Читать книгу Vaikus - Endo Shusaku - Страница 4

Kuidas jutustada lugu kristlikust usust? Uskumise raskustest ja kriisist? Kuidas kirjeldada usuvõitlust? See teema on köitnud paljusid suuri kahekümnenda sajandi kirjanikke – Graham Greene’i, Francois Mauriaci, Georges Bernanosi ja, väga erilisest vaatepunktist, Endōt Shūsakut. Kasutades sõna “eriline” ei pea ma silmas seda, et Endō oli jaapanlane. Tegelikult näib, et tema suurim romaan “Vaikus”, mis on mulle aastate möödudes muutunud üha olulisemaks, räägibki erilisest ja üldisest. Ning lõpuks sellest, kuidas esimene allutab teise.

Endō ise nägi suurt vaeva, et sobitada oma katoliku usku Jaapani kultuuriga. Mitte ajalooline huvi, vaid tema isiklik kogemus juhtis ta seitsmeteistkümnenda sajandi usust taganenud Portugali misjonäride lugude juurde. Ta mõistis oma kogemusest nende konflikti: vajadust uskuda ja võitlust, mis sellega kaasneb. Sel kogemusel on hääl, mis alati soovitab usklikel – kahtlevatel usklikel – kohandada oma tõekspidamised maailmaga, kus nad elavad ja oma kultuuriga. Kristlus põhineb usul, ent ajalugu näitab, et kristlus pidi end ikka ja jälle suurte raskustega kohandama maailmaga, et usk võiks edeneda. See on paradoks, mille kogemine võib olla väga valulik. Esmapilgul näivad uskumine ja kahtlemine vastandlikena, kuid ma arvan, et nad käivad siiski käsikäes. Üks toidab teist. Kahtlemine võib põhjustada suurt üksindust, ent kui see on koos tõelise ja püsiva usuga võib see viia väga rõõmutoova osaduseni. Seda piinarikast ja paradoksaalset suundumist – veendumusest kahtluseni, üksinduseni, osaduseni – mõistab Endō hästi ning kirjeldab seda “Vaikuses” väga arusaadavalt, tähelepanelikult ja kaunilt.

Sebastião Rodriguest võiks nimetada katoliku usu “parimaiks ja säravaimaks” esindajaks. Vana Torcy preester jutustab noorele haiglasele Ambricourt’i preestrile Bernanos’i “Maapreestri päevikus” (Diary of a Country Priest): “Olid kord “Kirikumehed...””

Rodrigues oleks võinud kindlasti olla üks neist kirikumeestest: kindlameelne, oma tahtes ja otsustes paindumatu ja vankumatu oma usus, aga seda juhul, kui ta oleks jäänud Portugali. Selle asemel pannakse ta proovile väga erilisel ja valusal viisil. Ta on keset vaenulikku kultuuri ajal, mil pikaleveninud pingutus kristlusest lahti saada on lõppstaadiumis. Rodrigues usub kõigest südamest, et ta on kangelane hästituntud loost: tema on Kristus, koos oma Ketsemaniga ja oma Juudaga, õnnetu lurjuse Kichijirōga. Niisugune saatus tabab tõesti tema kaasmisjonäri isa Garrpet, kuid tema jaoks pöörab Endō aeglaselt ning meisterlikult looded pahupidi. “Miks mind hoitakse elus?” imestab Rodrigues. “Kus on minu märtrisurm? Minu kuulsusrikas märtrisurm?”

Tema Jaapani vangistajatel on teravam arusaam kristlusest kui ta arvab, ja talle antakse hoopis erinev roll, kuigi mitte vähem tähendusrikas. “Vaikus” on lugu mehest, kes peab väga piinarikkalt õppima, et Jumala armastus on müstilisem, kui ta oskab arvata. Jumal jätab inimese otsustada palju rohkem, kui me mõistame, ja et Ta on alati olemas ... isegi oma vaikuses.

Minu jaoks on see on lugu mehest, kes alustab Kristuse teel ja kes lõpetab kristluse suurima kaabaka Juuda rollis. Ta kõnnib peaaegu samm-sammult tema jälgedes, hakates mõistma Juuda osa. See on üks kõige valusamaid küsimusi kogu kristluses. Mis oli Juuda roll? Mida ootas temalt Kristus? Mida ootame meie temalt täna? Juuda evangeeliumi avastamisega on need küsimused veelgi olulisemaks muutunud. Endō vaatleb Juuda probleemi otsesemalt kui ükski teine kunstnik, keda ma tean. Ta mõistis, et selleks, et kristlus saaks elada, saaks kohandada ennast teiste kultuuride ja ajalooliste hetkedega, vajab see mitte ainult Kristuse kuju, vaid ka Juuda kuju.

Võtsin selle romaani esmakordselt kätte peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Olen romaani uuesti lugenud palju kordi ja praegu valmistan seda ette filmistsenaariumiks. See on andnud mulle teatud liiki toitu, mida olen leidnud vaid väga vähestes kunstiteostes.

Jätan teid suure Endō Shūsaku “Vaikusega”.

Martin Scorsese