tal mööda nägu laiali ei oleks.”

Ta oleks nagu korraks ära unustanud, et me ei rääkinud kunagi emast. Mul oli tema sõnade üle nii hea meel, et küsimus lipsas mul iseenesest üle huulte:

„Kas sul ei ole kurb mind vaadata? Kui ma sulle ema meelde tuletan?”

Kahetsesin oma küsimust samal hetkel, kui olin selle välja öelnud ja ma isa pilku märkasin.

Isa vaikis natuke aega ja ütles siis:

„Ei.”

Aga tema pilk ütles: „Jah.”

Ma teadsin, et ema oli teatrikunstnik. See, kes otsustab, kuidas teatrilava välja näeb, kui sinna uus maailm ehitatakse. Tema otsustas, mis värvi seinad, milline mööbel ja muud asjad pidid laval olema, nende detailide abil ilmus lavale uus lugu. Teater oli ema elu. Ma teadsin, et tema silmad olid sinised nagu taevas ja tal olid pikad tumepruunid juuksed. Isa ütles ükskord, et ema oli täpselt samasugune nagu tema pikad juuksed.

„Milline siis?” küsisin ma.

„Metsik, sassis ja … imeline.”

Meie kodus polnud näha ühtegi pilti emast, isa ei suutnud neid vaadata. Aga mul olid mõned rohelises tähtsate asjade plekkpurgis. Emmepurk seisis aknalaual, selles olidki mul tema pildid. Ema naeris kõikide piltide peal niimoodi, et oleks kangesti tahtnud tema lähedal olla. Naerev ema Gotlandi praamil jäätist söömas. Tuul puhus tema juuksed jäätise sisse ja need kleepusid kokku. Ema ja mina kõrgel vanaema vana kirsipuu oksal istumas. Mul on punased sipukad ja peas tibatilluke roheline müts. Istun ema süles. Ta vaatab mind ja naerab. Võib-olla ta mõtleb, et ma näen välja nagu hiigelsuur kirsimari. Mina vaatan üles ema poole ja naeratan. Võib-olla ma mõtlen, et ta on maailma parim ema.

Viimast pilti emmepurgis polegi ma tegelikult saanud. Ma varastasin selle. See on tehtud Kreekas, esimesel suvel, kui ma olin pool aastat vana. Ema ja isa sõitsid Kreekasse, et ma saaksin magada tuhande tähe all nagu isa, kui ta väike oli. Pildil istub ema tohutult suure oliivipuu varjus. Tema silmad säravad. Päikeseprillid on kõrgele laubale lükatud, need näevad välja nagu kaks punast südant. Tema süles olen mina, pea kaisuloomale toetatud, ma usun, et see on minu tiiger. Haigutan laialt ja jube armsalt. Ema vaatab mind ja tema suunurgas väreleb pulbitsev emmenaer. Seda on kaugele näha! Foto on ühest äärest natuke karvane, tundub, et keegi on sealt kogemata riba ära tõmmanud. Pilti välja võttes olen ma alati väga ettevaatlik, et seda mitte veelgi rohkem katki teha. Kui ma seda vaatan, läheb mul sees kõik soojaks, ehkki ma olen varas, kes pildi ilma loata pihta pani. Võtsin selle isa rahakotist. Sellest on nüüd juba mitu aastat möödas, aga ta pole siiani selle kohta sõnagi lausunud.

Rohkem pilte mul emast ei ole.

„Lyra asjad”. Justkui oleks kast mind oodanud. Lauad olid tumedad ja kulunud. Kergitasin kasti ettevaatlikult. See tundus raskem kui kõik ülejäänud. Ja lõhnas eriliselt. See lõhnas … rooside järele?

Tahtsin parajasti kaane üles tõsta ja sisse vaadata, kui vanaema köögist hüüdis:

„Tigris! Oled sa valmis? Hakkame minema!”

See oli risk, mille ma lihtsalt pidin võtma. Ma tahtsin kasti sisse vaadata.

„Kohe!” hüüdsin vastu. „Vahetan ainult riided ära!”

Haarasin kasti sülle ja kiirustasin minema. Liikusin kohmakalt läbi elutoa. Möödusin isa toast ja tormasin enda omasse. Põksuva südamega lõin ukse enda järel kinni. Käed värisesid, kui ma kasti kirjutuslaua alla pimedusse lükkasin.

Kui ma sünnipäevaks saadud pusa selga panin, koputas vanaema uksele ja piilus sisse.

„See sobib sulle väga hästi,” ütles ta.

Olin juba minemas, kui mul tekkis tunne, et unustasin midagi. Pöörasin ringi. Läikivad klaasist silmad vaatasid mind igatsevalt. Ma olin üksteist aastat vana, kuid isa oli selle ise valinud.

Läksin voodi juurde ja võtsin sealt Pixie.

Kui vanaema ütles, et me sõidame kalmistule, siis mõtles ta seda, et me läheme sinna metrooga. Isa ei sõitnud iialgi autoga, ja niipalju kui ta teadis, siis ka mina mitte. Kui oleks isa teha olnud, oleks ta kõik autod maailmas ära keelanud. Vanaemal oli auto, aga ma ei tohtinud sellesse istuda. Mõnikord ma siiski tegin seda, ehkki salaja. Vanaema sõitis alati kohutavalt aeglaselt. Temaga autos sõites oli tunne, nagu liiguksid ajas tagasi.

Isa oli ärganud, istus diivanil ja vaatas akvaariumi.

„Palju õnne, Tigris,” ütles ta mind nähes.

Isa hääl oli väsinud, ehkki ta üritas rõõmus olla. Ta sirutas käed, et mind kallistada. Läksin tema juurde. Isa pani mulle käed ettevaatlikult ümber ja hoidis mind tükk aega embuses. Ta lõhnas une ja vanade riiete järele. Habemetüügas kriipis natuke mu põske. Aga tema kallistus oli pehme ja soe, see meeldis mulle.

„Kallis Tigris,” ütles ta. „Anna andeks, et …”

Pugesin tema käte vahelt välja. Isa palus peaaegu kogu aeg andeks, see ei meeldinud mulle. Ta ei saanud ju sinna midagi parata, et ta kurb oli.

„Sa olid väsinud, sellest pole midagi,” ütlesin ma. „Sain vanaema käest kooki. Muide, aitäh kingituste eest.”

Tõstsin Pixie kõrgele õhku ja naeratasin.

„Kas ta meeldib sulle?” küsis isa.

Noogutasin. Isa silmad lõid särama. Keegi teine poleks seda märganud, kuid mina märkasin. Täpselt selline sära tekkis ta pilku iga kord, kui ta sisimas rõõmus oli.

„Ta on tohutult ilus,” ütlesin ma ja paitasin Pixie pehmet saba.

Peatusime kalmistu kõrval lillepoe ees. Seda me tegime alati. Vanaema valis hüatsindipoti, see oli umbes samasugune, nagu tavaliselt jõuludeks aknalauale pannakse, ainult et ilusam. Muld oli kaetud samblaga, sellesse oli torgatud pika tiku otsas lõbus väike päkapikk. Hea seegi, et vähemalt keegi lõbus on, mõtlesin ma.

„Päkapikud on nii toredad,” ütles vanaema.

Isa läks klaaskapi juurde ja võttis sealt nagu tavaliselt kimbu punaseid roose. Roosid, mõtlesin ma. Kast lõhnas ju rooside järele. Isa ostis emale alati punaseid roose. Soovitasin talle ühtepuhku, et ostku vähemalt mõnda teist värvi, ema võib punastest roosidest juba päris tüdinud olla. Tema surmast oli ju lõppude lõpuks juba kümme aastat möödas. Isa ütles „võibolla”, kuid valis lõpuks ikkagi alati punased roosid.

„Punased roosid tunduvad kuidagi kõige õigemad,” pomises ta, kui kuklas minu pilku tundis.

Mina valisin igal aastal erineva taime hauale. Ma ei teadnud ju, mis emale meeldis, aga ta nägi välja nagu inimene, kes armastas üllatusi. Seekord valisin tibatillukese kaktuse.

„Kas sa viid selle surnuaeda?” küsis lillepoe müüja.

„Mhm,” vastasin ma.

„See sureb külma käes ära,” lausus mees.

„Siis vedas, et me surnuaeda läheme,” ütlesin ma. „Seal on ju kõik teised samuti surnud.”

Mees vaatas mind ebalevalt. Vanaema heitis mulle terava pilgu ja naeratas leti taga seisvale mehele vabandavalt. Kuid isa muigas õige natukene.

Läksime vaikides hauale. Ma olin Pixie põue pistnud. Kruus ragises me jalgade all. Kui me haual käisime, olid mul alati ilusad riided seljas. Soojad talvesaapad, ilus jope ja pikad juuksed lahtiselt seljal. See võis veidi imelik paista: vanaema ja mina ilusates riietes, meie kõrval dressipükstes isa, suur kohmakas talvejope seljas. Justkui läheksime ühtaegu nii peole kui ka pesumajja. Kuigi ma arvan, et kui inimesed kalmistule lähevad, siis nad võib-olla näevadki veidi imelikud välja. Kurbus pole kerge asi kanda.

Mõnikord ma kartsin, et unustan ära, kus ema haud asub, me käisime seal ju ainult üks kord aastas. Minu sünnipäeval, ema surmapäeval. Kalmistul oli kõik endine. Talveks kinni pandud purskkaev, suured lagedad väljad, tuules värelevate küünlatuledega mälestussalu ja hallid hauakivid. Tohutult palju halle hauakivisid. Võib-olla polnudki selles midagi imelikku, et ma kartsin ära eksida. Aga jalad mäletasid alati, kuhu minna. Juba natukese aja pärast olimegi kohal.

Haud oli suure tumeda pahklike okstega puu all. Puu paistis kuidagi tühi ja üksildane. Oksad rippusid pettunult allapoole, justkui ootaksid nad kedagi, kes kunagi ei tule. Ema haud oli kaetud põõsapuhmade ja kanarbikuga. Hauakivi polnud peaaegu nähagi. See oli kogu aeg selline olnud, nii kaua kui ma mäletasin. Kuid haud ei olnud sugugi lohakile jäetud või midagi sellist, pigem elav, kui haua kohta üldse võib nii öelda. Isa pani küünla põlema ja roosid vaasi. Ta ei öelnud midagi, vaatas vaid ainiti hauakivi.

„Häid jõule, kulla Lyra,” ütles vanaema ja pani hüatsindipoti külmunud mullale.

Läksin ema juurde ja tõstsin tibatillukese kaktuse umbes sellele kohale, kus minu meelest pidi olema tema süda. Panin käe vastu maad, ehkki see oli külm, ja mõtlesin ema peale. Selle pildi peale, kus ta naeris ja arvas, et ma olen kirsimari. Ja mina, et ta on maailma parim ema. Kui ma oleks selline, kes nutab, siis oleksin ma sel hetkel nutnud. Aga ma ei suutnud juba kaua aega üldse nutta.

Algul, pärast õnnetust, nutsin ma pidevalt, ent keegi ei suutnud mind lohutada. Justkui poleks isa enam kõlvanud, ütles vanaema. Aga kui haav rinna peal paranema hakkas ja ma sain oma tiigritriibu, lõpetasin ma nutmise. Vanaema meelest oli see imelik, ma olin ju tol ajal kõigest beebi, tibatilluke laps. Sellest hoolimata ei nutnud ma kunagi. Isa nuttis vahel, aga ainult siis, kui ta arvas, et ma magan. Ma usun, et me püüdsime teineteist kaitsta, ehkki, kui ma järele mõtlen, siis ei tea ma õieti, mille eest.

Väike küünal valgustas hauda ja maa tundus tänu sellele soojem, kuigi minu käe all oli see külm. Pidime vanaemaga minema Vetekransenisse, lähedal asuvasse väikesesse kohvikusse. Me läksime vanaemaga alati sinna. Vist sellepärast, et isa tahtis emaga natuke aega üksi olla.

Kui me parajasti minema hakkasime, märkasin järsku midagi. Isa kummardus hauakivi kohale ja võttis mõned kuivanud oksad ära, kui ma nägin, et tema jopetaskust paistab mingi imelik asi välja.

„Mis see on?” küsisin ma ja osutasin käega tasku poole.

Isa vaatas mulle otsa. Siis vajutas ta roosa kaisuorava nina kiiresti taskusse tagasi.

„Mis asi?” küsis vanaema.

Katsusin oma põuetaskut. Jah, Pixie oli oma kohal. Siis vaatasin isa punnis jopetaskut. Vaikus roomas meie ümber. Isa käsi hakkas värisema. Ta käsi väriseb alati, kui ta millegi pärast mures on. Ta vaatas mulle paluvalt otsa.

„Mis asi?” kordas vanaema.

„Eh … ei midagi,” ütlesin ma.

Vanaema vaatas murelikult isa. Isa vaatas maha, justkui näeks ta seal mõnda huvitavat kruusakivi. Ma ei suutnud pilku tema taskult kõrvale pöörata. Vanaema köhatas.

„Kui hakkaksime nüüd õige minema,” ütles ta ja kohendas oma soengut.

Isa ei öelnud midagi, vahtis muudkui oma kruusakivi.

„Hea küll,” ütlesin ma.

Kallistasime isa ja läksime Vetekransenisse selle päeva teist torditükki sööma. Aga mu mõtted tiirlesid lakkamatult tolle vaikuse ümber. Ja selle ümber, et isa oli ostnud kaks kaisuoravat, ehkki andis mulle ainult ühe. Kellele see teine oli?

Õhtul, kui ma hakkasin magama minema, oli kõik nii nagu tavaliselt. Isa tuli minu tuppa ja ütles:

„Head ööd, kiisu.”

Kui ma väike olin, ütles ta alati „kullake”, aga sellest peale, kui mulle kassid meeldima hakkasid, ütleb ta mulle õhtuti „Head ööd, kiisu”.

Vastasin samamoodi nagu alati:

„Head ööd, miisu.”

Ma ei tea, miks ma niimoodi olin hakanud ütlema. Mõnikord lihtsalt ütled asju, ja nii see läheb. Sel õhtul oli raskem magama jääda kui tavaliselt. Miski polnud ju tegelikult nii nagu tavaliselt. Ma mõtlesin vaikuse peale. Haual nähtud orava peale. Olin mõelnud sellele terve päeva. Tahtsin isa käest küsida, aga ei teadnud, kuidas seda õieti jutuks võtta. Siis tuli mulle mõte. Isa jopetasku!

Järsku olin täiesti ärkvel. Et ma selle peale varem ei mõelnud! Panin öölambi põlema ja hiilisin esikusse. Isa talvejope rippus nagis. Aga kui ma käe taskusse pistsin, polnud seal midagi. Igaks juhuks katsusin ka teist taskut, kuid kaisulooma polnud ka seal. Võib-olla olin ma kõike vaid ette kujutanud?

Pugesin uuesti teki alla ja püüdsin akna taga tähti vaadata. Lollaka sildi tõttu ei läinud see loomulikult korda. Sirutasin käe Pixie järele. Aga Pixiet polnudki! Lükkasin teki pealt ära ja vaatasin padja alla – teda polnud kuskil. Pimedus oli muutunud pimedamaks ja voodi tundus liiga suur. Vajusin uuesti pikali. Tüüpiline, et koguni kaisuloom jätab mind maha, mõtlesin ma ja tõmbasin teki tihedamalt ümber.

Pixie kadumise pärast ma nähtavasti unustasingi kõige tähtsama. Magasin sel ööl rahutult ja ärkasin järgmisel hommikul vara. Väljas oli ikka veel pime, kell oli kõigest kaheksa. Tundus raiskamisena nii vara ärgata, sest meil oli koolivaheaeg. Olin näinud segaseid unenägusid rooside järele lõhnavatest tortidest ja hiiglaslikus talvejopes isast. Jopel oli tuhat taskut, igas taskus kaisuorav. Oravad vaatasid mind suurte silmadega, aga isa küsis kogu aeg: „Mis oravad?”, kui ma tema punnitavatele taskutele osutasin. Olin unine ja poolenisti veel unes. Ajasin end istuli ja haigutasin. Siis märkasin seda.

„Lyra asjad”.

Kast seisis kirjutuslaua all ja ootas mind. Elutoa uks oli kinni. Korteris valitses täielik vaikus. Isa magas vist alles. Hiilisin voodist välja nii vaikselt kui sain ja tõmbasin kasti kirjutuslaua alt välja. Hingasin sügavalt sisse.

Siis kergitasin kaant.