Читать книгу Tuhande tähe saar - Emma Karinsdotter - Страница 6

Kauge saar

Tühi. Kast oli tühi. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Võib-olla kirju, fotosid või – kui tõesti veab – ema vana päevikut. Midagi, ükskõik mida, mis oleks võinud mulle rääkida, kes mu ema oli. Aga seda polnud ma oodanud.

Uurisin kasti hoolega, kuid ei leidnud midagi. Mitte midagi! Tõin koguni taskulambi. Kast oli endiselt tühi, ükskõik kui hoolikalt ma seda ei valgustanud, ja pettunult panin ma taskulambi põrandale. Kui ma käega üle krobelise puu tõmbasin, tundsin jälle kummalist roosilõhna. Enne, kui ma kasti leidsin, ei teadnud ma, et lõhn võib ilus olla. Tahtsin olla seal, kus lõhn oli kõige tugevam, emale ja roosidele lähemal.

Vaatasin ringi, uks oli ikka veel kinni. Ma ei tea, miks ma nii tegin, tagantjärele mõtlen, et see oli päris imelik tegu. Aga küllap tehakse mõnikord ilma põhjuseta veel imelikumaidki asju.

Ma pugesin kasti. Seal sees lõhnas nagu roosiväljal. Tahtsin iga väikest lõhnapuhangut ainult endale hoida, tahtsin end ema punaste rooside nähtamatusse tekki mässida. Panin põse vastu karedat puud ja tundsin täielikku rahu. Võtsin ettevaatlikult kaane ja tõmbasin kastile peale. Kastis sees oli pime ja vaikne, see oli nagu omaette emmemaailm. Oleksin tahtnud sinna igaveseks jääda. Ja kuigi oli hommik ja ma olin äsja ärganud, tundsin järsku imelikku väsimust. Mõtted venisid aeglaselt nagu mesi. Haigutasin ja tõmbasin ennast kerra. Siis panin silmad kinni ja vajusin sügavasse, sügavasse unne.

Seda, mis edasi juhtus, ei oska ma seletada. Loomulikult olen ma muinasjutte kuulnud ja lugenud raamatuid põnevatest seiklustest, mis täpselt niimoodi algavad. Aga ma ei uskunud iialgi, et see võiks ka päriselt juhtuda. Ma ei uskunud iialgi, et see võiks minuga juhtuda. Ma tean, et see jutt kõlab täiesti pööraselt. Aga sa pead mind sellest hoolimata uskuma: ma libisesin ühte teise maailma.